SM hagi VG, NK ja OG vastu kahjuhüvitise, võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.04.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
21 828,82 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SM apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Kostja 1: VG (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva Kostja 2: NK (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Ustav Kostja 3: OG (isikukood XXXXXXXXX, surnud
Välja mõista SM-lt NK kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis summas 558,72 eurot.
4.Välja mõista SM-lt VG kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis summas 100 eurot.
1(8)
5.Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb SM-l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SM esitas 27.07.2015 Harju Maakohtule hagi VG (kostja 1), NK (kostja 2) ja OG (kostja 3) vastu kahjuhüvitise, võla ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad 1 ja 2 laenusaajatena laenulepingu Bank DnB Nord A/S-ga (edaspidi ka pank) ning said laenu 48 593,35 eurot. Kostjate laenulepingulist tulenevaid kohustusi tagasid muuhulgas hageja emale OS-le kuulunud korteriomandile XXX seatud ühishüpoteek ning kostja 3 käendusleping, milles käendaja vastutus oli piiratud 63 171 krooniga. Hageja ema suri 31.03.2010 ning hageja on tema pärija. Hageja võõrandas XXX asuva korteriomandi 10.07.2012 sõlmitud notariaalse tehinguga ning tasus korteriomandil lasunud ühishüpoteegi kustutamiseks pangale 16 050 eurot.
3.Hageja tagatise andjana täitis osaliselt põhivõlgnike kohustuse. Kostjad pidid omakorda hagejale hüvitama tasutud 16 050 eurot mõistliku aja jooksul ehk 14 päeva möödumisel 11.07.2012 makse tegemisest. Kostjad pidid oma kohustuse hageja ees täitma hiljemalt 26.07.2012. Kuivõrd hageja pöördus nõudega kohtusse 27.07.2015, ei ole tema nõue aegunud. Laenulepingust tulenevad kohustused olid korduvad ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisel, mil nõue muutus sissenõutavaks ehk 01.01.2013. Laenulepingu lisaga 1 muudeti kestvuslepingu graafikut ja lepiti kokku ühe suurema makse tegemises. Laenulepingut ei ole üles öeldud. Kuigi hagejale ei ole kinnistusraamatusse kantud hüpoteeki üle antud, on hagejal selleks õigus ning hüpoteegiga tagatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Kuna kostjad ei tasunud nõuet vabatahtlikult, oli hageja sunnitud pöörduma advokaadibüroo poole ning kandis kahju summas 500 eurot. Nimetatud summa palus hageja kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista. Samuti palus hageja kostjatelt välja mõista viivise seadusjärgses määras alates 27.07.2012. Kostjate vastus hagile ja menetluse edasine käik
2.Kostja 2 leidis, et nõue on aegunud. Panga nõue muutus 16 050 euro osas sissenõutavaks 09.07.2012 ja nõude aegumisel tuleb lähtuda sellest, millal oleks aegunud võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Hageja nõue aegus 09.07.2015. Alternatiivselt muutus nõue kostja 2 vastu sissenõutavaks alates ostu-müügi lepingu sõlmimise ajast 10.07.2012. Nõue oleks aegunud ka juhul, kui lähtuda hagejale endale antud kohustuse täitmise tähtajast. Hageja viited mõistlikule ajale on asjakohatud. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest tegemist on menetluskuludega. Viivist ei saa kostjalt nõuda alates 27.07.2012, sest hageja teatas kostjale
2(8)
oma nõudest 14.07.2015. Kostja 2 leiab, et 16 050 euro näol ei olnud tegemist korduva kohustuse, vaid ennetähtaegselt tagastatava laenu summaga.
3.Kostjad 1 ja 3 leidsid, et hageja nõue nende vastu on aegunud. Kostjad leidsid, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 12.07.2012 ehk järgmisel päeval pärast seda, kui hageja tegi makse summas 16 050 eurot. Hageja ei saa viidata mõistlikule ajale, sest hagejal puudus õigus teha makse pangale alles 26.07.2012. Hageja viited laenulepingule kui kestvuslepingule ei ole asjakohased, sest hageja esitas kostjate vastu regressinõude, mitte laenulepingust tuleneva nõude. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsusega mõisteti hagejalt kostja 2 kasuks välja lepingulise esindaja kulud 1308 eurot ja viivis menetluskuludelt. Hagejalt mõisteti kostja 1 ja kostja 3 kasuks välja lepingulise esindaja kulud 100 eurot ja viivis menetluskuludelt.
5.Kostjate väited nõude aegumise kohta on põhjendatud. AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 69 lg 1 näeb ette, et omavahelistes suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 näeb ette, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Käenduse osas reguleerib VÕS § 70 solidaarvõlgniku tagasinõude aegumist. VÕS § 70 lg 1 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. VÕS § 70 lg 4 näeb ette, et koos tagasinõudega aegub ka VÕS § 69 lõikes 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue. Hageja ei täitnud panga ees mitte enda kohustust, vaid ta täitis kohustuse 16 050 eurot tagatise andjana. Põhivõlgnikeks olid kostjad I ja II. Järelikult ei oma hageja nõude aegumise tuvastamisel tähtsust mitte see, millal hageja ise kohustuse täitis, vaid tähtsust omab see, millal võlausaldaja ehk panga nõue oleks 16 050 euro osas põhivõlgnike ehk kostjate I ja II osas muutunud sissenõutavaks ning seejärel aegunud. Riigikohus on käendaja vastutuse tuvastamisel leidnud, et võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (RKTKo 3-2-1-12-10, p 11, 3-2-1-33-09, p 10).
6.Kostjad 1 ja 2 sõlmisid 09.07.2012 pangaga kokkuleppe, mille kohaselt nad võtsid endale erinevalt esialgsest laenulepingust kohustuse tasuda ühekordse maksena ennetähtaegselt 16 050 eurot (kd I tl 52). Kohus leidis, et lepingu olemusest tuleneb, et kostjatel tuli kohustus täita hiljemalt ostu-müügi lepingu sõlmimise päeval ning enne, kui pank ühishüpoteegi kustutab. Kostjate eest täitis kohustuse küll hageja, kuid tähtsust ei oma see, milline tähtaeg hagejal endal oli 10.07.2012 lepingu alusel 16 050 euro tasumiseks (kd I tl 29-50). Kostjate 1 ja 2 jaoks muutus panga nõue sissenõutavaks 11.07.2012 ehk päev pärast ostu-müügi lepingu sõlmimise ja ühishüpoteegi kustutamise päeva. Asjakohatud on hageja viited sellele, millise mõistliku tähtaja oleks ta ise andnud kostjatele kohustuse täitmiseks. Antud asjas kohaldub kostjate kohustuste sissenõutavaks muutumise ajahetke määramisel VÕS § 82 lg 1. Kohustuse täitmise tähtaeg oli lepingus toodud ning kostjatel puudus võimalus täita oma kohustust panga ees alles 26.07.2012. Tähtsust ei oma see, millal kostjad võisid või pidid aru saama, et neil tuleb
3(8)
omakorda täita kohustus hageja ees. Hageja ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt 2012. aastal kostjatele vabatahtliku täitmise tähtaega andnud.
7.VÕS § 152 lg 1 näeb ette, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS §-s 70 sätestatut. Seega ei muutu seaduse alusel nõude üleminekuga nõude sisu. Põhivõlgnikud ehk kostjad 1 ning 2 ja kostja 3 kui käendaja saavad hageja nõudele esitada samu vastuväiteid, milliseid nad saaksid esitada panga vastu.
8.Põhjendatud on hageja käsitlus, et talle läks täidetud ulatuses üle panga nõue kostjate kui põhivõlgnike vastu, millest tulenevalt läksid talle täidetud ulatuses üle ka nõuet tagavad tagatised. Eeltoodust ei saa aga teha järeldust, et nõude aegumise hindamisel kuulub kohaldamisele TsÜS § 1451. Antud säte kohalduks juhul, kui hageja oleks esitanud nõude pandi või hüpoteegi realiseerimiseks kohtumenetluses või täitemenetluses. Hageja seda antud menetluses teinud ei ole. TsÜS § 1451 lg 1 ei kohaldu käendusele. Ainuüksi hageja väited selle kohta, et tal oleks olnud õigus nõuda endale hüpoteeki, ei pikenda hagi aegumistähtaega ega too kaasa TsÜS § 1451 lg 1 kohaldamise.
9.Antud juhul on tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Käesolevas asjas pidid kostjad 1 ja 2 tasuma pangale 16 050 eurot 10.07.2012 ehk hiljemalt ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Nõue muutus sissenõutavaks järgmisel päeval ehk 11.07.2012. TsÜS § 147 lg 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Antud säte ei ole aga kohaldatav laenulepingute puhul (RK TKo 3-2-1-67-14, p 36, 3-2-1-146-13, p 22). Seega tuleb aegumist hakata arvestama alates 11.07.2012. 16 050 euro suuruse makse näol oli tegemist ühekordse ja poolte vahel kokku lepitud maksega, mis tuli korraga ära tasuda lepingus toodud ajaks, seega TsÜS § 154 ei kohaldu.
10.Hageja põhinõue kostjate vastu tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. 16 050 euro suuruse makse tegemise nõue muutus põhivõlgnike suhtes sissenõutavaks 11.07.2012 ning võlausaldaja nõue nende vastu aegus kolme aasta möödumisel ehk 11.07.2015. Samal ajal aegus hageja nõue kostjate 1 ja 2 kui põhivõlgnike ning kostja 3 kui käendaja vastu. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 27.07.2015, kui nõue oli juba aegunud. Kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, on aegunud ja jäävad rahuldamata hageja kõrvalnõuded kostjate vastu, sh sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 3946,54 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue ning kahju hüvitamise nõue summas 500 eurot. Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel ja apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.
12.Laenulepingu alusel võla tasumiseks tehtavad maksed on perioodilised maksed. Osamaksed, mida tasutakse korduvate kohustuste katteks, ei pea olema ühesuurused. Laialt
4(8)
levinud on laenu- ja krediidilepingutes võte, mille kohaselt tasub laenusaaja graafiku alusel perioodiliselt igakuiselt laenuandjale teatud summa (põhisoa tagastamine ning intressid) ja pooled lepivad kokku, et võla tasumise tähtpäeva saabumisel peab võlgnik tasuma viimase osamaksena võla jäägi, mis on oluliselt suurem kui igakuiselt tasutavad osamaksed. Seadusandja ei ole sätestanud imperatiivseid õigusnorme, mis keelaksid kestvuslepingutes kokkulepped, mille kohaselt osamaksed on erineva suurusega. Samuti ei keela kehtiv õigus pooli kokku leppimas selles, et kestvuslepingu kehtivusaja jooksul muuta perioodiliselt tasutavate osamaksete suurust või tasumise tähtaegu. Hageja leiab, et 11.07.2012 pangale laekunud summa on osamakse teiste perioodilistelt teostatavate osamaksete hulgas, aegumisele kohaldub TsÜS §-s 154 sätestatu ja aegumistähtaeg algas 01. jaanuaril 2013 kell 00:00.
13.Maakohus on ekslikult leidnud, et 09.07.2012 laenulepingu lisa 1 punktis 1 sätestatud laenusaajate õigus vabastada ühishüpoteegi alt korteriomand aadressil XXX graafikujärgse võlgnevuse ja tagastamata laenusumma katteks tehtava makse vastu summas 16 050 eurot, ei muutnud esialgses laenulepingus sätestatud laenu tagastamise päeva ja maksegraafikut. Laenu tagastamise päev ja tagasimaksmise graafik muutusid seoses kokkuleppega laen osaliselt ennetähtaegselt tagastada.
14.Samuti on hageja seisukohal, et laenulepingut ei ole tervikuna või osaliselt üles öeldud 09.07.2012 laenulepingu lisa 1 sõlmimisega. Lepingu lisa sõlmimisele, st laenulepingu muutmisele, kohaldub VÕS §-s 13 sätestatu. Maakohus on samuti leidnud, et laenulepingut ei ole üles öeldud.
15.Hageja on seisukohal, et nõue oli osaliselt sissenõutavaks muutunud. Pank kattis 11.07.2012 laekunud summast juba varem sissenõutavaks muutunud kohustused summas 319,50 eurot ja viidatud summale kohalduks TsÜS §-s 154 sätestatu isegi siis, kui pank oleks laenulepingu (osaliselt) erakorraliselt üles öelnud.
16.Juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et 16 050 euro tasumine ei olnud üks perioodilistest maksetest, on oluline tuvastada, millisel ajal muutus nõue sissenõutavaks. Hageja leiab, et laenulepingust tulenev nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks teise lepingu sõlmimise kuupäeval (s.o 11.07.2012). Laenulepingu lisas ei ole sätestatud tähtaega 16 050 euro tasumiseks. Laenulepingu lisas on lepingupooled kokku leppinud, et kostja 1 ja 2 tasuvad uue sõlmitud graafiku alusel võetud laenu osamakseid alates 2012. aasta augustist iga kuu kolmandal päeval. Seega võib laenulepingu lisast tuleneda, et uus graafik kehtib eeldusel, et pangale on hiljemalt 02.08.2012 tasutud 16 050 eurot ja kohaldamisele kuulub VÕS § 82 lg-s 1 sätestatu. Juhul kui võlasuhte olemusest ei tulene kohustuse täitmise ehk 16 050 euro tasumise tähtaega, pidanuks kostjad 1 ja 2 tasuma pangale kui esialgsele võlausaldajale 16 050 eurot vastavalt VÕS § 82 lgs 3 sätestatule mõistlikult vajaliku aja jooksul peale laenulepingu lisa sõlmimist. Kohustus muutunuks sissenõutavaks mitte varem kui mõistlikult vajaliku aja möödumist.
17.Vastavalt VÕS § 70 lg-s 1 sätestatule lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Vastavalt TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatule on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse
5(8)
täitmist. Maakohus on nõude sissenõutavuse ebaõigesti sidunud hüpoteegi kustutamise ja müügilepingu sõlmimisega. Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik
18.Kostjad vaidlesid hageja esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Võlasuhte pooltel on õigus oma suhteid ümber kujundada (VÕS § 13 lg 1). Vaidlust ei ole selles, et pooled muutsid 19.12.2008 sõlmitud laenulepingut 09.07.2012 sõlmitud lisaga nr 1. Lisa nr 1 punktis 1 lepiti kokku hüpoteegi esemeks oleva korteriomandi XXX, Tallinn vabastamises hüpoteegi alt tingimusel, et pangale tasutakse nimetatud vara müügist graafikujärgne võlgnevus ning laenu tagastatakse minimaalselt 16 050 eurot. Pooled on kokku leppinud ka selles, et laenu ennetähtaegsele tagastamisele ei rakendata laenulepingus kokkulepitud tasu ennetähtaegse tagasimaksmise eest. Pooled on muutnud lisaks sellele lepingu lisas laenu tagastamise tähtaega ja laenu tagasimaksmise graafikut. Pooled ei vaidle ja maakohus on õigesti tuvastanud, et 09.07.2012 laenulepingu lisa on 19.12.2008 laenulepingu muudatus, millega kostjad võtsid endale kohustuse tasuda kindlaks kuupäevaks ühekordne makse.
21.Maakohus tuvastas õigesti, et kostjad 1 ja 2 pidid 16 050 eurot tasuma pangale hiljemalt 10.07.2012 ehk hiljemalt ostu-müügi lepingu sõlmimisel ning et nõue muutus sissenõutavaks järgmisel päeval, s.o 11.07.2012. Maakohus leidis põhjendatult, et nimetatu tuleneb kostjate 1 ja 2 ning panga 09.07.2012 kokkuleppest. Nimetatud kokkuleppes ei ole ühekordse makse 16 050 tegemise kuupäev määratletud, kuid lepingu tõlgendamisel saab asuda järeldusele, et kostjatel 1 ja 2 tuli kohustus täita hiljemalt ostu-müügi lepingu sõlmimise päeval ning enne panga poolt ühishüpoteegi kustutamist.
22.TsÜS-s puudub korduva kohustuse mõiste, kuid mõistlik on lähtuda käsitusest, mille kohaselt on korduvad kohustused sooritused, mida tuleb teha perioodiliselt (graafikus kokkulepitud kuupäevadeks), isegi kui maksete suurus ei ole ühesugune. 16 050 euro suurune makse tuli tasuda ühekordselt ja sellise maksega ei olnud laenulepingu graafikus arvestatud. Pooled leppisid kokku, et summa tasutakse laenulepingu ennetähtaegseks täitmiseks ja summa muutus korraga sissenõutavaks enne maksetähtpäeva saabumist. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kuna summas 16 050 eurot sisaldusid varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustused 319,50 eurot, tuleb selles osas vaadelda nõuet korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudena. Perioodiliste maksetena on kohtupraktikas käsitatud enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud makseid, mis muutusid korraga sissenõutavaks lepingu erakorralise ülesütlemise tõttu (vt nt RTTKo 3-2-1-95-08 p 8, 3-2-1-33-09 p 10). Käesolevas asjas ei vaidle pooled, et laenuleping ei ole üles öeldud ja kehtib. Pooled on võlasuhte ümber kujundanud ja leppinud kokku varasemate täitamata jäetud kohustuste ja eesseisvate kohustuste osaliselt korraga sissenõutavaks muutumises konkreetsel ajahetkel. Sellist makset on põhjendamatu pidada perioodiliseks makseks.
6(8)
23.Põhjendamatu on hageja käsitus, et 16 050 euro tasumise nõue muutus kostjate suhtes sissenõutavaks 02.08.2012, kuna uue sõlmitud graafiku alusel tuli laenu osamakseid tasuda alates nimetatud kuupäevast. Laenulepingu lisas on selgelt eristatud ühekordset makset (punktis 1) ja edaspidiseid graafikujärgseid makseid.
24.Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et kostjatel tulnuks tasuda pangale 16 050 eurot mõistliku aja jooksul pärast laenulepingu lisa sõlmimist 09. juulil 2012. Kuna maakohus tuvastas õigesti, et 16 050 eurot tuli tasuda hiljemalt ostu-müügi lepingu sõlmimisel 10.07.2012, ei ole hageja käsitlus ka selles osas põhjendatud.
25.Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega hageja kanda.
26.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks kostjate poolt apellatsioonimenetluses kantud ja hageja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.
27.Kostja NK on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 699 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud õigusabi 3,88 tunni ulatuses tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta). Kostja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toiminguks oli apellatsioonkaebusele vastuse koostamine. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega, ning palus märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonkaebusele vastuse koostamine oli vajalik toiming ning toimingu ajakulu 3,88 tundi arvestades esitatud dokumendi sisulist mahtu põhjendatud. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb kohtul TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on kostjale osutatud õigusabiteenust tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta), s.o 180 eurot käibemaksuga. 11.02.2015 lahendis nr 3-2-1-115-14 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja keerukust puudub alus lugeda põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu keskmisest kõrgemas määras. Seega on põhjendatud vähendada kostja lepingulise esindaja tunnitasu määra 120 euroni käibemaksuta (s.o 144 eurot käibemaksuga). Taolises suuruses lepingulise esindaja tunnitasu määr on kooskõlas ka Riigikohtu hilisemalt avaldatud seiskohtadega (Riigikohtu lahend 3-2-1-88-16, p 15). Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt kostja NK kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 558,72 (3,88 x 144) eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada kostja taotlus hageja kohustamiseks väljamõistetud menetluskuludelt viivise maksmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
7(8)
28.Kostja VG on esitanud vastuses apellatsioonkaebusele menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 100 eurot. Kostja lepinguline esindaja on apellatsioonimenetluses esitanud vastuse apellatsioonkaebusele. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega, ning palus märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingut, s.o apellatsioonkaebusele vastuse koostamist, ning esitatud menetlusdokumendi sisulist mahtu, tuleb kostja poolt taotletud lepingulise esindaja kulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Seega tuleb hagejalt kostja VG kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 100 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada kostja taotlus hageja kohustamiseks väljamõistetud menetluskuludelt viivise maksmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.