lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-20-1431/16

Rahvastik › Pagulased

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 20.10.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-20-1431/16
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Rahvastik › Pagulased
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
20.10.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1771
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VRKS § 9 lg 1, 2, 6HKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendamineVRKS § 21 lg 1, 2VRKS § 8 lg 2HKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusVRKS § 4 lg 3

Viidatud EL õigus

EUR-Lex
direktiivi 2013/32/EL art 38C-564/18

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-20-1431/22Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium26.02.2021

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1431

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.07.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsusele nr 7002010014-1

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Markus Hallang Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap

Asja läbivaatamise vorm

Kinnisel kohtuistungil 24. septembril 2020

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada XX kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 22.07.2020 otsus nr 7002010014-1 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus läbi.
2.XX antud menetlusabi kulud (kaebuse esitamise riigilõiv, kohtuistungi ning kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimisega seotud kulud) jäävad riigi kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtulahendi avalikustamisel avalikustada selle resolutsioon ning põhjendav osa, asendades selles kaebaja nimi tähemärgiga.
4.Kohtulahendi resolutsioon ja põhjendav osa tõlgitakse kaebajale araabia keelde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.11.2020. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

Sarnased lahendid

Rahvastik
  • 18.08.20263-26-2476/15Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 11.08.20263-26-2464/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.08.20263-26-2463/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.08.20263-26-2461/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.08.20263-26-2462/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 09.08.20263-26-2433/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
HKMS § 116

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

KOHTU PÕHJENDUSED

7.Menetlusosaliste vahel on vaidlus eeskätt selles, kas AÜE-d saab pidada turvaliseks kolmandaks riigiks või mitte.
8.PPA tugines 22.07.2020 otsuse tegemisel VRKS § 8 lg-le 2, § 9 lg-le 6, § 21 lg 1 punktile 3 ja § 21 lg-le 2. VRKS § 9 lg 6 kohaselt määratleb PPA turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi. VRKS § 8 lg 2 kohaselt peetakse turvaliseks kolmandaks riigiks riiki, kus on tagatud järgmised põhimõtted: 1) rahvusvahelist kaitset taotleva välismaalase elu ja vabadus ei ole ohus tema rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu; 2) riigis austatakse välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile; 3) riigis järgitakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata välismaalane tagasi, kui teda ähvardab piinamine või muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine; 4) välismaalasel on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulasena tunnustamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile; 5) välismaalast ei ähvarda VRKS § 4 lg-s 3 nimetatud tõsine oht. Lisaks sätestab VRKS § 9 lg 1, et turvalise kolmanda riigi määratlemisel arvestatakse ja hinnatakse, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Kui isik on saabunud Eestisse turvalisest kolmandast riigis, siis jäetakse selline taotlus läbi vaatamata (VRKS § 21 lg 1 punkt 3) ning selline taotlus lükatakse tagasi (VRKS § 21 lg 2).
9.VRKS §-de 8 ja 9 aluseks on direktiivi 2013/32/EL artikkel 38 ning VRKS § 21 lg 1 punkti 1 aluseks on artikkel 33 lg 2 punkt c. Eelviidatud artiklite kohaldamise osas on Euroopa Kohus andnud juhised 19.03.2020 kohtulahendis C-564/18. Euroopa kohus märgib, et mõiste „turvaline kolmas riik“ kohaldamine selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti c tähenduses sõltub artikli 38 lõigetes 1–4 ette nähtud tingimuste täitmisest (punkt 36). Artiklis 38 ettenähtud tingimused on kumulatiivsed, mistõttu ei saa direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis c sätestatud vastuvõetamatuse alust kohaldada, kui üks neist tingimustest ei ole täidetud (punkt 40). Seega üksnes juhul, kui riigisisesed õigusnormid, mille tagajärjel on rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatu, vastavad kõigile direktiivi 2013/32 artiklis 38 sätestatud tingimustele, võivad sellised õigusnormid kujutada endast selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis c ette nähtud vastuvõetamatuse aluse kohaldamist (punkt 41).
10.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajal on piisav side AÜE-ga, et kaaluda AÜE-d kaebaja suhtes turvalise kolmanda riigina ning seda ei muuda ka asjaolu, et kohus ei nõustu PPA tõlgendusega Haagi ringkonnakohtu 2017. aasta augusti lahendist. PPA 22.07.2020 otsuse allviites 31 on esitatud loetelu erinevatest kohtulahenditest, kuid vaadates kohtulahendite kuupäevi, siis eelduslikult peab PPA silmas lahendit nr NL17.6539, mille asjaolud kattuvad PPA esitatud

2 (5)

lühikokkuvõttega1. Kuigi kohtule ei ole esitatud selle lahendi tõlget eesti keelde, siis nähtub tõlkeprogrammide kasutamisel, et nimetatud kohtulahendi asjaolud ei ole samastatavad käesoleva vaidlusega ning PPA on kohtulahendit kirjeldanud valikuliselt. On õige PPA otsuse lk 8 toodud väide, et ka viidatud kohtuasjas oli kaebaja elanud aastatel 2009–2016 AÜE-s ning lahkunud sealt Hollandisse mitte rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärgil. Sellega aga ka kaasuste sarnasused lõppevad. Haagi ringkonnakohtu lahendist nähtub, et isiku eriline side AÜE-ga seisnes selles, et AÜE-s elasid jätkuvalt kaebaja perekonnaliikmed ning tal oli olemas kehtiv elamisluba ning ta ei olnud AÜE-st lahkunud enam kui 6 kuud tagasi. Käesolevas vaidluses sellist erilist sidet ei eksisteeri ning kaebaja on AÜE-st olnud eemal enam kui 6 kuud. PPA otsuses viidatud AÜE informatsiooni kohaselt ei lubata välismaalasel uuesti riiki siseneda, kui ta on viibinud AÜE-st väljaspool enam kui kuue järjestikuse kuu jooksul ja tema elamisluba kaotab kehtivuse. Uuesti riiki sisenemiseks on tarvis uut elamisluba ning üldjuhul tuleb siiski kuus kuud peale elamisloa lõppemist leida endale uus sponsor2. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja elas enne Eestisse saabumist 10 aastat AÜE-s ning tema lahkumise põhjuseks oli üksnes töö saamine Eestis. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebajal puuduvad AÜE-s elavate isikutega kontaktid, et endale sponsorit leida. Sel põhjusel ei ole ka asjakohane kaebaja viide UNHCR’i 12.05.2020 koostatud raporti kohta, mis puudutab isikuid, kes on eelnevalt AÜE-s elanud ning kes soovivad sinna naasta3. Kuigi kohus nõustub, et eelviidatud raport kinnitab, et tühistatud elamisloa alusel ja ilma elamisloata või viisata ei ole AÜE-sse naasmine võimalik, siis praegusel juhul ei ole selles ka küsimust. PPA väidab, et kaebajal on võimalik kontakteeruda AÜE-s olevate tuttavatega, et saada õiguslik alus AÜE-sse naasmiseks. Ehkki kaebaja sõnul tal kontaktid puuduvad, siis ei pea kohus usutavaks, et pärast 10 aastat AÜE-s seaduslikult elamist ja töötamist, kaebajal kontaktid puuduvad. Kaebajal oli piisavalt oskust ja kontakte, et leida endale töökoht Eestis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA on põhjendatult asunud seisukohale, et on põhjust arvata, et kaebajat lubatakse AÜE-sse või ta võetakse sinna tagasi. Kohus märgib, et hinnates direktiivi ja VRKS-i vastavaid sätteid, siis ei nähtu, et tagasivõtmisega seonduv ebakindlus võiks takistada taotluse vastuvõetamatuse aluse kohaldamist. Ka direktiivi 2013/32/EL põhjenduste punktist 44 nähtub, et turvalise kolmanda riigi määramisel on aluseks „on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda [kolmandasse turvalisse riiki] või võetakse ta sinna tagasi“. Kui aga pärast „turvalise kolmanda riigi“ aluse kohaldamist selle riigi pädevad asutused keelduvad taotlejat oma territooriumile lubamast, paneb direktiivi 2013/32 artikli 38 lg 4 ja VRKS § 9 lg 2 taotluse saanud liikmesriigi pädevatele asutustele kohustuse tagada võimalus alustada uut menetlust rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks, st tegemist on menetluse uuendamise alusega.

11.Ehkki kohtu hinnangul on kaebajal olemas side AÜE-ga, siis ei ole praegusel juhul täidetud eeldus, et kaebaja saaks taotleda AÜE-s rahvusvahelist kaitset, mis samuti on VRKS § 9 lg 1 ja § 8 lg 2 punkti 4 alusel turvalise kolmanda riigi määramise üheks aluseks. Ehkki kohus möönab, et VRKS § 8 lg 2 punkt 4 ja direktiivi 2013/32/EL artikkel 38 lg 1 punkt e ei näe ette, et turvaline kolmas riik peab olema ühinenud Genfi konventsiooniga, siis nähtub nimetatud normidest, et riigis peab olemas olema süsteem, mille alusel on isikul võimalik rahvusvahelist kaitset taotleda ning see kaitse peab vastama Genfi konventsioonile. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et AÜE ei ole Genfi konventsiooniga liitunud. Kohtu hinnangul ei saa pidada

Vt PPA 22.07.2020 otsuse punkt 1.1 alapunkt „Rahvusvahelised lepingud“, lk 8 Vt PPA 22.07.2020 otsuse punkt 1.4, lk 13–14

https://www.refworld.org/country,,UNHCR,,ARE,,5ebab6694,0.html (19.10.2020)

3 (5)

piisavaks, et AÜE on ühinenud ÜRO piinamise vastase konventsiooniga ning sellest tulenevalt ka non-refoulement põhimõttega, kuna sellisel juhul muutuks VRKS § 8 lg 2 punkt 2 ja direktiivi 2013/32/EL artikkel 38 lg 1 punkt c iseseisvalt sisutuks. Nimelt näevad need ette kohustuse austada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile. Seejuures märgib kohus täiendavalt, et ka direktiivi 2013/32/EL põhjenduste punkti 44 sõnastusest nähtub, et võimalus taotleda rahvusvahelist kaitset kolmandalt riigilt on turvalise kolmanda riigi määramisel keskse tähendusega. Seega tuleb praegusel juhul analüüsida, kas AÜE-s on olemas süsteem, mille raames on kaebajal võimalik kaitset taotleda ning mis vastaks oma olemuselt Genfi konventsioonile. Sellest sõltub, kas VRKS § 8 lg 2 punktis 4 ja direktiivi 2013/32/EL artikli 38 lg 1 punktis e sätestatud kriteerium on täidetud.

11.1.PPA toob küll otsuses välja ÜRO piinamise vastase konventsiooniga ühinemise ja seeläbi non-refoulement põhimõtte kohaldamise ning selgitab Haagi ringkonnakohtu otsusele viidates, et UNHCR-i andmetel võimaldatakse inimestele praktikas kaitset, kuid kohtu hinnangul ei saa neid asjaolusid samastada võimalusega taotleda pagulasseisundit ning pagulasena tunnustamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile. Kuna Haagi ringkonnakohtu kohtulahendis esitatud väide praktikas kaitse saamise kohta ei ole ühegi päritoluriigi allikaga seotud ning vastavat seost ei nähtu ka otsusest, siis on tegemist paljasõnalise väitega, et isikutele võimaldatakse praktikas kaitset. Asjaolu, et isikuid ei saadeta AÜE-st jõuga välja, ei ole samastatav kaitse andmisega4. Lisaks selgitab PPA otsuses, et AÜE valitsus tunnustab UNHCR-i tegevust, kes aitab riigis määrata seda, kas inimene kvalifitseerub statuudipagulaseks või mitte. Samuti märgib PPA otsuses, et AÜE annab kaitse taotlejatest UNHCR-ile teada. Ühestki päritoluriigi allikast pärinev informatsioon, millele PPA viitab ning millega kohus avalike allikate kaudu tutvus, ei anna alust väita, et AÜE-s oleks tagatud rahvusvahelise kaitse taotlejatele Genfi konventsiooniga sarnased õigused. Vaidlust ei ole, et sellises olukorras, kus riik ei ole loonud rahvusvahelise kaitse süsteemi, ega vastuta tehtud otsuste eest, ei saa pidada süsteemi Genfi konventsiooniga kooskõlas olevaks. PPA väljatoodud päritoluriigi informatsioonist nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlejatega tegelemine on sisuliselt üksnes UNHCR-i õlul. Seda ei saa pidada Genfi konventsiooniga kooskõlas olevaks süsteemiks.
11.2.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et praegusel juhul on täitmata VRKS § 8 lg 2 punkti 4 ja direktiivi 2013/32/EL artikli 38 lg 1 punkti e nõue, mistõttu ei saa kaebaja AÜE-s ka kaitset taotleda ning AÜE-d ei saa tunnustada kaebaja suhtes turvalise kolmanda riigina.
12.Kuna PPA otsus on õigusvastane AÜE turvaliseks riigiks määramisel, siis on õigusvastased ka PPA otsused, mis puudutavad kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ning sissesõidukeelu kohaldamist.
13.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja tühistab PPA 22.07.2020 otsuse. Menetluskulud ja muud menetluslikud taotlused
14.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis tuleb kaebaja menetluskulud PPA-lt välja mõista. Kuna kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, samuti kohtuistungi ning kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimisega seotud kulude kandmisest, siis jäävad need kulud riigi kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Vt PPA 22.07.2020 otsuse punkt 1.2, lk 10 4 (5)

(allkirjastatud digitaalselt) MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 26.02.2021 KOHTUOTSUSEGA.

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 09.08.20263-26-2434/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 09.08.20263-26-2436/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja