Y kaebus Pärnu Linnavalitsuse laste ja perede heaolu osakonna 08.06.2026 e-kirja tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Y, esindaja v.adv Marko Tammann Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Kristi Matiisen Kolmas isik – C
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.08.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Pärnu linna määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse Pärnu linna määruskaebus Tallinna Halduskohtu 31.08.2026 määruse resolutsiooni punkti 3 peale.
Rahuldada Pärnu linna määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2026 määruse resolutsiooni punkt 3. Teha asjas uus määrus, millega mõista Pärnu linnalt Y kasuks välja menetluskulu katteks 2134,35 eurot ning tagastada kaebajale esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 20 eurot.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja ja kolmanda isiku nimed ning tsiviilasja ja kriminaalmenetluse numbrid tähemärkidega.
Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
Pärnu Maakohus kinnitas XX.XX.XXXX määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX Y ja C vahel lastega suhtlemise korra.
2.Pärnu Linnavalitsuse laste ja perede heaolu osakonna lastekaitsespetsialist saatis 08.06.2026 Xle ja Cle e-kirja, milles märkis mh järgmist:
3-26-1964 „Antud hetkel on laste suhtes esitatud väärkohtlemise kahtlus ning menetlus on pooleli. Sellest tulenevalt on lastekaitse seisukohal, et kuni asjaolude täieliku väljaselgitamiseni tuleb laste turvalisus tagada keskkonnas, mille suhtes selliseid kahtlusi esitatud ei ole. Hetkel puuduvad lastekaitsel teadaolevad asjaolud, mis viitaksid laste väärkohtlemisele või nende heaolu ohustamisele ema C'i juures viibimise ajal. Eeltoodust tulenevalt on Pärnu linnavalitsuse laste ja perede heaolu osakonna seisukoht järgmine - kuni laste väärkohtlemise kahtluse asjaolude lõpliku kontrollimise ja menetluse lõppemiseni viibivad lapsed ema C'i juures.“
3.Y vastas 09.06.2026 nimetatud e-kirjale ja esitas advokaadi vahendusel 16.06.2026 seisukoha, millele Pärnu linn vastas samal päeval.
4.Y esitas 01.07.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse laste ja perede heaolu osakonna lastekaitsespetsialisti 08.06.2026 e-kirja tühistamiseks. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus.
5.Pärnu linn selgitas 07.07.2026 vastuses halduskohtule, et tema hinnangul ei ole 08.06.2026 e-kiri haldusakt, kuna sellega ei loodud, muudetud ega lõpetatud kellegi õigusi ega kohustusi. Vastustaja selgitas, et e-kirja eesmärk ei olnud muuta Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega nr X-XX-XXXX kinnitatud suhtluskorda ega asendada selles küsimuses kohtu pädevust, vaid väljendada lastekaitse seisukohta olukorras, kus laste võimaliku ohustatuse kohta oli laekunud teave ning asjaolude kontrollimine toimus kriminaalmenetluse raames.
6.Tallinna Halduskohus palus 08.07.2026 kohtunõudes kaebajal selgitada, kas ta jääb kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse juurde, arvestades kohtu esialgset hinnangut, et seni esitatud materjalide põhjal ei ole 08.06.2026 e-kiri käsitatav haldusaktina.
7.Kaebaja teatas 08.07.2026, et jääb kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse juurde.
8.Tallinna Halduskohus tagastas 10.07.2026 määrusega kaebuse vastustaja 08.06.2026 ekirja tühistamiseks, jättis kaebuse 08.06.2026 e-kirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes käiguta ja kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et kuna kohus leidis eelnevalt, et 08.06.2026 e-kiri ei ole haldusakt, millel oleks vahetu mõju kaebaja õigustele või kohustustele seoses laste viibimiskohaga, puudub kaebajal vajadus esialgse õiguskaitse järele.
9.X esitas halduskohtu 08.07.2026 määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 30.07.2026 määrusega rahuldas ja saatis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud, et Pärnu linn ei asunud 08.06.2026 e-kirjaga kaebaja ning tema laste suhteid ajutiselt reguleerima. E-kirja sõnastus ja Pärnu linna 06.07.2026 selgitus võimaldavad järeldada, et ametniku tahteks oli siiski asuda ajutiselt reguleerima seda, kelle juures lapsed süüteomenetluse ajal viibivad. Sellega on linn asunud suhtluskorda reguleerima teisiti, kui oli ette nähtud maakohtu lahendis.
10.Pärnu Maakohus muutis XX.XX.XXXX määrusega esialgse õiguskaitse korras ajutiselt Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX kinnitatud suhtlemise korda. Kohus määras, et ajutise suhtlemiskorra kindlaksmääramise määrus kuulub viivitamata täitmisele, ja peatas tsiviilasja nr X-XX-XXXX menetluse kuni kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXXX lõpuni.
11.X selgitas 12.08.2026 vastuses kohtunõudele, et on valmis kaebusest ning esialgse õiguskaitse taotlusest loobuma, kui vastustaja tühistab 08.06.2026 e-kirja.
12.Pärnu linn selgitas 14.08.2026 vastuses kohtunõudele, et võtab 08.06.2026 saadetud ekirja omal algatusel tagasi ja on tunnistanud selle omal algatusel kehtetuks, sest pärast kirja saatmist on asjaolud muutunud. XX.XX.XXXX tegi maakohus määruse laste ning isa ajutise 2(7)
3-26-1964 suhtluskorra määramiseks. Pärnu linn lähtub selles küsimuses maakohtu XX.XX.XXXX määrusest. 18.08.2026 vastuses kohtunõudele selgitas Pärnu linn, et 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamise otsustus on 14.08.2026 fikseeritud kandena sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregistris STAR. Eraldi kehtetuks tunnistamise dokumenti lisaks nimetatud kandele koostatud ei ole.
13.Kaebaja leidis 21.08.2026 seisukohas, et kuivõrd 14.08.2026 kande tegemisega on kaebaja vaidlustatud e-kirja õigustoime lõppenud, puudub vajadus jätkata menetlust kaebaja õiguste kaitseks HKMS § 152 lg 2 järgi. Ühtlasi loobus kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusest.
14.Kaebaja esitas 26.08.2026 menetluskulude nimekirja, taotledes vastustajalt 5691,60 euro suuruse esindajakulu väljamõistmist.
15.Vastustaja esitas 28.08.2026 seisukoha kaebaja menetluskulude kohta. Vastustaja palus menetluskulude jaotamisel arvestada, et 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud üksnes kaebuse esitamisest. Pärast kaebuse esitamist muutus oluliselt õiguslik ning faktiline olukord, kuivõrd Pärnu Maakohus tegi XX.XX.XXXX tsiviilasjas nr X-XX-XXXX esialgse õiguskaitse määruse, millega kehtestas laste ja isa suhtlemise ajutise korra. Linn on kohtule selgitanud, et lähtub edaspidi sellest maakohtu määrusest. Seetõttu oli linna 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamine seotud ka vajadusega viia linna senine seisukoht vastavusse vahepeal kujunenud uue õigusliku olukorraga, mitte üksnes kaebaja kaebuse esitamisega. Esindajakulu on ka ülepaisutatud, sest kaebaja menetlusdokumendid kordasid olulises osas varasemaid seisukohti või sisaldasid menetluse lõpptulemuse seisukohalt kõrvalisi väiteid.
16.Tallinna Halduskohus tegi 31.08.2026 määruse, millega muu hulgas võttis vastu kaebaja esialgsest õiguskaitsest loobumise avalduse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2), mõistis Pärnu linnalt kaebaja kasuks välja esindajakulu 4268,70 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p 3) ning tagastas kaebajale kaebuselt tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p 4). Puuduvad takistused lõpetada haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on kaebuse eesmärgi täielikult saavutanud. Kaebaja ja vastustaja on menetluse lõpetamisega nõustunud. Kohtupraktika kohaselt peab HKMS § 108 lg 6 kohaldamisel kaebuse esitamine olema haldusakti kehtetuks tunnistamise „otsustav tegur“ (Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18982/26, p 10). 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamise otsuses eneses ei ole otsuse tegemise ajendite kohta mitte ühtegi põhjendust peale viite kompromissiettepanekule. Samuti ei ole otsuse ajendeid põhjalikumalt avatud 14.08.2026 vastuses kohtule. 08.06.2026 otsuse kehtetuks tunnistamise peamiseks ajendiks ei saanud olla XX.XX.XXXX määrus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, kuna see ei haaku asjas tehtud toimingute ajalise järjestusega. Vastustaja ei tunnistanud pärast XX.XX.XXXX määruse tegemist e-kirja kehtetuks ega astunud kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ühtegi sammu, mis tõendaks sellist kaalumist. E-kiri tunnistati kehtetuks 14.08.2026, pärast seda, kui halduskohus oli palunud vastustajal vastata kohtunõudele hiljemalt 13.08.2026 ja saatnud meeldetuletuse vastustajale täiendava kohtunõudega 14.08.2026. Seega ei nähtu, et vastustaja oleks e-kirja kehtetuks tunnistanud kaebusest sõltumatult. Vastustaja on märkinud, et 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamine oli seotud ka vajadusega viia vastustaja senine seisukoht vastavusse vahepeal kujunenud uue õigusliku olukorraga, mitte üksnes kaebaja kaebuse esitamisega. Kokkuvõttes järeldab kohus, et 08.06.2026 otsuse kehtetuks tunnistamise otsustavaks põhjuseks oli eelkõige käimasolev kohtumenetlus. Seda hoolimata sellest, et kehtetuks tunnistamisel tuli praegusel juhul arvestada laste huvidega, võttes arvesse mh maakohtu XX.XX.XXXX määrust. 3(7)
3-26-1964 Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt. HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tuleb HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral tagastada üksnes kaebuselt tasutud riigilõiv, kuid sisuliselt lahendatud esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõivu hüvitamisel tuleb lähtuda üldisest menetluskulude jaotusest (Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2022 määrus nr 3-21-2918/26, p 27). Kuna praeguses asjas peab menetluskulud HKMS § 108 lg-st 6 tulenevalt kandma vastustaja, jääb seega esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõiv 20 eurot samuti vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulu ületab sotsiaalõiguse valdkonnas kaebusega kaasnevaid menetluskulusid hinnanguliselt poole võrra. Siinse asja materjalide maht ei ületa tavapärast sama valdkonna kohtuasja materjalide mahtu. Siiski tuleb arvesse võtta, et praeguses asjas on kohtuasja mahtu suurendanud mh vastustaja tegevus haldusakti kehtetuks tunnistamisel ja kohtule vastamisega viivitamisel. Kaebuse esemeks oleva e-kirjaga seotud õigusvaidlust saab pidada keskmisest keerukamaks, kuna vastustaja otsustuse puhul ei olnud üheselt selge otsustuse õiguslik olemus ega alus. Kaebajal tuli esitada määruskaebus, mis osutus edukaks. Kohus arvestab samas, et 21.08.2026 vastuses kohtunõudele käsitleb kaebaja ka võimaliku mittevaralise kahju nõudega seonduvat, mis ei ole praeguse vaidluse ese. Kokkuvõttes on mõistlikuks menetluskuluks 75% taotletust, millele vastab ajakulu 19,125 tundi ja õigusabikulu 4268,70 eurot (sh käibemaks). Lepingulise esindaja tunnihinna kujundusse kohus ei sekku, kuid siinsel juhul jääb see tavalisse advokaadi tunnihinna vahemikku. Väljamõistetavate kulude vähendamine suuremas ulatuses piiraks ebaproportsionaalselt kaebeõigust (PS § 15).
17.Pärnu linn palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2026 määruse resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda või alternatiivselt vähendada oluliselt väljamõistetavaid menetluskulusid. Halduskohus on ekslikult leidnud, et vaidlustatud e-kirja kehtetuks tunnistamise otsustavaks põhjuseks oli kaebuse esitamine. Siinses asjas muutusid kohtumenetluse kestel oluliselt nii faktilised kui ka õiguslikud asjaolud. Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kujunes menetluses uus ning iseseisev õiguslik olukord. Maakohus kuulas ära lapsevanemad, lastekaitsetöötajad ja alaealised lapsed ning määras esialgse õiguskaitse korras laste ja isa suhtlemiseks ajutise korra, mis kuulus viivitamata täitmisele. Sellest hetkest alates ei saanud vastustaja lähtuda laste ja isa suhtlemise küsimuses enam 08.06.2026 e-kirjas väljendatud seisukohast, vaid pidi oma edasises tegevuses lähtuma ja ka lähtus maakohtu määratud ajutisest suhtluskorrast. 08.06.2026 e-kirja praktiline tähendus oli selle maakohtu määruse tõttu ära langenud. Seega ei olnud menetluse lõpetamise määravaks põhjuseks kaebuse esitamine iseenesest, vaid asjaolu, et pädev maakohus oli laste ja vanema suhtlemise ajutiselt reguleerinud. E-kirja kehtetuks tunnistamise toimingu tegemise ajastus ei tõenda iseenesest selle motiive. Vastustaja ei ole pärast maakohtu määrust mingilgi viisil oma sõnade ega tegudega viidanud, et ta lähtuks veel oma 08.06.2026 e-kirjas väljendatud seisukohast. Vastustaja seisukoht on kogu aeg olnud, et 08.06.2026 e-kiri ei olnud haldusakt, vaid et tegemist oli lastekaitselise seisukohaga olukorras, kus lapse võimaliku ohustatuse kohta oli saabunud teave ja asjaolusid kontrolliti kriminaalmenetluses. Igal juhul on väljamõistetud menetluskulu ülemäärane. Halduskohus möönis ka ise, et kaebaja taotletud esindajakulu ületas sotsiaalõiguse valdkonnas kaebusega kaasnevaid menetluskulusid poole võrra. Menetlus toimus täielikult kirjalikult, selles ei toimunud kohtuistungit, tunnistajate ülekuulamist ega ekspertiisi. Kaebaja menetlusdokumendid kordasid olulises osas samu väiteid e-kirja väidetava regulatiivse toime, tühistamiskaebuse vajalikkuse, perekonnaelu puutumatuse ja esialgse õiguskaitse kohta. Samuti sisaldasid dokumendid osaliselt menetluse lõpptulemuse seisukohalt kõrvalisi hinnanguid ametnike tegevusele, võimalikule kahju hüvitamisele ning saamata jäänud kohtumiste 4(7)
3-26-1964 kompenseerimisele. Vastustaja hinnangul saab pidada vajalikuks ja põhjendatuks õigusabikuluks kokku kuni 8 tundi, mille sisse mahub mõistlikus ulatuses kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse koostamine, asja materjalidega tutvumine, kliendiga suhtlemine, määruskaebuse koostamine ning menetluse lõpetamise küsimuses seisukoha esitamine. Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja kantud menetluskulud olid suuremas ulatuses põhjendatud vastustaja käitumise või kohtule vastamise viibimise tõttu. Määrusest ei nähtu, millised konkreetsed õigusabitoimingud tekkisid ja suurendasid kaebaja kulusid seetõttu, et vastustaja vastas kohtu 10.08.2026 nõudele ühepäevase viivitusega. Lisaks tuleb arvestada, et vastustaja 14.08.2026 ja 18.08.2026 seisukohad viisid menetluse sisuliselt lõpplahenduseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse lahendamisel arvestab kohus kaebaja esimese astme kohtus esitatud seisukohtadega menetluskulu jaotuse osas.
19.Vastustaja on esitanud määruskaebuse üksnes Tallinna Halduskohtu 31.08.2026 määruse resolutsiooni p 3 peale, millega halduskohus mõistis menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamisest tulenevalt HKMS § 108 lg 6 alusel kaebaja menetluskulud välja vastustajalt. Kuna kaebaja ei ole halduskohtu määrust vaidlustanud, siis on see ülejäänud osas jõustunud ning ringkonnakohus ei kontrolli, kas menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel oli õige.
20.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud.
21.HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks mõista menetluskulud välja vastustajalt osaliselt, kui asjaolud viitavad sellele, et vähemalt osaliselt oli vastustaja tegevus, mille tulemusel on kaebaja oma kaebuse eesmärgi saavutanud, tingitud asjaomasest halduskohtumenetlusest (vt nt Riigikohtu 21.06.2024 määrus nr 3-22-2477, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2026 määrus nr 3-23-1035, p 15).
22.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu käsitusega, et vaidlustatud 08.06.2026 e-kirjas oleva otsustuse kehtetuks tunnistamise otsustavaks põhjuseks oli eelkõige käimasolev kohtumenetlus. Halduskohus on liiga suurt tähtsust omistanud asjaolule, et vastustaja tunnistas e-kirja kehtetuks alles 14.08.2026 ja pärast seda, kui kohus oli vastustaja poole kohtunõudega pöördunud. Samas on halduskohus siinkohal jätnud arvestamata, et praeguses asjas on olnud vaidluse all ka 08.06.2026 e-kirja olemus. Vastustaja on selgitanud, et tema hinnangul ei ole 08.06.2026 kirja näol tegemist haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga (vt eeskätt 07.07.2026 vastus). Samal seisukohal oli ka halduskohus 08.07.2026 kohtunõudes ja 10.07.2026 määruses, millega halduskohus tagastas kaebuse 08.06.2026 e-kirja tühistamise nõudes ning kohustas kaebajat vastama, kas ta soovib esitada 08.06.2026 e-kirja õigusvastasuse tuvastamise nõude. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita, et ta kohe pärast XX.XX.XXXX maakohtu määruse tegemist oma 08.06.2026 e-kirja kui haldusakti kehtetuks ei tunnistanud. Asjaolule, et linnal on võimalik vaidlusalune e-kiri kui haldusakt omal algatusel kehtetuks tunnistada, viitas halduskohus 10.08.2026 määruses (p 19), misjärel vastustaja 14.08.2026 vastaski, et on seda teinud (dtl 134).
23.Vaidlusaluses 08.06.2026 e-kirjast nähtuvalt puudutas see kaebaja laste viibimiskoha küsimust laste väärkohtlemise asjaolude kontrollimise ning menetluse ajal. Vastustaja selgitas 07.07.2026 vastuses halduskohtule (dtl 45–50), et laste võimaliku väärkohtlemise asjaolude 5(7)
3-26-1964 kontrollimiseks on alustatud kriminaalmenetlust nr XXXXXXXXXXXX, mille menetlus on pooleli. Muu hulgas märkis vastustaja, et kui selgub, et väärkohtlemise kahtluse aluseks olnud asjaolud on ära langenud või laste heaolu seisukohalt ei ole enam alust ettevaatusabinõusid võtta, hindab vastustaja oma seisukoha ning edasised tegevused ümber. Asja materjalidest nähtub, et Pärnu Maakohus tegi XX.XX.XXXX tsiviilasjas nr X-XX-XXXX määruse (dtl 99– 107), millega muutis esialgse õiguskaitse korras ajutiselt varem samas asjas kinnitatud suhtlemise korda, mille kohaselt on kaebajal õigus ka osadel nädalavahetustel oma lastega koos viibida. Määruse asjaoludest nähtuvalt on ajutise suhtluskorra määramine ajendatud kolmanda isiku taotlusest põhjusel, et kaebaja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX. Ühtlasi peatas maakohus selle määrusega tsiviilasja menetluse kuni kriminaalmenetluse lõpuni. Määrusest ilmneb, et nimetatud tsiviilasjas on menetlusosaliseks ka Pärnu linn kui avalikku huvi õigustatud kaitsma isik oma laste ja perede heaolu osakonna puuetega laste spetsialisti kaudu, kes on enne määruse tegemist ka ära kuulatud, sh seoses linna 08.06.2026 seisukoha andmisega (vt määruse p 4.3). Maakohtu XX.XX.XXXX määruses on võetud seisukoht selle kohta, et lapsed võivad kriminaalmenetluse ajal viibida ettenähtud ajal ka isa juures. Ka on maakohtu määruses selgitatud, et Pärnu Linnavalitsuse 08.06.2026 e-kiri ei ole muutnud või peatanud Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kinnitatud suhtlemiskorda ning tsiviilasja menetluses hindab kohus iseseisvalt lapse huvidest lähtudes, milline ajutine suhtlemiskord on vajalik kuni asjaolude täiendava selgumiseni (p 28). Ringkonnakohtu hinnangul on eelnevat arvestades põhjendatud vastustaja selgitused, et Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX määruse tegemisega olukord muutus. Vastustaja pidi edasises tegevuses lähtuma maakohtu määratud ajutisest suhtluskorrast, mis võttis arvesse 08.06.2026 e-kirja ajendanud väärkohtlemise ja kriminaalmenetluse toimumise asjaolusid. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et 08.06.2026 ekirja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olid esmajoones kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud, s.o maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kinnitatud ajutine kaebaja ja tema laste suhtluskord poolelioleva kriminaalmenetluse ajaks.
24.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tuleb siiski jätta kaebaja menetluskulud osaliselt vastustaja kanda. Halduskohus osutas õigesti, et vastustaja ei tunnistanud kokkuvõttes 08.06.2026 e-kirja kehtetuks kaebusest sõltumatult, vaid tegi seda alles siis, kui kohus sellele tähelepanu juhtis. Seega oli 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamiseks ja kaebaja soovitud eesmärgi saavutamiseks praegune kohtumenetlus vajalik. Seejuures on linn ka ise 28.08.2026 seisukohas selgitanud, et 08.06.2026 e-kirja kehtetuks tunnistamine oli mh seotud kaebuse esitamisega. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta vajalikud menetluskulud pooles ulatuses vastustaja kanda (vrd eelviidatud Riigikohtu 21.06.2024 määrus nr 3-22-2477, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2026 määrus nr 3-23-1035, p 15).
25.Halduskohtu määrus on põhjendatud osas, millega halduskohus pidas põhjendatuks kaebaja esindajakulu 4268,70 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust selles osas halduskohtu seisukohti korrigeerida. Seega mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja pool esindajakulust, s.o 2134,35 eurot.
26.Halduskohus mõistis aga ekslikult vastustajalt välja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu 20 eurot. Halduskohus leidis, et sisuliselt lahendatud esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõivu hüvitamisel tuleb lähtuda üldisest menetluskulude jaotusest. Samas võttis halduskohus sellesama 31.08.2026 määruse resolutsiooni p-ga 1 vastu kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusest loobumise avalduse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Seega ei lahendanud halduskohus esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras tuleb lähtuda riigilõivuseaduses § 15 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatust ja riigilõiv tuleb kaebajale tagastada, sest kaebaja on loobunud oma taotlusest ning kohus jättis selle läbi vaatamata (vrd ka Riigikohtu 21.03.2011 määrus nr 3-3-1-9-11, p 10). 6(7)
3-26-1964
27.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 31.08.2026 määruse resolutsiooni p 3 ja teeb selles osas uue määruse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulu katteks välja 2134,35 eurot ja tagastab kaebajale esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu 20 eurot.
28.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja kolmanda isiku nimed ning määruses kajastatud tsiviilasja ja kriminaalmenetluse numbrid tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.