Vilmar Venna kaebus Tartu Vangla 12. märtsi 2020. a käskkirja nr 6-2/209 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Vilmar Vend Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vilmar Venna kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16. novembril 2020 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla tunnistas 12. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 6-2/209 Vilmar Venna (kaebaja) süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (TVK) p 1.6.3 rikkumises ning määras kaebajale karistuseks noomituse. Käskkirja kohaselt ei olnud kaebaja vangla teenistujatega viisakas. Tartu Vangla teise üksuse
3-20-751 valvur märkas 14. veebruaril 2020 kell 15.03 eluosakonnas koos praktikandiga ringi tehes kaebajat võõras kambris ning andis kaebajale korralduse sealt väljuda, millele kaebaja ei reageerinud. Valvur avaldas, et kinnipeetavaid on teavitatud, et võõras kambris viibimine on keelatud ning kui kaebaja korraldusele ei allu, on valvuril õigus koostada selle kohta ettekanne. Selle peale väljus kaebaja kambrist ja karjus koridoris vulgaarsusi. Seejärel suundus kaebaja oma kambrisse ja lõi ukse pauguga kinni.
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 6. aprilli 2020. a vaideotsusega nr 1-11/179-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 22. aprillil 2020 kaebuse Tartu Vangla 12. märtsi 2020. a käskkirja nr 6-2/209 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus võttis 7. mai 2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning otsustas 6. juuli 2020. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud käskkiri õiguspärane. Kaebajat süüdistati algselt teises kambris viibimises. Hiljem sai vangla aru, et kaebaja ei ole kohustatud selleks valvuri käest luba küsima ning tõlgendas distsiplinaarmenetluse protokollis kaebaja käitumise ümber ebaviisakaks käitumiseks. Pärast vastulauset on vaidlusaluses käskkirjas märgitud, et kaebaja rikkus viisakalt käitumise kohustusi. Ükski Tartu Vangla teise üksuse valvuri väide pole tõendatud. Kaebaja ei saa aru, miks just ametniku arvamus toimunust on õige. Ametnikku ei saa pidada usaldusväärsemaks kui kinnipeetavat. Kaebaja on kolm aastat olnud ilma distsiplinaarkaristuseta ja järsku hakkas ametnik oma tahte järgi käitumisreegleid paika panema. Valvuri peale on esitatud mitmeid kaebusi. Vanglaametnik elab vahel oma emotsioone kinnipeetavate peal välja, misjärel peavad teised ametnikud teda menetlusega abistama ja teda pooldama.
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
6.1.Kaebajale etteheidetava teo toimepanemine on tõendatud Tartu Vangla teise üksuse valvuri
14.veebruari 2020. a ettekandega. Vastustaja jaoks ei ole eluliselt usutav, et ametnik kirjutaks kaebaja kohta niivõrd spetsiifilisele sõnakasutusele viitava ettekande, mis ei vastaks tõele. Kaebaja väited ettekandes toodud väljendite mitte kasutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad ning kaebaja tahe võib olla suunatud vastutusest vabanemisele. Kaebaja 14. veebruari 2020. a seletuse kohaselt ei öelnud ta valvurile midagi halba, viidates omaette mõminaräpi riimikeste pomisemisele, kuid distsiplinaarmenetluse käigus 12. märtsil 2020 antud seletuses eitab kaebaja ettekandes toodud sõnade kasutamist, väites, et kasutas teisi väljendeid. Kaebaja selgituste usaldusväärsust kahandab veelgi see, et 10. märtsil 2020, kui kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse alustamise teatist, kus olid kaebaja poolt lausutud sõnad välja toodud, ei soovinud kaebaja selgitusi ega vastuväiteid esitada.
6.2.Isegi kui kaebaja oleks talle etteheidetavaid sõnu lausunud omaette, ei muuda see väljendite kasutamist lubatavaks. Väljendeid, mida kaebaja kasutas, ei saa pidada ametnikuga suhtlusel aktsepteeritavaks ning selline käitumine on vastuolus heade käitumise tavadega.
6.3.Karistuse määramisel on analüüsitud karistamise vajadust ning arvestatud on kaebaja varasema käitumisega ja sellega, et tal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Samuti on arvestatud vangistuse täideviimise eesmärkidega ning analüüsitud vaidlusaluses käskkirjas piisava põhjalikkusega, miks on noomituse näol tegemist kõige efektiivsema karistuse liigiga.
3-20-751
KOHTU SEISUKOHT
7.Vaidluse all on, kas kaebaja pani toime Tartu Vangla 12. märtsi 2020. a käskkirjas nr 6-2/209 kirjeldatud süüteo ning kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane.
8.Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega on kaebaja kohustatud täitma TVK p 1.6.3, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Vaidlusaluses käskkirjas heidab vangla kaebajale ette eelnimetatud normi rikkumist põhjendusel, et kaebaja oli ebaviisakas Tartu Vangla teise üksuse valvuri ja praktikandiga.
9.Kuigi kaebaja märgib, et teda süüdistati distsiplinaarmenetluses algselt teises rikkumises, s.o teise kinnipeetava kambris viibimise eest, ei vasta kaebaja väide tõele. Tartu Vangla alustas kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse 10. märtsi 2020. a teatisega, milles on selgelt märgitud, et vangla viib kaebaja suhtes menetluse läbi seoses TVK p 1.6.3 rikkumise kahtlusega. Vangla on TVK p 1.6.3 rikkumisele tuginenud ka 11. märtsi 2020. a distsiplinaarmenetluse protokollis ja vaidlusaluses käskkirjas. Asjaolu, et Tartu Vangla teise üksuse valvuri 14. veebruari 2020. a ettekandes on märgitud, et kaebaja viibis võõras kambris, mis on keelatud, ei tähenda, et kaebajat nimetatud rikkumises distsiplinaarmenetluses süüdistati või teda selle eest karistada kavatseti. Samuti ei ole keelatud menetluse käigus sõnastada TVK p-s 1.6.3 märgitud kohustuse rikkumist erineval viisil, kuid samatähenduslikult, s.o ebaviisakas käitumine vs viisakalt käitumise kohustuste rikkumine. Seega ei ole vangla kaebaja süütegu menetluse käigus ümberkvalifitseerinud ning on järjepidevalt tuginenud viisakuskohustuse rikkumisele.
10.Kaebaja süütegu on tõendatud Tartu Vangla teise üksuse valvuri 14. veebruari 2020. a ettekandega, mille tõesuses puudub kohtul alus kahelda. Ettekandes kirjeldab valvur, milliseid väljendeid kaebaja valvuri ja praktikandi suunas karjuval toonil kasutas ning seda, et kaebaja lõi oma kambri ukse pauguga kinni. Kuigi sotsiaalsed käitumisreeglid ei ole üheselt defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas või mitte, on alati mingil määral subjektiivne, on kohtu hinnangul kaebaja kasutatud väljendid ilmselgelt viisakusnormidega vastuolus. Kohus ei pea vajalikuks ega väärikaks kaebaja kasutatud ebaviisakaid väljendeid kohtuotsuse põhjendavas osas detailselt kajastada. Kaebaja kasutatud sõnastus on piisava põhjalikkusega vaidlustatud käskkirjas ning distsiplinaarmenetluses kasutatud ettekandes kajastatud ning kohtu hinnangul on need ilmselgelt vulgaarsed ning adressaadi suhtes halvustava iseloomuga. Samuti ei saa viisakaks pidada ukse pauguga kinni löömist ning kõrgendatud hääletooni kasutamist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15, p 24).
11.Kuigi vanglaametniku ütlustel ei ole ette määratult suuremat kaalu võrreldes kinnipeetava ütlustega, peab kohus käesoleval juhul kaebaja selgitusi ja väidet selle kohta, et ta rikkumist toime ei pannud, vähem usaldusväärsemaks kui Tartu Vangla teise üksuse valvuri 14. veebruari 2020. a ettekannet. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis seaksid vanglaametniku ettekandes kajastatud teabe usaldusväärsuse kahtluse alla. Valvuril puudub kohtule teadaolevalt motivatsioon ja põhjus ebatõeseid selgitusi anda. Samas on aga tõenäoline, et kaebaja soovib oma rikkumisele leida erinevaid õigustusi, et vastutusest vabaneda. Kohtule on usutav, et kaebaja võis talle antud korralduse peale teise kinnipeetava kambrist väljuda ärrituda ning end seetõttu ebaviisakalt väljendada. Kaebaja väidete usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et tema selgitused
3-20-751
14.veebruari 2020. a intsidendi kohta on ajas muutunud. Esmalt põhjendas kaebaja
14.veebruari 2020. a selgituses, et lausus omaette mõminaräpi riimikesi, kuid 12. märtsi 2020. a vastuväidetes põhjendab, et kritiseeris endamisi vanglas esinevat korda. Kui
14.veebruari 2020. a selgituses ei eitanud kaebaja vangla kirjeldatud ebaviisakate väljendite kasutamist, kuigi märkis, et ei öelnud neid valvurile ja praktikandile, siis 12. märtsi 2020. a vastuväidetes asus kaebaja seisukohale, et ei kasutanud üldse vangla kirjeldatud väljendeid, vaid tema laused olid teistsuguse sõnastusega. Eeltoodule tuginedes peab kohus vanglaametniku ettekandes kajastatut kaebaja vastupidistest selgitustest usaldusväärsemaks.
12.Rikkumist välistavaks asjaoluks ei ole kaebaja distsiplinaarmenetluses antud selgitused, mille kohaselt ei olnud kaebaja kasutatud väljendid suunatud valvurile ja praktikandile. Ka sellisel juhul on tegemist TVK p 1.6.3 rikkumisega. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kinnipeetava poolt ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ja lubatavaks isegi see, kui need ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks asjaolu, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see toimub otsese vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-14-50267, p 15; 9. augusti 2012. a otsus asjas nr 3-11-224, p 9).
13.Kaebaja väited distsiplinaarmenetluse läbiviija erapooletuse kohta on paljasõnalised. Asjaolu, et kaebaja ei ole nõus tema karistamisega, ei tähenda, et menetlus oli erapoolik ning suunatud kaebaja ebakohasele karistamisele. Vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud nõuetekohaselt, tutvustanud kaebajale asjakohaseid materjale ja võimaldanud tal esitada oma seisukohti, mida on vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt analüüsitud.
14.Seega on kaebaja toime pannud distsiplinaarsüüteo, mille eest võis teda vastavalt VangS § 63 lg-le 1 distsiplinaarkorras karistada. Arvestades Tartu Vangla 12. märtsi 2020. a käskkirjas nr 6-2/209 toodud põhjendusi, ei saa pidada kaebajale VangS § 63 lg 1 p 1 alusel karistuseks määratud noomitust ebaproportsionaalseks karistuseks. Vangistust reguleerivate õigusaktide täitmine tagab vanglas distsipliini ja julgeoleku ning on oluline, et kinnipeetavad neid järgiks. Vangistuse peamine eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele (VangS § 6 lg 1) ning see hõlmab endas ka oskust kasutada ühiskonnas aktsepteeritavaid käitumisnorme. Ebaviisakale käitumisele reageerimata jätmine annaks vale signaali kõikidele kinnipeetavatele, kuivõrd võib julgustada ka neid ebaviisakalt käituma. Vangla teenistujatega ebaviisakas käitumine õõnestab teenistujate autoriteeti, mille tagajärjeks võib olla oht vangla julgeolekule. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke.
15.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 12. märtsi 2020. a käskkiri nr 6-2/209 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud, sh kaebaja tasutud riigilõiv, jäävad nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.