X.X.i kaebus tema novembris ja detsembris 2018 ning jaanuaris ja veebruaris 2019 esitatud avalduste alusel tehtud Toila Vallavalitsuse toimetulekutoetuse otsuste tühistamiseks ning Toila Vallavalitsuse kohustamiseks kaebaja avaldusi uuesti läbi vaatama
3.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1‒3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
1.X.X. (kaebaja) esitas Toila Vallavalitsusele avaldused, et saada toimetulekutoetust 2018. a novembri ja detsembri ning 2019. a jaanuari ja veebruari eest. Kaebajale maksti toimetulekutoetust 2018. a novembri ning 2019. a jaanuari ja veebruari eest. 2018. a detsembri eest kaebajale toimetulekutoetust ei makstud.
2.Kaebaja esitas 29. märtsil 2019 Toila Vallavalitsusele vaide seoses 2018. a novembri ja detsembri ning 2019. a jaanuari ja veebruari eest toimetulekutoetuse maksmisega.
3.Toila Vallavalitsus tegi 22. aprillil 2019 vaideotsuse nr 5-1.5/641-1, milles osutas sellele, et vaie on esitatud hilinemisega.
4.Kaebaja esitas 3. mail 2019 Toila Vallavalitsusele pöördumise, milles märkis, et sai vaideotsuse kätte 24. aprillil 2019. Kaebaja viitas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 75 ning selgitas, et talle väljastati 2018. a novembri ja detsembri ning 2019. a jaanuari ja veebruari
3-19-1964 toimetulekutoetuste menetluste paberid 2019. a märtsis ja seega oli tal aega esitada vaiet 2019. a aprilli keskpaigani. Kaebaja viitas ka HMS § 79 (kaebajal ilmselgelt ekslikult märgitud § 75) lõikele 3, mis sätestab, et vaide tagastamisest teatatakse isikule vaide esitamisest alates seitsme päeva jooksul ning teates tuleb vaide tagastamist põhjendada ning selgitada edasikaebamise korda. Kaebaja märkis, et vaideotsuses ei ole sõnakestki edasikaebamise korra kohta, ning küsis, kas Toila vallas kehtivad Eesti Vabariigi seadused. Kaebaja lisas, et saadab kirjast koopia õiguskantslerile.
5.Kaebaja esitas 19. oktoobril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse seoses 2018. a novembri ja detsembri ning 2019. a jaanuari ja veebruari eest toimetulekutoetuse maksmisega.
6.Kohus võttis 3. juuli 2020. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada kaebaja novembris ja detsembris 2018 ning jaanuaris ja veebruaris 2019 esitatud avalduste alusel tehtud Toila Vallavalitsuse toimetulekutoetuse otsused ning kohustada Toila Vallavalitsust kaebaja avaldusi uuesti läbi vaatama.
7.Kohus selgitas 6. novembri 2020. a määruses kaebuse tähtaegsusega seonduvat ning andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
Kaebaja esitas 13. novembril 2020 vastuse kohtumäärusele.
KOHTU SEISUKOHT
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lõike 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse.
10.HMS § 87 lõike 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda HKMS-is sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. HKMS § 47 lõikest 2 tuleneb, et kui isik esitas nõude kõigepealt kohtueelses menetluses, võib kaebuse kohtule selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend.
11.Kaebaja 29. märtsil 2019 esitatud vaide kohta tegi Toila Vallavalitsus 22. aprillil 2019 vaideotsuse nr 5-1.5/641-1. Kaebaja sõnul sai ta vaideotsuse kätte 24. aprillil 2019. Sellest hakkas kulgema 30-päevane tähtaeg kohtusse pöördumiseks. Viimane päev kohtule kaebuse esitamiseks oli 24. mai 2019. Kaebaja esitas kaebuse kohtule alles 19. oktoobril 2019, s.o umbes viis kuud pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist. Kuna kaebaja ei pöördunud kohtusse 30 päeva jooksul kohtueelset menetlust lõpetava lahendi teatavaks tegemisest, vaid hiljem, on kaebus esitatud tähtaega rikkudes.
12.Kaebetähtaeg ei hakanud uuesti kulgema siis, kui Toila Vallavalitsus täiendas õiguskantsleri pöördumisest ajendatuna 10. septembri 2019. a korraldusega nr 231 oma varasemat 22. aprilli 2019. a vaideotsust nr 5-1.5/641-1. Ühes ja samas nõudes ei saa hakata kulgema kaks erinevat kaebetähtaega (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, punkt 12). Kaebajale pidi Toila Vallavalitsuse 22. aprilli 2019. a vaideotsusest nr 5-1.5/641-1 olema selge, et tema vaide kohta on tehtud lõplik otsus ning tema vaiet ei ole rahuldatud.
3-19-1964
13.Samuti ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist see, et Toila Vallavalitsuse 22. aprilli 2019. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 ei ole selgitatud edasikaebamise korda. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi (HMS § 57 lõige 2). Samuti ei sõltu kaebetähtaja kulgemine eelnimetatud vaideotsuse õiguspärasusest.
14.HKMS § 71 lõige 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.
15.Kohus selgitas 6. novembri 2020. a määruses kaebajale kaebuse tähtaegsusega seonduvat, andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ning palus kaebajal vastavas taotluses selgitada järgmist: - kaebaja on 3. mail 2019 Toila Vallavalitsusele esitatud pöördumises viidanud HMS-i vaidemenetlust reguleerivatele sätetele ning juhtinud tähelepanu sellele, et Toila Vallavalitsuse 22. aprilli 2019. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 ei ole selgitatud edasikaebamise korda, nagu seadus nõuab. Kui kaebaja oskas leida HMS-i vaidemenetlust reguleerivad sätted (HMS 5. peatükk) ning teadis, et vaideotsuses tuleb selgitada edasikaebamise korda, siis miks ei juhindunud kaebaja HMS § 87 lõikest 1 (mis kuulub samuti HMS 5. peatüki alla) ega pöördunud HKMS-is sätestatud korras ehk 30 päeva jooksul kaebusega halduskohtusse; - kui kaebaja ei olnud täpsest edasikaebamise korrast teadlik, siis miks ta ei selgitanud seda ise välja (näiteks oleks saanud küsida vallavalitsusest või vaadata seadusest); - miks pöördus kaebaja halduskohtu asemel esmalt õiguskantsleri poole.
16.Kaebaja selgitas 13. novembri 2020. a vastuses kohtumäärusele, et tal puudub õigusharidus, kuid oskab lugeda ja kuna tervis oli tol ajal kehv, sai ta interneti vahendusel uurida kehtivat HMS-i. Kaebaja märkis, et kohtusse pöördumine on tema jaoks kõige viimane abinõu, sest ta püüdis asja lahendada kohapeal. Vallavalitsusest küsides sai kaebaja vastuseks, et kui ei sobi, siis pöördu õiguskantsleri poole. Kaebaja ei ole otsesõnu kaebetähtaja ennistamist taotlenud, kuid tema 13. novembri 2020. a vastust kohtumäärusele saab selle sisu arvestades tõlgendada kaebetähtaja ennistamise taotlusena.
17.Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama menetlustoimingu sooritamist takistanud objektiivsed takistused. Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Üksnes erandlikel juhtudel võivad tähtaja ennistamise tingida ka isikuga seotud subjektiivsed asjaolud. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lõike 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Samas ei saa olla tähtaja ületamine vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. (Vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, punkt 19; 24. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-148-06, punkt 12; 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, punktid 16 ja 17.)
3-19-1964
18.Ehkki vaidlustamisviite puudumine vaideotsuses ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist, võib vaidlustamisviite puudumist pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest (HMS § 57 lõige 3). Tõsi on see, et Toila Vallavalitsuse 22. aprilli 2019. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 puudub vaidlustamisviide. Kaebaja on 3. mail 2019 Toila Vallavalitsusele esitatud pöördumises viidanud HMS-i vaidemenetlust reguleerivatele sätetele ning juhtinud tähelepanu sellele, et Toila Vallavalitsuse 22. aprilli 2019. a vaideotsuses nr 5-1.5/641-1 ei ole selgitatud edasikaebamise korda, nagu seadus nõuab. Sellest ilmneb, et kaebaja suutis ise leida HMS-ist vaidemenetlust reguleerivad sätted (HMS 5. peatükk) ning oli teadlik ka sellest, et vaideotsuses tuleb selgitada edasikaebamise korda. Kaebaja kinnitas ka 13. novembri 2020. a vastuses kohtumäärusele, et õigushariduse puudumisest hoolimata oskab ta interneti vahendusel uurida kehtivat HMS-i. Järelikult oli kaebaja teadlik, et vaideotsuse vaidlustamiseks on ette nähtud teatud kindel kord. Kaebaja selgitustest ei ilmne, kas ta oli edasikaebamise korra täpsest sisust teadlik. Isegi kui kaebaja ei olnud sellest teadlik, oli ta võimeline tegema mõistlikke pingutusi selleks, et see kord ise välja selgitada. Nimelt kui kaebaja oli võimeline iseseisvalt leidma HMS-i vaidemenetlust reguleerivad sätted (HMS 5. peatükk), siis oli ta piisava hoolsuse korral võimeline leidma ka HMS 5. peatükis asuva § 87 lõike 1, mis sätestab, et isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, on õigus pöörduda HKMS-is sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Sellest sättest pidi kaebaja ennekõike mõistma, et kui ta ei ole vaideotsusega nõus, tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise tähtaja väljaselgitamiseks tulnuks kaebajal HMS § 87 lõikes 1 tehtud viite järgi vaadata HKMS-i. Võttes arvesse, et kaebaja suutis ise interneti kaudu leida HMS-i, oli ta samamoodi võimeline leidma HKMS-i. See, et halduskohtule kaebuse esitamise üldine tähtaeg on 30 päeva, oli ka kaebajale kättesaadavast HKMS-ist hõlpsasti tuvastatav. Selleks ei ole vaja õigusalaseid eriteadmisi. (Vt sarnast seisukohta Tartu Ringkonnakohtu 6. novembri 2020. a määrusest haldusasjas nr 3-20-502, punkt 7.) Vajaduse korral oleks kaebaja saanud kaebetähtaja pikkuse kohta teavet küsida ka vallavalitsusest või kohtust. Seega oli kaebaja vaideotsuses vaidlustamisviite puudumisest hoolimata piisava hoolsuse korral ise võimeline välja selgitama, et Toila Vallavalitsuse tegevuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Niisiis ei saa praegusel juhul vaidlustamisviite puudumist vaideotsuses pidada mõjuvaks põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja väljaselgitamisel ja tähtajast kinnipidamisel piisava hoolsuse järgimata jätmine ei kujuta samuti endast mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-597, punkt 18).
19.Kaebaja selgitas 13. novembri 2020. a vastuses kohtumäärusele, et kohtusse pöördumine on tema jaoks kõige viimane abinõu, sest ta püüdis asja lahendada kohapeal ning vallavalitsuses viidati võimalusele pöörduda õiguskantsleri poole. Kohtu hinnangul saab kaebaja selgitustest järeldada, et ta oli kohtusse pöördumise võimalusest teadlik, kuid soovis enne ära kasutada muud võimalused vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Muu hulgas pöördus kaebaja õiguskantsleri poole. Kaebaja soovi lahendada vaidlust kohtuväliselt ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kohus selgitas eespool, et kaebajale pidi piisava hoolsuse korral olema arusaadav, et kui ta soovib oma õigusi kohtus kaitsta, tuleb seda teha kindla aja jooksul. Kui kaebaja otsustab pärast vaidemenetluse läbimist kohtusse pöördumise asemel kasutada vaidluse lahendamiseks muid võimalusi, näiteks pöördub õiguskantsleri poole, võtab ta sellega riski, et kaebuse hilisem esitamine ei pruugi toimuda tähtaegselt ja ta minetab kohtusse pöördumise võimaluse.
3-19-1964 Õiguskantsleri poole pöördumine ei tingi kaebetähtaja ennistamist. (Vt sarnast seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2019. a määrusest haldusasjas nr 3-19-795, punkt 11.)
20.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja ei ole esile toonud mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kuna on ilmne, et kaebaja ei ole Toila Vallavalitsuse 22. aprilli 2019. a vaideotsuse nr 5-1.5/641-1 kättesaamisest arvates tähtaegselt kohtusse pöördunud ning ei ole alust selles osas kaebetähtaja ennistamiseks, puudub vajadus hinnata kaebaja vaide tähtaegsust.
21.Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, tuleb kohtul lõpetada määrusega asja menetlus (HKMS § 124 lõige 2 ja § 152 lõike 1 punkt 2). Nende sätete alusel lõpetab kohus määrusega praeguse asja menetluse.
22.Menetluse lõpetamise korral tuleb menetluskulud kanda kaebajal (HKMS § 108 lõige 4), kuid praegusel juhul ei pea kohus võimalikuks vastustaja võimalike menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Kaebus puudutab vastustaja põhitegevust ning sellisel juhul ei ole väljakujunenud kohtupraktika järgi vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
23.Kui praegune määrus jõustub, ei saa kaebaja enam esitada kaebust sama nõudega ja samal alusel (HKMS § 43 lõike 1 punkt 2).
24.HKMS § 175 lõike 3 ja § 178 lõike 3 kohaselt asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.