Rahvastik › Muu rahvastik

1(3)

Kohtu hinnangul ei tulene kaebaja õigust nõuda oma surnud isa kohta käivate perekonnaseisuandmete parandamist ka perekonnaseisutoimingute seadusest (PKTS) ega rahvastikuregistri seadusest (RRS). PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel. Lõike 4 kohaselt on isikul õigus nõuda enda perekonnaseisuandmete parandamist, sh õigus pöörduda vastava asjaolu tuvastamiseks kohtusse. RSS § 32 lg 3 punktist 1 tuleneb, isikul on õigus nõuda ainult tema enda kohta käivate andmete parandamist ja § 33 lg 3 kohaselt võib volitatud töötleja vastutava töötleja loal andmete parandamisest keelduda. RSS seletuskirja kohaselt võib keelduda eelkõige juhtudel, kus inimesed nõuavad dokumente esitamata oma perekonnaseisu või nimede parandamist ehk paranduste tegemist, milleks puudub õiguslik alus.1 Lisaks ei ole RSS § 44 punktist 1 tulenevalt isikul isegi oma vanemate (juhul, kui vanemad pole isiku eeskostel) andmetele juurdepääsu õigust. Eeltoodust tuleneb selgelt, et isikul on õigus nõuda enda kohta käivate perekonnaseisuandmete parandamist, mistõttu leiab kohus, et käesoleval juhul puudub kaebajal kaebeõigus oma isa kohta käivate andmete parandamise nõudmiseks ja seetõttu tuleb kohustamiskaebus tagastada. Kaebaja eesmärgiks võib olla võimaliku tsiviilvaidluse tarvis rahvastikuregistri kande muutmine. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2020 määruse nr 3-19-2449 punktis 17 on selgitatud, et kaebusega halduskohtusse pöördumise iseseisvaks eesmärgiks HKMS § 121 lg 2 p 2 tähenduses ei saa tsiviilvaidluses tõendi loomine. RRS § 6 lg 1 sätestab, et rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Samas ei eeldata andmete õigsust perekonnaseisuandmete (vallaline, abielus, lesk, lahutatud) kohta, kui rahvastikuregistrisse ei ole kantud nende andmete rahvastikuregistrisse kandmise aluseks olnud perekonnaseisudokumentide andmeid (lg 3). Seega kuivõrd neil andmetel puudub käesoleval juhul õiguslik tähendus, tuleb neid võimalikus tsiviilvaidluses hinnata kogumis muude tõenditega. Halduskohtu ülesanne ei ole aga võimaliku tsiviilvaidluse tarvis tõendite loomine.

Rahvastikuregistri seaduse eelnõu (382 SE) seletuskiri, lk 20-21. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d3beed6e-7b7b-4e39-af91-1e2ad5ecd73c.

2(3)

1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 130 lg 1) (vt Riigikohtu 09.10.2019 otsuse nr 2-17-12721 p 15). Pärimistunnistus on tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kui kohus tuvastab, et isik on pärija, s.o tema pärimisõiguse, asendab kohtuotsus pärimistunnistust (vt Riigikohtu 18.12.2007 otsuse nr 3-2-1-125-07 p 162). Seega, kui kaebajal on vaja tõendada oma pärimisõigust, kuid notar keeldub pärimistunnistuse tõestamisest põhjusel, et kaebaja pärimisõigus pole piisavalt tõendatud, tuleks kaebajal oma pöörduda oma isa surmaaegse elukoha järgsesse maakohtusse nõudega tuvastada, et kaebaja on oma isa XX seadusjärgne pärija (TsMS § 96 lg 1 ja § 368 lg 1). Seejuures tuleb kaebajal põhjendada, milline õiguslik huvi tal hagi esitamiseks on. Tuvastushagi tuleks esitada selle pärandi vastu võtnud pärija vastu, kes pärib juhul, kui kaebaja ei oleks pärija. Kaebaja saab oma pärimisõiguse tuvastamiseks hagi esitamisel nõuda ka asjaolu, et tema isa surma ajal kehtis isa abielu CC-ga, tuvastamist. Kuivõrd kohtuotsus asendab vajadusel pärimistunnistust, ei ole kaebajal, juhul kui maakohus kaebaja pärimisõiguse tuvastab, tarvis notarilt eraldi tõestatud pärimistunnistust saada. Samuti ei mõjuta sellisel juhul rahvastikuregistri võimalikud ebaõiged andmed kaebaja isa esimese abielu lõppemise aja kohta enam kaebaja õigusi oma isa järelt pärimisel.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin

Riigikohtu otsuses viidatud PärS § 1401 lg 2 on praegu kehtiva PärS § 171 lõikega 1 samasisuline.

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.