Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi
3-19-1137 30. detsember 2019 Roby Koik Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26. aprilli 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/295-1 ning 31. mai 2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/35 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja RÕA korras vandeadvokaat Robert Sprengk Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Elise Suurkuusk
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Võtta tõenditena asja juurde Tartu Maakohtu 02.03.2018. a ja 05.06.2019. a määrused kriminaalasjas nr 1-14-1538, Tartu Ringkonnakohtu 15.08.2019. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-1538, Riigikohtu 01.10.2019. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-1538, Tartu Halduskohtu 13.12.2019. a määrus haldusasjas nr 3-19-2339 ja Tartu Vangla inspektor-kontaktisik L. Õkva 04.04.2019. a. koostatud kinnipeetav Xi iseloomustus.
3.Määrata RÕA korras vandeadvokaat Robert Sprengki (Advokaadibüroo Barrister Narva osakond) poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 273, 60 eurot.
4.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot jätta Eesti vabariigi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
6.Keelata Politsei- ja Piirivalveametil Xi Eestist väljasaatmine haldusasja nr 3-19-1137 menetluse lõpuni. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse
Edasikaebamise kord
avalikult teatavakstegemisest, st apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev on 29. jaanuar 2020. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil. Asjaolud ja menetluse käik
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) sündis 1970. a Aserbaidžaanis ja tuli Eestisse elama 1988. aastal. Ta sai 1997. aastal alalise elamisloa Eestis elamiseks, mis 2006. aastal jõustunud välismaalaste seaduse muudatustega loeti pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kuuel korral: kolmel korral varguste ning ühel korral omavolilise sissetungi, avaliku korra raske rikkumise, kehalise väärkohtlemise ning narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Ühel korral on karistuseks määratud rahatrahv, ühel korral vangistus katseajaga ja neljal korral reaalne vanglakaristus (vastavalt üks aasta, kolm aastat kuus kuud, kuus kuud ning kuus aastat kolm kuud). Kuni 13.12.2019. a kandis kaebaja karistust Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2015. a otsuse alusel, millega ta tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Karistusaeg algas 13.09.2013. a ja lõppes 13.12.2019. a. Kaebajat on varem mitmel korral karistatud ka erinevate väärtegude eest.
2.Siseministeeriumi (SM) 26.09.2016. a otsusega nr 1-24/138 kehtestati kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 (kuni 22.12.2016. a kehtinud redaktsioon) ja p 7 alusel ning kooskõlas VSS § 27 1 lg-ga 3 sissesõidukeeld kümneks aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg hakkab otsuse järgi kulgema päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele või päritoluriigile karistuse jätkamiseks. Otsus tehti Justiitsministeeriumi 29.06.2016. a ettepaneku alusel.
3.Kaebaja vaidlustas SM 26.09.2016. a otsuse nr 1-24/138 kaebusega halduskohtus.
4.Riigikohtu Halduskolleegiumi 23.09.2019. a otsusega kohtuasjas nr 3-16-2088 jõustus Tartu Halduskohtu 19.06.2017. a otsus, millega jäeti kaebaja kaebus SM 26.09.2016. a otsusele rahuldamata.
5.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 26.04.2019. a otsusega nr 15.3-3.4/295-1 kehtetuks kaebaja pikaajalise elamisloa nr EL77E010194 alates 26.04.2019. a ja tegi kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel.
6.PPA jättis 31.05.2019. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/35 rahuldamata kaebaja vaide PPA otsusele.
7.Kaebaja esitas 13.06.2019. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/295-1 ja 31.05.2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/35 tühistamiseks.
8.Tartu Halduskohus vabastas 02.07.2019. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, võttis tühistamiskaebuse menetlusse ning rahuldas kaebaja riigi õigusabi taotluse. Kohus otsustas anda kaebajale riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses, kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Samuti liitis kohus nimetatud määrusega Kohtute Infosüsteemis eraldi kohtuasjadena registreeritud kaebaja kaebuse ja kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduse (haldusasjad nr 3-19-1090 ja nr 319-1137) ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-19-1137.
9.Tartu Halduskohtu 13.12.2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-2339 anti luba kaebaja paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse alates 13.12.2019. a kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kaebaja nõue
10.Kaebaja taotleb PPA 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/295-1 ja 31.05.2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/35 tühistamist.
11.Kaebaja soovib Eestis elades tõestada, et suudab elada õiguskuulekat elu. Kaebaja ei suhtle enam sellise tutvusringkonnaga, mis on olnud määravaks teguriks tema kriminaalsele minevikule ning on teinud oma elus olulised korrektiivid, kus kõige olulisem on perekond.
12.Vastustaja on lähtunud vanglalt saadud umbmäärase info põhjal kaebaja soovist omandada eesti keele oskus. Vangla võimaldas kaebajale eesti keele algkursust, kuid eksam jäi kaebajal sooritamata ning kaebaja palvetest hoolimata ei võimaldatud tal kursust korrata.
13.Kuna kaebaja viibib kinnipidamisasutuses, siis ei ole tema volialas osaleda sotsiaalprogrammides. Kui vangla sotsiaalprogrammides osalemist ei võimalda, siis pole kaebajal mingit reaalset võimalust neis osaleda. Samuti ei motiveeri ühtegi normaalset inimest töötama päevas ainult üks tund saades selle eest 19 senti. See majandustöö (sektsiooni koristamine) on ainus, mis kaebajale on pakutud, sellest keeldumine on ainus põhjus, miks on kaebajat vanglas karistatud. Kaebaja oleks koheselt nõus tööle asuma täistööajaga. Vabaduses kaebajal see võimalus on ja teda ootab ka reaalne töökoht.
14.Vägivallaga sisse tungimine diplomaatilise puutumatusega alale on kaebajale uudis. Kaebaja tunnistab, et 2012. a tungis ta sisse tavalisse elukorterisse, millel puudus seos diplomaatiaga. Tahtlikult pole kaebaja Eesti Vabariigile sellist kahju tahtnud tekitada. Samuti on kaebajal väga kahju kõigi enda poolt sooritatud kuritegude pärast, kuid ühiskonna ees on kaebajal need karistused kantud ning kaebaja soovibki Eesti Vabariigile ja ennekõike enda perekonnale tõestada, et suudab elada õiguskuulekat elu.
15.Vastustaja seisukoht kaebaja abiellumise ja sissesõidukeelu kehtestamise seosest on eksitav. Abiellumise avalduste esitamise ajal kaebajal sissesõidukeeld puudus. Sellele lisaks oli tegemist reaalse kooselu seadusliku vormistamisega. Praeguse seisuga ongi põhikannatajaks perekond. Kaebaja soovib olla koos oma abikaasa ja lastega, kes ei pea võimalikuks elu alustamist Venemaal, ega soovi seda. Kaebaja väljasaatmine hävitaks suhte perekonnaga, sest abikaasa ja tütar töötavad Eestis, poeg õpib, neil puudub igasugune tahe keskkonna vahetuseks.
16.Otsuse tegemisel on jäetud arvesse võtmata kaebaja vanus. Kaebaja on vangistusest vabanemisel 49-aastane ja temal pole lihtne enam teise riigi oludega harjuda ja lõimuda teises
riigis. Kaebaja on elanud Eestis 1988. aastast arvates. Venemaaga ei seo kaebajat midagi peale kodakondsuse. Kaebajal puudub Venemaal elukoht ning normaalseks eluks sobiv tutvusringkond, sõbrad ja sugulased. Kaebaja valdab küll vene keelt, kuid see pole tegelikult tema emakeel. Kaebajal tekib seetõttu Venemaale integreerumisel tõsiseid raskusi.
17.Kõikide otsuste ja suunajatena on olulist rolli mänginud vanglast tulev info, mida ei saa võtta olulise määrajana. Keskkonnad ja võimalused on vangla ja ühiskonna vahel võrreldamatud. Vangla pole enda poolt pakutavatest taasühiskonnastamisest tulenevatest nõuetest midagi esile toonud, kuna see täielikult puudub. Kui inimesel puuduvad võimalused erinevateks tegevusteks, siis ta ei saagi millegagi tegeleda ja seega pole tõsiselt võetav vangla väide, et „kinnipeetav pole motiveeritud“. Kaebaja on antud olukorras vägagi motiveeritud elama õiguskuulekat elu Eesti Vabariigis ja olla koos oma perekonnaga.
18.Kaebaja ei nõustu, et asjas esineb alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 kohaselt, kuna kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki. Riigikohtu 23.09.2019. a otsusega on kaebajale koostatud sissesõidukeeld tunnistatud õiguspäraseks, kuid kaebaja on seisukohal, et vastustaja peab sissesõidukeelu kohaldamise osas andma uue hinnangu kaebajast lähtuva ohu tegelikkusele ja tõsidusele nagu Riigikohus on nimetatud otsuse punktis 24 leidnud. Kuna sellise hinnangu andmine on võimalik ja menetlust saab uuendada, siis ei saa asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamisel ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki. Sissesõidukeelu korral ei tunnistata pikaajalist elamisluba automaatselt kehtetuks, vaid seda tuleb teha eraldi otsusega, milles hinnatakse kaebajast tulenevat ohtu ja kaalutakse proportsionaalsust võrreldes kaebaja era- ja perekonnaelu riivega ning tuvastataks kõik vajalikud asjaolud.
19.Kaebaja ei nõustu, et ei esine asjaolusid, mis tingiksid Riigikohtu otsuse ümbervaatamist osas, mis käsitleb kaebajast tulenevat tegelikku ja piisavat ohtu avalikule korrale. Riigikohtu seisukoht on tehtud haldusasja 3-16-2088 materjalide baasil ja seega pole välistatud käesolevas asjas teistsugusele järeldusele jõudmine.
20.Kaebaja vangistus lõpeb 13.12.2019 ning kaebaja on seisukohal, et vangistuse eesmärk on realiseerunud ning kaebaja on 6-aastase vangistuse ajal muutunud õiguskuulekaks. Kaebaja on võrreldes kuriteo toimepanemise ajaga saanud oluliselt vanemaks ning see viitab, et temast lähtuv oht on vähenenud. Toimepandud kuriteo tähtsus ajas väheneb ja sellest tulenevalt saab eeldada, et kaebaja käitub edaspidi õiguskuulekalt. Pole põhjendatud kaebajast lähtuva ohu hindamisel lähtuda Tartu Vangla materjalidest, mis on koostatud enne otsuse tegemist.
21.Vastustaja pole nõuetekohaselt ega tõenditele tuginevalt tuvastanud, et kaebaja kujutab endast tõsist ja tegelikku ohtu. Samuti pole elamisloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede võrreldes kaebaja era- ja perekonnaelu riive osas ning ka selles osas ei ole asjaolud korrektselt tuvastatud. Vastustaja vastuväited
22.Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud õigusnorme.
23.Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule on vaidlusalustes otsustes tuvastatud. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral, millest üks on kehtiv karistus. Kaebajat on väärteokorras karistatud viiel korral, millest kaks on kehtivad väärteokaristused.
24.Vastustaja nõustub, et kaebajat ei ole karistatud diplomaatilisele alale sissetungi eest. PPA on vaidlusalustes otsustes tsiteerinud valet karistusseadustiku redaktsiooni. Kaebaja on Tartu Maakohtu 12.04.2012. a otsusega nr 1-11-9279/21 ja 06.04.2006. a otsusega nr 1-05-1132 süüdi mõistetud KarS § 266 lg 2 p-de 2, 3 alusel. Kuritegude toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt kriminaliseerisid KarS § 266 lg 2 p 2 ja 3 omavolilise sissetungi vägivallaga ja grupiviisiliselt, seega on vastustaja eksinud vaidlusaluse otsuse p-s 15 ja vaidlusaluse otsuse p-s 18, mil on väitnud, et kaebajat on karistatud sissetungi eest diplomaatilise puutumatusega alale. Samas on vastustaja seisukohal, et tegemist on veaga, mis ei too kaasa haldusakti kehtetust, sest vastustaja ei ole otsuse koostamisel eelnimetatud arhiveeritud kriminaalkaristustele suurt kaalu andnud, vaid kasutanud neid iseloomustamaks kaebaja kriminaalset meelestatust ja ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorra vastu.
25.Ohu taseme tuvastamiseks on vastustaja analüüsinud kaebaja kehtivat kriminaalkaristust ning toonud välja arhiveeritud kriminaalkaristused, vastustaja on analüüsinud kehtivate kuri- ja väärtegude asjaolusid, samuti on täpsustatud mõistetud karistusliike- ning määrasid. Vaidlusalustes otsustes on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks lähtub kaebajast reaalne ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Vastustaja on kaebaja osas seisukoha kujundamisel andnud olulise kaalu kaebaja poolt sooritatud narkootikumidega seotud kuriteole, mis on ühtlasi kaebaja ainus kehtiv kriminaalkaristus. Eelmainitud kuriteo episoodidega lõi kaebaja reaalse ning tõsise ohu avalikule korrale, mis realiseerus suures koguses narkootilise aine valdamises, omandamises ja edasiandmises. Kaebaja seadis ohtu lõpptarbijate tervise, saades selle eest isiklikku varalist kasu. Samuti toetas kaebaja oma tegevusega narkootilise aine müügiturgu Eesti Vabariigis, mis ühtlasi tõstab riigi üldkuritegevuse taset. Kohtuotsustest nähtus, et kaebaja hoidis narkootilist ainet oma elukohas, seades sellega ohtu ka temaga samas majapidamises elavate lähikondlaste elu ja tervise, sh tema lapsed ja abikaasa. Ka Riigikohus on jaatanud, et narkootikumide edasiandmisega seotud kuriteod ületavad piisavalt tõsise ohu lävendi.
26.Vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud ka kaebajast lähtuva reaalse ohu avalikule korrale. Kaebajat on erinevate kuritegude eest süüdi mõistetud kuuel korral ning kaebaja viibib vangistuses neljandat korda. Seega on kaebajat neljal korral karistatud karmima karistusliigiga – reaalse vangistusega. Kaebaja ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata isegi mitte kõige karmim karistusliik. Ühtlasi ei suutnud kaebajat õiguskuulekale käitumisele suunata ka pereelu elamine ning kaebaja abikaasa ja lapsed. Esimesest vaidlusalusest otsusest nähtub, et kaebaja elas praeguse elukaaslasega enne abielu sõlmimist 20 aasta vabaabielus, tema vanim tütar sündis 1996. aastal ning tema poeg 2004. aastal. Kaebaja on kuritegusid toime pannud alates 2002. aastast, seega ei motiveeri kaebajat õiguskuulekale käitumisele isegi mitte tema perekond. Kaebaja küll lubab kaebuses, et soovib koos perekonnaga asuda õiguskuulekale käitumisele, kuid kaebaja eelnev kriminaalne taust ja tegevus kinnitavad vastupidist.
27.Siseministeeriumi otsusest nähtub, et 29.06.2016. a tegi Justiitsministeerium Siseministeeriumile ettepaneku kohaldada kaebajale sissesõidukeeld. Seega on võimalik, et Siseministeerium andis kaebajale võimaluse vastuväidete esitamiseks, mille järel koostas kaebaja abiellumise avalduse. Vastustaja hinnangul ei ole tavapärane käitumine, kus elatakse vabaabielus 20 aastat ning vabaduses viibides abielu ei sõlmita, kuid abielu otsustatakse
sõlmida vanglas, sissesõidukeelu menetluse ajal. Esineb endiselt kahtlus, et kaebaja oli teadlik võimalikust sissesõidukeelu kehtestamisest abielu avalduse koostamise ajal.
28.Pikk vabaabielus elamine on vastustaja hinnangul võrdsustatav abielust tuleneva pereelu kaitsega. Sellegipoolest on kaebaja abikaasa teadlik nii oma abikaasa kriminaalsest taustast kui ka tema viibimisalustest Eesti Vabariigis, sest nad on koos elanud üle 20 aasta ning neil on kaks ühist last, samuti jagavad elukaaslased kui ka lapsed sama kodakondsust. Seega tuleb endiselt jaatada kaebaja abikaasa vaikivat nõusolekut elada pereelu kodakondsuse järgses riigis, sest kaebaja abikaasa tolereeris kaebaja kriminaalset käitumist ja elas koos kaebajaga terve perioodi vältel, mil kaebaja kuritegusid sooritas. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on jõudnud seisukohale, et olukorras, kus abikaasa oli teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. Nii kaebajal endal kui ka kaebaja elukaaslasel ja mõlemal lapsel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, ühtlasi ei ole keegi kaebaja perekonnast soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, seega on kaebaja ning tema perekond pidanud sidet Venemaa Föderatsiooniga suuremaks kui sidet Eesti Vabariigiga. Ühtlasi on Venemaa Föderatsiooni riigikeel nii kaebaja kui ka kaebaja perekonna emakeel, mis teeb integratsiooni Venemaal lihtsamaks ka pereliikmetele, kui nad peaksid soovima koos kaebajaga Eestist lahkuda.
29.Kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise tõttu ei ole analüüsitud elamisloa kehtetuks tunnistamise põhjenduste osas vaidlusaluses otsuses, vaid on välja toodud vaideotsuses ilmestamaks kaebajast lähtuvat reaalset ohtu. Sellegipoolest on tegemist väiksema kaaluga asjaoluga, mis elamisloa kehtetuks tunnistamisel mängib eelkõige taustarolli kaebaja üldiseks iseloomustamiseks. Vangistuses töö tegemine ei pea kandma raha teenimise ja rikastumise funktsiooni ning vanglas töötamise eesmärgiks on töötamise harjumuse säilimine, et vabanedes oleks isikul lihtsam naasta töökultuuri. Tööst keeldumine ja kaebaja poolt kaebuses toodud põhjendused ilmestavad seda, et kaebaja soovib tööd teha vaid siis, kui selle eest tasustatakse kaebajale meelepärases summas. Seega võib kaebaja juhul, kui ei leia endale piisavalt hästi tasustatavat tööd, asuda majanduslikel eesmärkidel uuesti kuritegusid sooritama.
30.Riigikeele emakeele tasemel oskamine ning lähedaste omamine Venemaa Föderatsioonis loob head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ja uue töö- ning elukoha leidmiseks. Samuti on kaebajal võimalus pöörduda tagasi Aserbaidžaani, kus elavad tema ema ja õde ning kus ta on sündinud ja elanud kuni täisealiseks saamiseni. Ühtlasi on tema perekonnaliikmetel Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mis võimaldab neil Venemaa Föderatsiooni elama asuda või teda külastada, samuti on kaebaja abikaasal ja lastel võimalik kaebajat külastada Aserbaidžaanis või sinna soovi korral elama asuda. Kaebaja isiklikud huvid ei kaalu antud juhul üle riigi kohustust kaitsta oma riigi kodanikke ning tagada avalikku korda ning riigi julgeolekut.
31.Vastustaja 04.11.2019. a menetlusdokumendi kohaselt tuleks kaebus jätta läbi vaatamata HKMS §151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Kuivõrd Siseministeeriumi poolt koostatud 10aastase sissesõidukeelu otsus on läbinud kohtuliku kontrolli raames kõik kolm kohtuastet ning tunnistatud õiguspäraseks, ei ole tühistamiskaebusega võimalik saavutada kaebaja soovitud eesmärki, s.o omada Eesti Vabariigi elamisluba ning viibida pärast vangistusest vabanemist Eesti Vabariigi territooriumil, sest VSS § 28 lg 31 sätestab sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba kehtetuks. Lähtudes asjaolust, et Riigikohtu 23.09.2019. a otsusega on isikule koostatud sissesõidukeeld tunnistatud õiguspäraseks, kaasneb sellele ka elamisloa kehtetuks tunnistamine, mis käesoleval juhul on juba kehtetuks tunnistatud 26.04.2019. a seisuga.
Kohtu seisukoht
32.PPA vaidlusaluse 26.04.2019. a otsusega on tunnistatud kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba alates otsuse tegemisest ja tehtud kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks (sundtäidetav kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel).
33.Käesoleva kohtulahendi tegemise ajaks on kaebaja kinnipidamisasutusest vabastatud ja kohtu loal paigutatud kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist.
34.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt peab haldusakt vastama kehtivale õigusele haldusakti andmise aja seisuga. PPA vaidlusalune otsus on tehtud 26.04.2019. a. Vastustaja viidatud Riigikohtu Halduskolleegiumi otsus aga hiljem, s.o 23.09.2019. a. Seega ei ole halduskohtu hinnangul ilmselge kaebaja kaebeõigus puudumine käesolevas asjas, mistõttu lahendab kohus vaidluse sisuliselt.
35.Kohtupraktikas on valitsev seisukoht, et pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb esiteks teha kindlaks isikust lähtuv tegelik ja piisvalt tõsine oht või oht avalikule korrale või julgeolekule ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üle isiku huvi säilitada elamisluba. Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õiguserikkumiste raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid päritoluriigiga (tulenevalt ka VMS § 241 lg-st 3). Samuti tuleb pidada silmas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas väljakujunenud kriteeriumeid. Väljasaatmise otsuse õiguspärasust peab kohus hindama kohtuotsuse tegemise aja seisuga. (RKHKo nr 3-16-2436, nr 3-17-1545)
36.Seetõttu võtab kohus tõenditena asja juurde Tartu Maakohtu 02.03.2018. a ja 05.06.2019. a määrused kriminaalasjas nr 1-14-1538, Tartu Ringkonnakohtu 15.08.2019. a määruse kriminaalasjas nr 1-14-1538, Riigikohtu 01.10.2019. a määruse kriminaalasjas nr 1-14-1538, Tartu Halduskohtu 13.12.2019. a määruse haldusasjas nr 3-19-2339 ja Tartu Vangla inspektorkontaktisik L. Õkva 04.04.2019. a. koostatud kaebaja iseloomustuse, otsustamaks, kas käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on asjas tähtsust omavad asjaolud võrreldes vaidlusaluste otsuste tegemise ajaga muutunud.
37.Halduskohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
38.Riigikohtu Halduskolleegiumi 23.09.2019. a otsusega kohtuasjas nr 3-16-2088 {https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-16-2088/69, 11.12.2019} on tõendatud, et seadusjõus on Tartu Halduskohtu 19.06.2017. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 05.07.2018. a otsus, millega jäeti kaebaja kaebus Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsusele rahuldamata.
39.Seega on tõendatud, et kaebajal kehtib alates 13.12.2019. a (Tartu Vanglast vabanemisest) Eestisse sissesõidu keeld.
40.VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.
41.Riigikohtu Halduskolleegiumi 23.09.2019. a otsuse punkti 22 kohaselt on kolleegium asjas kogutud tõendite alusel nõustunud Siseministeeriumi ja alama astme kohtute hinnanguga, et asjas kogutud tõendid ja nende põhjal tuvastatud asjaolud annavad tunnistust sellest, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Riigikohtu otsusega on tuvastatud, et Siseministeerium ei ole sissesõidukeeldu kehtestades ja selle kestust määrates kaalumisvigu teinud.
42.PPA vaidlustatud otsus tugineb halduskohtu hinnangul samale tõendikogumile, mille alusel Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuses kaebajale Eestisse sissesõidukeeldu kohaldades tuvastati kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale.
43.Neil tuvastamist leidnud asjaoludel on halduskohus seisukohal, et PPA vaidlustatud otsus on otsuse tegemise aja seisuga, s.o 26.04.2019. a õiguspärane haldusakt, sest ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Otsus on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.
44.PPA on 26.04.2019. a otsuses ja 31.05.2019. a vaideotsuses ohu tuvastamisel tuginenud tõendatud asjaoludele, mille kohaselt on kaebajat kriminaalkorras karistatud kuuel korral, millest üks on kehtiv kriminaalkaristus ja väärteokorras viiel korral. Viimati mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2015. a otsusega nr 1-14-1538, millega mõisteti talle karistuseks 6 aastat ja 3 kuud vangistust. Seega on kaebajat korduvalt karistatud, sh ka vangistusega, ning seni pole karistused kaebajat suunanud õiguskuulekalt elama. Viimane karistus on kaebajale määratud narkokuriteo eest, mida ka EIK on oma praktikas pidanud raskeks kuriteoks ning viidanud, et taolise kuriteo toimepanemine kujutab endast ohtu avalikule korrale.
45.Nagu eelnevalt osundatud peab väljasaatmise kohta tehtud otsuse ja ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb.
46.Välismaalaste seaduse (VMS) § 3 kohaselt on välismaalane iga isik, kes ei ole Eesti kodanik. Tõendikogumi kohaselt on Venemaa Föderatsiooni kodanikust kaebaja sündinud 1970. a Aserbaidžaanis ja asunud Eestisse elama 1988. aastal. Ta sai 1997. aastal alalise elamisloa Eestis elamiseks, mis 2006. aastal jõustunud välismaalaste seaduse muudatustega loetakse pikaajalise elaniku elamisloaks. Seega ei saa neil tõendamist leidnud asjaoludel olla vaidlust fakti üle, et kaebaja on Eestis kehtiva õiguse kohaselt välismaalane sõltumata sellest, et ta on praeguseks üle 30 aasta elanud Eestis.
47.Vastustaja on menetlusdokumentides asjakohaselt viidanud, et EIK on oma praktikas rõhutanud, et konventsiooni artiklist 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt EIK 03.07.2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs Eesti, p 86). EIK aktsepteeris asjas Kaya vs Saksamaa (EIKo 28.09.2007) isegi väljasaatvas riigis sündinud isiku väljasaatmist.
48.Seega ei laiene kaebajale absoluutne õigus mitte olla välja saadetud, kui vastav vajadus tuleneb tema enda õigusvastasest tegevusest.
49.Euroopa Liit on reguleerinud pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike väljasaatmise direktiivis 2003/109/EÜ, mille art 9 lg 3 kohaselt võib lõpetada selliste avalikku korda ohustavate isikute staatuse ning välja saata, kui oht avalikule korrale ja/või riigi julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (art 12 lg 1). Siseriikliku kohtupraktika kohaselt saab isiku avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma sundida aga üksnes siis, kui ta kujutab ka tegelikku ohtu avalikule korrale direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses.
50.Kaebuse kohaselt peab kohus kaebust lahendades arvesse võtma kaeba suutlikkust elada vangistusest vabanemisel õiguskuulekat elu. Kaebaja heidab vastustajale ette liialt umbmäärase vanglalt saadud infoga arvestamist.
51.Halduskohus on seisukohal, et halduskohtule Kohtute infosüsteemist kättesaadavad tõendid kaebaja vastavat väidet vangistuse ajal õiguskuulekusele pöördumisest ei tõenda.
52.Tartu Maakohtu 02.03.2018. a määrusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 on tõendatud, et kohus ei ole pidanud maakohtule esitatud tõendite pinnalt võimalikuks kaebajat temale Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastada. Tartu Maakohtu 02.03.2018. a määrusega on tõendatud, et määruse tegemise aja seisuga on kaebaja retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge ning 2018. a märtsi seisuga on kaebaja vabastamist mittetoetavad asjaolud kaalunud üles vabastamist toetavad asjaolud.
53.Halduskohus nõustub vastustajaga, et haldusorgani ja halduskohtu käsutuses ei ole teisi objektiivseid allikaid kui just kinnipeetavast kaebaja enda käitumine vangistuse jooksul. Seega läbi kinnipeetava õiguspärase käitumise vangistuse jooksul saab hinnata isiku õiguskuulekusele orienteeritust. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kaebaja puhul on see tingimus täitmata. Kaebajat on vangistuses kaks korda karistatud tööst keeldumise eest. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt keeldus kaebaja tööst, kuna teda ei rahuldanud vangla pakutud osalise töötamise võimalus ja ta ei pidanud piisavaks töötasu suurust majandustöödel. Maakohtu määruse kohaselt on kaebaja ennetähtaegse vabanemise menetluses apelleerinud tööst keeldumise põhjendamisel tervislikule seisundile ja soovile töötada erialasemal tööl. Halduskohtule esitatud tõendite kohaselt kaebajal mingi eriala olemasolu ei ole tuvastatav, kuna enne vangistust ta ametlikult ei töötanud ja vangla andmetel ei saa kaebaja haridustaseme puhul (põhiharidus) rääkida erialase hariduse olemasolust. Maakohtu määrusega on samuti tõendatud vastustaja poolt tõendatu, et kaebaja ei lõpetanud A1 tasemel riigikeele kursusi motivatsiooni puudumise tõttu ning ta ei ole olnud motiveeritud osalema ka sotsiaalprogrammis „Õige Hetk“. Halduskohtu hinnangul tõendab maakohtu määrus, et kaebaja jaoks on olnud keeruline isegi range järelevalve tingimustes kehtivatele sotsiaalsetele reeglitele allumisega. Seega ei veena halduskohut kaebaja paljasõnalised väited, et ta käitub vabaduses Eestis viibides seadusekuulekalt.
54.Tartu Ringkonnakohtu 06.04.2018. a määrusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 on jäetud kaebaja määruskaebus Tartu Maakohtu 02.03.2018. a määrusele läbi vaatamata.
55.Tartu Maakohtu 05.06.2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 on tõendatud, et kaebaja jäeti temale Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus on määruse kohaselt tuvastanud, et kaebaja puhul üksnes formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset
õigust enne tähtaega vabaneda. Maakohus ei ole pidanud võimalikuks kaebajat tingimisi ennetähtaegselt vabastada karistuse kandmisest, sest kohtul puudus kindlus, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks.
56.Tartu Ringkonnakohtu 15.08.2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 on jäetud Tartu Maakohtu 05.06.2019. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
57.Riigikohtu 01.10.2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-14-1538 on jäetud kaebaja kaitsja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 15.08.2019. a määrusele menetlusse võtmata.
58.Tartu Vangla inspektor-kontaktisik Laivi Õkva 04.04.2019. a koostatud kaebaja iseloomustuse kohaselt on kaebajast kinnipeetav hinnatud jätkuvalt avalikkusele kõrgohtlikuks ja riskiks ühiskonnas. Iseloomustuse andja hinnangul seisneb ohtlikkus rahvatervise ohustamises läbi narkootiliste ainete levikule kaasaaitamise. Välistada ei saa vägivallakuritegude toime panekut kaebaja poolt. Soodusteguriks on loetud kriminaalne tutvuskond, puudulik probleemide lahendamise oskus, impulsiivsus ja ning rahalise kasu saamise soov. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on hinnatud 27%-le ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 43%-le. Käesoleva vangistuse ajal ei ole kaebaja olnud motiveeritud oma käitumist muutma, ei ole üles näidanud huvi sotsiaalprogrammis ega muudes tegevustes osalemiseks. Korduvalt tööle määratud, millest kaebaja on keeldunud.
59.Halduskohus on kaebaja iseloomustust analüüsides seisukohal, et ei saa eitada, et kaebaja iseloomustamiseks on välja toodut ka positiivset. Samas ei pea halduskohus võimalikuks hälbida valitsevast kohtupraktikast, et isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses tuleb hinnata kogumis teiste asjaoludega. Halduskohtu hinnangul ei saa kaebaja puhul välistada, et tema senised kuritegude toimepanemise asjaolud ja isikut vanglas, aga ka tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles kaebajast kinnipeetavat positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17). Sellest tulenevalt, olgugi, et kaebajal on vabanemise korral olemas kindel elukoht ja toetavad lähedased, ei vähendaks need asjaolud kaebajast lähtuvat keskmisest suuremat retsidiivsusriski, mis on tõendatud nii iseloomustuse kui teiste eelpool uuritud asjas kogutud tõenditega.
60.Eestis elavad kaebaja abikaasa, 2004. a sündinud alaealine poeg ja täiskasvanud tütar. Kaebaja lapsed ja abikaasa on samuti Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kaebaja pikaajaline kooselu sõlmiti abieluna 11.10.2016. a. Vangistuse ajal on kaebaja suhelnud oma abikaasa, laste ja sugulastega telefoni teel ning nad on käinud korduvalt vanglas nii pika- kui ka lühiajalistel kokkusaamistel. Aserbaidžaanis elavad kaebaja sugulased.
61.Kuigi kaebaja on väljendanud tahet vältida tagasipöördumist endise soovimatu käitumise juurde, ei ole see piisav, et temast tulenevat ohtu leevendada. Kaebaja on toonud ühe teda motiveeriva põhjusena välja tema perekonna. Kohus ei tähelda eksimust vastustaja seisukohas, et perekonna olemasolu ei ole kaebajat eelnevalt hoidnud kuritegusid sooritamast ning vangistuse ajal ei ole ilmnenud ühtegi tõsikindlat asjaolu, millest lähtuvalt võiks arvata, et tulevikus kaebaja perekond suunab teda teisiti käituma. Samuti leiab kohus, et pelgalt asjaolu, et kaebaja on saanud vanglas vanemaks, ei anna veel alust eeldada, et ta on muutunud õiguskuulekamas. Seda eriti olukorras, kus kaebaja on ka varasemalt kandnud korduvalt reaalset vangistust ja see pole teda suunanud õiguskuulekamale teele.
62.Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega lahkumisettekirjutuse ja pikaajalise elamisloa tühistamise ebaproportsionaalseks meetmeks olemisest. Riigikohus on lahendi 3-16-2088 p-s 25 jaganud kaebaja seisukohta, et õige on lugeda kaebaja abikaasa ja alaealine laps kaebaja perekonnaliikmeteks VSS § 29 lg 4 mõttes. Seega on oluline tuvastada, kas riive era- ja perekonnaelule on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsemiseks vastavalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 lgle 1 ja VMS § 241 lg-le 3.
63.EIK on kohtupraktikas (Onur vs Ühendkuningriigid) leidnud, et era- ja perekonnaellu sekkumisel tuleb arvesse võtta ka seda, kui lihtne oleks perel teise riiki ümber asuda. Käesoleval juhul on nii kaebajal kui tema abikaasal ja lastel Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Seega on neil sellest aspektist lähtudes võimalik kodakondsusjärgsesse riiki elama asuda, kuna rahvusvaheliselt peetakse isiku puhul kodakondsust eriliseks sidemeks riigiga. Kaebaja ja tema perekonnaliikmed on kohtu arusaamisel suhestanud ennast vabatahtlikult Venemaa Föderatsiooniga, valides selle riigi kodakondsuse. Samuti on kohtule esitatud tõendite kohaselt Venemaa Föderatsiooni riigikeel kaebaja perekonna põhiliseks suhtluskeeleks, mis peaks eelduslikult lihtsustama nende kohanemist. Lisaks on samas EIK-i lahendis välja toodud, et tähtsust omab ka fakt, kui abikaasa oli perekonnaeluga alustades teadlik oma partneri süütegudest ning kodakondsuse staatusest. Kaebaja abikaasa pidi kooselu alustades ja abielludes olema teadlik kaebaja minevikust ning kodakondsusest. Lähtuvalt nii sellest, et seda võib eeldada kahekümne aastase kooselu puhul kui ka sellest, et abiellumisavaldusel, millele ta koos kaebajaga alla kirjutas, pidi olema märgitud mõlema kodakondsus. Neid kaalutlusi on kohtu hinnangul ka PPA oma haldusaktides asjakohaselt analüüsinud.
64.Kaebaja on viidanud, et tal on vanuse tõttu raske kohaneda teise riigi oludega ja tema vanus takistab lõimumist teises riigis. Kohus leiab, et kuigi vanemas keskeas võib teises riigis elu alustamine olla tõesti raskem, siis ei ole see raskus nii suur, et muuta kaebaja enda käitumisest kaebaja suhtes kohaldatud meedet ebaproportsionaalseks. Nagu varem märgitud, on kaebajal Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning ta valdab vene keelt. Samas ei ole EIK oma praktikas (Onur vs. Ühendkuningriigid) pidanud sidemete puudumist sihtriigiga ja tugevat seost senise elukoha riigiga väljasaatmist välistavateks asjaoludeks. Kohus möönab, et kaebajal võib tekkida Venemaal kohanemisega raskusi, siis pole see siiski kaebaja vanust arvestades võimatu. Seda enam olukorras, kus kaebajal on võimalik pöörduda ka tagasi Aserbaidžaani Vabariiki, kus vastustaja andmetel elavad tema ema ja õde ning kus ta on sündinud ja elanud kuni täisealiseks saamiseni.
65.Nendest faktilistest asjaoludest lähtuvalt leiab halduskohus, et elamisloa tühistamine ning väljasõidu ettekirjutuse tegemine ei ole kaebajale ebaproportsionaalselt koormavad.
66.Kohus peab vajalikuks veelkord rõhutada, et kuigi kaebaja väitel on vastustaja liialt rõhku pannud Tartu Vanglalt saadud informatsioonile, siis ei ole vangla seisukoht käesolevalt olnud määrav. Kaebajal on õigus, et võimalused vangla ja ühiskonna vahel on võrreldamatud, siis PPA ei ole oma otsuses tuginenud kaebajast lähtuva ohu hindamisel eelkõige Tartu Vangla esitatud seisukohtadele. Seda on välja toodud hindamaks, et kaebaja ei ole jätkuvalt motiveeritud osalema sotsiaalprogrammides ja vanglas töötama. PPA otsus põhineb määravas osas ja eelkõige kaebaja varasematel kuritegudel, mitte Tartu Vangla iseloomustusel. Samuti annavad Tartu Vangla iseloomustused siiski aimu kaebaja üldisest suhtumisest õiguskuulekasse käitumisse ja paraku ei saa iseloomustustest kaebuse väiteid kinnitavaid asjaolusid tuvastada.
67.Kaebaja on välja toonud, et vabaduses on tal tahe töötada ning tal on olemas ka reaalne töökoht. Samas ei ole kohtule esitatud rohkem üksikasju selle töö kohta. Tartu Vangla iseloomustuste järgi ei ole kaebaja vanglas üles näidanud soovi töötada ja on pakutud tööst keeldunud. Kuigi pakutud töö oli kaebaja väitel osalise koormusega (1 h päevas) ja minimaalse töötasuga, siis kohus nõustub vastustajaga, et vanglas töötamine ei ole seotud vaid raha teenimisega vaid tööharjumuse omandamisega, sest kaebaja on vanglas olles riigi ülalpidamisel. Samuti on asjas kogutud tõendite kohaselt kaebaja vanglaeelselt elatunud peamiselt juhutöödest või ebaseaduslikul teel omandatud varast või juhutöödest. Kaebuses toodu ei veena neil asjaoludel kohut kaebaja tõsikindlast kavatsusest vabaduses tööle asuda. Mis puudutab kaebaja arvates teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, siis need näitavad küll kaebaja mõningast võimet käituda mingi aja õiguskuulekalt, kuid ei saa välistada ohtu uueks kuriteoks kaebaja poolt, sest nagu eelnevalt välja toodud, võibki kaebaja käitumises olla vahepeal õiguskuuleka käitumise perioode, mis on paraku lõppenud ikkagi uue kuriteoga. Seetõttu ei saa vahepealsele õiguskuulekale käitumisele omistada sedavõrd suurt tähtsust, nagu on teinud seda kaebaja.
68.Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kaebaja elamisloa tühistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine on toimunud õiguspäraselt. Kaebaja ei ole välja toonud, et vaideotsus rikub kaebaja õigusi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest sõltumatult. Seetõttu ei esine alust ka vaideotsuse tühistamiseks.
69.VSS § 28 lg 3 järgi ei ole välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. VSS § 28 lg 31 sätestab sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetada välismaalase elamisõigus.
70.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
71.Täiendavalt peab halduskohus kaebuse väliselt tarvilikuks kaebaja tähelepanu juhtida järgnevale. Riigikohtu Halduskolleegiumi 23.09.2019. a kohtuotsuse nr 3-16-2088 p-s 18 on sedastatud, et hilisemad asjaolud (s.o pärast 2016. a kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist) võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. Halduskohus saab Riigikohtu seisukohast aru taoliselt, et kaebajal on säilinud õigus taotleda Siseministeeriumilt menetluse uuendamist ja sissesõidukeelu otsuse ümber vaatamist vastava aluse olemasolu korral.
72.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot tuleb jätta riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks kaebaja kandma menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Muude menetluskulude jaotust ei ole pooled kohtult aga taotlenud.
73.Kaebaja esindaja RÕA korras vandeadvokaat Robert Sprengk esitas 27.11.2019. a kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaebaja esindaja on taotlenud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist seoses haldusasja
menetlusega summas 273, 60 eurot. See taotlus tuleb rahuldada kui õiguspärane. Halduskohtu hinnangul on esindaja taotletav tasu mõistlik ja põhjendatud.
74.Halduskohus on seisukohal, et kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohaldada esialgset õiguskaitset kuni kohtulahendi jõustumiseni ja keelata Politsei- ja Piirivalveametil kaebaja Eestist väljasaatmine. VMS § 43 lg 1 ning VSS § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba on käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktiga tunnistatud kehtetuks ning talle on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Samuti on kaebajale kehtestatud sissesõidukeeld. Vaidluses nendest kahest esimese üle ei ole kohtulahend jõustunud ja halduskohtu käesoleva otsuse üle saab vaidlus jätkuda kõrgema astme kohtutes. Kaebaja viibimisel kinnipidamisasutuses oli tema Eestis viibimise õiguslikuks aluseks kohtulahend (VMS § 43 lg 1 p 5, lg 3). Kaebaja suhtes on kehtiva haldusaktiga kehtestatud sissesõidukeeld, seega ei ole välistatud toimingute sooritamine kaebaja Eestist väljasaatmiseks. Kuna väljasaatmine võib oluliselt raskendada kaebaja õiguste kaitset käesolevas kohtuasjas, tuleb keelata PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmine haldusasja nr 3-19-137 menetluse lõpuni (HKMS § 251 lg 1 p 2, § 249 lg 4). Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kaebaja õigus viibida Eestis oma kohtumenetluse juures kaalub praegusel juhul üles avaliku huvi vaidlustatud otsuse täitmiseks (HKMS § 249 lg 3). (vrdl RKHK 18. septembri 2018. a määrus asjas nr 3-17-1545)
75.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.