Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla Kaebuse tagastamine
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xi kaebus.
2.Jätta Xi riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas 23. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla peale. Kaebusest nähtub, et X pöördub kohtu poole seoses sellega, et 23. aprillil 2020 ei väljastatud talle vanglas maksikirja ja ta ootas seda enam kui kuu aega. Eeltooduga rikuti Xi arvates tema õigusi, sest ta kaotas võimaluse kasutada maksikirjas olnud postmarke, kuna kirja saatmine läks vahepeal kallimaks. Kaebaja märgib, et on eelnevalt juba kohtu poole pöördunud, kuid siis ei olnud tal kohtueelne menetlus läbitud. Nüüd esitas ta vanglale uuesti kahjunõude. X palus vanglalt välja nõuda dokumendid nr 1-11/132-1,2, nr 1-13/242-1,2 ja nr 1-13/260-1,2 ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 4. jaanuaril 2021 kohtule kaebuses nimetatud dokumendid. Eelnevalt selgus (suheldes vanglaametnikuga), et kaebaja poolt nimetatud dokumente nr 1-11/132-1,2 ei eksisteeri ja kaebajat puudutavate dokumentide õige number on 1-13/132-1,2.
3.Kaebaja vanglale esitatud kahjunõude (registreeritud 10.06.2020 nr-ga 1-13/132-1) kohaselt saabus talle 23. aprillil 2020 maksikiri, kus sisaldus peale muude asjade ka 10 postmarki (0,65 eurot/tk). See maksikiri varastati kaebaja väitel ära. Postmargid hinnaga 0,65 eurot kehtisid Eestis
3-20-2598
kuni 31. maini 2020 ja seejärel oli margi hind 0,95 eurot. Kaebaja märgib, et pidi need 10 marki ära kasutama enne 31. maid 2020. Nüüd peab ta aga kirja saatmiseks neile juurde lisama 30 senti. Seda poleks vaja olnud, kui ta oleks saanud margid õigel ajal ära kasutada. Ta nõuab vanglalt kümmet postmarki väärtusega 0,30 eurot. Tartu Vangla 7. augusti 2020. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsusest nr 1-13/132-2 nähtub, et maksikirjas sisaldusid kummilint ja 10 ümbrikku. Postmarke otsuse kohaselt kirjas ei sisaldunud. Kummilint võeti vanglateenistuse poolt ära, et kontrollida selle lubatavust kaebajal. Ümbrikuid keeldus kaebaja vastu võtmast, sest nendega koos ei antud talle maksikirja pakendit (mulliümbrikku). Kummilint ja ümbrikud väljastati kaebajale 27. mail 2020 ning pretensioone ta ei esitanud.
4.Kaebaja vanglale esitatud pöördumises (registreeritud 21.09.2020 nr-ga 1-13/242-1) soovis ta hüvitist kirisaadetise kätteandmisega viivitamise eest. Samuti selle eest, et teda solvati, kui vangla kirjutas talle ja kohtule, et kaebaja väited ei vasta tõele. Lisaks eelnevale ei kutsunud vanglaametnik kaebajale meedikut ja ta pidi tundide kaupa teda ootama, samas kui ametnik kaebajat mõnitas ja irvitas tema üle. Tartu Vangla 18. novembri 2020. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsusest nr 1-13/259-2 (vastuse number ilmselt ekslik, õige nr 1-13/242-2 – kohtu märkus) nähtub, et 23. aprillil 2020 prooviti kaebajale kätte toimetada maksikirja, mis saabus vanglasse 11. aprillil 2020. Kirjas sisalduv kummilint võeti selle lubatavuse kontrollimiseks ära ja ümbrikke kaebaja vastu ei võtnud. Vangla pidi maksikirja kaebajale kätte toimetama hiljemalt 21. aprillil 2020 (vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 50 lg 1), kuid seda tehti 23. aprillil 2020. Tegemist oli ainult kahepäevase hilinemisega. Viivitust võib pidada aga põhjendatuks, sest vangla tavapärane tegevus oli COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu oluliselt häiritud. Kummilint tagastati kaebajale mõistliku aja jooksul. Vangla ei ole 7. augusti otsuses nr 1-13/132-2 ja haldusasjas nr 3-20-1632 esitatud seisukohas väitnud, et kaebaja väited ei vasta tõele. Vangla esitas oma väited ning neid kinnitavad tõendid. Kaebaja ei ole varasemalt väitnud, et vajas 23. aprillil 2020 vältimatut abi, mistõttu tuli meedik kutsuda kohaselt. Kaebaja tervisekaardile on samal päeval tehtud sissekanne, et tal on halb ja ravim on väljastatud.
5.Kaebaja vanglale esitatud kahjunõude (registreeritud 05.10.2020 nr-ga 1-13/260-1) kohaselt tuli talle 23. aprillil 2020 maksikiri, mida tema kätte ei antud, kuigi luba kummilindi saamiseks oli kaebajal olemas. Vanglaametnik keelas talle kummilindi ja ümbriku peal oleva margi andmise. Ta ei saanud kätte kirja, milles oli kummilint, 10 ümbrikku ja 10 marki (0,65 eurot/tk). Kaebaja väitel sai ta kummilindi, 10 ümbrikut ja 10 marki kätte 27. mail 2020. Seaduses lubatud kirja kätteandmise aega ületati mitu korda. Kiri oli juba lahtine, mis rikub põhiseadust. Sellel ajal muutus ka postmarkide hind (uus hind 0,90 eurot) ja kaebajal on vaja juurde 10 postmarki väärtusega 0,25 eurot. Selge on, et hüvitada tuleb vähemalt 2,5 eurot pluss kannatused seoses kirja kätteandmise viibimisega ja seaduste rikkumisega. Tartu Vangla viitas 3. detsembri 2020. a kahjunõude läbi vaatamata jätmise otsuses nr 113/260-2 sellele, et kaebaja kahjunõuded on juba varasemalt lahendatud ning samasisuliste nõuete uuesti läbivaatamiseks ei ole alust.
KOHTU SEISUKOHT
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tuleb kohtul tõlgendada menetlusosaliste avaldusi ja lähtuda nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.
3-20-2598
7.Kaebaja 23. detsembril 2020 kohtule esitatud kaebus on lakooniline ning selles sisalduvad viited kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustele ja vangla vastavatele otsustele. Kaebaja märgib kaebuses, et talle ei väljastatud 23. aprillil 2020 maksikirja (ootas seda üle kuu aja) ning seda, et kirja kätteandmisega viivitades kaotas ta võimaluse kasutada talle saadetud 0,65 euro väärtusega marke, sest kirja saatmine läks kallimaks. Eeltoodut arvestades mõistab kohus, et kaebaja on pöördunud kohtu poole kaebusega, mille eesmärgiks on hüvitise saamine selle eest, et kaebajale saabunud maksikiri anti talle kätte viivitusega ning viivituse tõttu ei saanud kaebaja kasutada marke väärtusega 0,65 eurot ja seetõttu tuleks vanglal hüvitada postisaadetise hinnatõusu vahe. Kohtule arusaadavalt soovib kaebaja eraldi mittevaralise kahju hüvitist postisaadetise viivitusega kätteandmise eest ning samuti hüvitist varalise kahju tekitamise eest, mis seisnes selles, et alates
31.maist 2020 tõusid postiteenuse hinnad ja kaebaja ei saa enam 0,65 eurost marki kasutades kirja saata, sest kirja saatmine maksab 0,90 eurot1.
8.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel.
9.HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
10.Kohus leiab, et nii kirja kätteandmise väidetava viivitamise kui ka markide maksumusega seoses on tegemist olukorraga, kus kaebaja õiguste riive on väheintensiivne.
10.1.Tartu Vangla 18. novembri 2020. a otsusest nr 1-3/259-2 (tl 10-11) nähtub, et vaidlusalune maksikiri saabus vanglasse 11. aprillil 2020. Vangla möönab nimetatud otsuses, et VSkE § 50 lg 1 kohaselt tuli kiri edastada kaebajale 7 tööpäeva jooksul ehk hiljemalt 21. aprillil 2020, kuid seda tehti kaks päeva hiljem ehk 23. aprillil 2020. Kohus leiab, et kirja edastamine kahepäevase hilinemisega ei saa intensiivselt riivata kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole välja toonud, et kirja edastamisega viivitamine kahe päeva võrra oleks talle kaasa toonud mingeid suuri üleelamisi või muid raskeid tagajärgi. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest ka see, et kaebaja ise keeldus 23. aprillil 2020 saadetise vastuvõtmisest (tl 8). Maksikirjas sisalduv kummilint võeti küll selle lubatavuse kontrollimiseks kirjast ära, kuid kirjas sisaldunud kümmet ümbrikut keeldus kaebaja vastu võtmast. Kaebaja sai kummilindi ja ümbrikud kätte 27. mail 2020. Kaebusest ei nähtu, et ka kummilindi puudumine kuu aja jooksul oleks kaebaja õigusi intensiivselt riivanud.
10.2.Mis puudutab maksikirjana saabunud ümbrikus väidetavalt sisaldunud postmarke, siis vangla kinnitusel maksikirjas marke ei olnudki (Tartu Vangla 07.08.2020. a otsus nr 1-13/132-2, tl 8). Kaebaja vanglale esitatud pöördumisest nr 1-13/260-1 (tl 12) nähtub aga, et 27. mail 2020 sai ta postmargid koos kummilindi ja ümbrikutega kätte. Kohus peab praegusel juhul usutavamaks vangla väidet, et tegelikkuses maksikirjas postmarke ei sisaldunud. Tartu Vangla 8. augusti 2020. a otsusest nr 1-13/132-2 (tl 8) nähtub, et valvur kontrollis 23. aprillil 2020 nii maksikirja mulliümbrikku, kui ka kõiki kümmet maksikirjas sisaldunud ümbrikku ja postmarke neis ei olnud. Kohus märgib, et isegi kui vastab tõele kaebaja väide, et postmargid siiski olid talle saadetud maksikirjas, siis tuleb ikkagi kaebaja õiguste riivet praegusel juhul pidada väheintensiivseks. Kaebajale tekkinud varaline kahju saaks olla suuruses 2,50 eurot (25 senti iga 65-sendise margi
kohta, millele hinnatõusu tõttu tuli täiendavaid marke lisada). HKMS § 133 lõikest 1 tuleneb, et varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.
11.Kuigi ka väheintensiivsed riived võivad olla kohtulikult kaitstavad, on kohtu hinnangul praegusel juhul tegemist ka olukorraga, kus kaebuse rahuldamine ei oleks tõenäoline.
11.1.Kuigi vangla viivitas kaebajale maksikirja kätteandmisega kaks päeva, siis ei ole tõenäoline, et selline viivitus oleks saanud kaasa tuua kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole kaebuses ega ka vanglale edastatud pöördumistes (kahju hüvitamise taotlustes) viidanud sellele, et kirja viivitusega üleandmine oleks kaasa toonud mõne eeltoodud tagajärje ning selliste tagajärgede saabumine ei ole kohtule ka äratuntav. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud (vt Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Mis puudutab kaebajale kummilindi tagastamist alles 27. mail 2020, siis märgib kohus, et nõustub Tartu Vangla 18. novembri 2020. a otsuses nr 1-13/259-2 toodud seisukohaga, et kummilindi äravõtmiseks ja selle lubatavuse kontrollimiseks oli seaduslik alus olemas (vangistusseaduse § 29 lg 1 ja VSkE § 641 p 9) ning see tagastati kaebajale mõistliku aja jooksul.
11.2.Väidetava varalise kahju, mis tulenes postisaadetise vahepealsest hinnatõusust, hüvitamisnõude rahuldamine ei ole samuti kohtu hinnangul tõenäoline. Kohus märkis eelnevalt, et peab usutavamaks vangla väidet, et maksikirjas marke ei sisaldunud, sest valvur kontrollis selle sisu põhjalikult. Samas, isegi kui margid tõepoolest maksikirjas sisaldusid ja kaebaja sai need kätte hilinemisega, oli tal võimalik marke veel nii kuni 31. maini 2020 kui ka pärast seda kirjade saatmiseks kasutada ning need säilitasid oma varasema vääruse ka postihinna tõusu korral. Kuigi kaebaja on kohtueelses menetluses maininud ka markide varastamist, on ta kohtumenetluses jätkuvalt seisukohal, et kahju tekkis seeläbi, et ta ei saanud enam kasutada kirja saatmiseks varasemas vääringus postmarke. Selle lähememise taustal ei saa ka kindlalt väita, et kaebaja varalised õigused üldse riivatud oleks – pole teada, kas kaebaja tegelikkuses oleks margid ka nende varasemal kättesaamisel enne 31. maid üldse ära kasutanud.
12.Eelnevat kokku võttes asub kohus seisukohale, et käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist isiku õiguste intensiivse riivega ja kohus ei pea kaebuse rahuldamist ka tõenäoliseks. Seega on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise mõlemad eeldused ning kohus tagastab kaebuse sel alusel.
13.Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
14.Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja riigilõivust vabastamise taotlust ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.