Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21. detsember 2020. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 19. detsembril 2018. a Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt ei saanud ta ajavahemikul 5. oktoober – 7. detsember 2018. a viibida värskes õhus, sest jalutusala ümberehitamise tõttu jalutasid kinnipeetavad jalgpalliväljakul, kus puudusid varjualused ja pingid. Samuti ei võimaldatud kaebajal kasutada istumiseks ratastooli ega tavalist tooli ja see alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja sel ajavahemikul jalutamas ei käinud.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus talle hüvitada mittevaraline kahju 640 eurot, s.o 10 eurot iga päeva eest, mil kaebaja ei saanud värskes õhus viibida. Vangla käitumine alandas kaebaja väärikust. Kaebaja on invaliid ja ta ei saa üle 5 minuti seista, mistõttu on tal istekoha puudumise tõttu jalutusalal võimatu kasutada oma õigust viibida üks tund värskes õhus.
3.Tartu Halduskohus jättis 6. juuni 2019. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Kohus nõustus vastustajaga, et kuigi vangistust reguleerivad õigusaktid jalutuskohtadele tingimusi ei kehtesta, saab jalutuskohal istekoha ja varjualuse olemasolu pidada mõistlikuks ja vajalikuks. Siiski ei saanud jalutuskoha muutumine ja uues kohas istekoha ja varjualuse puudumine põhjustada kaebajale mittevaralist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele rahas.
3.2.Kohus pidas asja lahendamisel määravaks arstliku komisjoni 21. septembri 2018. a otsust kaebaja tervisliku seisundi kohta, mille kohaselt oli kaebajale endiselt näidustatud kerge liikumine ja ravivõimlemine, ratastool on aga sootuks vastunäidustatud, sest vajalik on võimlemine ja sellist patsienti ei tohi liikumisest elimineerida. Arstide otsusest ei nähtu, et kaebaja peaks värskes õhus viibides jalutamise asemel pingil istuma. Kaebaja võttis ise vastu otsuse, et ei lähe jalutama, sest talle ei võimaldatud tooli. Kaebaja pidas enda jaoks istumist olulisemaks, kuigi arstide otsusest nähtub, et liikumine tuleb kaebaja tervisele kasuks.
3.3.Vaatamata sellele, et jalutusaedikute ümberehituse tõttu jalutasid kinnipeetavad jalgpalliväljakul, kuhu istumiskohti ajutise olukorra lahenduse tõttu ei ehitatud, ei võtnud vastustaja kaebajalt võimalust viibida värskes õhus. Kui kaebaja ei oleks suutnud tervet tundi õues viibida, oleks ta saanud paluda end jalutuskäigult varem eluosakonda saata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Õiguskantsler on väljendanud seisukohta, et jalutuskohas peab olema puhkamiskoht (pink) ja varjualused, seega on ebaõige halduskohtu väide, et selliseid nõudeid jalutusalale ei ole kehtestatud.
4.2.Vangla ignoreeris Riigikohtu 22. mai 2014. a määrust nr 3-3-1-30-14, mille kohaselt ei tohi sundida vangi valima, kas minna jalutama või riskida negatiivse tagajärjega, mis isikule võib tekkida, kui ta ei saa värskes õhus viibida. Kaebaja viitab haldusasjadele nr 3-18-877 ja 3-18267, millest nähtub, et tal on vaja sagedasti istuda.
4.3.Ametnikud ei tule iga kord, kui kaebaja on palunud jalutuskäik varem lõpetada. Halduskohus on asjas nr 3-18-877 tehtud otsuse p-s 18 selgitanud, et lühema kui 1-tunnise jalutusaja pakkumine kinnipeetavale on õigusvastane.
4.4.Varasemalt on jalutamisvõimaluse puudumise eest mõistetud isikule mittevaralise kahju rahaline hüvitis (nt haldusasi nr 3-14-64)
5.Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Vastustaja ja kohus ei ole avaldanud seisukohta, et jalutusalal ei pea istekohta olema. Vastupidi, vastustaja on istekoha olemasolu jalutusalal pidanud mõistlikuks ja vajalikuks.
5.2.Viide haldusasjas nr 3-14-64 tehtud otsusele ei ole asjakohane, sest selles asjas puudus isikul jalutusvõimalus. Praegusel juhul oli kaebajale värskes õhus viibimise võimalus tagatud.
5.3.Kaebaja väide, et jalgpalliplatsil ei ole häirenuppu jalutuse katkestamise soovi edastamiseks, on vale. Lisaks kõneterminalile, mille kaudu saab ametnikega ühendust võtta,
teostatakse jalutamise ajal kinnipeetavate üle ka mehitatud järelevalvet. Seega viibis valvur alati vahetus läheduses.
5.4.Ravilugude asja juurde võtmine ei ole põhjendatud, sest need ei ole vajalikud, kuivõrd kinnitavad üksnes kaebaja haiguste olemasolu ja tema ravimist. Pooled ei vaidle selle üle.
5.5.Olukorras, kus kaebaja on teadlik, et temale on näidustatud liikumine, antud selleks abivahendid, ravimid valuga toimetulekuks, tagatud võimalus katkestada jalutuskäik varem jms, ei pea vastustaja värskes õhus viibimistest loobumise ettekäändeks toodud istekohtade puudumist eluliselt usutavaks. Seda veendumust suurendab asjaolu, et nii enne kui pärast jalutusaedikute remonti ei käinud kaebaja ikkagi jalutamas, tuues põhjuseks selle, et istekohad olid märjad ja mustad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Vaidlust ei ole selles, et ajavahemikul 5. oktoobrist kuni 7. detsembrini 2018. a seonduvalt jalutusala ümberehitusega jalutasid Tartu Vangla kinnipeetavad jalgpalliväljakul, kus istumisvõimalus puudus. Kaebaja väitel ei saa ta järjestikku üle viie minuti seista. Istumisvõimaluse puudumise tõttu ei taganud vastustaja talle vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 ettenähtud õigust jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas.
8.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et vaatamata asjaolule, et jalutusaedikute ümberehituse tõttu toimusid kinnipeetavate jalutamised jalgpalliväljakul, kuhu istumiskohti ajutise olukorra lahenduse tõttu ei ehitatud, ei võtnud vastustaja kaebajalt võimalust viibida värskes õhus. Vastustaja tagas kaebajale VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud õiguse jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas kuid ei taganud jalutamise ajal puhkamisvõimalust. Otsuse jalutama mitte minna on teinud kaebaja ise. Halduskohus nõustus vastustajaga, et vangistust reguleerivates õigusaktides ei ole kehtestatud nõudeid kinnipeetavate jalutusalale. Kaebaja hinnangul on halduskohus vastustajaga selles osas ebaõigesti nõustunud, sest õiguskantsler on 16. oktoobri 2015. a soovituses Tartu Vanglale kirjutanud, et kinnipeetavatel peab jalutusalal olema puhkamisvõimalus ja varjualune.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu seisukoht jalutusala nõuete puudumise kohta kehtivas õiguses õige, sest sellised nõuded kinnipeetavate jalutusalale tõepoolest puuduvad. Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Viidatud õiguskantsleri 2015. aasta seisukohas1 on õiguskantsler soovitanud Tartu Vanglal varustada jalutusalad ilmastiku eest kaitsvate meetmetega ja pinkide või puhkamisvõimalust pakkuvate vahenditega. Siiski ei ole tegemist õigustloova aktiga, vaid soovitusega, mis ei ole vanglale siduv.
10.Kaebaja väide, et ta suutis vaidlusalusel ajavahemikul ainult lühiajaliselt seista, ei ole tõendatud. Kaebaja on esitanud Tartu Vangla teise üksuse juhi 12. aprilli 2017. a e-kirja koopia (tl 10), milles üksuse juht selgitab, kuidas toimub kaebaja majast välja saatmine, et ta ei peaks üle viie minuti seistes ootama. Sellest e-kirjast nähtub tõesti ka üksuse juhi selgitus, et selline töökorraldus on vajalik, sest kaebajale on tema tervislikust seisundist tulenevalt seismine üle viie minuti vastunäidustatud. Eeltoodu ei tõenda aga seda, et kaebaja tervislik seisund ei võimaldanud tal ka poolteist aastat hiljem üle viie minuti seista. Halduskohtule esitatud
21.septembri 2018. a arstliku komisjoni otsusest (tl 32) nähtuvalt on kaebaja Elektroonselt kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_jalutushoovide_tingimuste_r ahvusvaheliste_nouetega_kooskolla_viimiseks_tartu_vanglas.pdf, seisuga 14.10.2020. a.
kompuutertomograafia uuringu tulemused võrreldes 2011. aastaga paranenud. Ka asjaolust, et kaebajale on antud luba lifti kasutamiseks, ei seondu seismisega. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu kaebaja 16. septembril 2020. a kohtule saadetud avaldusele, mille kohaselt suudab ta maksimaalselt 30 minutit jalutusalal viibida ka siis, kui seal on pingid porised ja istumisvõimalus puudub. Käesolevas asjas ei ole ainumäärav asjaolu kui kaua kaebaja seista suudab. Kaebajale on
21.septembri 2018. a arstliku komisjoni otsuse kohaselt soovitatav kerge liikumine ja ravivõimlemine. Ühe tunni vältel mõõdukas või väga aeglases tempos jalutamist saab ringkonnakohtu hinnangul pidada kergeks liikumiseks. Komisjoni otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks vajanud oma tervisliku seisundi tõttu mingi aja järel võimalust istumiseks. Jalutamisvõimaluse eesmärgiks on anda kinnipeetavatele võimalus värskes õhus liikumiseks ja sportimiseks ning tervise edendamiseks. Arvestades seda, et kinnipeetavad viibivad valdavalt 23 tundi kinnistes vanglaruumides, kus virgutusvõimlemine või üldfüüsiline tegevus on piiratud, ongi kinnipeetavatel jalutusalal suurem võimalus ja vabadus just avaral jalutusalal aktiivselt liikuda.
11.Kaebajale ei ole kahju tekkinud. Menetluses esitatud tõenditest nähtub, et tegemist oli ajutise olukorraga, seega ei rikkunud vangla VangS § 4 lg-s 1 sisalduvat nõuet kohelda kinnipeetavat inimväärikust austaval viisil. Üldjuhul on kinnipeetavatele jalutusalal istumisvõimalus tagatud. Lühiajalist ja ajutise iseloomuga olukorda, mil kaebaja ei saanud jalutuskäigul istuda, ei saa pidada isiku väärikuse alandamiseks. Samas ei välista ringkonnakohus, et kinnipeetav võib tunda sellises olukorras ebamugavust või isegi väsimust, kuid sellised olukorrad ei alanda isiku väärikust aga kahjusta tervist. Seda, et kaebajale ei tekkinud istumisvõimaluse puudumise tõttu mittevaralist kahju, kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei käinud ei enne ega pärast vaidlusalust ajavahemikku üldse jalutamas (tl 30). Kaebaja väidab, et selline järeldus on ebaõige, sest vanglas toimunud kontserdil, kus võimaldati istumist, tema osales. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks välja tuua, et jalutamine ja kontserdil osalemine on oma iseloomult erinevad tegevused. Kontserti kuulatakse ja sel ajal on kõigile osalejatele tagatud istumisvõimalus, sõltumata nende tervislikust seisundist.
12.Ükski kaebaja viidatud kohtuasi ei ole analoogne käesoleva asjaga. Haldusasja nr 3-14-64 ja praeguse vaidluse asjaolud ei ole samad. Viidatud lahendis ei pakutud kaebajale jalutamise võimalust ca ühe kuu jooksul. Praegusel juhul ei ole vastustaja takistanud kaebajal kasutada oma õigust jalutada vähemalt ühe tunni jooksul värskes õhus. Samuti mõistis kohus viidatud lahendis mittevaralise kahju hüvitise rikkumiste kogumi eest, mitte üksnes jalutamisvõimaluse puudumise tõttu. Riigikohus selgitas 22. mai 2014. a määruses nr 3-3-1-30-14, et ei ole õiguspärane sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Tegemist oli endise suitsetajaga, kelle suitsetamisest loobumisele võis suitsetajatega koosviibimine halvasti mõjuda. Praegusel juhul ei ole menetluses tõendatud, et kaebajale oleks üleüldse mingit kahjulikku tagajärge saabunud, kui ta oleks läinud jalutama kohta, kus puudus ajutiselt istumisvõimalus. Halduskohus on asjas nr 3-18-877 tehtud otsuses selgitanud, et lühema kui ühetunnise jalutusaja pakkumine kinnipeetavale on õigusvastane. Selles vaidluses oli vastustaja kohtule selgitanud, et kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt on piiratud kaebaja jalutuskäigul viibimise aeg ja lubatud on piirduda 30 minutiga tavapärase tunni asemel. Käesolevas vaidluses sellist olukorda ei ole. Vastupidi, 21. septembri 2018. a arstliku komisjoni otsusest nähtuvalt
oli kaebajale näidustatud kerge liikumine ja ravivõimlemine, aga ratastool (ehk siis pidev istumine) oli vaidlusalusel perioodil üldse vastunäidustatud, sest kaebajat ei tohtinud liikumisvõimalusest ilma jätta. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tule ametnikud koheselt, kui kaebaja on palunud jalutuskäik varasemalt lõpetada. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks see iseenesest õigusvastane, kui vangla ei reageeri koheselt kinnipeetava soovile jalutuskäigu lõpetamiseks. Vastustaja on selgitanud, et jalutuskäigu ajal on valvur alati kuulmisulatuses.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
14.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud lisad tuleb kaebajale tagastada, sest need on asja materjalide juures juba olemas (tl 5, 7-10, 15 ja 32). Õiguskantsleri 16. oktoobri 2015. a seisukoht on avalikult kättesaadav ja ringkonnakohus on sellele ka käesolevas otsuses viidanud, mistõttu ei ole selle kohtutoimikusse lisamine vajalik. Tartu Vangla 28. veebruari 2019. a kiri nr 6-24/8498-4 ei ole kohtu hinnangul asjakohane, sest ei puuduta vaidlusalust ajavahemikku, seega ei ole sellel tõendil asjas tähtsust. Samuti ei oma asjas tähtsust 4. ja 11. novembril 2020. a esitatud tõendid, sest ei puuduta vaidlusalust ajavahemikku ja ringkonnakohus tagastab need halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 alusel. Ka 28. juuni 2019. a taotluse (tl 56) täiendavate tõendite väljanõudmiseks vastustajalt jätab ringkonnakohus rahuldamata, sest need ei puuduta vaidlusalust ajavahemikku. Kaebaja on taotlenud täiendavate haiguslugude väljanõudmist vastustajalt (tl 56, p). Ringkonnakohus ei pea neid tõendeid asjakohasteks, sest suures osas ei puuduta need vaidlusalust ajavahemikku ega tõenda seda, et kaebaja ei olnud võimeline ilma istumisvõimaluseta värskes õhus viibima, seega ei oma need asjas tähtust ja kohus ei pea nende tõendite kogumist vajalikuks.
15.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse 20. juuli 2020. a ja 1. oktoobri 2020. a videosalvestiste väljanõudmiseks vastustajalt ning vanglaametnikelt tunnistuste võtmiseks. Salvestistelt peaks nähtuma, et ametnikud ei reageerinud koheselt kaebaja palvele jalutuskäik katkestada, sest pink oli must. Ametnike tunnistused kinnitaksid eelviidatut. Ringkonnakohus ei pea taotluse rahuldamist põhjendatuks. Isegi kui sellised olukorrad kahel korral on juhtunud, ei aita see kaasa asja lahendamisele. Tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 võtab kohus vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Kaebuses viidatud ajavahemikul sarnast olukorda ei olnud, mistõttu ei oma videosalvestised asja lahendamisel tähtsust.
16.Kaebaja taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Kaebaja taotleb istungi korraldamist, et perearst, kui spetsialist saaks vastata kohtu küsimustele. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kaebaja perearstilt selgitusi küsida. Sellest tulenevalt puuduvad asja lahendamisel sellised küsimused, mille lahendamiseks oleks vajalik korraldada kohtuistung. Asja lahendamine kirjalikus menetluses on kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega, sest võimaldab asjas otsusele jõuda märksa kiiremini ning menetlusosalisi vähem koormavalt. Neil põhjustel jääb kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätkas 19. augusti 2019. a määrusega kaebajale halduskohtu poolt antud
menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 19,20 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
18.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.