X kaebus Tartu Vangla 7. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/333 tühistamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. jaanuaril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas 7. mai 2020. a käskkirjaga nr 6-2/333 kinnipeetav X(kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra p-de 1.6.3 ja 1.7.1 rikkumises ning määras talle karistuseks kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamise (dtl 3-6).
2.Kaebaja esitas käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 19. juuni 2020. a vaideotsusega nr 1-11/334-5 rahuldamata (dtl 7-12, 18-20).
3.Kaebaja esitas 15. juunil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ja õigusvastaseks tunnistada Tartu Vangla 7. mai 2020. a käskkiri nr 6-2/333 (dtl 1-2). Kaebaja selgitas, et esitas nimetatud käskkirja peale vaide (registreeritud 15. mail 2020 nrga 1-11/334-1), kuid vangla ei ole tähtaegselt vaiet lahendanud. Samuti märkis kaebaja, et vangla on rikkunud mitmeid menetlusnorme. Seejuures esitas kaebaja menetlusabi taotluse vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest ning riigi õigusabi taotluse, milles palus endale advokaadi määramist.
4.Tartu Halduskohus võttis 25. juuni 2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustus vastustajat kaebusele vastama (dtl 25-27). Sama määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ja jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
5.Vastustaja esitas 28. juulil 2020 vastuse kaebusele (dtl 74-77).
6.Tartu Halduskohus kohustas 3. augusti 2020. a määrusega kaebajat põhistama, miks on V. Jaeski, I. Veikeni, O. Kaldoja ja M. Skilleri tunnistajatena ülekuulamine asjas vajalik ning kuidas on asjas tähtsust vastusaja selgitusel vastuse nr 2-3/1044-2 kohta. Vastustajal tuli esitada seisukoht kaebaja taotluse osas, milles kaebaja soovib vanglalt videosalvestise väljanõudmist (dtl 79-80).
7.Vastustaja esitas kohtule vastuse 6. augustil 2020 (dtl 82). Kaebaja vastus jõudis kohtusse
12.augustil 2020 (dtl 83-84).
8.Tartu Halduskohus otsustas 10. septembri 2020. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses; jättis kaebaja taotluse tõendi kogumiseks (videosalvestise väljanõudmiseks) rahuldamata; jättis kaebaja taotluse vanglaametnike ning kinnipeetav V. Jaeski tunnistajatena ülekuulamiseks rahuldamata; andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
9.Kaebaja esitas vastuväite kohtu 10. septembri 2020. a määrusele, mille kohus jättis
20.oktoobri 2020. a määrusega rahuldamata.
10.Vastustaja edastas 19. oktoobril 2020 kohtule selgitused ja kohtu poolt nõutud dokumendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 7. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/333 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
3-20-1165
11.1.Kaebajat oli hoitud koos teise kinnipeetavaga 24 päeva järjest väikeses kambris, kus oli 2,47 m2 isiklikku ruumi. Kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus. Kaebaja oli sunnitud kannatama inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi, mis mõjutavad isiku vaimset tervist. Liikumispuuduse tõttu tekkis unetus, mis teeb inimese käitumise äkiliseks, ettearvamatuks ja närviliseks. Eeltoodu lõi soodsad tingimused selleks, mis järgnes.
11.2.Hommikuse loenduse ajal 8. aprillil 2020, ütles väljaspool kambrit olev vanglateenistuja M. Skiller, et kaebaja eemaldaks akna taga oleva kilekoti. Kaebaja väitis vastu, et tema ei ole sinna midagi pannud ning palus vanglateenistuja I. Veikenil kontrollida akent. See argument ei läinud M. Skillerile korda ning seetõttu hakkas viimane kaebajat süüdistama, et kes muu selle sinna panna sai. Vaidluse käigus kaotas M. Skiller enesevalitsuse ja vihastus, ning tormas kambrisse, peaaegu tõugates kaebaja kõrval seisvat kambrikaaslast. M. Skiller peatus järsult kaebaja ees, seistes kaebajaga rind vastamisi ning lausus kibedal toonil „Liigu eest ära!“. Seda tehes hoidis viimane ähvardavat pilku, provotseerides reaktsiooni. Kaebaja oli ärritunud ja tundis, et vererõhk tõuseb. Võib isegi öelda, et antud olukord tekitas närvivapustuse, kuid kaebaja püüdis säilitada rahu. Kitsas ruumis astus kaebaja sammu kõrvale, et M. Skiller saaks inspekteerida akent. Viimane möödus kaebajast järskude liigutustega, tõmbas midagi akna küljest ning tormas kambrist välja, lausudes midagi, mis jäi arusaamatuks.
11.3.Eeltoodud sündmused leidsid aset kitsas ruumis – nii kaebaja, V. Jaeski, I. Veiken ja M. Skiller seisid peaaegu ninapidi koos.
11.4.M. Skiller oleks pidanud lahendama olukorra professionaalselt, mitte agiteerima ja provotseerima kinnipeetavat, kes on niigi rasketes tingimustes ning abitus olukorras. Mitte ainult kinnipeetavad on kohustatud olema õiguskuulekad ja viisakad, vaid ka ametiisikud.
11.5.Vastab tõele, et kaebaja ärritus ja vihastus M. Skilleri käitumise peale ning peale kambrist lahkumist lõi ta rusikaga vastu ust ja nõudis, et M. Skiller tuleks tagasi, et saaks temaga vestelda. Mitte kordagi ei kasutanud kaebaja ebaviisakaid ja ebasündsaid väljendeid pahameelt avaldades, ka ei ähvardanud ametiisikuid, nagu seda väidab M. Skiller. V-o oli kaebaja hääletoon kõrgendatud ning ta väljendas end peaaegu karjudes, kuid arvesse tuleb võtta eeltoodud aspekte ja asjaolusid ning mõista, et kaebaja oli endast välja aetud M. Skilleri käitumise tõttu.
11.6.Vangla ei ole arvesse võtnud asjaolusid, mis näitavad, et ametnik käitus agiteerivalt ja provotseerivalt ning oma käitumisega kutsus esile kaebajas impulsiivset ja emotsionaalset reaktsiooni.
11.7.Kaebajale ei antud võimalust esitada vastuväiteid enda õiguste kaitseks enne karistuse määramist.
11.8.Vangla ei ole arvesse võtnud ning käsitlenud distsiplinaarmenetluses kambrikaaslase ütlusi sündmustest, kuigi vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 97 lg 2 p 6 sätestab, et protokolli märgitakse viide tunnistajatelt võetud seletuste kohta. Ettekäändeks on toodud, et kaaskinnipeetavate tunnistused ei ole usaldusväärsed.
11.9.Tartu Vangla ületas vaidele vastamise tähtaega.
12.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja järgmist.
12.1.Halduskohtule esitatud kaebuses tunnistab kaebaja, et ärritus ja vihastus vanemvalvuri käitumise peale. Samuti tunnistab kaebaja rusikaga vastu ust löömist, kuid eitab ebaviisakate ja ähvardavate väljendite kasutamist. Samas tunnistab kaebaja 8. aprilli 2020. a seletuses, et ütles valjult toiduluugi avanud valvur O. Kaldojale, et kui vanemvalvur M. Skiller veel siia kambrisse siseneb agressiivselt ja teda hoiakuga ähvardades, siis ei
3-20-1165 vastuta ta oma tegude eest, kui katus nii öelda ära sõidab ja ta haiget saab. Distsiplinaarmenetluse materjalide hulka lisatud 21. aprilli 2020. a vaidena pealkirjastatud pöördumises (reg.nr-ga 1-11/290-1) tunnistab kaebaja, et hoiatas vanemvalvurit, et kui viimane jätkab julma kohtlemist, siis ei ole välistatud vastav reaktsioon. Sisuliselt on kaebaja nii oma algses seletuses, kui 21. aprilli 2020. a esitatud pöördumises tunnistanud, et ta väljendus ähvardavalt. Seega on kaebaja seletused ajas muutunud ning selline muutus ei sisenda usaldust kaebaja selgitustesse. Pigem nähtub kaebaja erinevatest seletusest soov pisendada ettekandes väljatoodud asjaolusid ja vähendada sündmuse olulisust.
12.2.Olukorras, kus kaebaja on algselt tunnistanud ähvardava sisuga väljaütlemist ja hilisemalt seda suisa eitanud, siis on usutav ettekandes märgitu, et kaebaja kasutaski suhtluses ametnikuga ähvardavaid väljendeid. Ei ole põhjust kahelda ka ettekandes toodud halvustava ja ebaviisaka väljendi kasutamist. Ei ole ühtegi eluliselt usutavad põhjust, miks peaks ametnik ettekandes lisaks aset leidnud sündmustele kajastama täiesti alusetult tema kohta öeldud halvustavat väljendit. Ametnikule on teada, et ettekande koostamise järel tutvuvad selle sisuga erinevad ametnikud ja jääb arusaamatuks, miks ametnik peaks tahtma, et erinevad kolleegid loeksid tema kohta öeldut. Ka kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sellist tõsiseltvõetavat või kontrollitavat asjaolu, miks peaks vanemvalvur tema kohta ettekandes kajastama tõele mittevastavaid asjaolusid. Seetõttu ei ole vastustajal alust kahelda ametniku ettekandes ja vaatamata kaebaja kaebuses toodud väidetele on temale etteheidetud tegu vanemvalvuri ettekandega tõendamist leidnud.
12.3.Kaebajale määratud karistust ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks. Ähvardavate väljendite kasutamist ja ametniku ähvardamist vägivalla kasutamisega tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Nii ähvardavate väljendite kasutamine kui ka ebaviisakas käitumine näitab eelkõige kinnipeetava lugupidamatut suhtumist nii vanglateenistuse ametnike kui ka kehtiva õiguskorra suhtes. Kuigi enamasti ei peeta ebaviisakat käitumist raskeks rikkumiseks, siis antud juhul kaasnes lisaks ebaviisakale käitumisele kinnipeetava poolt ka ähvardavate väljendite kasutamine, mis omakorda näitab kinnipeetava suhtumist nii kehtivasse korda kui ametnikesse. Ähvardav kõnemaneer lõhestab suhteid nii vanglas kui väljaspool seda. Selline käitumine on üldist distsipliini rikkuv ning annab negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele. Vangla ei saa välistada võimalust, et kinnipeetav võib toime panna õigusrikkumise, mille käigus lähtub temast reaalne oht ametnike elule ja tervisele. Nimetatud käitumine võib potentsiaalselt olla ajendiks uute konfliktide tekkimisel, mis omakorda võivad viia raskemate rikkumisteni tulevikus. Seetõttu ei saa ähvardavate väljendite kasutamist pidada pelgalt ebaviisakuseks, vaid see võib olla ka ohuks vangla üldisele julgeolekule. Seetõttu ei alust pidada kaebajale määratud distsiplinaarkaristust ebaproportsionaalseks.
12.4.Kaebaja väited kinnipidamistingimuste ja nende võimaliku mõju kohta eriolukorra ajal, M. Skilleri käitumise ja akna taga rippunud kilekoti äravõtmise kohta ei ole asjakohased ja ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada distsiplinaarsüüteo toimepanemine ning vastava teokoosseisu täitmine. Riigikohus on nii 6. juuni 2012. a lahendis nr 3-3-1-97-11 kui ka 14. novembri 2012. a lahendis nr 3-3-1-44-12 väljendanud seisukohta, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Kaebaja väljatoodud asjaolud ei ole temale etteheidetud rikkumise koosseisulisteks asjaoludeks, mistõttu ei saa need kuidagi mõjutada seda, kas kaebaja on temale etteheidetud teo toime pannud või mitte ning kas selline tegu on tõendatud või mitte. Seetõttu ei oma kaebaja sellised väited asjas sisulist tähendust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks.
12.5.Kaebaja heidab ette, et ettekande koopiaga võimaldati tutvumist alles pärast vaidlustatud käskkirja jõustumist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 37 kohaselt on
3-20-1165 igaühel õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga, kui see on olemas. Kaebaja ei eita, et temale anti võimalus tutvuda menetlusmaterjalidega. Kaebaja esitas 6. mail 2020. a vanglale taotluse (reg nr 2-5/501-1), milles palus kiiremas korras võimaldada distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega tutvumist. 7. mail 2020. a ehk järgmisel päeval väljastati kaebajale soovitud menetlusmaterjal. Seega võimaldati kaebajale menetlusmaterjalidega tutvumine. Kehtivast õigusest ei tulene nõuet, et menetlusmaterjalidega tutvumist tuleb võimaldada viivitamatult või et seda tuleks teha tingimata enne haldusakti andmist. Asjaolu, et kaebaja sai menetlusmaterjalidega tutvuda peale käskkirja väljaandmist, ei muuda vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks ja ei tähenda, et kaebaja ei olnud teadlik menetluse käigus kogutud tõenditest, nende sisust ega neile antud hinnangust. Kaebajale on vastuväidete esitamiseks antud protokoll, millest nähtusid nii menetluse käigus kogutud tõendid kui nendes sisalduv. Seega oli kaebajale teada kogu menetluse käigus kogutud teave ja sellest tehtud järeldused.
12.6.Menetlusosalise ärakuulamiskohustus tuleneb HMS §-st 40, mille kohaselt tuleb enne haldusakti andmist anda menetlusosalisele võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajat teavitati 5. mail 2020. a distsiplinaarmenetluse alustamisest ja kaebajale anti võimalus anda omapoolseid selgitusi. Teatisel on välja toodud ettekande sisu. Kaebaja selgitusi andnud ei ole. Ka peale distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamist anti kaebajale võimalus esitada vastuväiteid. Protokollis kajastuvad kõik menetluse käigus kogutud tõendid ning nende sisu. Protokoll anti kaebajale kambrisse. Vastuväidete esitamiseks anti kaebajale aega järgmise päeva kella 10.00. Kaebaja temale antud tähtajaks vastuväiteid ei esitanud. Kehivast õigusest ei tulene konkreetset regulatsiooni selle kohta, kui palju tuleb jätta isikule aega vastuväidete esitamiseks. Seega ei saa automaatselt järeldada, et tähtaja andmine järgmise päeva kella 10.00 oleks õigusvastane. Vaideotsusest nähtuvalt väljastati kaebajale distsiplinaarmenetluse protokoll, mistõttu oli kaebajal ülevaade sellest, millised tõendid on menetluse käigus kogutud ja milline on nende sisu. Arvestades, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka distsiplinaarmenetlusega ning menetlusmaterjalide hulk ei olnud suur, siis anti kaebajale vastuväidete esitamiseks mõislik aeg ja kaebajal oli ka objektiivselt võimalik selle aja jooksul vastuväiteid esitada.
12.7.Kaebaja ei ole algselt 8. aprilli 2020. a seletuses taotlenud kambrikaaslase V. Jaeski ülekuulamist. Ka peale distsiplinaarmenetluse alustamisest teatamist ei ole kaebaja avaldanud soovi täiendavate tõendite kogumiseks ega tunnistaja ülekuulamiseks. Menetlusmaterjalide hulka lisatud 21. aprilli 2020. a pöördumisest nähtub kaebaja etteheide, et üle kuulatud ei ole V. Jaeskit. Siiski ei nähtu sellest kaebaja taotlust V. Jaeski ülekuulamiseks distsiplinaarmenetluse raames ega seda, milliste asjaolude kindlakstegemiseks tuleks kaaskinnipeetav üle kuulata. Kui kaebaja sooviks on kaaskinnipeetavat küsitleda seoses vanemvalvur M. Skilleri käitumisega, siis ei oleks sellisel põhjusel tunnistaja ülekuulamine põhjendatud, kuna tegemist on rikkumise koosseisuväliste asjaoludega.
12.8.Ei ole vaidlust selles, et vangla on kaebaja vaide lahendanud tähtaega ületades. 19. juuni 2020. a vaideotsuses nr 1-11/334-5 on kaebaja ees ka vabandatud vaideotsuse viibimise pärast. Vaide lahendamiseks ettenähtud tähtaja ületamine ei mõjuta siiski vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Seetõttu on kaebaja selline väide asjakohatu ja vastustaja palub jätta see tähelepanuta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 7. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/333 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat
3-20-1165 Tartu Vangla kodukorra p-de 1.6.3 ja 1.7.1 rikkumise eest ning määras talle karistuseks kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamise.
14.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud kartserikaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
15.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
16.Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 105 lg-te 21 ja 3 alusel on vangla direktoril õigus kehtestada vangla kodukord. Vangla kodukorras on lubatud VangS § 105 lg 21 p-i 14 alusel ja VangS § 41 lg-s 2 ning §-s 6 sätestatud eesmärkidest lähtudes kehtestada vangla distsipliini ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks piiranguid kinnipeetavate käitumis- ja väljendusviisile. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud "Tartu Vangla kodukord" (kodukord) p 1.6.3. näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kodukorra p-i
1.7.1.kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Tartu Vangla kodukorra seletuskirjas on selgitatud, et p-s 1.7 on välja toodud kinnipeetavale keelatud tegevused vanglas: 1.7.1 teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni – Eesti Vabariigi põhiseaduse § 17 sätestatu kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Vangla peab oma tegevusega seisma selle eest, et vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud õigused oleksid tagatud. Karistusseadustiku (KarS) § 120 kohaselt on ähvardamine kriminaalkorras karistatav. KarS § 275 sätestatu näeb ette karistuse võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise ja solvamise eest.
3-20-1165
17.Kohtu hinnangul riivab lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vastustaja vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. Kinnipeetavate käitumisviisi piiranguid on pidanud vajalikuks ning vanglas distsipliini tagamise kohaseks meetmeks ka Riigikohus (vt halduskolleegiumi
15.aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15).
18.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Üheks distsiplinaarkaristuse liigiks on VangS § 63 lg 1 p-i 4 kohaselt kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
19.HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kuna vastustaja on seisukohal, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, rikkudes Tartu Vangla kodukorra punkte 1.6.3. ja 1.7.1., siis lasub distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendamiskoormis vastustajal.
20.Kaebaja rikkumise tuvastamisel on kesksel kohal intsidendi kohta tehtud vanglaametniku ettekanne, milles kaebaja käitumist kirjeldati. Tartu Vangla vanemvalvuri M. Skilleri 8. aprilli 2020. a ettekande (dtl 50) kohaselt toimus 8. aprillil kella 8.10 paiku järgmine vahejuhtum: „Kella 7:45 paiku kui S-majja tööstusest tagasi liikusin märkasin, et kambri 414 aknast väljas lehvib pruun kilekott. Loenduse ajal andsin kinnipeetavale korralduse võtta väljas rippuv kilekott ära, mille peale X ütles, et ta ei tea midagi. Palusin kinnipeetaval akna juurest mõne sammu eemale astuda, mida kinnipeetav ka tegi. Vaatasin ise aknast välja ning märkasin akna vasakul küljel oli pruun niit, mida tõmmates tuli lõpuks kilekott akna trellide juurde ning lõpus niit purunes. Kui kambrist välja läksime ning ukse kinni panime karjus läbi ukse X: „Meil on pederast“. Ning hakkas vastu ust peksma. Samal ajal kutsudes valvurit ukse juurde. Valvur Kaldoja läks ukse juurde ning avas toiduluugi. X ütles läbi toiduluugi ametnikule, et „Meelis tuli mulle vastu sellise näoga nagu ta ähvardaks mind. Kui ta siia kambrisse tuleb siis annan talle molli.“ Seda ütles kinnipeetav korduvalt. Kinnipeetava sõnutsi läksin talle vastu, kuid seda ei juhtunud.“ Kaebuses on kaebaja tunnistanud, et ta ärritus ja vihastus M. Skilleri käitumise peale ning lõi rusikaga vastu ust. Samas väidab kaebaja, et ta ei kasutanud ebaviisakaid ja ebasündsaid väljendeid. Kaebaja möönab, et v-o ta väljendas end peaaegu karjudes, aga arvestada tuleb, et ta oli M. Skilleri käitumise tõttu endast väljas.
21.Asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes vanglaametniku ettekanne, ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasust. Seejuures ei oma asja lahendamisel tähtsust, et ettekanne on registreeritud 13. aprillil 2020. Kuigi vanglaametniku ütlustel ei ole ette määratult suuremat kaalu võrreldes kinnipeetava ütlustega, peab kohus käesoleval juhul kaebaja selgitusi ja väidet selle kohta, et ta rikkumist toime ei pannud, vähem usaldusväärsemaks kui Tartu Vangla vanemvalvuri 8. aprilli 2020. a ettekannet. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis seaksid vanglaametniku ettekandes kajastatud teabe usaldusväärsuse kahtluse alla. Valvuril puudub kohtule teadaolevalt motivatsioon ja põhjus ebatõeseid selgitusi anda. Kohtu hinnangul ei saa eeldada ametiülesandeid täitva vanglaametniku pahausklikku käitumist ja ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist. Samas on aga tõenäoline, et kaebaja soovib oma rikkumisele leida erinevaid õigustusi, et vastutusest vabaneda. Kaebaja on tunnistanud, et ta ärritus talle antud korralduse peale ning seetõttu on kohtule usutav, et kaebaja võis end seetõttu ebaviisakalt väljendada. Kaebaja väidete usaldusväärsust vähendab ka asjaolu,
3-20-1165 et tema selgitused 8. aprilli 2020. a intsidendi kohta on ajas muutunud. Sisuliselt on kaebaja nii oma algses seletuses, kui 21. aprilli 2020. a esitatud pöördumises tunnistanud, et ta väljendus ähvardavalt. Eeltoodule tuginedes peab kohus vanglaametniku ettekandes kajastatut kaebaja vastupidistest selgitustest usaldusväärsemaks.
22.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja suhtes on kaalutud ka kriminaalmenetluse alustamist. Teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist A. Mikk on 30. aprillil 2020 koostanud õiendi, millest nähtub, et sündmuse asjaolude väljaselgitamise käigus on küll leidnud kinnitust, et kaebaja ähvardas tervisekahjustuse tekitamisega M. Skillerit, aga see ei olnud veenev, mistõttu ei ole ähvardamise objektiivne koosseis täidetud ning kriminaalmenetluse alustamiseks alus puudub (dtl 54). Vastustaja on vaidlusaluses käskkirjas täiendavalt selgitanud, et kriminaalmenetlust ei alustatud, kuna ametnik ei tundnud ennast ohustatuna, kuid see ei tee veel ähvardavate väljendite kasutamist vanglas lubatavaks. Ettekandes välja toodud kaebaja sõnadest ning väljenditest saab välja lugeda, ei kaebaja on selliste väljendite kasutamisega soovinud kasutada vägivalda.
23.Kohtupraktikas on rõhutatud, et kinnipeetava poolt ebatsensuursete ja ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ja lubatavaks isegi see, kui need ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks asjaolu, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see toimub otsese vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-1450267 ja nr 3-11-224). Ebatsensuurse ning halvustava väljendi kasutamine vahetult pärast valvuriga vestlemist on juba iseenesest piisav alus täitmaks kodukorra p-s 1.6.3. sätestatud koosseisu. Kuigi sotsiaalsed käitumisreeglid ei ole üheselt defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas või mitte, on alati mingil määral subjektiivne, on kohtu hinnangul kaebaja kasutatud väljendid ilmselgelt viisakusnormidega vastuolus ning need on vulgaarsed ja adressaadi suhtes halvustava iseloomuga. Kaebaja käitumist ei õigusta ka asjaolud, et kaebaja on pidanud 24 päeva järjest viibima kambris ning teda pole lubatud jalutuskäikudele.
24.Kaebaja on selgitanud, et ta ei ähvardanud vanglateenistujat, vaid hoiatas. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kinnipeetava arvates käitub ametnik ebaeetiliselt, siis on tal võimalus pöörduda märgukirjaga vangla poole ning juhtida sellele tähelepanu. Isegi kui kinnipeetav leiab, et ametnik käitus temaga ebaviisakalt, siis ei anna see õigust kasutada suhtlusel ähvardavaid väljendeid ning käituda ebaviisakalt.
25.Vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud nõuetekohaselt, tutvustanud kaebajale asjakohaseid materjale ja võimaldanud tal esitada oma seisukohti, mida on vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt analüüsitud. Tõendite kogumise vajaduse üle otsustamisel on vastustajal kaalutlusõigus. Halduskohus on ka varasemalt leidnud, et tunnistajate ülekuulamise kohustust ei ole, kui esineb suur tõenäosus, et asjaolude tõttu nende tunnistus ei kajastaks tegelikku informatsiooni (vt nt Tartu Halduskohtu lahend asjas nr 3-16-1555, p 11.2, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2017. a otsusega).
26.Kaebaja väidab, et talle ei antud võimalust esitada enne karistuse määramist enda õiguste kaitseks vastuväiteid. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on saanud 8. aprillil 2020 esitada omapoolsed seletused (dtl 52-64). Kaebaja on 21. aprillil 2020 andnud täiendavad selgitused (dtl 58). Vangla koostas VSkE §-s 97 sätestatud nõuetele vastava distsiplinaarmenetluse
3-20-1165 protokolli, milles kajastuvad mh andmed distsipliinirikkumise kohta, viited õigusaktidele ja tõenditele, millele menetluses tugineti, vangla järeldused ning ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Kaebajat on 5. mail teavitatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ning 6. mail 2020 on kaebaja tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga (dtl 49, 56). Kaebaja on 5. mail 2020 esitanud vanglale teabenõude, milles on soovinud kiiremas korras tutvuda tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud dokumentidega (dtl 73). Kaebajale väljastati soovitud menetlusmaterjal 7. mail 2020. Seega võimaldati kaebajale menetlusmaterjalidega tutvumine. HMS §-st 40 ja VangS § 64 lg-st 2 tulenev ärakuulamisõiguse tagamine nõuab seda, et isikule antakse piisav teave käimasoleva menetluse ja selle raames haldusorgani poolt tuvastatud asjaolude kohta ning antakse talle võimalus esitada omapoolne seisukoht menetluse seisukohast oluliste faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta ning tuua esile asjaolud ja põhjused, mida haldusorgan eeskätt kaalutlusõiguse teostamisel isiku meelest arvesse võtma peaks. Käesoleval juhul on kaebajale antud võimalus esitada oma seisukohad.
27.Käskkirjas ei esine selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka kasutanud. Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse. Samuti ei kinnita kaebuses esitatud etteheited tõendite meelevaldset hindamist ning oluliste asjaolude kindlaks tegemata jätmist.
28.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga määranud kaebajale VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristustest kartserikaristuse. Kohus nõustub vangla järeldustega ning valitud karistuse liigiga. Kahtlemata toob igasugune distsiplinaarkaristus kaebaja jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi, kuid kohtu hinnangul on määratud distsiplinaarkaristus 2 ööpäeva kartseris viibimist kaebaja üleastumise viisi ja raskusastet arvestades proportsionaalne. Vangla aspektist on ähvardavate väljendite kasutamine raske ning vangla üldist julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Ähvardavate väljendite kasutamine ja ebaviisakas käitumine näitab kinnipeetava lugupidamatut suhtumist ning vanglateenistuse ametnike kui ka kehtiva õiguskorra suhtes. Karistamata jätmisega annaks vangla soovimatu signaali, et aktsepteerib sellist käitumist kinnipeetava poolt, seega on vangla reageerimine rikkumisele vajalik.
29.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on vaide lahendamisel seadusega sätestatud 30-päevast tähtaega rikkunud – vastustaja on 15. mai 2020. a vaide lahendanud 19. juunil 2020. Samas ei ole vastustaja kaebaja vaiet lahendades ülemäära pikalt viivitanud. Riigikohus ei ole ka ligi kuu pikkuse vaide lahendamise viivitamise korral pidanud kaebajale mittevaralist kahju tekkinuks (Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 17). Vastustaja ei eita lahendamisega viivitamist ning on vaideotsuses ka otsuse viibimise pärast vabandanud.
30.Kaebaja eesmärk praeguses kohtumenetluses on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamine. Kuigi vaide lahendamise tähtaja ületamine on õigusvastane, ei ole see kaebaja eesmärgi saavutamise seisukohast olnud määrav. Kohus leiab, et hoolimata vaide lahendamisega viivitamisest ei ole põhjust sisuliselt õiguspärase vaideotsuse tühistamiseks (HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1). Kaebaja väited ei anna alust pidada vaideotsust õigusvastaseks. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu tema vaide lahendamisel tehtud lõppjäreldustega, ei muuda vaideotsust õigusvastaseks ega anna alust selle tühistamiseks. Kuigi eeltoodust nähtub, et vastustaja rikkus vaideotsuse tegemise tähtaega, leiab kohus, et need rikkumised ei saanud antud juhul kaebaja õigusi iseseisvalt rikkuda. Tegemist ei olnud selliste
3-20-1165 menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Vaideotsus ei ole ka tühine, sest puuduvad HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse alused. Üksnes vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine vaideotsust tühiseks ei muuda.
31.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 7. mai 2020. a käskkiri nr 6-2/333 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Käskkirja õiguspärasuse eeldused on täidetud ning käskkirja andmisel on järgitud diskretsiooni piire ja eesmärke.
32.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 26. juuni 2020. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.