Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/275-4 tühistamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja: X, volitatud esindaja Jelena Karzetskaja Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindaja Triinu Moora
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 19.11.2020
Resolutsioon
1.Tühistada PPA 09.04.2020 otsuses nr 15.3-3.4/275-4 tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus (resolutsiooni punkt 2) ning sissesõidukeeld (resolutsiooni punkt 3).
2.Jätta kaebus rahuldamata nõudes tühistada PPA 09.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/275-4 resolutsiooni punkt
6.Asendada jõustunud kohtuotsuses isikute nimed initsiaalidega ning isikukoodid, sünniajad, kaebajaga seotud kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste kuupäevad ja kriminaalasjade numbrid tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 28.12.2020 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest 1(22)
arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, rahvuselt tšetšeen (sünd. xx xx xxxx). X omas alates 10.07.2000 alalist elamisluba Eestis.
2.PPA 09.04.2020 otsusega nr 15.3-3.4/275-4 tunnistati Xi pikaajaline elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks alates 09.04.2020 ning tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel sundtäidetav lahkumisettekirjutus ning kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks (VSS § 74 lg 2).
3.Kaebaja esitas 23.04.2020 vaide PPA 09.04.2020 otsusele nr 15.3-3.4/275-4, milles tegi ettepaneku tühistada lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld ning alternatiivina jätta jõusse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kuid anda võimalus taotleda tähtajalist elamisluba. PPA tegi 04.05.2020 vaideotsuse nr 15.3-3.1/1126-4, millega jättis vaide rahuldamata.
4.X esitas 14.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/2754 tervikuna tühistamiseks.
5.Kaebaja taotluse alusel kohaldas kohus 23.09.2020 määrusega esialgset õiguskaitset ja peatas kaevatava haldusakti täitmise. 10.11.2020 määrusega andis kohus kaebajale menetlusabi kohtuistungi tõlkimise kuludest vabastamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
6.X leiab, et PPA otsus ei ole põhjendatud, proportsionaalne ning on tehtud kaalutlusvigadega.
7.Vastavalt kohtupraktikale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ (edaspidi direktiiv 2003/109) art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. PPA ohuhinnang tugineb peamiselt asjaolule, et kaebaja on 6 korda kriminaalkorras karistatud ning ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudaks, mistõttu kujutab ta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ka pärast vanglast vabanemist. X on seisukohal, et isegi, kui nõustuda, et tema kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale korduva karistuse olemasolu põhjal, ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik.
8.PPA ei ole põhjalikult kaalunud tema käitumist ja alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sidemete puudumist VF-ga.
9.Pelgalt kuritegude toimepanemise fakt või viide kohtuotsustele ei pruugi veel kinnitada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohu.
10.PPA ei ole arvestanud direktiivi 2003/109 art-s 12 sätestatud kriteeriume. Euroopa Liidu kohtupraktika direktiivi tõlgendamisel näeb ette, et avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel ei või meetmeid võtta automaatselt süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil. Kaebaja poolt toime pandud kuritegu ei ole nii ohtlik, et tema elamisluba tuleks kehtetuks tunnistada. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. 2(22)
Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele. Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb X isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Vangla poolt andnud iseloomustus ja maakohtu seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad PPA-le ning ei vabasta teda ennast uurimispõhimõtte järgimisest. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le.
11.PPA otsus tugineb Tartu Vangla iseloomustusele, mille riskihindamise kohaselt on üldse korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 58%. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla iseloomustust ei saa võtta arvesse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses ja ohu hindamisel. Kaebaja leiab, et riskihinnang koostatakse piisava hoolsuseta, meelevaldselt ning lähtudes ametniku soovidest. 08.12.2018 koostatud iseloomustuses kirjutas vangla, et üldse korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 58%. 23.10.2019 koostatud iseloomustuses väidab vangla, et üldse korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 62%. Korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuse määr tõusis vaatamata sellele, et isikul puudusid distsiplinaarkaristused, isik osales kõikides programmides, täitis ITK täiel määral.
12.Kaebaja kinnitab, et tal on tegelik soov elada õiguskuulekalt ning ta on täielikult muutnud oma suhtumist ja elu. Viimase kahe ja poole aasta jooksul puudusid tal distsiplinaarkaristused vanglas. Ta osales sotsiaalprogrammides, õppis eesti keelt, avaldas soovi töötada ja õppida kutsekoolis. Iga nädal külastas ta kirikut ja usuõpetuse vestlusi. Ta muutis oma suhtumist perekonnaväärtustesse – sõlmis ametliku abielu veendudes, et nimelt abikaasa ja perekond mõjuvad tema käitumisele. Kaebaja pidevalt kasvatab ennast, leides toetust kirikult, usust ja kaplani sõnadest. Isegi kohus, vaadates läbi PPA taotluse vanglast vabanenud kaebaja kinnipidamisekeskusse paigutamiseks ei leidnud põhjendust nimetatud taotlust rahuldada.
13.PPA otsuses ei ole selgitatud, milline kaal on PPA arvates asjaoludel, et kaebajale on reaalne vanglakaristus mõistetud kuuest kriminaalkaristusest kahel korral ning mõlemal korral on määratud karistus olnud süüteokoosseisu miinimumi lähedane. PPA ei ole hinnanud otsuse tagajärgi kaebaja abikaasale, kes on Eesti kodanik ning kellel on õigus elada oma kodumaal. PPA oleks pidanud põhjendama, miks tuleb X ohtlikkuse hindamisel jätta tähelepanuta kirjeldused kaebaja tegevuste kohta vangistuse ajal ja pidada kaalukamaks PPA otsuses sisalduvat.
14.PPA ei ole tuvastanud tegelikku ohtu avalikule korrale, seega tuleb vaidlusalune PPA otsus tühistada, või alternatiivselt jätta jõusse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, andes võimaluse taotleda tähtajalist elamisluba, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada.
15.Elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja pikaajalise sissesõidukeeluga kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Peale Eesti puudub kaebajal mujal elukoht. Kaebajal on Eestis perekond. Teisi, Venemaal elavaid sugulasi, temal ei ole. Antud asjaolu välistab tal võimaluse jätkata inimväärilist elu. Väljasaatmisel peaks isik elama tänaval. Ta jääb seal ilma sissetulekust ja sotsiaalsetest garantiidest (ravikindlustus, elukoht, toetus).
16.Kaebaja pöörab tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt isik, kes elab riigis pikka aega, loetakse integreerunuks, keda ei saa välja saata riigist hoolimata tema endisest tegevusest.
17.Vaidlustatud otsusega tegi PPA kaebajale lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmisega vanglast vabanedes ning kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks. 3(22)
Lähtudes Riigikohtu otsuses asjas nr 3-17-1545 olukorras, kus oht avalikule korrale ja julgeolekule ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, tuleb isikule anda võimalus taotleda tähtajalist elamisluba. Vastustaja jättis analüüsimata, et kehtiv sissesõidukeeld välistab omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise. Tekib olukord, et sissesõidukeelu kohaldamine toob vältimatult kaasa tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise ning väljasaatmise võimatuks muutumisel jääb isik Eestisse illegaalina. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA on kaalunud ka seda olukorda või selle tagajärgi.
18.Vastustaja ei hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. PPA põhjendas sissesõidukeelu maksimaalse pikkuse kohaldamist samade asjaoludega kui pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Kaebajale on ebaselge, kuidas hindas PPA isiku pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ja asjaolusid, et siin elavad kaebaja õde, õemees, laps ja abikaasa. Tekib mulje, et need positiivsed asjaolud põhjustasid maksimaalse pikkusega sissesõidukeelu. Tallinna Ringkonnakohus oma lahendis haldusasjas nr 2-14-53279 p-s 18 leidis, et isikust lähtuv oht tema edaspidisel lühiajaliselt Eestis viibimisel, nt viisa alusel ei ole sedavõrd tõsine, kui tema pikaajalisel Eestis viibimisel. Sissesõidukeelu kohaldamist ei saa pidada õiguspäraseks ning see tuleb tühistada.
19.Kaebaja leiab, et tema suhtes jäi ärakuulamise kohustus täitmata. See oli üksnes formaalne. Kaebaja jäeti üldse ära kuulamata elamisloa kehtetuks tunnistamisest tulenevate tagajärgede osas. Tegemist on kaebaja õigusi oluliselt rikkuvate tagajärgedega. Vastustaja seisukohad
20.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel, lahkumisettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu tegemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS-st ega VSS-st tulenevaid norme.
21.Kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA on otsuse tegemisel kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võttes arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Lisaks on PPA võtnud arvesse EIK praktikat. Samuti on vaidlusalune otsus kooskõlas kõige hiljutisema Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel olema tuvastatud isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koostatakse ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld.
22.Vaidlusaluse otsuse tegemisel pole PPA lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. PPA on välja selgitatud ka kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad asjaolud. Otsuse asjaoludes on käsitletud kaebaja läbitud sotsiaalprogramm, omandatud eriala, tööhõive vanglas, käitumine vanglas ning otsuse tegemisel on nende asjaoludega arvestatud.
23.Vastustaja leiab, et PPA on otsuse tegemisel võimaldanud kaebajal esitada enda arvamus ja vastuväited lähtudes HMS § 40 lg-st 1 ning neid otsuse tegemisel arvesse võtnud.
24.PPA on vaidlusaluses haldusaktis tuvastanud esmalt kaebajast tuleneva ohu avalikule korrale, tuvastanud, kas isikust lähtuv oht on tegelik ning seejärel tuvastanud, kas oht on piisavalt tõsine. 4(22)
25.Kaebaja on VF-i kodakondsusega ning VMS § 3 mõttes on tegemist välismaalasega. VMS § 10 kohaselt tagatakse Eestis viibivale välismaalasele Eesti kodanikuga võrdsed õigused ja vabadused. Samas ei ole välismaalase positsioon väljasaatmise puhul võrreldav kodanikuga. EIK kinnitab riigi õigust, rahvusvahelise õiguse alusel ja vastavuses rahvusvaheliste lepingute järgsete kohustustega, reguleerida välismaalaste sisenemist oma territooriumile ja nende elamist seal. Direktiivi 2003/109 art 9 p-s 3 on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Osalisriikidel on õigus saata välja kuritegudes süüdi mõistetud välismaalane, et hoida avalikku korda ning selline otsus peab olema kooskõlas seadusega ning demokraatlikus ühiskonnas vajalik.
26.PPA analüüsis põhjalikult (vaidlusaluse otsuse p-s 16) kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebaja on toimepandud kuritegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale.
27.Kaebajat on karistatud 6 korda kriminaalkorras 20 erineva kuriteoepisoodi eest ja 13 korda väärteokorras. Kaebajale on varasemalt mõistetud tingimuslikke karistusi ning vangistuses on viibinud kahel korral, mis otseselt viitab sellele, et kohtu poolt mõistetud karistustest hoolimata on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist ning kaebajat ei ole motiveerinud käituma õiguskuulekalt ka reaalse vangistuse võimalikkus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja korduvate vägivallakuritegude teokirjeldustest joonistub selgelt välja järjepidev agressiivne ja hoolimatu käitumismuster. Kaebaja on süüdi mõistetud lähisuhtevägivalla korduvate episoodide eest, sh on ta kasutanud füüsilist vägivalda erinevate elukaaslaste, naistuttavate ning lähikondlaste suhtes. Vastustaja on seisukohal, et korduvad vägivallasüüteod viitavad kaebaja teadlikule normide eiramisele ning hoolimatusele nii enda lähedaste kui ka kaasinimeste elu ja turvalisuse suhtes. EIK on hinnanud isikuvastase vägivalla raskemateks kuritegudeks, mis on üheks mõjuvaks argumendiks isiku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja ei mõista enda poolt toime pandud süütegude tõsidust ning pigem süüdistab enda tegudes oma naisi ning enesel süüd ei näe, annab alust arvata, et kaebaja ei muuda enda elustiili ning võib jätkata süütegude toime panemist.
28.Tõsiseks ohuks avalikule korrale on ilmselgelt kaebaja vägivaldne ja ohtlik meelestatus turvalisust tagavate ametnike suhtes, sest kaebaja on süüdi mõistetud ka tööülesandeid täitnud politseiametniku noaga ründamise eest. Lisaks märgib vastutaja, et kaebajat on ka korduvalt karistatud valdaja tahte vastaselt grupis võõrasse ruumi ebaseadusliku sissetungimise eest, süstemaatilistes vargustes, sh avalikult toime pandud vargustes. PPA on vaidlusaluses haldusotsuses põhjalikult analüüsinud loetletud süütegude asjaolusid, koosseise ning nende toimepanemise eest mõistetud karistusmäärasid ja -liike. Riigikohus on märkinud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel ning teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Ka EIK on seisukohal, et olukorras, kus kergemad kuriteod korduvad, moodustavad need isiku käitumismudeli, mis võivad tähendada ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Vastustaja rõhutab, et kaebaja on toime pannud isikuvastaseid kuritegusid ning erinevaid varavastaseid kuritegusid, rikkudes seeläbi teiste isikute omandit kui põhiseadusega kaitstavat õigushüve ning toime pandud vägivalla kuritegusid, mis on kahjustanud inimeste tervist kui kaitstavat õigushüve.
5(22)
29.Lisaks korduvatele teise astme kuritegudele, on kaebaja toime pannud esimese astme kuriteo, mis seisnes isikute grupi poolt narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Tegemist on raske kuriteoga, mis otseselt ja suurel määral ohustab rahvatervist ja avalikku korda ning ühiskondlikku turvatunnet. Kaebaja on teadlikult tegelenud rahvatervise kahjustamisega majandusliku kasu saamise eesmärgil. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et arvestades narkootikumide laastavat mõju, siis tuleb haldusorganil käituda rangelt nende välismaalastega, kes aktiivselt selle pahe levikule kaasa aitavad. Narkosüüteod on kriminaliseeritud just sellepärast, et need ei mõjuta ainuüksi konkreetse isiku tervist, vaid mõju on oluliselt laialdasem ühiskonna julgeolekule ja heaolule. Narkosüütegusid peetakse rahva tervise vastasteks süütegudeks, mis ei ole üksnes riigisisene, vaid ka rahvusvaheline õigushüve. Samuti on Riigikohus seisukohal, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (nt narkokuriteod, vargused ). Ka hilisemas lahendis leidis Riigikohus, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ja narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. PPA on vaidlusaluse otsuse p-s 17 kaalunud kõiki kaebaja poolt etteheidetavaid asjaolusid. Kaebaja elab Eestis alates 5. eluaastast ning käesoleval hetkel 36-aastane. Vaatamata asjaolule, et isik on omandanud eesti keele A1 taseme, jätkanud vangistuses viibides A2 taseme omandamist 2020. aastal on vastustaja hinnangul kaebaja teinud küll mõningaid püüdlusi lõimuda ühiskonda, kuid üksnes keele õppimine ei loo automaatselt riigiga tihedat kultuurilist sidet. Kaebaja on seisukohal, et ta väärib Eesti passi omaniku privileege, kuid ta ei ole selleks reaalseid samme astunud vaatamata asjaolule, et ta on Eestis elanud alates 1988. aastast. Ka EIK on leidnud, et isik ei näidanud kunagi üles huvi riigi kodakondsuse saamise vastu, kuigi tal oli selleks õigus, ning see andis kohtu silmis õigustuse isik riigist välja saata. Kohus leidis, et ainuüksi isiku elamine riigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada tähtsaks. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium kohtuasjas nr 3-3-1-1-14 märkinud et asjaolu, et isik on kogu elu Eestis elanud ei anna küll alust pidada tema sidemeid kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, kuid see ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis kohtuasjas, et kaebajal on välisriigi kodakondsus ning sellest tulenevalt on tema seos kodakondsusjärgse riigiga tugev. Samuti ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Kaebajal pole seega absoluutset õigust viibida Eestis. Kaebajal on sihtriigi kodakondsus, ta pole taotlenud Eesti kodakondsust, kuigi tal oli selleks õigus, tema emakeel on kodakondsusjärgse riigi riigikeel, tema vanus ei takista tema lõimumist sihtriigiga.
30.Võttes arvesse kaebaja süütegusid ja nendega seotud asjaolusid, siis saab jaatada ka kahjuliku tagajärje olulisust, sest isiku varasemas käitumises on piisavalt viiteid, et ta võib ohustada teisi. Seega arvestades kaebaja toimepandud kuritegude arvu, sagedust ja asjaolusid, katseaja nõuete rikkumist ja sooritades uusi kuritegusid, tema suhtumist toimepandud kuritegudesse ja käitumist vangistuse ajal, vangla poolt koostatud iseloomustust ja riskihinnangut ning maakohtute seisukohti seoses kaebajaga, on kaebajast jätkuv oht avalikule korrale reaalne ja piisavalt tõsine, mistõttu on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise eesmärgil põhjendatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine.
31.Haldusakt on üks tervik ning sissesõidukeelu kohaldamise p 19 varasemalt kaalutletud asjaolude üle kordamine muudaks haldusakti ebaselgeks ja raskesti mõistetavaks. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebajat on korduvalt karistatud nii kriminaalkorras kui ka väärteokorras ning toimepandud süütegudest nähtub retsidiivsus, kujutab ta endast tegelikku ohtu. Kaebaja on jäetud vanglast ennetähtaegselt vabastamata, kuna karistuseesmärgid ei ole saavutatud ning uute 6(22)
kuritegude toimepanemise riskid ei ole maandatud. Lähtuvalt asjaolust, et kaebajast tulenev oht isikuvastaste, varavastaste ja narkootikumidega seotud kuritegude näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, sest kaebaja eelnevast kriminaalsest taustast nähtub, et ka varasemalt mõistetud karistused ei ole teda motiveerinud õiguskuulekale käitumisele, on vastustaja seisukohal, et kaebajaga seotud kõiki asjaolusid arvestades on 5 aastane sissesõidukeeld proportsionaalne ning õiguspärane.
32.Tartu Vangla poolt koostatud iseloomustus on ilmselgelt objektiivse kaaluga dokument ohu hindamisel. Tartu Vangla pädevuses on koostada kinnipeetava kohta riskihinnang ning PPA-l puudub igasugune põhjus, miks kahelda koostatud hinnangu usaldusväärsuses. Loomulikult ei ole riskihinnang ainuke dokument, millega PPA seisukohta kujundades ning otsust tehes arvestab, vaid seisukoht isiku ohtlikkusest kujundatakse kogumis teiste asjaoludega. Vastustaja leiab, et asjakohatu ja meelevaldne on kaebaja poolt seada kahtluse alla riskihinnangu objektiivsust, kui ei ole välja selgitatud ohuhinnangu läbiviimise metoodika põhimõtteid. Riskihindamine on vahend, mille toel on võimalik välja selgitada kuritegeliku käitumise põhjused ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ja ohtlikkus, mistõttu on igati asjakohane riskianalüüsis kajastatut arvestada. PPA on arvesse võtnud nii kaebaja iseloomustuses toodut, kui ka Tartu Vangla riskihinnangut, mille kohaselt on kaebaja korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 58% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul samuti 58%. Vastustaja leiab, et kui aasta hiljem on kaebaja korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul hinnatud 62% -le ehk oluliselt kõrgemaks siis antud asjaolu toetab, et PPA on jõudnud otsuses õiguspärasele järeldusele.
33.Vastustaja leiab, et väheusutav on kaebaja väide, et ta on täielikult muutunud oma suhtumises ellu ja ühiskonnareeglitesse. Tartu Maakohtu 06.02.2020 määrusest nähtub, et kaebaja ei ole väljendanud kahetsust viimati toimepandud kuritegude eest, vaid vastutuse veeretas naisele ja tema sünnitusjärgsele depressioonile. Vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja ei tunnista ka minevikus toimepandud kuritegusid väites, et kannatanud valetavad eesmärgiga talle kätte maksta. Vastustaja on seisukohal, et tõsiseltvõetav ei ole ka kaebaja väide tema suhtumise muutusest perekonnaväärtustesse. Vaidlusaluses otsuse p 16 on põhjalikult kirjeldatud endiste elukaaslaste ja lähikondlaste suhtes toimepandud vägivalla kuritegude tehiolusid, mis otseselt viitavad kaebaja väljakujunenud käitumismustrile ja puudulikule oskusele probleemide lahendamisel. Viru Maakohtu 28.03.2011 otsustest nr xxxxxx nähtub, et kaebaja peksis M.F-i rusikatega vastu pead ja nägu, lõhkus kannatanu telefoni ja lukustas kannatanu korterisse (2 episoodi). Viru Maakohtu 18.09.2014 otsusest nr xxxxxxx nähtub, et lõi järgmist elukaaslast rusikaga vastu pead ja seejärel jalaga vastu paremat reit. Samuti lõi rusikaga näkku vanaisa, mille tulemusel vanainimene kukkus peaga vastu metallist lävepakku. Järgnevalt lükkas vanaema, mille tagajärjel vanainimene kukkus ja vigastas näopiirkonda (2 episoodi). Tartu Maakohtu 09.04.2018 otsusest nr xxxxxx nähtub, et kaebaja helistas J. H. ja ähvardas kägistada ja ära tappa. J. H. tundis reaalset ohtu oma elule lähtudes kaebaja varasemast agressiivsest ja vägivaldsest käitumisest. Seejärel ähvardas endisele elukaaslasele M. H. hapet näkku visata. Päev hiljem helistas S. F. ähvardades kannatanut vägistada mitme mehega ja vägistamist filmida (3 episoodi). Seejärel lõi kaebaja järgmisele elukaaslasele A. G. lahtise käega korduvalt pea- ja näopiirkonda, mille tagajärjel murdus kannatanu esihammas. Järgmisena pani kaebaja toime vägivalla kuritegusid erinevatel aegadel korduvalt endise elukaaslase M. H. suhtes, kägistades kaelast, lüües vastu nägu, haarates juustest lüües peaga vastu seina (3 episoodi). Kaebaja poolt toimepandud süütegude laad näitab kaebaja hoolimatust teiste inimese elu ja tervise suhtes ning lähtudes süütegude korduvustest siis ilmselgelt ei ole usutav, et kaebaja on muutnud oma suhtumist perekonnaväärtustesse. Vastustaja hinnangul on arusaadav, et kaebajal võib selline arvamus tekkida seoses uue abielu ning abikaasaga, kellega abielluti vangistuse ajal ning kellega puudub
7(22)
pikemaajalisem suhtlus ning kooselu. Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi uue abielu sõlmimise fakt ei näita seda, et isiku suhtumine perekonnaväärtuste osas on muutunud.
34.Perekonnaelu riive pole ulatuslik, kuna abielluti vanglas lühikest aega tagasi ning omavahel tegelikku pereelu ei ole elatud. Samuti pidi abikaasa perekonnaelu alustades olema teadlik kaebaja kriminaalsest minevikust, kodakondsusest, elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusest ning sellega kaasneda võivatest tagajärgedest. Ka EIK on jõudnud seisukohale, et olukorras, kus isik oli teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. Vastustaja märgib, et abikaasal säilib võimalus kaebajat VF-s külastada või soovi korral seal alustada ühist elu.
35.Vastustaja märgib, et rahvastikuregistri andmetel on kaebaja M. B. isa, kuid tal puudub lapse suhtes hooldusõigus ning lapse ema osas on kaebaja olnud korduvalt vägivaldne ning talle on kohaldatud lähenemiskeeld. Ka EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud, mistõttu kaebajal suhtlemisõigust oma lapse ja teiste lähikondlastega on võimalik realiseerida ka kodakondsusjärgses riigis elades.
36.Enne haldusakti andmist teavitas PPA kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, mille raames selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Seega anti kaebajale võimalus oma arvamuste, vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seonduvalt. Haldusmenetluses kaebaja õigusi rikutud ei ole, kuna PPA on kaebaja ära kuulanud.
37.Kaebaja väide kriminaalkaristuse määra kohta on lakooniline ning puuduvad konkreetsed põhjendused. Vastustaja märgib, et kaebajat on lihtmenetluse vormis karistatud kriminaalkorras kuuel korral. Kahel korral on kriminaalmenetlus toimunud lühimenetluse vormis, mille põhimõtteks on, et kohus vähendab määratud karistust ühe kolmandiku võrra. Neljal korral on karistuse liigi ja määra osas toimunud kokkuleppemenetlus. Kokkuleppemenetlus on kriminaalõiguslik kompromiss ning ilmselgelt kompromissi saavutamiseks läbirääkimisi ei alustata sanktsiooni ülemmäärast. Vastustaja märgib täiendavalt, et karistus toimepandud teo eest on mõeldud isikut suunama õiguskuulekale teele. Kaebaja on küll PPA-le ette heitnud, et teda on karistatud vangistusega vaid kahel korral, kuid karistuse eesmärgiks on ikkagi isiku hälbelise käitumise lõppemine. Seega on PPA hinnangul olulised ka need karistused, mis ei ole vangistused, kuivõrd on näha, et ka rahalised karistused ei ole isikut suunanud õiguskuulekusele. PPA on vaidlusaluses otsuses lähtunud eelpool toodud kriminaalõiguses kehtivatest lihtmenetluse põhimõtetest, karistuse eesmärkidest ning johtuvalt sellest kaalunud kaebajale mõistetud karistuse liike ja määrasid.
38.Vastustaja märgib, et peale Tartu Vanglast vabanemist s.o. 17.04.2020 ei ole kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumisi registreeritud.
KOHTU PÕHJENDUSED
39.Kohus käsitleb esmalt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist (I). Seejärel hindab kohus lahkumisettekirjutuse õiguspärasust (II) ja sissesõidukeelu kohaldamist (III) ning viimasena jagab menetluskulud (IV).
40.Kohus jätab kaebuse rahuldama pikaajalise elaniku elamisloa osas, kuid leiab, et kaebus tuleb rahuldada lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu tühistamise osas.
41.Asjaolud, mille üle puudub pooltel vaidlus: -
xxxx. aastal sündinud kaebaja on VF kodanik, kuid elanud Eestis alates 1988. aastast 8(22)
-
kaebajale anti 10.07.2000 alaline elamisluba, mis hiljem seaduse muutmise tõttu muutus pikaajalise elaniku elamisloaks
-
kaebajat kasvatas ema, kes suri kui kaebaja oli 14-aastane; kaebaja ema ja isa on maetud Eestis
-
pärast ema surma oli kaebaja eeskostjaks temast 9 aastat vanem õde L. V. ja kasvatada aitas õe abikaasa U. V.
-
kaebaja on hariduse saanud Eestis; Tartu Teeninduskoolis on omandatud laaduri operaatori kutse; viimati õppis Kallaste Kutsekoolis (2001-2003), mis jäi lõpetamata
-
kaebaja abiellus 19.11.2019 vangistuse ajal Eesti kodaniku J. K. (rahvuselt venelane), kes on tema kooliaegne tuttav ning abielupaar elab koos alates kaebaja vanglast vabanemisest
-
kaebaja ootab abikaasaga ühise lapse sündi (kevadel 2021)
-
Eestis elavad kaebaja lähedased - õde (VF-i kodakondsusega) ja õemees (EV kodakondsusega) ning muud sugulased; VF-s kaebajal isiklikke ega varalisi seoseid pole
-
kaebajal on 29.05.2016 sündinud tütar (Eesti kodanik), kelle ema suhtes on kaebajale määratud lähenemiskeeld (kehtib kuni aprill 2021)
-
kaebaja väidab, et tal on ka alaealine poeg (lapse ema pole isadust kinnitanud), kes elab oma ema uues peres ning kelle kasvatamises kaebaja osalenud ei ole
-
oma tütre kasvatamises kaebaja vangistuse ajal ei osalenud (puudus suhtlus, rahaline toetamine)
-
kaebaja on läbinud vanglas sotsiaalprogrammid (vihatreening kahel korral, elamise treening); samuti osales tööhõives
-
PPA otsuse kohaselt pärast vihajuhtimise treeningu läbimist lõppesid vangistuse ajal distsiplinaarrikkumised
-
vangla 28.02.2020 iseloomustuse kohaselt kaebajal kehtivad distsiplinaarkaristused puudusid
-
kaebaja eesti keele tase on A1; viimase vangistuse ajal õppis A2 tasemel eesti keelt, kuid vabanes enne eksami sooritamist
-
kaebaja ametlik töökogemus väljaspool vanglat on 1 aasta trükikojas, 3 kuud metallitöödel; mitteametlikult on kaebaja töötanud puidufirmas, traktoristina, lokaalis abitöölisena
-
kaebajat on 6 korda karistatud vangistusega ning reaalselt on ta vanglas viibinud kahel korral; kaebajat on väärteokorras karistatud 13 korral
-
kaebaja vabastati ennetähtaegselt 2014. aastal; teise vangistuse ajal jäeti ta 2019 ja 2020. aastal tingimisi ennetähtaegselt vabastamata
-
viimasest vangistusest (2 aastat 5 kuud 28 päeva) vabanes kaebaja 17.04.2020
-
pärast vanglast vabanemist pole kaebajal PPA-le ega kohtule teadaolevaid õigusrikkumisi
42.Vaidlust ei ole ka selles, et PPA on pädev kaevatavat haldusakti andma ning et kõik kolm otsust võis vormistada ühe haldusaktina (VSS § 11 lg 1, lg 31).
43.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning kas see oht on reaalne (tegelik) ja piisavalt tõsine, et lisaks pikaajalise elaniku
9(22)
elamisloata jätmisele õigustada kaebajale tehtud koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu. I
44.VMS § 3 kohaselt on välismaalane iga isik, kes ei ole Eesti kodanik. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja on Eestis kehtiva õiguse kohaselt välismaalane, sõltumata sellest, et ta on Eestis elanud peaaegu kogu oma elu. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba on kehtetuks tunnistatud VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. (vrd direktiiv 2003/109 art 9 lg 3)
45.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause).
46.Kaebajat on PPA kaevatava otsuse ja selle kohta tehtud vaideotsuse kohaselt peetud ohuks nii avalikule korrale kui riigi julgeolekule. Oht avalikule korrale seisneb PPA arvates kaebaja kuritegelikus käitumismustris ning ükskõiksuses avaliku korra reeglite vastu. Kaebaja on ähvardanud tapmise ja tervisekahju tekitamisega; korduvalt teiste inimeste tervist kahjustanud sellega, et on olnud lähisuhetes vägivaldne; kasutanud relva võimuesindaja vastu; tunginud korduvalt valdaja tahte vastaselt teiste valdusesse; toime pannud avalikke vargusi ja süstemaatilisi grupis sissetungimisi; narkootilist ainet ebaseaduslikult suures koguses käidelnud. (kokkuvõte kaevatava otsuse lk 12-13) Oht riigi julgeolekule seisneb korduvas kriminaalkorras karistatuses, sh on karistatud ühel korral narkokuriteo eest. Kokku on kaebajat karistatud 6 korral kriminaalkorras ja 13 korra väärteokorras. Tingimisi vangistused pole olnud tõhusad. Kaebajale on kahel korral määratud reaalne vangistus. Kahe vangistuse ajal pole ta vanglas suutnud distsipliini rikkumistest hoiduda. Kriminaalhoolduse all olek pole hoidnud kaebajat katseajal uute kuritegude toimepanemisest. Kaebaja ennetähtaegset vabastamist vangistusest pole toetanud vangla, prokurör ega kohus. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on kaebaja ohtlik ühiskonnale ja ametnikele ning kõrgohtlik konkreetsetele täiskasvanutele. (kaevatava haldusakti lk 13, 15) PPA on käsitlenud kaebajat iseloomustavaid positiivseid asjaolusid ja põhjendanud, miks need ei anna alust möönda kaebajast lähtuva tegeliku ja jätkuva ohu puudumist ning miks ohtu tuleb pidada piisavalt tõsiseks (kaevatava haldusakti lk 15-16).
47.VMS 3. jaotises „Pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus“ pole täpsemalt määratletud mõisteid ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Tegemist on määratlemata õigusmõistetega. VMS § 124 lg 3 sätestab tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel, et ohuna riigi julgeolekule käsitletakse välismaalase korduvat kriminaalkorras karistatust tahtlike kuritegude eest. VMS § 237 lg 4 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel kohaldatakse nimetatud mõistete sisustamisel eelnimetatud normis sätestatut. VMS § 241 ei viita VMS §-le 124. Pikaajalistele elanikele kohalduv kaitsestandard väljasaatmise puhul on erinev (vt kohtuotsuse p 49). Kohtupraktikas on leitud, et põhimõtteliselt rikub mistahes süüteo toimepanemine avalikku korda (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-154/09, C-115/81; Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-181073; Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-60-10). Riigikohus on leidnud, et oht avalikule korrale on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et isik võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu lahend asjas nr 3-17-1545; vrd KorS § 5 lg 2).
10(22)
Euroopa Kohus on asjas C-554/13 Zh ja O leidnud, et liikmesriigil on vabadus määrata avaliku korra nõuded kindlaks lähtuvalt oma riigisisesest vajadusest ning need võivad varieeruda nii liikmesriigiti kui ajas (vt ka C-54/99). Avaliku korra tagamise alla on Euroopa Kohtu praktika kohaselt loetud nt vägivalla ennetamine suurlinnades (67/74 Bonsignore), võitlus varastatud sõidukitega kaubitsemise vastu (C-239/90). Asjas nr C-145/09 Tsakouridis on kohus märkinud, et avalikku korda rikkuvad süüteod võivad ohustada ka avalikku julgeolekut (nt narkootikumidega seotud süüteod, eriti piiriülesed). Mõiste „avalik julgeolek“ hõlmab nii liikmesriigi sisejulgeolekut kui ka välisjulgeolekut. Avalikku julgeolekut võivad seega mõjutada nii institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, kui ka välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamise oht (vt C-145/09, C-601/15, C-285/98). Avaliku korra ja avaliku julgeoleku mõisteid Euroopa Kohus senises praktikas siiski selgelt ei erista (vt C-100/01). Oluliseks on peetud seda, et ohtu avalikule julgeolekule oleks hinnatud juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest ning silmas pidades proportsionaalsuse põhimõtet. Kuigi halduskohus eelnevalt viitas, et seadusandja on korduvat karistatust tahtlike kuritegude eest pidanud ohuks riigi julgeolekule (VMS § 124 lg 2 p 9, lg 3, § 237 lg 4) ning seda saab määratlemata õigusmõiste sisustamisel ühe argumendina arvestada, ei tähenda see seda, et kõik korduvad tahtlikud kuriteod võiks anda alust lugeda isik riigi julgeolekut ohustavaks (vrd eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktika). Küll on sellisel juhul tegemist vähemalt ohuga avalikule korrale.
48.Narkootikumide käitlemist ja rünnakut ametiisiku vastu võiks pidada põhimõtteliselt sellisteks kuritegudeks, mida on võimalik käsitada ohuna riigi julgeolekule, kuigi nende kuritegude asjaolud on antud juhul sellised, millest lähtuvalt ei ole oht riigi julgeolekule tõsine.
49.Riigikohus on selgitanud, et isikust lähtuvat ohtu nii avalikule korrale kui riigi julgeolekule saab ja tuleb hinnata läbi tema käitumise minevikus, millest saab teha järeldusi tema käitumise kohta tulevikus (prognoosotsus). Kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab süüdimõistev otsus, võib seda pidada ohtu kinnitavaks asjaoluks (vrd Riigikohtu lahendid asjades nr 3-17-1545, nr 3-3-1-1-14, nr 3-3-1-2-16). EIK-i praktika (Onur vs Ühendkuningriik, 27319/07) kohaselt võivad ka korduvad vähemohtlikud kuriteod, mis iseloomustavad isiku käitumismustrit, anda alust järelduseks, et isik on ohuks avalikule korrale. Nimetatud asjas karistati isikut juhtimisõiguseta sõitmise, mitmete (murd)varguste, kanepi omamise ning röövimise eest. Kuigi EIK möönis, et enamus karistusi määrati vähemohtlike ja mittevägivaldsete süütegude eest, esines antud isiku puhul ka tõsine kuritegu (rööv), mille eest (arvestades ka kuriteo toimepanemise asjaolusid) talle määrati 4,5 aastane vangistus. (p 55) Sellest lahendist, millele PPA oma otsustes järjepidevalt viitab, ei tulene, et korduvad vähemohtlikud süüteod, mis annavad alust tuvastada ohtu avalikule korrale, oleks iseenesest piisavad isiku riigist väljasaatmiseks ning sellega konventsioonile vastavaks era- ja perekonnaelu riiveks. Riigikohus on leidnud (viimati asjas 3-18-89), et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb hinnata, kas isikust lähtub oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise automaatne tagajärg ei ole isiku väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki. Oht, mis õigustab pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (Riigikohtu lahend asjas 3-17-1545). 11(22)
Kui PPA on teinud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses ka lahkumisettekirjutuse ja määranud sissesõidukeelu, on vajalik ära näidata, et ületatud on kõrgem ohu lävi. Selles osas tuleb lähtuda asjakohasest direktiivist ja selle tõlgendamispraktikast. Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike väljasaatmise direktiivi 2003/1091 art 9 lg 3 kohaselt võib lõpetada selliste avalikku korda ohustavate isikute staatuse ning välja saata, kui oht avalikule korrale või riigi julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (art 12 lg 1). Siinkohal juhib kohus tähelepanu, et kõnealuse direktiivi eestikeelne tõlge on ekslik („või“ asemel on „ja“), kuna viidatud direktiivi sätte prantsuse-, inglise- ja saksakeelse teksti kohaselt ei pea esinema mõlemad alused (st oht nii avalikule korrale kui avalikule julgeolekule, vaid piisab ühe aluse tuvastamisest). Direktiivi ülevõtmise siseriiklikuks aktiks on välismaalaste seadus. Riigikohus on märkinud asjas 3-17-1545, et VMS § 241 lg 1 p-i 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi art 12 lg 1 valguses ehk tuvastada tegelik ja piisavalt tõsine oht. Ka EIÕK artikkel 8 ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. EIK on leidnud, et riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte (Üner vs Holland, 18.10.2006 otsus). EIK on seda seisukohta korranud mitmetes lahendites, mh asjas Samsonnikov vs Eesti (03.07.2012 otsus) ja Scherbakov vs Eesti (19.05.2020 otsus). Seega kaebajal kui Eesti Vabariigis elaval välismaalasel ei ole õiguspärast ootust veeta siin ka oma tulevik, vaatamata sellele, et ta saabus Eestisse elama väikelapseeas. Seetõttu ei saa nõustuda kaebuses toodud väitega nagu välistaks pikaajaliseks elanikuks olek iseenesest elamisloa äravõtmise ja väljasaatmise.
50.PPA otsus on tervikuna kaalutlusotsus. Ohu tuvastamisel avalikule korrale ja riigi julgeolekule tuleb kaaluda isiku huvi säilitada Eestis elamisluba ja jääda riiki. Arvestada tuleb seejuures proportsionaalsuse põhimõtet ning kaebaja era- ja perekonnaelu riive ulatust. VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel muu hulgas põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Nimetatud asjaolude väljaselgitamise ja kaalumise vajadust on käsitletud juba nt Riigikohtu 13.04.2016 lahendis asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16) ning need lähtuvad EIK-i praktikast (nn BoultifÜner-Maslov test). EIK poolt Boultif vs Šveits asjas täpsustatud kriteeriumide kohaselt tuleb hinnata: - süüteo olemust ja raskusastet; - riigis viibimise kestust; - süüteost möödunud aeg ja isiku käitumist selle kestel; - puudutatud isikute kodakondsuseid; - perekonnaeluga seotud asjaolusid; - sidemeid vastuvõtjariigis ja asukohariigis (ühiskondlikud-, pere- ja kultuurisidemed).
51.Kohtu arvates ei saa kaebaja kuritegude korduvust pika aja jooksul, nende toimepanemise asjaolusid, kaebaja varasemaid ebapiisavaid pingutusi enda käitumise parandamiseks ning
vabaduses viibitud aja lühidust arvestades olla kahtlust, et kaebajat võib pidada ohuks avalikule korrale. Ohtu riigi julgeolekule (narkootikumidega seotud kuriteo ja politseiametniku relvaga ründamise tõttu) tuleb pigem pidada väheseks (vt kohtuotsuse osa II). Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks oli kaevatavas otsuses väljatoodu aga selgelt piisav ning kohus PPA kõiki põhjendusi ei korda (HKMS § 165 lg 2). PPA otsust pole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas põhjust pidada hälbivaks senisest kohtupraktikast analoogsetes asjades. Sellise kuritegeliku minevikuga isikul pole õiguspärast ootust pikaajalise elamisloa kehtima jäämisele, sõltumata perekonna- ja eraelu riive ulatusest.
52.PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid ja võtnud arvesse ka väärteokaristused (haldusakti lk 5-12), mis on küll väiksema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku käitumismustrit ja vähest õiguskuulekust. PPA on põhjendatult märkinud, et kaebajale on antud tingimisi vangistuste määramisega võimalus ennast parandada, kuid kaebaja pole seda suutnud ning on sooritanud uued mh kuriteod katseajal. Vastustaja on haldusakti lehekülgedel 13-14 välja toonud kaebaja kuriteod ja õiguskuulekalt elatud perioodid ajateljel. Vastustaja on käsitlenud toimepandud kuritegude raskust (5 teise astme, 1 esimese astme kuritegu), eriliigilisust, asjaolusid ning dünaamikat (pole raskemaks muutunud). Samuti on vastustaja viidanud vangistuse ajal toimepandud distsipliinirikkumistele, mis kohtu arvates ei saa siiski märkimisväärset kaalu omada, kuna viimasel ligi kahel aastal käitus kaebaja vanglas korrektselt ning vastustaja on ise märkinud, et distsipliinirikkumised lõppesid pärast vihajuhtimise koolituse läbimist. Ohu realiseerumise riskifaktorina on PPA välja toonud kaebaja eelneva sõltuvuse meelemürkidest; mittetäieliku arusaamise oma süüst (vangla hinnangule tuginevalt); emotsioonide kontrollivõime vähesuse.
53.Kohus leiab, et kaebaja puhul ei saa väita, et temast lähtuv oht oleks kadunud, kuna kaebaja minevikus toimepandud õigusrikkumised (alustades 2003. a 19-aastasena väärteoga ja jätkates nende toimepanemist, millele alates 2010. a lisandusid kuriteod kuni viimase mõistetud vangistuseni) viitavad selgelt väljakujunenud käitumismustrile. Korduv füüsiline vägivald oma lähedaste ja tuttavate vastu, mis on läbivalt saatnud kaebaja täiskasvanuelu, viitab enesekontrolli vähesusele ning teiste inimeste elust ja tervisest mittehoolimisele ning võib ohustada eelkõige kaebaja lähikondseid. Enesekontrolli saavutamise seisukohast omab olulist tähtsust alkoholist ja narkootikumidest hoidumine, mida kohus käsitleb allpool. Seda mõõnab ka kaebaja. Kaebaja viimase vangistuse ajal taotles ta vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuid tema taotlus jäeti 25.03.2019 maakohtu määrusega rahuldamata (ringkonnakohus nõustus maakohtuga). Sama leidis maakohus 06.02.2020 määruses. Ringkonnakohus leidis samas asjas, et kaebaja puhul ilmnenud positiivsete muutuste püsivuses veendumiseks tuleks vangistust jätkata, et olla kindel selles, et isik on lõplikult aru saanud, et tema käitumine vajab muutmist.
54.Seega kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA tugines üksnes süüdimõistmistele kui faktidele.
55.PPA otsus tugineb ka Tartu Vangla 28.02.2020 iseloomustusele, milles on peetud kaebajat ohtlikuks ametnikele ning avalikkusele ning kõrgohtlikuks konkreetsele täiskasvanule/täiskasvanutele. Oht seisneb vägivalla kasutamises ja lisaks narkootikumide suures koguses käitlemises. PPA on tuginenud ka 27.09.2018 vangla ettepanekule elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kus sisaldub samasugune hinnang. PPA on kaevatavas otsuses (lk 6) viidanud Tartu Maakohtu 25.03.2019 määrusele, mille tegemisel on tingimisi enne tähtaega vabastamise asjas hinnatud vangla riskihinnangut, mille kohaselt on üldse korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 58%, sh vägivaldse 13(22)
kuriteo. Kaebaja on kaebuses viidanud, et Tartu Vangla on ligi aasta hiljem ehk 23.10.2019 koostanud uue riskihinnangu, mille kohaselt üldse korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 62%. Eelnimetatud asjaolude (vangla määratud protsentide) üle pooltel vaidlus puudub, kuid nimetatud riskihinnanguid kohtule tõendina esitatud ei ole. Vastustaja esindaja kinnitas istungil, et neid riskihinnanguid pole vanglalt välja küsitud. Kaebaja toob välja, et vangla hinnangu kohaselt on kuriteo toimepanemise tõenäosuse määr tõusnud, kuigi kaebaja on esimese riskihinnangu järgselt oma käitumist vanglas parandanud. Näiteks puudusid tal distsiplinaarkaristused, ta osales kõikides programmides, täitis ITK täiel määral. Sellega on kaebaja soovinud näidata, et vangla määratud riski protsendimäärad on suvalised ning PPA poolt vangla hinnangutele tuginemine pole põhjendatud ning PPA peaks vajalikud asjaolud ise välja selgitama. PPA on vastuses kaebusele vastanud, et neil puudub igasugune põhjus kahelda vangla riskihinnangu (protsentide) usaldusväärsuses, kuid märkinud lisaks, et see pole ainuke dokument, mille põhjal PPA seisukoha kujundab. Lisaks on vastustaja märkinud, et protsendi tõus üksnes tõendab PPA seisukoha õigsust. Kohus leiab, et vangla koostatud riskihinnangutes protsentide määramine pole kontrollitav ning sellele on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juba 07.03.2019 määruses asjas 1-09-15104 ning sellele on juhtinud tähelepanu halduskohus ja ringkonnakohus mitmetes haldusasjades (vt nt 3-18-855), kus vastustajaks on olnud PPA. Ka asjaolu, et vangla hinnangus toodud protsent on aasta jooksul suurenenud, kuigi kaebaja väitel on ta oma käitumist vanglas parandanud ja läbinud vajalikke sotsiaalprogramme, peaks juba iseenesest tekitama mõistliku kahtluse selliste protsentide määramise adekvaatsuses. PPA ei saa sellistele protsentidele tugineda, viimata ise läbi adekvaatset hindamist tõendite kogumi põhjal. Kuigi PPA on haldusmenetluses 20.02.2020 tehtud nõudes palunud vanglal lisada ka olemasolevad ohuhinnangud, on kaevatav otsus tehtud nendega tutvumata. See ei tähenda antud juhul siiski seda, et PPA poleks uute võimalike kuritegude toimepanemise riske hinnanud. PPA on kaevatavas otsuses tuginenud eelkõige Tartu Vangla poolt 28.02.2020 kaebaja kohta koostatud iseloomustusele, vangla 27.09.2018 ettepanekule ja maakohtu hinnangule selles, miks kaebajat ei olnud alust tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Ka maakohtu hinnang ei põhinenud pelgalt riskihinnangus toodud protsendil. Kohtu arvates annavad korduv lähisuhtevägivald erinevate inimeste suhtes, kuritegude jõhkrus ja puudulik viha talitsemine põhjendatud aluse järeldada, et kaebajast võib lähtuda märkimisväärne oht eelkõige oma kooselupartnerile ning seda juhul, kui ta alustab uuesti alkoholi kuritarvitamist ja/või narkootikumide tarvitamist. Samuti annab kaebaja retsidiivsus ja varasemalt antud eneseparandamise võimaluste mittekasutamine alust eeldada ka ohtu kergemate kuritegude toimepanemiseks. Seega kokkuvõtvalt on kaebaja kriitika küll asjakohane aga ei lükka ümber PPA järeldust ohu esinemise osas.
56.Ka kaebaja märgitud pere- ja eraeluga seotud asjaolud ei välista pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist ei välista iseenesest see, et kaebajal puudub VF-s elukoht; tema lähedased on Eestis; Venemaal elavaid sugulasi tal pole (kuigi kohtuistungil selgus, et abikaasa sugulane elab Pihkva lähedal, kuid kaebaja abiellus pärast PPA-le selgituse andmist ehk seega ei valetanud); VF-s peaks ta elama tänaval ning väljasaatmisel jääb ta ilma sissetulekust ja sotsiaalsetest garantiidest (ravikindlustus, elukoht, toetus). VF peab hoolitsema oma kodanike eest. Kodakondsusjärgse riigi kehvem sotsiaal-majanduslik olukord ei ole aluseks jääda riiki, mille kodanik isik ei ole. 14(22)
Kohtu poolt eelnevalt viidatud kohtupraktika kaebaja väiteid ei toeta. Perekonna- ja eraeluga seonduvaid asjaolusid kaalutakse koosmõjus isikust lähtuva ohuga.
57.Vastustaja järeldus, et kõiki asjaolusid kogumis arvestades esines alus pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on õige, kuna pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisav kaebajast lähtuva ohu (eelkõige avalikule korrale) lävi on ületatud. PPA on käsitlenud kaebajat iseloomustavaid, nii negatiivseid kui ka positiivseid, asjaolusid (kaevatava otsuse tegemise seisuga). Asjaolusid, mida PPA ei ole piisavalt väljaselgitanud käsitleb kohus otsuse osas II, kuna need mõjutavad eelkõige väljasaatmist. Vaatamata sellele, et kohtul on ohu tõsiduse ja tegelikkuse osas PPA-st erinev seisukoht, pole alust kaevatavat haldusakti pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist puudutavas osas tühistada. Seega tuleb kaebus selles osas jätta rahuldamata.
58.Vastuseks kaebuses esitatud väitele kohus märgib, et kuna nii elamisloa kui lahkumisettekirjutuse puhul tuleb käsitleda põhimõtteliselt samu asjaolusid, ei pea PPA otsuseid ühes dokumendis vormistades asjaolusid ja neist tehtud järeldusi iga otsuse juures kordama. Antud juhul sisaldub kokkuvõtlik seisukoht (koos õiguslike viidetega) lahkumisettekirjutuse põhistamiseks haldusakti punktis 18 ning sissesõidukeelu osas haldusakti punktis 19. Lubamatud on siiski eksimused, kus ühes otsuse punktis mööndakse, et isikul on tegelik abielu ja teises sedastatakse, et kaebajal tuumikpere puudub. Nagu PPA kohtumenetluses kohtule vastas, on kaebaja tuumikpere liige tema abikaasa. II
59.PPA tegi kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, mis kuulus täitmisele vanglast vabanemisel. Viidatud säte annab haldusorganile kaalutlusõiguse jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja lahkumisettekirjutus kohe sundtäita. Kaebaja vabanes vanglast 17.04.2020 ning tema väljasaatmine on peatatud 23.09.2020 kohtu esialgse õiguskaitse määrusega.
60.PPA otsuse tegemisest on möödunud ligi 8 kuud. Direktiiv 2003/109 art 12 kohaselt võtab kohus väljasaatmise kohta tehtud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast selle tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale kaob või märkimisväärselt väheneb (Ziabell, C-371/08; Riigikohus 19.02.2019 asjas nr 3-17-1545).
61.Kohus on seisukohal, et PPA ei selgitanud haldusmenetluses piisavalt välja otsuse tegemiseks vajalikku teavet (kaebaja perekondlikud ja eraelulised suhted; väljasaatmise mõju kaebaja abikaasale) ning kohus on seisukohal, et otsuse tegemise ajaks on kaebajast lähtuv oht vähenenud sel määral ning tekkinud täiendavad asjaolud (kaebaja abikaasa lapseootus), et tema väljasaatmist ei saa enam pidada proportsionaalseks. Kohus ei nõustu PPA hinnanguga kaebajast lähtuva jätkuva ohu tõsiduse ja reaalsuse osas, eelkõige seonduvalt kaebaja poolt 10 aastat tagasi toime pandud narkokuriteoga.
62.Riigikohus selgitas eelviidatud 19.02.2019 otsuses, et isikut saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma sundida üksnes siis, kui ta kujutab ka tegelikku ohtu avalikule korrale direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses. Nimetatud asjas leidis Riigikohus, et isikust tulenev oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajaline elamisluba (st selle kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane), kuid ei õigusta automaatselt lahkumisettekirjutust ja 15(22)
sissesõidukeeldu. Riigikohus pidas võimalikuks tähtajalise elamisloa andmist. Viidatud otsuses (p 36) märkis Riigikohus ka seda, et kui isik saab pärast pikaajalise elaniku elamisloa õiguspärast kehtetuks tunnistamist tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109 art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Riigikohus selgitas asjas nr 3-18-89 (03.05.2019 otsus, p 10), et piiratud mahus kohtulikult kontrollitav on kaalutlusotsus osas, milles ohu tuvastamise järel omavahel kaalutakse isikuga seotud muid asjaolusid (vanus, side Eesti ja päritoluriigiga, tagajärjed isikule ja tema perekonnaliikmetele jm). Selles osas hindab kohus üksnes seda, kas haldusorgani vastav otsustus on piisavalt põhjendatud ega ole ilmselgelt meelevaldne. Seega lisaks tegeliku ja piisavalt tõsise ohu kindlakstegemisele tuleb haldusorganil kaaluda isiku era- ja perekonnaeluga seonduvaid asjaolusid, kuna välismaalase õigus elada Eestis ei tulene ainult VMS-st, vaid põhiseadusest ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-16-97).
63.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kehtiv sissesõidukeeld välistab tingimata tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise ning väljasaatmise võimatuks muutumisel jääb isik Eestisse illegaalina. Mõlema otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Esimene otsustus tehakse lahkumisettekirjutuse osas ning alles seejärel hinnatakse, kas ka sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja kui on, siis millise kestusega.
64.Kohus ei pea aga PPA hinnangut kaebajast lähtuva reaalse ja tõsise ohu (avalikule korrale ja riigi julgeolekule) osas veenvaks ning leiab, et selle hindamine on olnud pealiskaudne. 64.1 Lisaks kuriteo raskusastmele ja karistusmäärale tuleb vaadata ka konkreetse juhtumi asjaolusid. Kaebaja narkootikumidega seotud kuritegu toimus vahemikus 2010 september kuni november ehk ligi 10 aastat tagasi. Kaebaja oli ise narkootikumide (opiaadid, amfetamiin) tarvitaja alates 2009 ning selgitas kohtuistungil, et lõpetas kangete narkootikumide tarvitamise ja läks juba enne vangistust ise metadooniravile, mida jätkas vanglas. Pärast seda pole narkootikume tarvitanud. Tarvitama hakkamine võis olla kaebaja sõnul seotud vale seltskonnaga suhtlemisega ja eluraskustega (14-aastaselt jäi emata; 2008. a suri isa; eestkostjaks sai kaebaja vanem õde). Seega kõnealuse kuriteo toimepanemise ajal oli kaebaja sõltlane ja nähtuvalt kohtuotsusest finantseeris selle tegevusega enda narkootikumide tarbimist. Amfetamiini müük kaebaja poolt toimus lühikese ajaperioodi jooksul ning 14.03.2012 maakohtu otsusest asjas xxxxxx ei nähtu, et kaebaja oleks olnud narkootikume müüva grupi juht ja müügi organiseerija või saanud sellest mingit märkimisväärset tulu. Kaebaja nõustus kokkuleppemenetlusega ning talle määrati karistuseks 3 aastat vangistust (sanktsiooni ülemmäär 10 aastat) ning liitkaristusena kuulus kaebaja poolt ärakandmisele vangistus 1 aasta 4 kuud. Kuigi võib nõustuda vastustajaga, et kokkuleppemenetluses määratud karistus on üldjuhul kergem kui üldmenetluses (kuid ei saa ka välistada, et üldmenetluses oleks isik õigeks mõistetud), ei järeldu sellest siiski määratud karistuse pikkust ja kohtuotsusest nähtuvaid asjaolusid arvestades, et kaebaja narkokuritegu olnuks eriti raske. Samuti oleks kokkuleppemenetusele mineku hilisem nö etteheitmine muus menetluses ebaõiglane. Ette võib heita karistustest järelduste mittetegemist, mitte riigile ökonoomsema menetlusega nõustumist. Vaatamata sellele, et narkootikumidega seotud kuritegusid peetakse üldiselt sagedamini korduvateks, pole antud juhul kaebaja hiljem seda liiki kuritegusid toime pannud ning ta ei tarbi narkootikume ligi 10 aastat. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et väldib igasugust kokkupuudet narkootikumidega ja neid tarvitavate isikutega. Seetõttu ning vältimaks lisaks kriminaalse taustaga isikutega kokkupuudet, pole ta läinud narkomaanide tugirühma kokkusaamistele, kuhu teda tuttav on kutsunud. Arvestades kaebaja perekonna (abikaasa, ämm, õe pere) toetust, kaebaja istungil väljendatud tahet oma elu muuta ja selgitusi, kuidas ta muutusi 16(22)
saavutada soovib, eluviisi, eesootavat perekondlikku sündmust (lapse sünd) koosmõjus kõnealuse kuriteo toimepanemisest möödunud aja ja vangistuse ajal toimunud muutustega ei pea kohus narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemise tõenäosust enam suureks. 64.2 Ka teise, riigi julgeoleku seisukohast ohtu kujutada võiva kuriteo eest võttis kaebaja karistuse vastu kokkuleppemenetluses. Kuritegu ise seisnes selles, et 05.07.2015 ründas kaebaja korteris tööülesandeid täitvat kiirreageerijat noaga, astudes nuga väljasirutatud käes kiirreageerija suunas, kes tõrjus rünnet ja vigastas selle käigus oma vasaku käe pöialt. Kuigi tegemist on rünnakuga ametiisiku vastu, mis on oma olemuselt tõsine julgeolekuoht, ei nähtu teo asjaoludest (kasutatud relv, agressiivsuse aste), et tegemist oleks olnud erakordselt ohtliku olukorraga või tõsise tervisekahjuga, mida peegeldab ka määratud karistus 1 aasta vangistust tingimisi 2 aastase katseajaga. 64.3 Kaheldamatult on korduv vägivallatsemine lähisuhetes tõsine rünnak olulise õigushüve vastu (teise inimese tervis või isegi elu). Selline kuritegu puudutab lisaks otseselt kannatanule ka teisi lähedasi ehk mõju on laiem ning võib ka olla pikaajaline. Kaebaja puhul oli vägivallatsemine seotud alkoholi kuritarvitamisega. Nagu PPA asjakohaselt välja toob on lähedaste vastu vägivallatsemise episoode olnud kokku 12 ning need ei ole seotud ainult ühe või kahe isikuga, vaid kaebaja on olnud vägivaldne kõigi oma elukaaslaste suhtes, samuti vanavanemate. Selline korduv lähisuhtevägivald viitab selgelt probleemile viha talitsemisega. Kohus leiab, et ka kõnealuse kuriteo toimepanemise risk on kõiki asjaolusid kogumis ja eelkõige kaebaja vabanemisjärgset elu arvestades siiski oluliselt vähenenud. Vanglas läbis kaebaja viha juhtimise programmi 06.11.2018-29.11.2018 ja muid rehabilitatsiooniprogramme. Osales religioossetes toimingutes ja suhtles vangla kaplaniga. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et pärast vabanemist pole ta nö viharaviga tegelenud, kuna selleks puudub raha. Aga ei näinud ka, et viha talitsemine oleks praegu probleemiks. Kaebaja selgitas, et saab oma muredest rääkida kirikus ja abikaasale. Samuti on tal hea ja austav suhe nendega koos elava ämmaga, kellega ta on oma minevikust rääkides algusest peale aus olnud. Samuti märkis kaebaja vastuseks kohtu ja vastustaja küsimusele, et elamisloata ei ole võimalik kaebajal tööle asuda ning pere majanduslik olukord on kesine, mistõttu poleks ka võimalik teraapiale kulutusi teha. Kaebaja peab enda abielu ja suhet abikaasaga heaks ja usalduslikuks. Abikaasaga koos elab kaebaja alates vanglast vabanemisest, praeguseks ligi 8 kuud. Kaebaja abikaasa on hetkel peres ainus töölkäija, kuigi kaebaja sooviks teha mistahes tööd, et pere majanduslikku olukorda parandada. Majanduslikult toime tulla aitab ka kaebaja õde, kes maksab kaebaja telefoni ja interneti kasutuse eest ning varustab toiduainetega. Oma suhet alkoholiga kirjeldas kaebaja kohtuistungil nii, et kui abikaasa lubab siis võtab õlut korra kuus aga mitte palju. Kanget alkoholi ei soovi tarbida ega saa tervise tõttu. Kaebaja paistis kohtuistungil mõistvat, et tema teod endiste elukaaslaste suhtes olid lubamatud. Kaebaja selgitas, et on omandanud oskuse, kuidas konflikte sõnadega lahendada. Kaebaja märkis, et vaatamata oma tegudele, mida ta kahetseb on tal endiste naiste vastu soojad tunded. Kaebaja on pärast vanglast vabanemist suhelnud ühe oma endise elukaaslasega, kellega on kaebajal enda sõnul poeg, kuigi lapse ema pole seda senini kinnitanud. Küll on kaebaja lapse ema kaudu kursis oletatava poja käekäiguga ning tema hoolimine nii lapse emast kui lapsest tundus olevat siiras. Lapse emal on uus toimiv perekond, kus kasvab ka kaebaja oletatav poeg. Oma tütre M. B. (sünd. 2016, Eesti kodanik) emaga pole kaebajal vahetut suhtlust, kuna lapse ema suhtes kehtib jätkuvalt 09.04.2018 kohtu poolt määratud lähenemiskeeld (aprillini 2021) ning lapse ema pole avaldanud soovi suhelda, mida kaebaja respekteerib. Samuti mõistab kaebaja, 17(22)
miks lapse ema pole soovinud kaebaja ja tütre suhte taastamist ning oma õe soovitusel ootab, millal tütre ema saab oma hirmust üle. Kaebaja on kohtuistungil antud selgituste kohaselt olnud kogu aeg kursis oma tütre käekäiguga oma õe vahendusel, kes on tütre emaga suhelnud. Kaebaja on lapse emale lubanud hakata last rahaliselt toetama kohe kui saab tööle minna, nt on lapse ema andnud konto numbri, kuhu lasteaia tasu maksta. Kaebaja on pärast vabanemist väidetavalt andnud lapse emale kahel korral tütre jaoks raha, kuigi tema vabanemisfondis vanglas oli ainult 190 eurot. Vastuseks vastustaja küsimusele, miks kaebaja vanglas saadud töötasust regulaarselt ei toetanud, selgitas kaebaja, et tegi vanglas majandustöid, mis on väga madalalt tasutatud. Puudub vaidlus, et kaebaja on 2016. aastal sündinud M. B. isa ning et rahvastikuregistris pole ta lapse hooldajana. Kohtule pole esitatud tõendit, et kaebajalt oleks tütre suhtes võetud vanemaõigused. Seega on kaebajal jätkuvalt nii kohustus tütart majanduslikult toetada, kui õigus praegusel hetkel küll kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti vahendusel paluda tütrega kokkusaamist. Lähenemiskeeld lapse ema suhtes ei tähenda, et lapsega suhtlemine oleks välistatud. Kaebaja väitel tegeles ta lapsega ja pidas üleval, kui ta elas lapse emaga koos. PPA on haldusmenetluses piirdunud selle tuvastamisega, et lapse ema suhtes on lähenemiskeeld, vangistuse ajal kaebajal tütrega suhtlus puudus ning rahvastikuregistri kanne näitab, et ema on lapse hooldaja ning järeldanud, et kaebaja võib ülalpidamiskohustust täita Venemaalt. Kohtu hinnangul ei ole see piisav uurimisprintsiibi teostamine (HMS § 6). Kaebaja suhe tütrega, kellega ta ühes perekonnas ei ela, on kaitstav eraeluna ning ka lapsel on õigus suhtele oma bioloogilise vanemaga isegi olukorras, kus teine vanem seda ei soosi. Kohtul ei ole pärast kaebaja ärakuulamist alust arvata, et kaebaja oma tütrest vangistus ajal ei hoolinud ega hooli praegu (et puudub emotsionaalne side). Lapsepoolse emotsionaalse sideme olemasolus tuleb mõistagi kahelda, kuna kaebaja pole tütrega kohtunud ligi 3 aastat. Kohtumenetluse ajal on PPA teinud päringu Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnale. Saadud 30.06.2020 vastuse kohaselt osales kaebaja lapse kasvatamises lapse kahel esimesel elukuul ning vanemad asusid eraldi elama 17.07.2016. Kuni 01.06.2020 pole kaebaja huvi lapse vastu näidanud ning ka märgitud kuupäeval lastekaitseteenistusega kokku lepitud nõustamisele (03.06.2020) kaebaja ei ilmunud ega ole hiljem kontakti võtnud. Lapse ema ei toeta tütre suhtlust isaga. X senine käitumine viitab, et soov lapsega suhelda on deklaratiivne. Lapsel ja isal puudub emotsionaalne side ja isa käitumine võib seada ohtu lapse kasvukeskkonna turvalisuse ja heaolu. Lapse isa kriminaalkorras korduv karistamine pole toonud positiivseid muutusi seaduskuulekuse ja vägivaldse käitumise vähenemise suunas. Kaebaja selgitused kohtu küsimusele istungil, miks ta kokkusaamisele ei ilmunud ning kas ta on püüdnud pärast seda kontakti saada olid järgmised. Kaebaja väitis, et ta ei saanud teadet kokkusaamise aja kohta, kuid ei ole ka ise rohkem ühendust võtnud, kuna lapse ema vastuseis lapsega suhtlemisele on talle õe kaudu teada ning ta mõistab, et lapse ema võib vajada aega. Ta on seni valmis last toetama majanduslikult ning kohe kui tööle saab minna. Kohus leiab, et nii olulises küsimuses nagu lapse ja vanema suhe tuleks PPA-l asjaolude väljaselgitamisel olla põhjalikum, mitte piirduda rahvastikuregistri kandest järelduste (sh ekslike puutuvalt vanema õigusesse oma lapsega suhelda) tegemisega. Ka lastekaitse spetsialist pole teinud viiteid, kas lapse emale lisaks on järelduste tegemiseks veel kellegi poole pöördutud või on selline pealiskaudsus teiste inimeste saatuse üle otsustamisel tavapärane. 64.4 Kaebaja abiellus vanglas 19.11.2019 J. K., kellega elab pärast vabanemist (17.04.2020) koos. Kohus palus PPA-l esitada andmed, kas kaebaja suhtes on pärast vabanemist algatatud süüteomenetlusi ning PPA andmetel selliseid menetlusi algatatud ei ole. Kohtule esitatud kaebaja abikaasa terviseandmetest nähtub, et abielupaar ootab ühise lapse sündi 2021. a kevadel. Seoses kaebajal elamisloa puudumisega, mis ei võimalda tööle asumist, on kaebaja abikaasa olnud kaebaja ülalpidajaks. Kaebaja kasutab abikaasa meilikontot kohtuga suhtlemiseks. PPA ei ole 18(22)
pidanud kaebaja abielu fiktiivseks ning kaebaja ärakuulamise järel kohtus on usutav, et tegemist on toetava ja usaldusliku suhtega. Kuna kaebajast lähtuv oht (vangla hinnangul kõrgohtlikkus) on seotud kaebajaga lähisuhtes olevate inimestega, praeguseks eelkõige abikaasaga, siis kohtumenetluses tuvastatu ei võimalda järeldada, et see oht oleks jätkuvalt väga kõrge. Kaebaja abikaasa on teinud valiku ja otsustanud alustada ühist elu kaebajaga, vaatamata võimalikele riskidele ning PPA ei saa kaebaja väljasaatmist põhjendada vajadusega kaitsta konkreetselt kaebaja abikaasat olukorras, kus kaebaja abikaasa sellist kaitset palunud ei ole. Ehk teisisõnu, vaatamata kaebaja abikaasa soovile peab PPA vajalikuks saata tema kaitseks X sunniviisiliselt välja. Seejuures märgib PPA, et kaebaja abikaasa on karistust kandva isikuga abielludes arvestanud võimalusega minna temaga elama VF-i, kuna ta teadis ka kaebaja kodakondsust. PPA on eeldanud, et kaebaja abikaasa pidi abielludes olema teadlik elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse toimumisest. Samuti on PPA leidnud, et kaebaja abikaasa, kes on vene rahvusest võib võtta VF-i kodakondsuse. Kohtumenetluses on PPA lisanud, et kuna kaebaja abikaasa piiriületused näitavad, et ta on tihti käinud VF-s, siis ei tohiks tal seal elamisega probleeme olla. Kaebaja selgitas istungil, et abikaasa on käinud VF-s ostlemas, kuna sealsed hinnad on odavamad. Kaebaja Eesti kodanikust abikaasaga haldusmenetluse ajal kontakteerumist asja materjalidest ei nähtu. Seega võib kohus PPA seisukohtadest järeldada, et PPA peab oluliseks, et Eesti territooriumil ei toimuks uut kuritegu (kaebaja abikaasa vastu), mitte niivõrd seda, et Eesti kodaniku tervis oleks kaitstud igal pool. Kaebaja abikaasa vastast vägivalda (sõltumata elukohavalikust) aitaks X väljasaatmisest oluliselt paremini tagada riigi abi varasemalt lähisuhtevägivallaga pahuksis olnud isikule (tasuta nõustamine, tugirühma töös osalemine). Kohus leiab, et politsei saab sekkuda, kui peaks tulevikus ilmnema, et kaebaja jätkab oma kuritegelikku käitumismustrit, sh muutub oma lähedaste vastu taas vägivaldseks ning sellele järgnevalt ka tähtajalise elaniku elamisloaga riigis viibija välja saata. Kohtule esitatud 21.05.2020 vastuse kohaselt ei soovi kaebaja abikaasa Eestis lahkuda, kuna on siin sündinud ning kõik majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed on Eestis. Kohtul pole põhjust arvata, et see soov võiks olla tekkinud, arvestades, et J.K. on lapseootel, sh on kohtule esitatud tervisetõendist nähtuvalt tegemist riskirasedusega. Kohtuistungil kaebaja ärakuulamise järel ning arvestades vabaduses oldud aega peab kohus ka kaebaja endisele elukaaslasele, pärast lähenemiskeelu lõppemist, avalduvat ohtu pigem hüpoteetiliseks või igaljuhul selliseks, et see ei õigusta kaebaja väljasaatmist. Kaebajal pole väidetavalt erimeelsust lapse materiaalse toetamise osas ning kaebaja pole olnud agressiivne nõudmaks oma õigust tütrega kohtumisele. Samas on kaebaja huvitatud lapse käekäigust, temaga suhte taastamisest ning majandusliku toe pakkumisest. Kohtu arvates tagab sellises olukorras proportsionaalse lahenduse tähtajaline elamisluba, mis on kaebajale sisuliselt viimane võimalus oma elu muuta, kui ta soovib ka tulevikus jääda elama Eestisse. Riigil ei kao võimalus isikut, kes ennast talle antud viimast võimalust kasutades parandada ei suuda, riigist välja saata. Tähtajalise elamisloa omajal puudub väljasaatmise vastu tugevdatud kaitse. 64.5 Tartu Maakohus on 25.03.2019 määruses (vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamise asjas) möönnud, et kinnipeetava ütlustest ja asja materjalidest nähtub, et isikus on toimumas muutused seaduskuulekuse suunas ning vihajuhtimise programm on kinnipeetava sõnul sügavat mõju avaldanud ning pärast selle läbimist pole tal vanglas enam distsipliinirikkumisi olnud. Kinnipeetav sooviks tulevikus osaleda oma lapse ülalpidamises ning teda pole põhjust varasema elukäigu põhjal ja vangistuses töötamise tõttu pidada tööpõlguriks. Kohus on siiski jätnud isiku vabastamata, kuna positiivsed muutused pole olnud veel piisavalt pikaajalised ja 19(22)
varasem kuritegelik käitumismuster ning karistustest vajalike järelduste mittetegemine kaaluvad praegusel hetkel veel tingimisi ennetähtaegse vabastamise toimunud positiivsete muutuste alusel üle. Kaebaja selgitas ka kohtuistungil oma plaane tööle asumisega ning need on seletused olid usutavad. 64.6 Kohus leiab, et praeguseks võib järeldada, et maakohtu poolt täheldatud positiivsed muutused on süvenenud. Kohus leiab, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et kaebaja on pärast vabanemist suutnud elada õiguskuulekalt (millest saab järeldada kõigi süütegude riski vähenemist) ning kohtule pole esitatud ka tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks olnud vägivaldne oma praeguse abikaasa suhtes, kellega ta ootab ühist last või mõne teise endise või praeguse lähikondse suhtes. Kaebaja on näidanud, et temast lähtuv oht lähisuhtes olevate inimeste tervisele ning muudele ühiskondlikele õigushüvedele on oluliselt vähenenud ning ta võib olla ka tegelikult motiveeritud õiguskuulekaks eluks. Kohus peab kaebaja kohtuistungil antud selgitusi arvestades ning vanglas ja pärast seda toimunud muutuste põhjal usutavaks, et kaebaja jaoks ei ole narkootikumid ja alkohol enam probleemiks. Seega lähisuhtevägivalda soodustanud riskitegurid on piisavalt maandatud. Samuti võib eeldada, et kaebaja suudab ka emotsioone paremini talitseda, arvestades vanglas läbitud vihajuhtimise koolitusi, mis avaldasid käitumisele mõju juba vanglas; kaebaja suhtlemist vaimulikega; perekonnaelu stabiliseerivat mõju; lähedaste toetust. Kohus märgib, et näiteks jäi kaebaja vaoshoituks ka vastustaja esindaja kohtuistungil esitatud kohatu küsimuse järel, kas kaebaja on vastutustundetu, et saab lapse olukorras, kus ta kuulub riigist väljasaatmisele. 64.7 Suhet õe ja õemehega ning nende perega võib pidada lähedaseks, kuna nemad kasvatasid kaebajat pärast ema surma, kui kaebaja oli 14-aastane. Kaebaja õde on lubanud kaebajat abistada, kuid mitte jääda tema kulul elama. Nimetatud isikud ei kuulu kaebaja tuumikperekonda ning nendega suhtluse piirang seoses väljasaatmisega on käsitatav eraelu riivena, mida tuleb siiski arvesse võtta. 64.8 Mis puudutab järeldusi kaebaja integreerumise osas, siis Eestisse väikelapseeas elama asunud isik on sellest asjaolust tulenevalt vähemalt teatud määral integreerunud. Kaebaja on saanud siin hariduse ja tema lähedased elavad Eestis. Kaebaja eesti keele tase on A1, kuid koroonaviirusest tingitu eriolukorra tõttu kevadel ning vangistusest vabastamisel jäi tal A2 taseme eksam sooritamata. Kohtuistungil vastas kaebaja jaatavalt kohtu küsimusele, kas kohtuniku eesti keeles esitatud küsimused on arusaadavad. Kaebaja väitis, et vaatab Eesti telesaateid. Suhtlemine eesti keeles aga valmistab raskusi, kuid loodab, et eestikeelne töökollektiiv seda parandab. Kaebaja väitis distantseerumist Putini Venemaa ideoloogiast. Kaebaja on haldusmenetluses esitatud avalduses välja toonud, et tema juured on osaliselt Eestis. Kuna kaebaja õel on VF kodakondsus ja kohtule ei ole kaebaja eestlaseks oleku kohta tõendeid esitanud, pole kohtul põhjust praeguses menetluses seda asjaolu uurida, kuid seda võiks olla põhjust teha PPA-l, kui tulevikus peaks otsustatama isiku väljasaatmist või juba varem. Kaebaja pole seni ise esitatud taotlust enda Eesti kodanikus lugemiseks ja isikutunnistuse väljastamiseks. Kohtu poolt eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt integreerumine iseenesest siiski väljasaatmist ei välista. 64.9 Kohus märgib vastuseks kaebusele, et kaebajale on pakutud ärakuulamist haldusmenetluses kirjalikult, kuid eelnevast tulenevalt pidanuks PPA asjaolusid täpsustama, vajadusel kaebajat suuliselt küsitledes. 20(22)
Kaebaja on PPA 20.09.2019 kirjas selgitatud, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine, seetõttu ei saa nõustuda, et kaebajale poleks selles osas üldse antud võimalust selgitusi esitada. Kaebaja on seda oma 01.10.2019 avalduses ka teinud. Kohtu arvates oleks PPA aga pidanud perekonnaelu asjaolusid pärast seda täiendavalt uurima. Pealiskaudsus võib viia olukorrani, kus ka need pikaajalise kuritegeliku minevikuga inimesed, kes tegelikult on muutunud või muutumas, jäävad ilma võimalusest elada koos oma perekonna ning lähedastega samas riigis. Kohus leiab, et haldusmenetlus, kus vangla teeb ettepaneku kinnipeetava elamisloa tühistamiseks 27.09.2018, kinnipeetav esitab oma seisukoha 01.10.2019, vangla koostab seejärel iseloomustuse kinnipeetava kohta 28.02.2020 ning PPA teeb otsuse ilma kaebajale täiendava ärakuulamisvõimaluse andmiseta pärast kõigi tõendite (millele soovitakse tugineda) kokku kogumist võib viia ebaõige otsuseni, nagu praegusel juhul. Seega oli kaebaja ärakuulamine antud juhtumi puhul liiga formaalne.
65.Eelnevast tulenevalt ja eelkõige kaebaja vabanemise järgset elu arvestades (mida PPA kaevatava haldusakti andmisel veel arvestada ei saanud, kuna otsus tehti enne vabanemist) pole kohus nõus, et kaebajast lähtub avalikule korrale (veel vähem riigi julgeolekule) tõsine ja reaalne oht, mis kaalub üles õiguse Eestis perekonnaelu elamisele. Kaebaja käitumine pärast vabanemist viitab sellele, et ta soovib ka tegelikult elada õiguskuulekalt ning on seda teinud viimased 8 kuud. Kaebaja rasedale abikaasale kaasneksid kaebaja väljasaatmisega usutavalt olulised negatiivsed tagajärjed. Kohus leiab, et seetõttu tuleb PPA otsus lahkumisettekirjutuse osas tühistada. III
66.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestis viibimist. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu kaevatava otsusega VSS § 74 lg 2 alusel. VSS § 74 lg-st 2 nähtub, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Normis toodud maksimaalse sissesõidukeelu tähtaega pidas vastustaja proportsionaalseks vaatamata sellele, et kaebajal on Eesti kodanikust abikaasa, tütar ning talle vanemaid asendanud lähedased pereliikmed, kes elavad Eestis.
67.Kuna kohus tühistab kaevatava otsuse lahkumisettekirjutuse osas, tuleb see tühistada ka sissesõidukeelu osas.
68.Kohus märgib, et isegi kui lahkumisettekirjutus tuleks jätta kehtima, ei oleks 5 aastase sissesõidukeelu kehtestamine põhjendatud, arvestades kaebaja perekondlikke ja isiklikke asjaolusid. IV
69.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja eest on riigilõivu kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasunud J. K. Kuna kaebus rahuldatakse kohtuotsusega osaliselt (kolmest nõudest kahe osas), siis tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista kaebuselt tasutud riigilõivust 10 eurot ning esialgse õiguskaitse taotluselt, mis rahuldati 23.09.2020 kohtumäärusega täies ulatuses (peatati lahkumisettekirjutuse täitmine), kogu riigilõiv 15 eurot. Kokku 25 eurot. Kaebaja sai kohtumääruse alusel menetlusabi tõlkekulude kandmiseks, kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 2 ja 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. 21(22)
Kaebaja esindaja on esitanud õigusabikulude (HKMS § 103 lg 1 p 1) väljamõistmiseks taotluse kokku 480 euro ulatuses. Nimetatud kuludest ei kuulu väljamõistmisele vaidemenetluses vaide koostamise kulu (11.05.2020 arve 110520-2), kuna tegemist pole kohtumenetluse kuluga. Väljamõistmisele kuulub kaebuse koostamise (08.06.2020 arve 080620-9) ja kohtus esindamise (16.11.2020 arve 16112020-3) eest õigusabikulu, arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (kolmest nõudest rahuldati kaks) 200 eurot (summa on ilma käibemaksuta). Muude võimalike kulude (sh vastustaja) osas pole kohtule taotlusi esitatud (HKMS § 109 lg 1) ning need jäävad menetlusosalise enda kanda. Jõustunud otsuse avaldamine
70.Kohtuotsus sisaldab kaebaja karistusandmeid ja identifitseerimist võimaldavat eraelulist teavet. Jõustunud kohtuotsuses tuleb seetõttu kohtu algatusel, HKMS § 175 lg 3 alusel, asendada isikute nimed initsiaalidega ning isikukoodid, sünniajad ja kaebajaga seotud kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste kuupäevad ning vastavate kohtuasjade numbrid tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.