Veiko Villoneni kaebus Tartu Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 62 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – Veiko Villonen Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Veiko Villoneni kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kinnipeetav Veiko Villonen (kaebaja) paigutati 30. juulil 2020 kartserisse kandma temale määratud kartserikaristust. Kartserisse paigutamisel võeti hoiule kinnipeetava isiklikud asjad, mida tal ei ole lubatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 60 lg 1 kohaselt kartseris enda juures hoida. Hoiule võetud asjade hulgas oli muuhulgas käekell „Omax“.
2.Kaebaja vabastati 4. augustil 2020 kartserist ning talle tagastati vangla poolt hoiule võetud asjad, mida kaebaja kinnitas allkirjaga.
3.Kaebaja esitas 14. augustil 2020 vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta väidab, et tema kartseris viibimise ajal on tema asjade hulgast kadunud käekell „Omax“ ning ta tahab selle eest hüvitist summas 62 eurot (dtl 11-12).
4.Tartu Vangla jättis 14. oktoobri 2020. a otsusega nr 1-13/209-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata (dtl 13-14). Otsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et kaebajale kuuluv käekell „Omax“ sai kaduda vanglaametnike õigusvastase tegevuse tõttu ning seega kahjunõude rahuldamiseks polnud alust.
5.Kaebaja esitas 11. novembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 62 eurot seonduvalt kaebaja käekella kadumisega (dtl 1-4). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
6.Tartu Halduskohus vabastas 16. novembri 2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 16-17).
7.Tartu Vangla esitas 14. detsembril 2020 vastuse kaebusele (dtl 20-21).
8.Tartu Halduskohus otsustas 15. detsembri 2020. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 23-24).
9.Tartu Vangla esitas täiendavad dokumendid 16. detsembril 2020 (dtl 25-27).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 62 eurot, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
1.Kartserisse paigutamisel võttis vangla hoiule kaebaja isiklikud esemed, mis ei olnud lubatud kartseris kasutamiseks. Muuhulgas võeti hoiule kaebaja käekell.
2.Kaebaja avastas 2. augustil 2020 pesemiseks vahendite võtmisel, et tema asjade hulgast on kadunud käekell. Kaebaja teavitas kadumisest valvur J. M. Boikovit ja hiljem küsis ka teistelt.
3.Karistuse lõppedes 4. augustil 2020 oli kaebaja sunnitud allkirja andma asjade kättesaamise kohta, sest muidu poleks kaebaja asju ilmselt kätte saanud.
4.Kaebaja pöördus esimesel võimalusel oma kontaktisiku poole, selgitades kella kadumist ja uurides ega läbiotsijad kaebaja kella kontrollimiseks äkki ära ei võtnud.
3-20-2221
5.Kaebaja kontaktisik S. Joala täpsustas asjaolusid ja teavitas, et antud ajavahemikul ei toimunud kaebaja isiklike asjade läbiotsimist ja kell ei ole läbiotsijate käes.
6.Vangla väide, et kaebaja valvuritega kella kadumisest ei vestelnud, on vale. Kaebaja teavitas koheselt J. M. Boikovit, kes fakti registreeris.
7.Kaebaja ei ole valesti käitunud ega tähtaegu rikkunud. Vangla sellekohane viide on meelevaldne.
8.Vangla võttis asjad hoiule ja sellega võttis ka vastutuse kaebaja vara eest.
11.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja lühidalt järgmist.
1.Vaidlust pole selles, et 30. juulil 2020 paigutati kaebaja kartserisse ning temalt võeti hoiule isiklikud esemed, mis kartseris pole lubatud. Kaebaja asjade hoiule võtmist teostanud vanemvalvur J. Heering kinnitas, et kaebajalt hoiule võetud asjade hulgas oli käekell „Omax“. Samuti kinnitas vanemvalvur J. Heering, et käekell sai teiste asjadega koos kotti ning kott paigutati selleks ettenähtud kappi nr 12, mis lukustati.
2.Samuti pole vaidlust selles, et 2. augustil 2020 oli kartseris pesemise päev ning kaebaja käis valvur J. M. Boikovi saatel kapist nr 12 võtmas pesemise asju. Valvuri kinnitusel mainis kaebaja pesemise asju võttes möödaminnes käekella puudumist. Kuna valvur tegeles sel hetkel kartseris viibivate kinnipeetavate pesemise korraldamisega ning kuna kaebaja rohkem oma kadunud käekella ei maininud ega selle kohta ei küsinud, siis valvur sellega ka ei tegelenud. Valvurile oli teada, et kui kaebajal kella kadumisega seoses pretensioon on, peab ta sellest vanglale VangS § 11 lg-st 4 tulenevalt kirjalikult teada andma. Seega ei ole tõene kaebaja väide, et tema ütlemise peale käekella kadumine 2. augustil 2020 fikseeriti. Samuti ei kinnitanud ükski perioodil 2.-4. augustil 2020 kartseris tööl olnud valvuritest, et kaebaja oleks seoses kadunud käekellaga kellegi poole pöördunud.
3.4. augustil 2020 vabastati kaebaja kartserist. Kaebajale vangla poolt hoiule võtud asjade kätteandmisega tegeles sama vanemvalvur, kes tegeles kaebaja asjade hoiule võtmisega kartserisse paigutamisel. Kaebaja väidab kaebuses, et oli sunnitud allkirja asjade kättesaamise kohta andma, kuna muidu poleks ta asju kätte saanudki. Kaebaja väide ei vasta tõele. Kaebajat ei sunnitud allkirja andma, ta oleks asjad kätte saanud ka juhul, kui ta poleks allkirja andnud. Allkirja andmata jätmisel oleks ametnik teinud selle kohta vastava märke ning see poleks olnud ka tavapäratu olukord, kuna allkirja andmata jätmist kasutatavad kinnipeetavad tihti oma negatiivse meelsuse väljendamiseks. Küll peab aga vastustaja tähelepanuväärseks seda, et kaebaja ise ei pidanud oluliseks oma asjade kättesaamise hetkel küsida vanemavalvurilt kadunud käekella kohta ega pidanud vajalikuks käekella puudumist kartserist lahkudes fikseerida.
4.Kaebaja leiab, et talle pole alust heita ette käekella puudumisest koheselt teavitamata jätmist, kuna ta pöördus esimesel võimalusel kella kadumisega seoses oma inspektorkontaktisiku S. Joala poole, kellel palus uurida ega käekella pole võetud läbiotsijate poolt kontrollimiseks, mida pidi tihti tehtama. Vastustaja selles osas kaebajaga ei nõustu. Isegi kui ta avatud eluosakonda tagasi jõudes oma kontaktisikule käekella kadumisest teada andis, ei selgita see, miks kaebaja sellest kartserist vabanedes asju kätte saades teada ei andud, mis oli oluliselt varem. Samuti on selgusetu, miks ei tekkinud kaebajal kartseris viibides küsimust läbiotsijate poolt käekella kontrolli võtmise võimaluse kohta, et kohe selle kohta aru pärida. Siinkohal selgitame, et kinnipeetavatelt ei võeta asju kunagi lihtsalt niisama kontrollimiseks ning see on ka kaebajale teada. Vanglateenistujal on õigus teostada kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimist keelatud ainete ja esemete avastamiseks (VangS § 68 lg 1). Kui
3-20-2221 läbiotsimisel tekib kahtlus, et kinnipeetavale kuuluvate asjade hulgas oleva eseme puhul võib olla tegemist keelatud esemega ja see vajab kontrollimist, koostatakse läbiotsijate poolt ettekanne ning akt eseme äravõtmise kohta, millest koopia antakse kinnipeetavale. Kaebaja kartseris viibimise ajal temalt hoiule võetud asjade läbiotsimist läbiotsijate poolt ei teostatud ning kapi nr 12 juures perioodil 30. juuli – 4. august 2020 v.a. 2. august 2020, kui kaebaja käis koos valvuriga võtmas pesemise asju, keegi ei käinud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt varalise kahju hüvitamist summas 62 eurot seonduvalt kaebaja käekella kadumisega.
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega, selleks, et isikule tekkinud varaline kahju kuuluks hüvitamisele, peavad olema täidetud kõik järgnevad eeldused: 1) avaliku võimu kandja on toime pannud õigusvastase teo avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivseid õigusi on rikutud; 3) isikule tekitati kahju; 4) eksisteerib põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmased õiguskaitsevahendid on ammendatud. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on seega esmalt asjaolu, et vastustaja tegevus on olnud õigusvastane.
15.VangS § 651 lg 2 sätestab, et kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Tartu Vangla kodukorra p 8.1.4. kohaselt ladustakse kinnipeetava paigutamisel kartserisse tema isiklikud asjad selleks ettenähtud kappidesse. Vaidlust pole selles, et 30. juulil 2020 paigutati kaebaja kartserisse ning temalt võeti hoiule isiklikud esemed, mis kartseris pole lubatud. Kaebaja asjade hoiule võtmist teostanud vanemvalvur J. Heering kinnitas, et kaebajalt hoiule võetud asjade hulgas oli käekell „Omax“. Samuti kinnitas vanemvalvur J. Heering, et käekell sai teiste asjadega koos kotti ning kott paigutati selleks ettenähtud kappi nr 12, mis lukustati. Seega pole vaidlust selles, et karterisse minnes andis kaebaja käekella „Omex“ vangla kätte hoiule.
16.Pooled ei vaidle ka selle üle, et 2. augustil 2020 oli kartseris pesemise päev ning kaebaja käis valvur J. M. Boikovi saatel võtmas kapist nr 12 pesemise asju. Valvur kinnitab kaebaja sõnu, et kaebaja mainis talle pesemise asju võttes käekella puudumisest. Pooled on aga erineval seisukohal küsimuses, kas valvur J. M. Boikov selle kadumise fakti koheselt registreeris. Kaebaja väidab, et J. M. Boikov tegi seda, vastustaja aga selgitab, et mitte. Kohtule on usutav vastustaja selgitus, et kuna valvur tegeles sel hetkel kartseris viibivate kinnipeetavate pesemise korraldamisega ning kuna kaebaja rohkem oma kadunud käekella ei maininud ega selle kohta ei küsinud, siis valvur sellega ka edasi ei tegelenud.
17.Vangla asjaajamine on eelkõige hilisemate vaidluste vältimiseks äärmiselt formaliseeritud. Ka VangS § 11 lg 4 sätestab, et kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse kirjalikult, kui valdkonna eest vastutav minister ei ole
3-20-2221 määrusega lubanud ka suulise taotluse esitamist. Minister pole välja andnud ühtegi määrust selle kohta, et kui kinnipeetav avastab isikliku eseme kadumise, mille ta on andnud hoiule vanglale, võib ta oma pretensiooni esitada suuliselt. Järelikult oleks kaebaja pidanud vastava info vanglale edastama kirjalikult. Tartu Vangla kodukorra lisade hulgas on erinevaid taotluste ja avalduste blankette.
18.Usutav on ka vastustaja selgitus, et ajavahemikul 2.-4. august 2020, mil kaebaja oli veel kartseris, ei pöördunud kaebaja kartseris tööl olnud valvurite poole seoses kadunud käekellaga. Kohtule ei ole esitatud ka ühtegi tõendit, millest nähtuks kaebaja sellesisulist pöördumist.
19.Vastustaja selgitas, et kui kaebaja 4. augustil 2020 kartserist vabastati, siis andis kaebaja allkirja asjade kättesaamise kohta (dtl 26). Kaebaja väidab, et 4. augustil 2020 oli ta sunnitud andma allkirja asjade kättesaamise kohta, sest muidu poleks kaebaja asju ilmselt kätte saanud. Kaebaja sõnakasutusest nähtub, et ta pole isegi kindel selles, kas allkirja andmata jätmine oleks viinud selleni, et ta asju kätte ei saa. Mõistlikult käituv kinnipeetav oleks pidanud asjade kättesaamisel kindlasti märkima, et hoiule antud asjade seas oli käekell, aga tagastatavate asjade hulgas käekell puudub. Olukorras, kus kaebaja andis allkirja, et on kõik asjad kätte saanud, on ta võimalused tõendada vastustaja õigusvastast käitumist väga napid. Isegi kui kaebaja avatud eluosakonda tagasi jõudes oma kontaktisikule käekella kadumisest teada andis, ei selgita see arusaadavalt seda, miks kaebaja sellest kartserist vabanedes ja asju kätte saades teada ei andud.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma tõendamiskoormust täitnud. Kuna tõendatud ei ole, et vastustaja oleks toime pannud õigusvastast tegu avalik-õiguslikus suhtes, ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Seega jääb kaebus rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 16. novembri 2020. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.