Rahvastik › Välismaalased

3-20-914 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-914 ilma alkoholi- ja narkosõltuvusest vabanemiseta tõsine risk, et isik jätkab oma väljakujunenud seadusevastast käitumist. Seega ei ole vangistus täitnud oma eesmärki ja PPA pole veendunud, et isik oleks pärast vangistuse lõppemist õiguskuulekas. ZZ on väljaspool vanglat olnud ka varasemalt tööga hõivatud ja tal on olnud Eestis elava õe toetus, samuti elukaaslane ja lapsed, kuid need asjaolud ei ole hoidnud teda õigusrikkumiste toimepanemisest. Kuigi ZZ-l on võimalik pärast vabanemist viibida õe juures, ei tähenda see õe sõnutsi, et vend võikski jääda elama tema kulul. ZZ-st lähtuvat ohtu ei vähenda ka vanglas 19.11.2019 sõlmitud abielu endise koolikaaslase CC-ga, sest ta on pannud kuritegusid toime ka lähisuhtes ning abikaasad ei ole veel koos elanud. Pärast vabanemist oleks isikul võimalik tarvitada alkoholi ja narkootikume, mis on varem tema kuritegelikku käitumist soodustanud. Tartu Maakohus on EE.EE.EEEE määruses nr X-XX-XXXX märkinud, et isik ei ole väljendanud sisulist kahetsust viimati toime pandud kuritegude eest, vaid on püüdnud lükata vastutust elukaaslasele. Ka vangla antud iseloomustusest nähtuvalt ei tunnista ZZ minevikus toime pandud kuritegusid, väites, et kannatanud on kättemaksuks tema peale valetanud. PPA hinnangul pani ZZ kuriteod toime väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohaselt ning soodusteguriks olid sõltuvusprobleemid, majandusliku kasu taotlemine ja puudulik probleemide lahendamise oskus. Toimepandud kuriteod võimaldavad hinnata ZZ-st lähtuvat ohtu tõsiseks. ZZ on elanud Eestis alates 1988. a-st, omandas 2001. a-l põhihariduse ja on õppinud Tartu Teeninduskoolis laaduri operaatori ametit ja trüki-topograafiat. Isiku lähikondlasteks on õde ja õemees, abikaasa CC (sünd. XX.XX.XXXX, Eesti kodanik) ja tütar PP (sünd. XX.XX.XXXX, Eesti kodanik). ZZ vanemad on surnud ja isiku sõnul elavad kõik tema sugulased Eestis, suhted õega on head ja toetavad ning isikul on kokku olnud kolm last, kellest üks suri 2014. a-l ja teise 5-aastase poja elus ta ei osale. PP suhtes ei ole ZZ-l hooldusõigust, vaid hooldusõigus kuulub tema endisele elukaaslasele, kelle vastu ta oli vägivaldne ja kelle suhtes on ZZ-le kohaldatud lähenemiskeeldu. VSS § 29 lg 4 alusel saab ZZ perekonnaliikmeks pidada üksnes abikaasat CC. Kuna CC oli teadlik ZZ kriminaalsest taustast ja kodakondsusest ning PPA oli juba enne 19.11.2019 abielu sõlmimist alustanud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, siis tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada pereelu teises riigis. Kuna abikaasad ei ole seni tegelikku pereelu koos elanud, siis ei saa perekonnaelu riivet pidada ulatuslikuks. ZZ saab asuda elama Venemaale kas üksi või koos abikaasaga, kusjuures abikaasal on samuti õigus taotleda Venemaa kodakondsust. Alternatiivselt on abikaasal võimalik ZZ Venemaal külastada ning jätkata suhtlemist kirja ja telefoni teel. Eestis elavaid lapsi saab ZZ toetada ka Venemaal elades ja töötades. Kuivõrd vene keel on ZZ emakeel, siis ei saa tema ümberasumist pidada väga keeruliseks. Kuigi isik oskab eesti keelt A1 tasemel ja omandas 28.02.2020 seisuga A2 taset ning on seega teinud mõningaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimuda, ei ole ta samas soovinud taotleda Eesti kodakondsust. Kuna ZZ on Venemaad 15 korral lühiajaliselt külastanud, ei saa riiki pidada talle võõraks ning narkosõltlastele mõeldud ravi on tal võimalik saada ka Venemaal. Kuna vanglast vabanedes puudub ZZ-l seaduslik alus Eestis viibimiseks, tuleb talle teha lahkumisettekirjutus. Isikust lähtuva tõsise ohu tõttu tuleb vabatahtliku lahkumise tähtaeg jätta määramata. Sissesõidukeeld 5 aastaks on proportsionaalne, sest isikul puudub Eestis tuumikpere ja töökoht. Pärast sissesõidukeelu lõppemist on isikul võimalik taotleda Eestis viibimiseks tähtajalist elamisluba.

3-20-914 käitumist ja tema Eestis elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaelule ning Venemaaga sidemete puudumist. Arvestada tuleb süütegude toimepanemisest möödunud aega ja kaebaja käitumist selle aja jooksul. Vangla poolt antud iseloomustus ja maakohtu seisukohad kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ei ole PPA-le siduvad. Kaebajal on tegelik soov elada õiguskuulekalt ning ta on oma suhtumist ja elu täielikult muutnud. Kaebajal puudusid viimasel kahel aastal vanglas distsiplinaarkaristused, ta osales sotsiaalprogrammides ja õppis eesti keelt ning avaldas soovi töötada ja õppida kutsekoolis, samuti käis ta igal nädalal kirikus. PPA ei ole selgitanud, milline kaal on asjaoludel, et kaebajat on reaalse vangistusega karistatud ainult kahel korral ning mõlemal juhul on määratud karistus jäänud alammäära lähedale. PPA 09.04.2020 otsus riivab intensiivselt kaebaja perekonnaelu. Kaebajal ja tema pereliikmetel puuduvad Venemaal sidemed. Elamisloast ilma jäädes kaotab kaebaja Eestis sotsiaalsed garantiid ja võimaluse teenida siin sissetulekut. Arvestada tuleb ka kaebaja Eesti kodanikust abikaasa õigust elada oma kodumaal. Pikka aega riigis elanud isikut tuleb lugeda riiki integreerunuks ja teda ei saa riigist välja saata. PPA ei ole hinnanud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu proportsionaalsust. Ka oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ja reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-2-16, p-d 14 ja 22). Olukorras, kus isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ja piisavalt tõsine Euroopa Liidu nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, tuleb anda talle esmalt võimalus tähtajalise elamisloa taotlemiseks (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 20). PPA ei ole arvestanud, et sissesõidukeeld toob vältimatult kaasa tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise ja kui väljasaatmine ei osutu võimalikuks, jääks isik Eestisse seadustamata seisundis. Kaebajast lähtuv oht, mis võib õigustada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ja reaalne selleks, et keelata talle 5 aastaks Eestisse sisenemine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2016 otsus nr 3-14-53279, p 18). PPA on jätnud täitmata ärakuulamiskohustuse elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgede osas ja kaebaja ärakuulamine oli üksnes formaalne.

3-20-914 millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale kaob või märkimisväärselt väheneb. Tegemist on erandiga HKMS § 158 lg-s 2 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt hinnatakse haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus nr C-371/08, Ziebell, p 84; Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 22). PPA ei ole vaidlustatud otsuse tegemiseks selgitanud välja kogu vajalikku teavet, sh kaebaja perekondlike ja eraeluliste suhete kohta ning väljasaatmise mõju kaebaja abikaasale, samuti on kaebajast lähtuv oht uute asjaolude ilmnemise tõttu otsuse tegemise ajaks sedavõrd vähenenud, et kaebaja väljasaatmist ei saa enam pidada proportsionaalseks. PPA hinnang kaebajast lähtuva ohu tõsiduse ja reaalsuse kohta on pealiskaudne ja ebaveenev. Kaebaja pani narkootikumidega seotud kuriteo toime ligi 10 aastat tagasi ning Viru Maakohtu CC.CC.CCCC otsusest nähtuvalt ei olnud kaebaja narkootikume müüva grupi juht ega saanud sellest märkimisväärset tulu. Kaebaja oli kuriteo toimepanemise ajal narkootikumidest sõltuvuses ja finantseeris oma käitumisega enda narkootikumide tarbimist, kuid lõpetas narkootikumide tarvitamise juba enne vangistust ja läks metadooniravile. Kaebajale ei saa heita ette ka kokkuleppemenetlusega nõustumist. Kuigi narkootikumidega seotud kuritegusid peetakse tavaliselt sagedamini korduvateks, pole kaebaja hiljem seda laadi kuritegusid toime pannud ega viimase 10 aasta jooksul narkootikume tarvitanud, vältides igasugust kokkupuudet nii narkootikumide kui ka neid tarvitavate isikutega (mh ei osalenud sel põhjusel anonüümsete narkomaanide ühingu kokkusaamisel). Arvestades kaebaja pere toetust ning kaebaja väljendatud tahet oma eluviise muuta ja selgitusi muutuste saavutamise kohta, ei saa uue narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemise tõenäosust pidada suureks. Ka teise kuriteo eest, mis võiks kujutada ohtu riigi julgeolekule (kaebaja ründas tema korteris tööülesandeid täitvat kiirreageerijat noaga, kes vigastas rünnaku blokeerimisel oma vasaku käe pöialt), võttis kaebaja karistuse vastu kokkuleppemenetluses. Kuigi rünnak ametiisiku vastu kujutab olemuselt tõsist julgeolekuohtu, ei nähtu juhtumi asjaoludest (kasutatud relv, agressiivsuse aste), et tegemist olnuks erakordselt ohtliku olukorra või tõsise tervisekahjustusega, mida peegeldab ka määratud karistus (tingimisi 1-aastane vangistus). Kaebaja korduv vägivallatsemine (12 episoodi) kõigi oma elukaaslaste ja ka vanavanemate kallal on kahtlemata rünnak olulise õigushüve vastu ning viitab selgelt probleemile viha talitsemisega. Kaebaja vägivallatsemine oli seotud alkoholi kuritarvitamisega. Kõiki asjaolusid kogumis ja kaebaja vabanemisjärgset elu arvestades on ka selliste kuritegude toimepanemise risk siiski oluliselt vähenenud. Kaebaja läbis vanglas viha juhtimise programmi, osales religioosetes toimingutes ja suhtles vangla kaplaniga. Kuigi kaebaja ei ole raha puudumise tõttu pärast vanglast vabanemist n-ö viharaviga tegelenud, ei ole tal enda sõnul olnud probleeme viha talitsemisega ning ta saab oma muredest rääkida kirikus ja abikaasale. Kaebajal on hea ja austav suhe nendega koos elava ämmaga, kellele ta on oma minevikust ausalt rääkinud. Kaebaja on elanud abikaasaga koos kaheksa kuud ja abikaasa on praegu pere ainsaks töölkäijaks, kuigi ka kaebaja sooviks töötada. Majanduslikult aitab kaebajal toime tulla ka tema õde, kes maksab telefoni ja interneti kasutamise eest ning varustab toiduga. Kui abikaasa lubab, tarbib kaebaja kord kuus õlut, kuid mitte palju. Kanget alkoholi ei saa ega soovi kaebaja tarbida tervise tõttu. Kohtuistungil paistis kaebaja ka mõistvat, et tema teod endiste elukaaslaste vastu olid lubamatud. Kaebajal on enda sõnul nende vastu kõigele vaatamata endiselt soojad tunded. Kaebaja on pärast vabanemist suhelnud ühe endise elukaaslasega, kellega tal on enda sõnul poeg, kuid lapse ema pole seda senini kinnitanud. Kaebaja olevat lapse ema kaudu kursis oma poja elukäiguga ja tema hoolimine nendest tundub siiras. Lapse emal on uus toimiv perekond, kus kasvab ka kaebaja oletatav poeg. Tütre PP emaga pole kaebajal olnud vahetut suhtlust 2021. a aprillini kehtiva lähenemiskeelu tõttu ja lapse ema ei ole ise avaldanud soovi kaebajaga suhelda, mida kaebaja respekteerib. Õe vahendusel on kaebaja siiski nende eluga kursis ning kaebajale on teada lapse ema antud kontonumber, kuhu maksta lasteaiatasu ja kuhu kaebaja on 5(14)

3-20-914 kahel korral ka raha kandnud. Kuna kaebajalt ei ole vanemlikke õigusi ära võetud, on tal jätkuvalt kohustus tütart majanduslikult toetada ja õigus tütrega kohtuda. PPA piirdus haldusmenetluses üksnes tuvastamisega, et kaebajal on keelatud tütre emale läheneda ja kaebaja ei suhtle tütrega, ning järeldas, et kaebaja võib ülalpidamiskohustust täita ka Venemaal elades. Kaebaja suhe oma lahus elava tütrega on samuti eraeluna kaitstav ning lapsel on õigus oma bioloogilise vanemaga suhelda ka juhul, kui teine vanem seda ei soosi. Kaebaja ärakuulamise järgselt ei saa kohtu hinnangul väita, et kaebaja oma tütrest ei hooli. Lapsega emotsionaalse sideme olemasolu on aga kaheldav, sest kaebaja pole tütrega ligi kolm aastat kohtunud. Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna esitatud teabe kohaselt tegeles ZZ tütre kasvatamisega kahel esimesel elukuul ja kuni 01.06.2020 pole ta tütre vastu huvi üles näidanud, jättes ilmumata ka 03.06.2020 toimuma pidanud nõustamisele lastekaitseteenistusega. Kaebaja märkis kohtuistungil, et mõistab, et lapse emal võib olla tarvis aega enne suhtlusega uuesti alustamist ning kaebaja on tööle saamise korral valmis neid majanduslikult toetama. PPA ei ole sedavõrd olulise küsimusega (vanema ja lapse vahelised suhted) seonduvalt uurimiskohustust piisavalt täitnud. Kaebaja elab koos abikaasa CC-ga, kes on praegusel ajal ka tema ülalpidajaks, ning nad ootavad lapse sündi 2021. a kevadel. Seega ei saa abielu pidada fiktiivseks ning ärakuulamise järgselt on usutav, et tegemist on toetava ja usaldusliku suhtega. PPA andmetel ei ole kaebaja suhtes pärast vangistusest vabanemist algatatud uusi süüteomenetlusi. Kuna kaebajast lähtuv oht (Tartu Vangla hinnangul on kaebaja kõrgohtlik) on eelkõige seotud temaga lähisuhtes olevate isikutega, siis ei saa seda kohtumenetluses tuvastatud asjaolude pinnalt pidada jätkuvalt väga kõrgeks. Abikaasale on kaebaja minevik teada ja ta on riskidele vaatamata otsustanud kaebajaga koos elada. Seega ei saa PPA põhjendada kaebaja väljasaatmist vajadusega kaitsta tema abikaasat. PPA on lisaks järeldanud, et CC pidi abielludes olema teadlik kaebaja kodakondsusest ja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusest ning arvestama Venemaal elamise võimalusega. Samuti on PPA leidnud, et kuna abikaasa on vene rahvusest, siis võib ta võtta endale Venemaa kodakondsuse ja CC sagedaste piiriületuste põhjal ei tohiks tal olla probleeme Venemaal elamisega. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et abikaasa on käinud Pihkvas ostlemas sealsete odavamate hindade tõttu, ja haldusmenetluse materjalidest ei nähtu selle kohta CC-lt seletuste küsimist. PPA seisukohtadest järeldub, et PPA peab olulisemaks seda, et kaebaja ei paneks Eesti territooriumil toime uut kuritegu oma abikaasa vastu, mitte aga seda, et kaebaja abikaasa kui Eesti kodaniku tervis oleks kaitstud elukohavalikust sõltumata. Abikaasa vastast vägivalda aitaks kaebaja väljasaatmisest paremini vähendada riigi poolt abi (nõustamine, tugirühmad) pakkumine varasemalt lähisuhtevägivallaga pahuksis olevale isikule. Kui peaks ilmnema, et kaebaja jätkab oma kuritegelikku käitumismustrit, siis on ta võimalik Eestist välja saata ka hiljem. Kaebaja sõnul ei soovi nad abikaasaga riigist lahkuda, sest nad on siin sündinud või üles kasvanud ja kõik nende majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed on Eestis. Seda soovi ei suurenda ka CC lapseootus, eriti kuna tegemist on riskirasedusega. Kaebaja selgitusi ja vabanemisjärgset käitumist arvestades on temast ka endistele elukaaslastele lähtuv oht pigem hüpoteetiline ega õigusta kaebaja väljasaatmist. Kaebajal ei paista olevat erimeelsusi lapse materiaalse toetamise osas ja ta ei ole agressiivselt nõudnud õigust tütrega kohtuda, olles samas huvitatud tütre käekäigust ja tema majanduslikust toetamisest. Sellises olukorras tagab proportsionaalse lahenduse tähtajaline elamisluba, mis annab kaebajale sisuliselt viimase võimaluse muuta oma käitumist. Riik ei mineta kaebaja väljasaatmise võimalust ja tähtajalise elamisloa omanikul puudub kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu. Ka Tartu Maakohtu WW.WW.WWWW määruses on täheldatud, et kaebajas on toimumas muutused seaduskuulekuse suunas ning viha juhtimise programm on avaldanud talle positiivset mõju, kuna pärast seda pole vanglas distsipliinirikkumisi olnud. Kaebaja jäeti küll ennetähtaegselt vabastamata, sest maakohtu hinnangul ei olnud positiivsed muutused veel 6(14)

3-20-914 piisavalt pikaajalised ja mõjusad, kuid praegusel juhul tuleb arvestada, et kaebaja on ka vabanemise järgselt suutnud elada õiguskuulekalt. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks olnud abikaasa vastu vägivaldne ja kaebajat ei saa pidada ka tööpõlguriks. Kaebaja on näidanud, et temast lähtuv oht lähikondsetele on oluliselt vähenenud ja tal on tegelik motivatsioon elada õiguskuulekalt. Kohtuistungil antud ütluste ning vanglas ja pärast vabanemist toimunud muutuste tõttu on usutav, et alkohol ja narkootikumid ei ole kaebajale enam probleemiks, mistõttu on lähisuhtevägivalla riskitegurid piisavalt maandatud. Kaebaja on näidanud edumärke ka viha juhtimisel, jäädes kohtuistungil ka vastustaja esindaja küsimuste peale vaoshoituks. Kaebaja õde ja õemees ei kuulu küll tema tuumikperekonda, kuid suhteid nendega tuleb pidada lähedaseks, sest nad kasvatasid kaebajat pärast ema surma, kui kaebaja oli 14-aastane. Seega tuleb arvestada ka nendega suhtlemise piiramise kui eraelu riivega. Eestisse väikelapsena elama asunud ja siin kogu ülejäänud elu elanud isikut tuleb vähemalt teatud määral lugeda Eesti ühiskonda integreerunuks. Kaebaja on Eestis omandanud hariduse ja tema eesti keele oskus on A1 tasemel (A2 taseme eksam jäi sooritamata koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu). Kuigi kaebajal on raskusi enda eesti keeles väljendamisega, saab ta enda kinnitusel eesti keelest (sh kohtu esitatud küsimustest) aru. Kaebaja väitel jälgib ta Eesti telesaateid ja on Venemaa ideoloogiast distantseerunud. Kuigi kaebaja sõnul on tema juured ka Eestis, ei ole selle kohta esitatud ühtegi tõendit. Samuti ei ole kaebaja astunud samme Eesti kodakondsuse saamiseks. Kohtupraktika kohaselt ei välista see siiski integreerumist. Ehkki kaebajale oli haldusmenetluses tagatud formaalne ärakuulamine, oleks PPA pidanud tema perekonnaeluga seotud asjaolusid täiendavalt uurima. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada, sest kaebajast lähtuv oht on vähenenud ning nendega kaasneks oluline riive kaebajale ja tema perekonnale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-914 organiseerija ning tähtsust ei oma seegi, et ZZ kasutas teenitud raha osaliselt endale narkootikumide soetamiseks. Asjakohatu on halduskohtu viide, justkui oleks kaebajale ette heidetud nõustumist kokkuleppemenetlusega. ZZ selgitustes esineb mitmeid vastuolusid. Kuigi kaebaja väitis halduskohtu istungil, et ta ei ole juba 10 aastat narkootikume tarvitanud ega puutunud kokku ka neid tarvitavate isikutega, lisas ta samas, et tuttav on teda kutsunud narkomaanide tugirühma kokkusaamisele. Seega suhtleb ZZ endiselt sõltuvusprobleemidega isikutega. Kaebaja väitis WW.WW.WWWW istungil tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel, et soovib osaleda MTÜ Lootuse Küla pakutavas alkoholi- ja narkosõltuvusest taastumise programmis, kuid ei nähtu, et kaebaja pärast vanglast vabanemist oma sõltuvusprobleemide kontrolli alla saamisega reaalselt tegeleks. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et kaebaja oleks käinud 2017. a-l sõltuvusravil. Kuigi kaebaja soovib enda sõnul hoiduda alkoholi tarvitamisest, nähtub kohtuistungil antud selgitustest alkoholi tarbimise jätkamine. Seega on isik andnud lubadusi üksnes endale parema positsiooni loomiseks, mitte siirast tahtest muutuda. Halduskohus on ka märkinud, et isiku uute vägivallakuritegude puhul saab politsei sekkuda, mööndes sellega sisuliselt isikust lähtuva ohu reaalsust. Jääb arusaamatuks, millise lävendi ületamisel on halduskohtu jaoks tegemist tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga. Halduskohus on ilmselgelt ennatlikult järeldanud, et Tartu Maakohtu WW.WW.WWWW määruses käsitletud positiivsed muutused ZZ käitumises on süvenenud tulenevalt sellest, et isik on vabanemise järgselt elanud õiguskuulekalt. Kõik kohtud leidsid isiku ennetähtaegselt vabastamise otsustamisel, et positiivsetele muutustele vaatamata ei olnud isiku enne tähtaega vabastamine tema varasemaid rikkumisi arvestades põhjendatud. Kaebaja tütre PP-ga seoses ei ole halduskohus põhjendanud, miks peaks lapse ema esitama sooviavalduse suhete taastamiseks lapse isaga ning kuidas see mõjutaks isa ja tütre suhtlust lastekaitsespetsialisti vahendusel. Isiku soovi tütrega suhelda ei saa pidada siiraks, sest ta asus alles 1,5 kuud pärast vabanemist otsima võimalust suhelda lapsega lastekaitsespetsialisti kaudu, kuid jättis seejärel kohtumisele ilmumata. Võib järeldada, et kaebaja soovib lapsega suhelda ja vanema kohustusi täita üksnes siis, kui see võiks leevendada tema enda olukorda. Halduskohus on põhjendamatult heitnud PPA-le ette ZZ perekonnaelu pealiskaudset uurimist. PPA arvestas otsuse tegemisel, et kaebaja kavatseb CC-ga abielluda. Kuna abikaasa pidi olema partneri kriminaalsest taustast ja kodakondsusest teadlik, tuleb jaatada tema valmisolekut elada pereelu teises riigis (vt EIK 17.02.2009 otsus nr 27319/07, Onur vs. Ühendkuningriik, p 59). Kuigi kaebaja ja tema abikaasa perre on sündinud uus laps, pidid nad järglaste saamisel arvestama eelnimetatud asjaoludega, sh vajadusega elada tulevikus pereelu teises riigis. ZZ käitumine on lapse hooldusõiguse aspektist äärmiselt vastutustundetu, arvestades, et seni on tema panus väidetava poja ja PP ülalpidamisse ja kasvatamisse olnud pea olematu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(14)

3-20-914

3-20-914 – – –

nende raskuste tõsidus, millega abikaasa peaks tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja välja saadetakse; laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega ükskõik milline kaebaja lastest peaks tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja välja saadetakse; ühiskondlike, kultuuriliste ja peresidemete tugevus elukohariigiga ja riigiga, kuhu isik välja saadetakse.

10(14)

3-20-914

11(14)

3-20-914

3-20-914 kaebaja oli 5-aastane) ja siin elavad kõik tema lähedased (sh pärast vanemate surma kaebajat hooldanud õde, alaealised lapsed ja Eesti kodanikust abikaasa). Kaebaja ei ole küll ühiskonda tugevalt lõimunud (mh teinud peamiselt juhutöid), kuid on vanglas püüdnud korduvalt õppida eesti keelt. Tartu Vangla 28.02.2020 iseloomustuse kohaselt on kaebaja varasema vangistuse ajal läbinud ka riigikeele B1 taseme kursuse, kuid viimase vangistuse lõpus omandas riigikeelt A2 tasemel (eksam jäi siiski mõlemal juhul sooritamata). Olenemata sellest, et CC-l võiks olla soovi korral võimalik saada samuti Venemaa kodakondsus ja ta valdab vene keelt, oleks tema Venemaale asumine ilmselt seotud oluliste raskustega, kuivõrd ta on äsja emaks saanud ja kogu tema tugivõrgustik asub Eestis. Mõned korrad aastas Pihkvas ostlemas käimine ei kinnita, et abikaasal poleks takistusi asuda Venemaale elama. ZZ ja CC abielu ei ole küll kestnud väga pikka aega (praeguseks pisut enam kui 1,5 aastat) ning abikaasa oli abielu sõlmimise ajal kaebaja olukorrast teadlik, kuid abielu näib olevat toimiv ja sellest on äsja sündinud laps. Perekonnal on Eestis püsiv elukoht ja abikaasal on kindel töökoht, samuti saab kaebaja majanduslikku tuge oma õelt. Eestis viibimiseks seadusliku aluse saamise korral on kaebaja soovinud samuti tööd otsida ja seda kinnitust toetab asjaolu, et ta oli ka vangistuse ajal motiveeritud töötama vangla majandustöödel. ZZ ja CC 11.05.2021 sündinud lapse parimates huvides ei saa olla elama asumine Venemaale, kus tema vanematel puudub igasugune tugivõrgustik, kes võiks neid toimetulekul abistada (sh mitte üksnes rahaliselt). Kuigi kaebaja ei osale oma väidetava teise poja elus ja ei ole kohtunud ka tütre PP-ga (aktsepteerides väidetavalt laste emade soovi nendega mitte suhelda – tütre ema selline soov nähtub ka Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 30.06.2020 vastusest, p-d 3–4) ning seetõttu ei pruugiks need suhted iseenesest takistada kaebaja Eestist väljasaatmist, ei mõjuta see vaidluse lõpptulemust, sest ZZ-le pandud Eestist lahkumise kohustus riivab ülemääraselt juba kaebaja ja CC ning nende äsja sündinud lapse perekonnapõhiõigust.

13(14)

3-20-914

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.