Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
18.02.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2510
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Tatjana Indus Puudutatud isik – XX
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2020. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale menetlusse.
2.Jätta rahuldamata XX taotlus haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil.
3.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2020. a määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-20-2510 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Tammsaare teenindusse saabus 14.12.2020 kell 13.00 paiku isik, kes ütles, et on Somaalia kodanik YY (sünd XX.XX.XXXX), ning esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna tal puudus seaduslik viibimisalus, pidas PPA ta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 1 ja 3–5 alusel 48 tunniks kinni. Menetlustoimingute käigus selgus, et isik on Somaalia kodanik XX (sünd XX.XX.XXXX)
2.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 15.12.2020 taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 362 lõike 2 alusel kuni kaheks kuuks, sest isiku puhul esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4, 5 ja 7 sätestatud kinnipidamise alused.
Isikuga viidi 14.12.2020 läbi esmane küsitlus, et selgitada välja asjaolud ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkus. Isik selgitas, et alustas reisi Somaaliast 25.10.2020, jõudis Etioopiasse 30.10.2020 ning 03.11.2020 viibis Sudaanis. Ta jõudis Türki 25.11.2020 ning suundus Istanbuli lähedal asuvast sadamast 26.11.2020 öösel Kreeka väikesaarele, kus viibis umbes 10 päeva. Eestisse saabus ta Kreekast 06.12.2020 väljunud laevaga. Laev pidi kohe suunduma tagasi. Laeval olevat olnud 10 reisijat ja töötajad. Isik ei osanud vastata, mis laevaga oli tegu või mis sadamasse ta viidi. Laeva ees ootas ette tellitud ja makstud takso, mis viis ta Tammsaare teenindusse. Taotluse vastuvõtmisel võeti isikult sõrmejäljed, mida võrreldi Euroopa sõrmejälgede registris olevate andmetega. Ilmnes, et isik on Somaalia kodanik XX (sünd XX.XX.XXXX), kes saabus Kreekasse paadipõgenikuna 2015. a-l. Ta esitas Saksamaal 28.02.2015 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isikule keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, kuid talle oli väljastatud elamisluba, mis kehtis kuni 2018. a veebruarini. Pärast seda viibis ta Saksamaal ja Schengeni alal seadusliku aluseta. Isik väitis, et ei ole varem Schengeni riike külastanud, ent kui talle selgitati sõrmejälgede kokkulangevust, tunnistas ta, et saabus Eestisse Saksamaalt bussiga ning tema tegelik nimi on XX (sünd XX.XX.XXXX). Ta kahetses valeütluste andmist ning selgitas, et isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu ei saanud ta ise pileteid osta ning piletid suunal Berliin-RiiaTallinn ostis Berliinis elav CC. Vestluse käigus muutis isik ütlusi veelkord ning väitis, et CC tõi ta 500 euro eest Saksamaalt Eestisse autoga. Tammsaare teenindust näidati talle kaugelt ning teda juhendati esitama seal rahvusvahelise kaitse taotlus. Ta soovib rahvusvahelist kaitset, sest Somaalias on sõda ja ta soovib elada rahus. Seega esitas isik vestlusel valeandmeid, mis on VRKS § 361 lg 21 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 2 järgi põgenemise ohule osutav asjaolu. Samuti võivad olla alusetud isiku põhjendused rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Ühtlasi ei ole tema käitumine tekitanud usaldust, et ta võib olla kättesaadav leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldades. Vabaduses viibides võib ta rahvusvahelise kaitse menetlusest kõrvale hoida ning liikuda edasi sobivasse Euroopa riiki. Seni pole seadusliku viibimisaluse puudumine tema edasiliikumist takistanud. Saksamaa politsei teatel on isik olnud kadunud alates 22.02.2018, millest võib järeldada, et ta kavatseski jääda Schengeni alale seadusliku aluseta. Kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne, et selgitada välja rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavad asjaolud (VRKS § 361 lg 2 p 4). Rahvusvahelise kaitse taotlus võib olla esitatud väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Pikaaegne viibimine Saksamaal seadusliku aluseta ja valeandmete esitamine osutavad, et ta ei soovi pöörduda tagasi päritoluriiki. Seda on isik ka ise kinnitanud. Rahvusvahelise kaitse taotlemist tagakiusukartuse tõttu põhjendas isik siis, kui tema taotlus oli tagasi lükatud. Isikul ei olnud Saksamaal probleeme: enda sõnul töötas ta restoranides ja tal oli sissetulek, Eestisse saabumisel oli tal 1200 eurot. Seega võis rahvusvahelise kaitse taotlus olla esitatud väljasaatmise vältimiseks. Põgenemise ohu tõttu ei ole VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et isik saabus Eestisse, kasutades kolmandate isikute abi ja maksis selle eest. Vabaduses viibides võib ta sama meetodit kasutada.
3.PPA selgitas kohtuistungil, et isiku puhul on kohaldub ka VRKS § 361 lg 2 p 7, sest tuleb välja selgitada, milline riik on vastutav isiku taotluse menetlemise eest (sh kas Saksamaa võtab isiku tagasi).
4.XX märkis istungil, et teda soovitakse kinni pidada liiga kaua ning see on ebainimlik. Ta selgitas, et saabus Eestisse autoga Saksamaalt 14.12.2020. Ta viibis viimati Somaalias 2015. a2(7)
l. Eestis puuduvad tal sugulased ja tuttavad. Ta lubas, et räägib tõtt ja teeb koostööd. Saksamaal kohtus ta inimestega, kes andsid talle nõu tulla Eestisse kui väiksesse rahumeelsesse riiki ning esitada Eestis rahvusvahelise kaitse taotlus. Tema telefon oli tühi, sest ta sai vahetult enne Saksamaalt lahkumist uue telefoni. Vana telefoni oli ta ära kaotanud. Saksamaal ei taotlenud isik elamisluba, sest ta kartis, et ta saadetakse riigist välja.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas taotluse 16.12.2020 määrusega ja andis PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.02.2021 (resolutsiooni p 1). Samuti asendas halduskohus avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga (resolutsiooni p 2). VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. VRKS § 361 lg 21 järgi tuleb põgenemise ohuna käsitada VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isiku loata lahkumist teisest EL liikmesriigist. Isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 2 nimetatud asjaolu: ta esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotlemisel vastuolulisi ja ebaõigeid andmeid. Isik ütles rahvusvahelise kaitse taotlust esitades, et on Somaalia kodanik YY ning väitis, et ta saabus Eestisse laevaga Kreekast. Ta väitis ka, et ei ole varem rahvusvahelist kaitset taotlenud. Tal ei olnud isikut tõendavaid dokumente. Kui isikut teavitati, et Saksamaa ametivõimudelt saadud vastuse järgi kuuluvad sõrmejäljed Somaalia kodanikule XX-le, muutis isik ütlusi ja vabandas valetamise eest. Pärast seda ütles isik, et ta tuli Eestisse Saksamaalt bussiga ning piletid ostis talle CC. Kui temalt küsiti, kuidas ta jõudis bussijaamast PPA teenindusse, muutis isik taas ütlusi ning märkis, et ta ei tulnud Eestisse bussiga, vaid CC tõi ta autoga 500 euro eest. Saksamaa ametivõimude vastuse järgi on isik esitanud Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse, mis lükati tagasi, kuid tal oli tähtajaline elamisluba kuni 22.02.2018. Eelnevat arvestades andis isik PPA-le ebaõigeid andmeid nii enda identiteedi kui Eestisse sisenemise asjaolude kohta. Pärast elamisloa kehtivuse lõppemist jäi ta ebaseaduslikult Saksamaale ega seadustanud enda viibimist Schengeni alal. Kohtuistungil väitis isik, et ta ei taotlenud elamisloa pikendamist või uut elamisluba, sest kartis väljasaatmist. Isiku varasem käitumine, sh reisidokumentideta liikumine riikide vahel, ning majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine Eestiga, osutavad reaalsele põgenemise ohule. Rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud ei ole üheselt selged. Taotluse esitamise ja esmaste ütluste andmise vahel on olnud vähe aega. Kuna isik muutis korduvalt enda ütlusi, on alust kahelda nende usaldusväärsuses tervikuna, sh rahvusvahelise kaitse vajaduses. Kuna isiku puhul esineb põgenemise oht ja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on ebaselged ja vajavad uurimist, on kinnipidamine põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Isikut võib kinni pidada ka VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel. Kuna Saksamaal on tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatud, võib Dublini III määruse alusel taotluse läbivaatamise eest vastutada Saksamaa. Selle asjaolu väljaselgitamine on aga aeganõudev. Kuna isiku suhtes esineb põgenemise oht, ei pruugi ta vastutavale riigile üleandmiseks olla kättesaadav. Küll ei saa isikut kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Isik läks PPA teenindusse rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks, mis osutab tegelikule soovile saada EL liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Samuti selgitas ta, et tuli Eestisse, sest tahab kuskil residentsust. Kohtuistungil märkis isik, et tuli Eestisse, sest talle oli seda soovitatud. Sellest, et ta enda identiteeti varjas ja oli veendunud, et talle ei anta Saksamaal rahvusvahelist kaitset, ei saa järeldada, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Isikut ei ole allutatud väljasaatmismenetlusele. 3(7)
Isikuga seotud ajaolusid kogumis hinnates ei ole VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Puudub usaldus tema käitumise ja eesmärkide suhtes. Tal ei ole Eestis perekonda, sugulasi ega tuttavaid. Samas on tal raha reisimiseks. Vabaduses olles ei pruugi ta ametivõimudele olla kättesaadav. Kinnipidamine on vajalik ja mõõdukas. Puuduvad andmed, et kinnipidamine oleks vastuolus isiku turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.12.2020 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Halduskohus ei ole hinnanud isikuga seotud asjaolusid kogumis ega põhjendanud kinnipidamise vältimatut vajadust. Kinnipidamiskeskusest vabastamiseks ei pea põgenemise oht olema välistatud; piisab, kui see ei ole suur. Isik taotles Eestis rahvusvahelist kaitset ning tema taotluse menetlemine on pooleli, seega ei saa järeldada, et isik lahkub Eestist menetluse kestel. Asjaolude ebaselgus üksi ei õigusta isiku kinnipidamist. Kuna isiku puhul puudub põgenemise oht, ei ole tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel põhjendatud. Isik ei avaldanud õigeid andmeid, sest kartis väljasaatmist. Isik on ka kahetsenud valeandmete esitamist. Ta ei taotlenud Saksamaal rahvusvahelist kaitset või uut elamisluba, sest kartis, et ta saadetakse tagasi päritoluriiki, kus on sõda. Kuna ta tuli Eestisse, et taotleda rahvusvahelist kaitset, puudub alus arvata, et ta soovib põgeneda mujale Euroopasse. PPA ei ole selgitanud, missuguseid andmeid on vaja rahvusvahelise kaitse menetluses koguda ja miks peab isik nende andmete kogumiseks viibima kinnipidamiskeskuses, mitte vabaduses. Halduskohuski on järeldanud, et isik saabus PPA teenindusse eesmärgiga taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Kui isik soovib taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis, ei ole võimalik jaatada põgenemise ohtu. Halduskohtu põhjendused VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamise kohta on ebapiisavad. Isegi kui taotluse läbivaatamise eest vastutab Saksamaa ja isik tuleb Saksamaale üle anda, puudub tema puhul põgenemise oht. Isik on olnud koostööaldis. Põgenemise ohu suuruse hindamisel ei olnud õige tugineda asjaolule, et isikul ei ole Eestis sugulasi ega tuttavaid, sest neid pole tal ka teistes Euroopa riikides. Esmalt oleks tulnud kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid ning isik kinni pidada alles siis, kui ta hakkab toimingutes osalemisest hoiduma. Vajadusel saaks erinevaid järelevalvemeetmeid kohaldada korraga. Määruskaebusele oli lisatud taotlus vaadata asi läbi kohtuistungil.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohus lähtus põgenemise ohu hindamisel konkreetsest isikust. Isik on Eestisse saabumise kohta esitanud valeandmeid. Ka tema viimased ütlused on tõendamata. Isikul kaasas olnud mobiiltelefon oli tühjaks tehtud, et PPA-l ei oleks võimalik kontrollida tema teekonda ega teha kindlaks reisi sihtpunkti. Samal eesmärgil kasutas isik mitteametlikke vedajaid. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine otsustatakse piiratud teabe tingimustes. Valeandmete esitamine pikendab isiku tuvastamist ja asjaolude kontrollimist. Välistatud ei ole, et isikul on kuritegelikud sidemed Eestis või mujal Euroopas, sest ta kasutas ebaseaduslikku veoteenust, sisenes Eestisse ebaseaduslikult ning tal ei ole ühtegi dokumenti, mis tõendaks tema reisiteekonda või isikut. Vabaduses viibides võib isik põgeneda mujale Euroopasse. On vähetõenäoline, et isik kartis Saksamaalt väljasaatmist, sest ta käis seal tööl ja tal oli sissetulek. Menetlustoimingute tegemisel esitas isik valeandmeid ega teinud koostööd. Isiku soov taotleda rahvusvahelist kaitset vale identiteediga osutab, et ta ei ole usaldusväärne. See, et isikul ei olnud ühtegi dokumenti (ka kehtivuse kaotanud dokumente), näitab, et ta sooviski enda Eestis viibimist seadustada vale identiteediga ning ta võib olla ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 4(7)
Isiku kinnipidamiseks esines ka VRKS § 361 lg 2 p-s 5 nimetatud alus. Rahvusvahelise kaitse andmise tingimused on EL liikmesriikides ühtlustatud. Isik viibis Saksamaal ebaseaduslikult, mistõttu võis seal esineda alus tema väljasaatmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
8.XX määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Eesmärgipärane on taotleda Tallinna Halduskohtu 16.12.2020 määruse resolutsiooni p 1 tühistamist. Ringkonnakohus tõlgendab HKMS § 2 lg 4 alusel isiku tahet esitada vastav taotlus (HKMS § 205 lg 1 p 3). Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Määruskaebuse lahendamise ajaks on möödunud halduskohtu antud loa tähtaeg. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et PPA oleks taotlenud halduskohtult luba isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks, millest võib järeldada, et isik ei viibi enam kinnipidamiskeskuses. Ringkonnakohus saab määruskaebuse lahendamisel hinnata, kas halduskohtu 16.12.2020 määruse tegemise ajal olid VRKS § 361 lg 2 p-des 4, 5 ja 7 sätestatud kinnipidamise aluste kohaldamise eeldused (kuni isiku vabanemiseni kinnipidamiskeskusest või 16.02.2021) täidetud. Halduskohtu määrust ei muuda õigusvastaseks hiljem muutunud asjaolud.
10.HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea kohtuistungi korraldamise taotlust põhjendatuks. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt. Määruskaebuse väited on õiguslikud, puudutades vajadust hinnata põgenemise ohtu kogumis kõigi isikuga seotud asjaoludega ning halduskohtu põhjenduste piisavust kinnipidamise aluste kohaldamise osas, ega nõua täiendavate asjaolude väljaselgitamist istungil. Määruskaebuse esitajagi ei ole väitnud, et midagi on jäänud välja selgitamata. Küll ei nõustu ta asjaoludele antud hinnanguga. Määruskaebuse esitaja on saanud esitada oma vastuväited kirjalikult ja halduskohtu istungil suuliselt. Kirjalik menetlus võimaldab asja kiiremat lahendamist. Põhiõiguse piirang olla oma kohtuasja arutamise juures on seetõttu seaduslik ja proportsionaalne. II
11.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isiku puhul esinesid VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 7 sätestatud kinnipidamise alused ning sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhimõte ega pea vajalikuks kõiki põhjendusi korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui kinnipidamine on temast lähtuva põgenemise ohu tõttu ainus tõhus vahend, mis tagab tema kättesaadavust rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Sätte eesmärk on ka ennetada taotleja edasiliikumist teise liikmesriiki erinevuste tõttu vastuvõtutingimustes (Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus C-18/16, p 39, Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.1).Väljaselgitamist vajavad asjaolud puudutavad pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimist, nagu tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seonduv jms, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sellised asjaolud ei hõlma isikusamasust ega kodakondsust, sest need on 5(7)
hõlmatud VRKS § 361 lg 2 p-dega 1 ja 2 (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Põgenemise ohu jaatamiseks peab vältimatult esinema mõni VRKS § 361 lg-s 21 või VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks peab hindama isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus, st ohu jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14).
14.Ringkonnakohus leiab, et PPA on piisavalt selgitanud, milliseid andmeid on vaja rahvusvahelise kaitse menetluses täpsemalt kontrollida ja kuidas need on seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Isik oli halduskohtule taotluse esitamise ajaks esitanud esialgsed seletused rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Rahvusvahelise kaitse menetlus oli seega algusjärgus ning isiku põhjalikumad väited olid esitamata ja kontrollimata. PPA taotluses on piisavalt näidatud, et kontrollimist vajavad isiku väited rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta, sh võimatus pöörduda Somaaliasse tagasi kodusõja tõttu (vt ka Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 25). Samal ajal on olnud vastuolulised isiku ütlused isikusamasuse ja Eestisse saabumise asjaolude kohta, mistõttu võis kahelda ütluste usaldusväärsuses tervikuna. Usutav ei ole, et isik esitas valeandmeid hirmust väljasaatmise ees. Taotlus ongi ju esitatud selleks et väljasaatmist vältida. Ühtlasi võis jaatada vajadust selgitada täiendavalt asjaolusid, milleks on omakorda vajalik isiku kohaolu. Isiku kättesaadavust vabaduses võis aga pidada raskendatuks, sest esinesid VRKS § 361 lg-s 21 ja VSS § 68 p-s 2 nimetatud põgenemise ohule osutavad asjaolud (vt halduskohtu määruse p 16): isik soovis rahvusvahelist kaitset taotleda vale identiteediga ning muutis enda ütlusi Eestisse saabumise asjaolude kohta. Seejuures ei ole ka tema viimane versioon kontrollitav, sest isik kasutas Eestisse saabumiseks mitteametlikku vedajat ning tema telefon oli tühjaks tehtud, nii et PPA-l puudus võimalus kontrollida tema teekonda telefonist. Halduskohtu viide sugulaste ja tuttavate puudumisele ei ole mitteasjakohane. Sotsiaalsete sidemed sihtriigiga võivad põgenemise ohtu vähendada. Eelneva põhjal ei saanud põgenemise ohtu pidada väikseks. Kuna isiku usaldusväärsuses võis kahelda, ei kummuta põgenemise tõenäosust väide, et ta tuli Eestisse eesmärgiga taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Isikul oli kaasas piisavalt raha, et korraldada enda Eestist lahkumine samal viisil, nagu ta siia enda sõnul saabus. Sellest, et isiku puhul ei ole kohaldatav VRKS § 361 lg 2 p-s 5, ei saa järeldada, et ei kohaldu muud kinnipidamise alused. VRKS § 361 lg-s 2 nimetatud alused ei ole hierarhilised ega kumulatiivsed.
15.Halduskohus on piisavalt põhjendanud VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamist. Kohtuistungil selgitas PPA, et menetluse käigus on vaja välja selgitada, kas vastutav riik on Saksamaa ja kui on, siis kas Saksamaa võtab isiku vastu. Seega tugines PPA sellele alusele põhjusel, et Saksamaa oli isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud ning isikul oli Saksamaal elamisluba, mis kaotas kehtivuse 2018. aastal. Saksamaa vastutus taotluse läbivaatamise eest ei ole välistatud (Dublini III määruse artikkel 3 lg 2, artikkel 7 lg 2). Põgenemise ohuga seonduvat on halduskohus käsitlenud määruse p-s 6.
16.Õige on halduskohtu seisukoht, et VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. VRKS § 361 lg 2 p 5 järgi võib isikut kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Alus on kohaldatav juhtudel, mil rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks (Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna Ringkonnakohtu 6(7)
06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlus puudub, et isikut ei peetud enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Seega ei olnud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused täidetud. Ekslik on PPA seisukoht, et VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldub, kuna isik viibis Saksamaal ebaseaduslikult ning seal võis esineda alus tema väljasaatmiseks. VRKS § 361 lg 2 p 5 (vt direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p d) kohaldamise esmane eeldus on, et isikut peetakse kinni asjaomases liikmesriigis direktiivis 2008/115/EÜ sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, mitte et isikut oleks sel alusel peetud kinni mõnes muus liikmesriigis või et tal oleks muus liikmesriigis olnud lahkumiskohustus.
17.Põgenemise ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes – selleks, et tagada isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluses. Põgenemise ohu tuvastamisel võib eeldada, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus. Isiku kättesaadavust väljasaatmismenetluses saab tagada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18).
18.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.12.2020 määruse resolutsiooni p 1 muutmata (HKMS § 203 lg 2 ja § 200 p 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.