Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15. märts 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elamisloa alusel Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik X on karistatud kuuel korral kriminaalkorras ja korduvalt väärteokorras. Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsusega nr 1-24/138 kehtestati Xile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 ja p 7 alusel (on alust arvata, et välismaalane võib ohustada riiklikku julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist; välismaalast on karistatud kuriteo eest) sissesõidukeeld kümneks aastaks alates tema vabanemisest Eesti vanglast. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 26. aprilli 2019. a otsusega nr 15.3-3.4/295-1 tunnistati kehtetuks Xi pikaajaline elamisluba alates 26. aprillist 2019 ja tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks tema kinnipidamisasutusest vabanemisel.
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 31. mai 2019. a vaideotsusega nr 15.33.6/35) esitas X kaebuse, milles palus PPA elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ning vaideotsus tühistada. Kaebuse kohaselt on tal kahju enda sooritatud kuritegude pärast, kuid tema karistused on kantud ning ta soovib tõestada, et suudab elada õiguskuulekat elu. Kaebaja on 49-aastane ning tal pole lihtne enam teise riigi oludega harjuda ja lõimuda teises riigis. Venemaaga ei seo teda miski peale kodakondsuse.
3.Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja kaebus Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsuse peale on jäetud kohtutes rahuldamata (sh Riigikohtu halduskolleegiumi 23. septembri 2019. a otsusega haldusasjas nr 3-16-2088) ning tema suhtes kehtib seega alates 13. detsembrist 2019 (Tartu Vanglast vabanemisest) Eestisse sissesõidukeeld.
3.2.Riigikohus nõustus kohtutega, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ning et Siseministeerium ei ole sissesõidukeelu määramisel kaalumisvigu teinud.
3.3.Vaidlustatud PPA otsus tugineb samadele tõenditele, mille alusel Siseministeerium 2016. aastal kaebajale sissesõidukeelu kehtestas. Seega on ka PPA otsus õiguspärane.
3.4.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral, millest üks on kehtiv kriminaalkaristus. Väärteokorras on teda karistatud viiel korral. Teda on korduvalt karistatud ka vangistusega, ent see pole suunanud teda õiguskuulekalt elama. Viimane karistus oli määratud narkokuriteo eest, mida Euroopa inimõiguste kohus on oma praktikas pidanud raskeks kuriteoks ning mille puhul on viidatud, et see kujutab endast ohtu avalikule korrale.
3.5.Kaebajat ei vabastatud Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018. a määrusega tingimisi enne tähtaega, kuna kaebaja on retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge. Vangistuses on kaebajat karistatud kaks korda tööst keeldumise eest. Ta ei lõpetanud vanglas riigikeele kursusi ega osalenud ka sotsiaalprogrammis. Halduskohus pole veendunud, et kaebaja käitub vabaduses Eestis viibides õiguskuulekalt.
3.6.Inspektor-kontaktisiku iseloomustuse kohaselt on kaebajat hinnatud jätkuvalt kõrgohtlikuks. Ohtlikkus seisneb rahvatervise ohustamises läbi narkootiliste ainete levikule kaasaaitamise. Välistada ei saa ka vägivallakuritegude toimepanemist kaebaja poolt. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on hinnatud 27%-le ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 43%-le. Asjaolu, et kaebajal on olemas kindel elukoht ja lähedased, ei vähenda temast lähtuvat keskmisest suuremat retsidiivsusriski.
3.6.Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kaebaja perekonnaelu (abikaasa ja alaealine poeg ning täiskasvanud tütar, kes on samuti Vene Föderatsiooni kodanikud) ei ole hoidnud kaebajat eelnevalt kuritegude sooritamisest ning vangistuse ajal pole ilmnenud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja perekond suunab teda teisiti käituma. Kaebaja abikaasal ja lastel on oma kodakondsuse tõttu võimalik samuti Vene Föderatsiooni elama asuda. Samuti pidi kaebaja abikaasa olema teadlik kaebaja minevikust.
3.7.Kaebaja vanus (sündinud 1970. aastal) ja väide, et tal on teises riigis seetõttu raske kohaneda, ei tähenda, et tema suhtes kohaldatud meetmed oleksid ebaproportsionaalsed.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Riigikohtu poolt lahendatud asjas 3-16-2088 on küll tuvastatud, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid see oli tehtud selle haldusasja materjalide baasil ning käesolevas asjas pole välistatud teistsugusele seisukohale jõudmine. Riigikohus tuvastas kaebajast lähtuva ohu Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsuse tegemise aja seisuga. Riigikohtu poolt tuvastatu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna kaebaja osas on eesmärk täidetud ja kaebaja käitub edaspidi õiguskuulekalt.
4.2.Ka kohtu seisukoht, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus tugineb samadele tõenditele, mille alusel kaebajale 2016. aastal sissesõidukeeld kehtestati, ei arvesta seda, et Siseministeerium hindas tõendeid 2016. aasta seisuga.
4.3.Kaebaja ennetähtaegselt vabastamata jätmise määrus ei ole tõendiks, millest saaks järeldada, et kaebaja pole õiguskuulekalt käituma hakanud. Vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel ei võeta arvesse mitte ainult käitumist vangistuse ajal, vaid eelkõige kuriteo asjaolusid ja varasemat käitumist.
4.4.Inspektor-kontaktisiku iseloomustus kaebaja kohta ei saa olla tõendiks. Riigikohus on leidnud, et kui pole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just selliselt (RKKKo 1-09-14104, p 27).
4.5.Kohus pole põhjendanud, miks ca 50-aastane isik ei peaks oma elukogemusest tulenevalt käituma seaduskuulekamalt kui näiteks 40-aastane isik. Kuriteo asjaolude tähtsus ajas väheneb.
4.6.Kohus ei arvestanud, et kaebaja lapsed on sündinud Eestis ning kaebaja ja tema lapsed on pikaajaliselt Eestis elanud. Kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks oli Vene Föderatsiooni kodakondsus ainus võimalus, kuna nad pole saanud Eesti kodakondsust valida.
4.7.Kaebaja kooselu abikaasaga on kestnud 20 aastat ning 20 aastat tagasi ei saanud abikaasa teada, et kaebaja hiljem süütegusid toime paneb.
4.8.Kaebajal on tema vanust arvestades teises riigis kohanemine raske.
4.9.Vaidlustatud haldusakt on ebaproportsionaalne.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Riigikohus võttis asjas nr 3-16-2088, millega jäeti Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsusega kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld jõusse, arvesse ka pärast sissesõidukeelu kohaldamise otsust aset leidnud sündmusi, sh kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamata jätmise määrust. Seega on selles asjas analüüsitud ka käesolevas vaidluses asjassepuutuvaid materjale.
5.2.Kaebaja käitumine ei ole muutunud õiguskuulekamaks. Kaebaja keeldus vanglas tööst, ta ei osalenud eesti keele kursustel ega õiguskuulekale käitumisele suunavates programmides. See näitab soovi jätkata vanglast vabanedes õigusvastase käitumisega, sest kaebaja pole suutnud töötada isegi mitte kinnises keskkonnas.
5.3.Kaebaja perekonnaelu ei riivata ebaproportsionaalselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Käesolevas asjas vaidluse all olevale PPA otsusele, millega tunnistati kehtetuks kaebaja elamisluba ning tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks, eelnes Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsus, millega kehtestati kaebaja suhtes sissesõidukeeld kümneks aastaks alates vanglast vabanemisest. See otsus on läbinud kohtuliku kontrolli ning Riigikohtu 23. septembri 2019. a otsusega haldusasjas nr 3-16-2088 jäi selle otsuse peale esitatud kaebus kokkuvõttes rahuldamata. Riigikohus nentis selles lahendis, et VSS 5. peatükis sätestatud sissesõidukeelu (st eraldi haldusaktina vormistatud sissesõidukeelu, mitte lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu) automaatseks tagajärjeks on elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku väljasõidukohustus (otsuse p 17 ja 13). VSS § 28 lg 31-32 sätestavad, et sissesõidukeelu kohaldamisel tunnistatakse isiku elamisluba kehtetuks ja korraldatakse viivitamata tema Eestist väljasaatmine. Seetõttu leidis Riigikohus, et direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt saab pikaajalise elaniku elamisluba omavale välismaalasele sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (otsuse p 17).
Seetõttu analüüsis Riigikohus selles lahendis ka küsimust, kas kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ning leidis, et see eeldus on täidetud. Riigikohus viitas, et kaebajat on Eestis korduvalt karistatud (kuuel korral kriminaalkorras, mitmel korral väärteokorras). Neljal korral oli karistuseks reaalne vangistus. Tema õiguskuuleka elu perioodid süüdimõistmiste vahel on väga lühikesed. Süütegude toimepanemine on kujunenud käitumismustriks. Kaebaja on kuritegusid toime pannes korduvalt kasutanud vägivalda. Viimase süüdimõistmise tingis grupis toime pandud narkokuritegu. Kaebaja osales narkootilise aine levitamise ahelas. Kaebajal ei ole Eestis olnud püsivat töökohta ning seeläbi tööharjumust, et endale ja perele õiguspärasel teel sissetulekut teenida (otsuse p 23). Samuti leidis Riigikohus, et sissesõidukeelu kohaldamisel ei ole vastustaja teinud kaalumisvigu. Perekonnaliikmete olemasolu ei takista sissesõidukeelu kohaldamist, sest sissesõidukeelu aluseks oli muuhulgas VSS 29 lg 1 p 1 (välismaalane võib ohustada riiklikku julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist) ning sellisel juhul võib VSS § 29 lg-st 3 tulenevalt sissesõidukeeldu kohaldada sõltumata perekonnaliikmete olemasolust ning nende võimalustest välisriiki ümber asuda. Kaebajal ja tema perekonnaliikmetel on Venemaa kodakondsus. Kaebaja ei ole teinud pingutusi Eesti ühiskonda lõimumiseks ning muid olulisi sidemeid tal Eestiga pole (otsuse p 25).
8.Seega on olulised küsimused, mis omavad tähtsust käesolevas asjas, lahendatud juba eelnevalt viidatud haldusasjas sissesõidukeelu õiguspärasuse üle. Kaebaja üks põhilisi seisukohti käesolevas asjas on, et Riigikohus hindas sissesõidukeelu õiguspärasust selle otsuse tegemise aja seisuga ning käesolevas asjas tuleks arvestada hilisemaid asjaolusid ning jõuda teistsuguse tulemuseni. Iseenesest on õige kaebaja väide, et pärast sissesõidukeelu kehtestamist ilmnenud asjaolusid tuleb käesolevas asjas lahkumisettekirjutuse ja elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidluse lahendamisel arvestada (vt ka RKHKo 3-15-2088, p 18). Samas ei ole kaebaja ringkonnakohtu hinnangul toonud välja tõsiseltvõetavaid asjaolusid, mis näitaksid, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht on ära langenud või tema väljasaatmine Eestist on muul põhjusel muutunud lubamatuks. Sisuliselt piirdub kaebaja vaid väitega, et kaebaja osas on vangistuse eesmärk täidetud ja et ta käitub edaspidi õiguskuulekalt. Selline paljasõnaline väide ei ole ilmselgelt kaalukam tõenditest, mis kinnitavad kaebajast lähtuvat ohtlikkust ning mida on piisavaks pidanud ka Riigikohus. Eeskätt kinnitab kaebaja ohtlikkust tema varasem elukäik, kus teda on korduvalt karistatud, sealhulgas reaalsete vanglakaristustega ning narko- ja vägivallakuritegude eest, ning samal ajal pole tal olnud tööharjumust (vt ülal p 7). Seda, et kaebaja käitumine on nüüdseks muutunud õiguskuulekaks, ei kinnita miski, selle kohta on esitatud üksnes kaebaja paljasõnaline väide. Selle väitega seoses on PPA ringkonnakohtu arvates vaidlusaluses haldusaktis põhjendatult märkinud, et arvestades kaebaja senist elukäiku, ei saa uskuda kaebaja väiteid, et ta käitub tulevikus õiguskuulekalt (dtl 180). Lisaks sunnib kaebaja väites, et ta viimane karistus on talle mõju avaldanud ja et ta käitub edaspidi õiguskuulekalt, kahtlema ka fakt, et kaebajat on viimase vangistuse jooksul karistatud distsiplinaarkorras tööst keeldumise eest (vt nt dtl 200). Sellega näitas kaebaja üles negatiivset suhtumist vanglas kehtiva korra suhtes ning seda arvestades ei ole välistatud, et ta võib eirata kehtivat õiguskorda ka vabaduses viibides.
9.Selles, et Siseministeeriumi 2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsus ning käesolevas asjas vaidlustatud 2019. a elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise otsus tuginevad paljuski samadele asjaoludele, ei ole midagi õigusvastast. Olulist tähtsust omavad asjaolud on püsinud muutumatutena ning sellest tulenevalt tuginetaksegi neile mõlemas haldusaktis. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole kaebaja välja toonud midagi uut, mis annaks aluse vastustaja poolt oluliseks peetud asjaolud arvestamata jätta.
10.Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et tema vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jätmise määrus ja inspektor-kontaktisiku poolt tema kohta antud iseloomustus ei ole asjakohased tõendid kaebajast lähtuva ohu hindamisel.
Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks märgib ringkonnakohus, et need tõendid ei olnud asjas kaugeltki ainsateks tõenditeks, millest vastustaja kaebajast tuleneva ohu hindamisel lähtus. Peale nende tugines vastustaja ka mitmetele teistele tõenditele ja asjaoludele, mis viisid samale järeldusele. Lisaks on vastustaja põhjendatult viidanud, et Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018. a ennetähtaegselt vabastamata jätmise määruse arvessevõtmist pidas asjakohaseks Riigikohus (RKHKo 3-16-2088, p 24). Ebatäpne on ka kaebaja väide, et selles määruses arvestati vaid kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, mitte tema käitumist vangistuse ajal. Tegelikult on maakohtu määruses analüüsitud kaebaja käitumist vangistuse ajal ning leitud selgesõnaliselt, et ennetähtaegse vabastamise eelduseks olev vangistatu õiguspärase käitumise nõue ei ole täidetud, sest tal oli määruse tegemise hetke seisuga kaks kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest. Samuti ei lõpetanud ta A1 tasemel riigikeele kursusi ega osalenud sotsiaalprogrammis. Kohus märkis, et olukorras, kus ühtegi taasühiskonnastavat tegevust ei ole läbitud, ei saa loota nende rehabiliteerivale toimele ja sellele, et läbi nende on uute kuritegude toimepanemise riski mingilgi määral maandatud. Veel märkis kohus, et esitatud materjalidest ei nähtu, et senise vangistuse jooksul oleks kaebaja käitumise ja suhtumise osas toimunud olulisi positiivseid arenguid (dtl 335). Seega on maakohtu määruses põhjalikult analüüsitud kaebaja käitumist vangistuse ajal ning see on lubatav ja asjakohane tõend ka käesolevas asjas. Seoses inspektor-kontaktisiku 4. aprilli 2019. a iseloomustusega kaebaja kohta, millele halduskohus oma otsuses viitas, on kaebaja omakorda osutanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, milles on selgitatud, kinnipeetava riskihinnangus, kus on kuritegude toimepanemise tõenäosus esitatud protsentidena, ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda. Riigikohus selgitas, et kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid (RKKm 109-14104, p-d 26-27). Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et see seisukoht oli antud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt konkreetselt ennetähtaegse vabastamise otsustamise kontekstis. See ei pruugi olla automaatselt laiendatav käesolevale vaidlusele, kus küsimuse all ei ole ennetähtaegne vabastamine. Lisaks on oluline see, et vaidlusaluses PPA haldusaktis ei ole PPA tuginenud sellele
4.aprilli 2019. a iseloomustusele ega neis väljendatud kuritegude toimepanemise tõenäosuse määradele protsentides, vaid varasemale, Tartu Vangla 11. märtsi 2019. a seisukohale, kus ei olnud selliseid protsendimäärasid välja toodud (vrd dtl 159 ja 173). Seega on iseloomustusele, kus oli väljendatud kuritegude toimepanemise tõenäosus protsentides (dtl 369), viidanud üksnes halduskohus oma otsuses. Seega isegi kui lugeda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eeskujul, et selline kuritegude sooritamise tõenäosuse väljendamine protsentides on ilma metoodikat esitamata lubamatu, ei ole vaidlustatud haldusakti andmisel sellest tõendist lähtutud ning seega ei ole see kaebuse rahuldamise aluseks. Asjaolu, et sellele viitas halduskohus oma otsuses, ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, sest see ei muuda haldusaktile antavat hinnangut.
11.Asjakohatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et kohus pole põhjendanud, miks ca 50-aastane isik ei peaks oma elukogemusest tulenevalt käituma seaduskuulekamalt kui näiteks 40-aastane isik. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et sellest seisukohast läbikumav arvamus, justkui oleks 50-aastane isik seadusekuulekam kui 40-aastane, on sügavalt oletuslik. Sealjuures pole kaebaja põhjendanud, miks ta ise leiab, et 50-aastane isik on seadusekuulekam kui 40-aastane. Ainuüksi elukogemuse suurenemisega seda kindlasti põhjendada ei saa. Pigem võib vastupidiselt väita, et kui isik on esimesed 40 aastat oma elust elanud tööharjumuseta ning sageli õiguskorda rikkuvat elu, siis ei ole eriti tõenäoline, et ta otsustab järgmise 10 aasta möödudes hakata elama hoopis teistsugusel, õiguskuulekal viisil, milleks tal tegelikult pikemaajalisem kogemus puudub.
Samuti jääb arusaamatuks väide, et kuritegude tähtsus ajas väheneb. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod iseloomustavad temast lähtuva ohu reaalsust ja tõsidust ning pole alust arvata, et ainuüksi aja möödumine vähendab kaebajast lähtuvat ohtu olukorras, kus ta on kandnud vanglakaristust ning pole juba ainuüksi seetõttu saanud uusi kuritegusid toime panna.
12.Nii kohus kui vastustaja on analüüsinud kaebaja perekonnaeluga seonduvat ning leidnud, et perekonnaelu riive ei õigusta kaebaja elamisloa tühistamata jätmist ning tema välja saatmata jätmist. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. PPA otsuses on välja toodud, et kaebaja sõlmis abielu vanglas 2016. aastal, seega pidi tema abikaasa teadma kaebaja kuritegelikust käitumisest. Samuti on selles otsuses viidatud Euroopa inimõiguste kohtu praktikale, mille järgi võib sellisel juhul eeldada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. Nii kaebaja abikaasal kui lastel on Vene Föderatsiooni kodakondsus, mis teeb Venemaal elama asumise lihtsamaks. Vene keel on kaebaja emakeel. Ta on korduvalt Venemaal enne vangistust käinud. Kaebaja oleks karistusaja lõpus (st väljasaatmisel) 49-aastane, seega ei ole tema vanus takistuseks Vene Föderatsioonis lõimumiseks. Eesti ühiskonda lõimuda ei ole kaebaja üritanud – ta ei oska eesti keelt ega ole soovinud taotleda Eesti kodakondsust (dtl 178-180). Seda põhjendust arvestades on asjakohatu kaebaja väide, et Vene Föderatsiooni kodakondsus oli kaebaja jaoks ainus võimalus. Kaebajal olnuks võimalus omandada ka Eesti kodakondsus, kui ta oleks täitnud selle omandamiseks vajalikud nõuded. Kuna kaebaja abiellus alles 2016. aastal vanglas olles, on asjakohatu väide, et kaebaja abikaasa ei saanud 20 aastat tagasi teada, et kaebaja hiljem süütegusid toime paneb.
13.Kaebaja vanus (sündinud 1970. aastal) ei ole kindlasti selline, mis muudaks tema kohanemise kodakondsusjärgses riigis võimatuks või ülemäära raskeks. Nagu ülal märgitud, on kaebaja emakeel on vene keel ning vaidlustatud haldusaktis on välja toodud, et ta on enne vangistust külastanud Vene Föderatsiooni viiel korral, sealjuures kolmel korral viibinud seal kauem kui kaks ööpäeva (dtl 179). Puudub alus arvata, et kaebaja ei kohaneks riigis, mida ta on varem korduvalt külastanud ja mille kodanik ta on.
14.Kaebaja suhtes läbi viidud haldusmenetluses ei esinenud menetlusvigu. Kaebajale anti võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks nii elamisloa kehtetuks tunnistamise kui lahkumisettekirjutuse osas (dtl 151) ning tema vastuväiteid on otsuses analüüsitud (dtl 180). Vaidlustatud haldusakt on motiveeritud, muuhulgas on seal esitatud viide direktiivile 2003/109/EÜ ning on põhjendatud, miks kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu (dtl 174-178). Seal analüüsitakse põhjalikult kaebaja kuritegusid ning väärtegusid ning leitakse, et kaebajale määratud vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning teda ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata isegi mitte kõige karmim karistusliik (dtl 177). Samuti märgitakse, et kaebaja kuriteod on läinud ajas aina raskemaks (algul salajane vargus, seejärel avalik vargus vägivallaga jms, lõpuks narkokuritegu) ning arvestades asjaolu, et pärast talle varem määratud karistusi on ta uuesti toime pannud esimese astme kuriteo (narkootilise aine käitlemise), võib pidada tõenäoliseks, et ta võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise. Viidatakse ka sellele, et Tartu Vangla on hinnanud kaebaja avalikkusele kõrgohtlikuks ning toonud välja selle, et kaebaja on vabaduses elanud peamiselt ebaseaduslikul teel omandatud varast või juhutöödest; ta ei mõista teiste inimeste seisukohti ega mõtle tagajärgedele; ta ei osalenud vanglas sotsiaalprogrammides, mis abistaksid teda õiguskuulekale käitumisele pöördumisel (tl 178).
15.Vaidlusaluses haldusaktis on kaalutud ka lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise küsimust ning leitud, et kaebaja puhul on põhjendatud lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine VSS § 72
lg 2 p 4 alusel, kuivõrd temast lähtub reaalne ja tõsine oht avalikule korrale (dtl 180). Ringkonnakohus ei näe alust ette heita vastustajale selles küsimuses kaalumisvigu.
16.Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalune haldusakt õiguspärane nii materiaalses kui formaalses mõttes. Sealhulgas pole alust pidada vaidlustatud haldusakti ebaproportsionaalseks, kuna avaliku korra ja teiste isikute tervise tagamine on legitiimne eesmärk ning kaebaja kui isiku, kellest võib lähtuda reaalne ning piisavalt tõsine oht nende hüvede kahjustamiseks, väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki on nende hüvede kaitseks sobiv ja vajalik meede. Seetõttu jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
17.Seoses käesoleva asja menetlusega halduskohtus peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-s 6 oli halduskohus kohaldanud esialgset õiguskaitset ning keelanud vastustajal kaebaja väljasaatmise kuni käesoleva haldusasja menetluse lõpuni. Halduskohus põhjendas esialgse õiguskaitse kohaldamist sellega, et väljasaatmine võib oluliselt raskendada kaebaja õiguste kaitset käesolevas kohtuasjas; et kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu; et kaebaja õigus viibida oma kohtumenetluse juures kaalub üles avaliku huvi vaidlustatud otsuse täitmiseks (otsuse p 74). Ringkonnakohus märgib, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 24. peatükist tuleneb, et esialgset õiguskaitset kohaldatakse reeglina määrusega (vt nt § 249 lg 1, lg 3-4, § 251, § 252 lg 1). Üksnes esialgse õiguskaitse tühistamine on ette nähtud kohtuotsusega (§ 253 lg 3). Seetõttu jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel kohaldas halduskohus esialgset õiguskaitset oma otsuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamine oli otsustatud kohtuotsuses, siis kohaldub ka esialgse õiguskaitse abinõu jõustumisele üldine kohtuotsuse jõustumise regulatsioon, st see jõustub koos kohtuotsusega siis, kui kohtuotsust ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses ning kui kohtuotsus on vaidlustatud, siis kohtuotsus ei jõustu (HKMS § 176 lg-d 1-2). Kuna käesolevas asjas on halduskohtu otsus vaidlustatud, siis ei ole halduskohtu otsus ega ka selles kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu jõustunud. PPA-l ei ole seega keelatud kaebaja väljasaatmine käesoleva kohtumenetluse ajal. Kaebajal on võimalik seda vältida üksnes siis, kui ta esitab pärast ringkonnakohtu otsuse teatavakstegemist sellekohase esialgse õiguskaitse taotluse Riigikohtule. Kuna esialgne õiguskaitse seega asjas kehtima ei ole hakanud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 6, millega halduskohus esialgset õiguskaitset kohaldada soovis, eraldi tühistada. Selline tühistamine oleks sisutu, sest see jõustuks samuti alles koos ringkonnakohtu otsuse jõustumisega, kuid sel hetkel lõppeks ka halduskohtu poolt kohaldada soovitud õiguskaitse. Ringkonnakohus märgib siiski, et ei pea õigeks seda, et olukorras, kus kohus jätab kaebuse rahuldamata, pidades haldusakti seega õiguspäraseks, takistab ta samal ajal esialgse õiguskaitse korras jätkuvalt vastustajal oma haldusakti täitmist. Halduskohus käitub sellisel juhul ka vastuoluliselt, sest üheaegselt jätab ta ise kaebuse rahuldamata, kuid ei välista kaebuse perspektiivikust (vt halduskohtu otsuse p 74). Sellises olukorras on kaebajal võimalik taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist kõrgemalseisvalt kohtult.
18.Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud. Muid menetluskuludega seonduvaid taotlusi ei ole apellatsioonimenetluses esitatud.
19.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 võimaldab asja lahendada kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ehkki kaebaja jaoks võivad vaidlusest mõjutatud õigushüved olla kaalukad, on ringkonnakohtu jaoks oluline see, et
käesolev asi on vaidluse lahendamiseks kirjalikus menetluses piisavalt selge. Asja materjalid on mahukad ja olulised faktilised asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad. Apellatsiooniastmes vaidluse all olevad küsimused liigituvad pigem õiguslike küsimuste hulka. Oluline on seegi, et kaebaja ei soovinud halduskohtus istungi korraldamist ning ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks seetõttu jõudnud ebaõigele tulemusele. Seda ei väideta ka apellatsioonkaebuses. Eelnevat arvestades ei leia ringkonnakohus, et asjas istungi korraldamine oleks asja õigeks lahendamiseks vajalik või annaks asja lahendamisele juurde mingit lisaväärtust, mis õigustaks istungi korraldamist. Asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab seevastu lahendada asja märksa kiiremini ning menetlusosalisi säästvamalt. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.