XX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 08.04.2019.a jalutuskäiguga
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja XX Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Kristo Kulo
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
3.Asendada otsuse tähemärgiga X.
Edasikaebamise kord
avaldamisel
kaebaja
nimi
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 23.10.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.XX (kaebaja) esitas 18.06.2019 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 14-16) 200 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Taotluse kohaselt ei võimaldatud kaebajale 08.04.2019 jalutuskäigu katkestamist tungiva tualetivajaduse tõttu. Kaebaja kannatas ebamugavust ja valu. Tekkis osaline põie tühjenemine püksi, seda nägid teised kinnipeetavad. Vangla alandas kaebaja väärikust.
2.Tartu Vangla (vastustaja) jättis 16.08.2019.a otsusega nr 1-13/135-2 (tl 17) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebajal oli võimalus lahkuda jalutuselt kell 18:36, kaebaja seda ei teinud. Kaebaja teatas jalutuse katkestamise soovist kell 18:50. Kuna jalutuse lõpuni oli jäänud 10 minutit ja kaebaja varem võimalust lahkuda ei kasutanud, siis ei pidanud valvur kaebaja soovi piisavalt usutavaks ja põhjendatuks. Jalutuskäigu lõpus kaebajat läbi otsinud valvur ei märganud midagi tavapäratut. Videosalvestiselt ei nähtu, et teised kinnipeetavad
oleksid kaebajale tähelepanu pööranud. Kaebaja ei põe haigust, millega kaasneks ootamatu ja valusid tekitav urineerimisvajadus. Ei ole välistatud, et kaebajal tekkis loetud minutid pärast jalutuselt lahkumise võimalust tungiv vajadus urineerida, kuid täiskasvanud terve inimene suudab sellist vajadust mõnda aega kontrollida. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist, et vangla oleks kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning süüliselt tema inimväärikust alandanud. Isegi juhul, kui kaebajale tualeti kasutamise mittevõimaldamine võis tuua kaasa mõningaid kannatusi ja ebameeldivusi, ei ole alust käsitleda seda mittevaralise kahjuna, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele.
3.Kaebaja esitas 09.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu 200 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes. 22.01.2020 ja 27.08.2020 esitas kaebaja kohtule oma täiendavad seisukohad asjas. Kaebajale ei võimaldatud 08.04.2019 kell 18.00-19.00 toimunud jalutuskäigul tualeti kasutamist vaatamata tugevale vajadusele. Kaebaja pöördus oma sooviga stenofoni kaudu valvur P. Kärneri poole. Valvur ütles esmalt, et kohe tuleb, kuid hiljem, et vanemvalvur K. Kilk keelas enne kella 19 kedagi jalutuskäigult ära tuua. On õige, et kaebaja ei pöördunud mööda läinud vanemvalvur A. Tilksoni poole, kuid ta ootas valvur P. Kärneri tulekut ja ei pidanud vajalikuks kõigile oma vajadusest jutustada. Kaebaja jalutuskäigult äratoomine ei oleks võtnud palju aega. Kaamerate kontroll ei ole piisav, kuna erinevatest kaameratest on erinev rakurss ja pole teada, kas kontrolliti kõiki kaameraid. Valvur ei pruukinud juhtunu tagajärgi märgata, kuna läbiotsimisel on kinnipeetav valvuri poole seljaga. Vangla ei võtnud seletusi kaebajaga koos jalutanud kinnipeetavalt või kaebaja kambrikaaslaselt. Kaebajal tekkis valu alakõhus ja osaline põiepidamatus, mis tingis ebamugavust ja häbi teiste kinnipeetavate ees. Kaebajal ei ole kohustust jalutada vähemalt tund aega. Kaebaja ei ole rahul vangla suhtumise ja ametnike tegevusega kahju põhjustanud olukorra ning sellele järgnevalt vanglale esitatud kaebuse lahendamisel.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelses menetluses esitatud põhjenduste juurde (vt otsuse punkti 2). Vastutaja lisas, et kaebajal ei ole õigust otsustada värskes õhus viibimise aja või vangla territooriumil liikumise võimaluse üle. Jalutuskäigu ajal tualeti kasutamise võimaluse puudumine on vangistusega kaasnev paratamatu piirang. Isegi kui kaebaja väited tualeti kasutamise vajaduse kohta vastavad tõele, ei olnud kaebaja kannatused sedavõrd intensiivsed, et pidada neid väärikust alandavaks kohtlemiseks. Mittevaralise kahju hüvitamine rahas on Eestis erandlik ja piiratud. Kaebaja põhiõigusi ei ole riivatud sedavõrd oluliselt, et õigustatud oleks rahalise hüvitise määramine. Kohtu seisukoht
5.Kaebaja väidab, et tal tekkis 08.04.2019 jalutuskäigu ajal tugev urineerimisvajadus, mis tõi kaasa kannatusi ja valu ning põie osalise tühjenemise püksi. Vangla ei ole eitanud, et kaebajal võis kiireloomuline urineerimisvajadus tekkida, kuid ei ole pidanud usutavaks tema väiteid põie osalise tühjenemise ja tekkinud kannatuste suuruse kohta. Halduskohtu hinnangul võib pidada tõendatuks, et kaebajal tekkis ligikaudu 10 minutit enne jalutuskäigu lõppemist vajadus urineerida ning kaebaja teavitas sellest vajadusest vanglaametnikke kolmel korral terminali vahendusel.
6.Tõendatuks ei saa pidada kaebaja väidet, et tal tekkis põie osaline tühjenemine püksi ning et selle tagajärg oli teistele isikutele nähtav (kaebaja väitel oli tema pükstel väljaspool 6-8 cm
diameetriga märg laik). Videosalvestise kirjelduse (tl 13, 41) põhjal ei nähtu salvestiselt, et kaebaja püksid oleksid märjad või et kaebajat läbi otsinud vanglaametnik või teised kinnipeetavad oleksid kaebaja juures midagi ebatavalist märganud. Kohtul puudub võimalus vaadelda videosalvestist. Kohus palus 17.01.2020.a määruse punktis 5 vastustajal videosalvestise esitada, kuid vastustaja teatel ei olnud videosalvestis sel ajal enam säilinud. Kaebaja ei väida ja kohtule esitatud kaebaja avaldustest (tl 11-12, 14-16) ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud kohtueelses menetluses vastustajalt videosalvestise kui tõendi säilitamist. Kaebaja heidab kaebuses vastustajale ette, et vastustaja ei küsitlenud kohtueelses menetluses kaebajaga koos jalutanud kinnipeetavat ja kaebaja kambrikaaslast. Kaebaja ei ole kohtule tõenditena esitanud nende isikute kirjalikke seletusi või taotlenud kohtult nende ülekuulamist tunnistajatena. Käesolevas punktis käsitletud kaebaja väite tõendatus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna see ei mõjuta vastustaja tegevuse õiguspärasust (vt otsuse punkti 14). Seda arvestades ei pidanud kohus vajalikuks eelnimetatud tõendite kogumist omal algatusel.
7.Kaebaja taotleb talle jalutuskäigu katkestamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise aluseid käsitleb täpsemalt RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda avaliku võimu kandjalt mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt oma väärikuse alandamise korral. Eelnevast tulenevalt on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks, et kaebaja jalutuskäigu katkestamata jätmine oli vangla õigusvastane ja süüline tegu, mis tõi kaasa kaebaja väärikuse alandamise.
8.Vangistuse täideviimisel on kinnipeetavalt võetud vabadus ning ta on allutatud vangistusseaduses (VangS) ja muudes seadustes sätestatud piirangutele. Karistuse kandmisega kaasnevad kinnipeetava jaoks paratamatult teatud kannatused ja ebameeldivused. Vangistuse täideviimisega kaasnevate piirangute üheks osaks on see, et kinnipeetaval ei ole võimalik ise otsustada oma viibimisaja ja -koha üle vangla territooriumil. Kohus nõustub vastustajaga, et VangS § 8 lg-st 1, justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg-st 3 ja Tartu Vangla direktori 11.02.2013.a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-st 4.1. tulenevalt saavad kinnipeetavad liikuda Tartu Vangla territooriumil väljaspool oma eluosakonda ainult saatmiskava, korrapidaja või korrapidaja abi korralduse alusel ja koos vanglateenistujast saatjaga. Sellest, et kinnipeetaval on VangS § 55 lg 2 kohaselt subjektiivne õigus veeta vähemalt üks tund päevas värskes õhus, ei saa teha järeldust, et tal on ka subjektiivne õigus otsustada selle üle, millal ja kus ta seda õigust kasutab.
9.Vangistust reguleerivad õigusaktid ei käsitle olukorda, kus kinnipeetav soovib jalutuskäigu
enne selle lõppemist katkestada, sh tualeti kasutamise vajaduse tõttu. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eraõiguses tunnustatakse üldist hoolsus- ja käibekohustust, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Kohtu hinnangul saab ka VangS § 41 lg-st 1 tuletada eeltooduga sarnase põhimõtte, mis paneb vanglale kohustuse rakendada mõistlikult vajalikud abinõud selleks, et kinnipeetavaid ei koheldaks nende inimväärikust alandavalt. Eeltoodu tähendab, et kinnipeetaval pidi olema võimalus teatada tualeti kasutamise vajadusest ning vastustajal tuli see taotlus kaalutlusõiguse alusel lahendada. Samas kinnipeetava soovist kasutada tualetti ei tulene, et vanglateenistuse ametnik peaks kohe ja mistahes muid asjaolusid arvestamata kinnipeetava värskes õhus toimuva jalutuskäigu katkestama. Juba ainuüksi vangla julgeoleku ja korra tagamise vajadusest tulenevalt ei ole võimalik eeldada, et ühe kinnipeetava soov kasutada tualetti peaks tooma kaasa jalutuskäigu kohese katkestamise ja kinnipeetava tualetti saatmise vanglateenistuse ametniku poolt, isegi kui see tooks kaasa teiste jalutuskäigul viibivate kinnipeetavate järelevalvetuse. Ka vastustaja möönab, et kinnipeetaval on õigus teatada jalutuskäigu katkestamise soovist ning et mõjuval põhjusel seda võimaldatakse (tl 20).
10.Kaebaja väitel tekkis tal vajadus minna tualetti kell 18.40 ja ta pöördus valvuri poole esimest korda kell 18.50. Pärast seda helistas ta valvurile veel kahel korral. Jalutuskäik lõppes kell 19.00. Vangla vastusele lisatud videosalvestise vaatluse protokollist tuleneb, et kaebajal oli võimalus jalutuskäik lõpetada kell 18.41, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Kaebaja pöördus esimest korda terminali kaudu valvuri poole kell 18.47. Jalutuskäik lõppes kell 19.00. Vastustaja ei tuginenud kaebaja taotluse lahendamisel sellele, et puudus võimalus kaebajat jalutuskäigult ära tuua, seetõttu ei käsitle kohus kaebaja väiteid selle kohta, kas vanglateenistuse ametnikud olid vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal hõivatud muude tööülesannetega. Vastustaja väitel ei hinnanud kaebaja teate vastu võtnud vanglaametnikud kaebaja jalutuskäigu katkestamist piisavalt põhjendatuks.
11.Kohtu hinnangul ei saa vastustajale ette heita eksimusi kaalutlusõiguse teostamisel. Ajavahemik, mis jäi esmakordse tualeti kasutamise soovist teavitamise ja jalutuskäigu lõpu vahele, ei saanud kummagi menetlusosalise väidetest lähtudes olla pikem kui 13 minutit. Vastustaja sai lähtuda sellest, et kuus minutit enne esmakordset pöördumist ei olnud kaebajal soovi jalutuskäigult lahkuda. Kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal põdenud haigust, mis tinginuks tavapärasest erineva tualeti kasutamise vajaduse. Kohtu hinnangul leidis vastustaja eeltoodut arvestades õigesti, et jalutuskäigu lõpuni jäänud aeg oli lühike ajavahemik, mille vältel suudab terve täiskasvanud inimene oma urineerimise vajadust ilma suurema pingutuseta kontrollida. Isegi kui urineerimisvajaduse tekkimisega kaasnes kaebaja jaoks põie osaline tühjenemine püksi, oli tegemist sellise tagajärjega, mida vanglateenistuse ametnik täiskasvanud terve inimese puhul eeldama ei pidanud.
12.Olukorraga, kus inimesel ei ole võimalik oma soovi järgi rahuldada oma loomulikke kehalisi vajadusi, võivad kaasneda tema jaoks kannatused. Kui need kannatused ületavad teatud intensiivsuse määra, siis on tegemist väärikust alandava kohtlemisega VangS § 41 lg 1 tähenduses. Samuti võidakse sellise piiranguga kahjustada isiku tervist. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist põhjusel, et tualeti kasutamise võimaluse andmata jätmisega alandati tema inimväärikust. Kaebaja ei tugine sellele, et vastustaja on kahjustanud tema tervist ehk juhtunu tagajärjel on kaebajal tekkinud ja diagnoositud haigus või tuvastatud tervisekahjustus. Seega tuleb käesoleva kohtuasja asjaoludel hinnata üksnes seda, kas kaebajale tualeti kasutamise mittevõimaldamine võis põhjustada talle sellise intensiivsusega kannatusi, mis võivad kujutada endast tema inimväärikuse alandamist ja oleksid seega käsitletavad kahju tekitamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus leiab, et otsuse punktis 11 toodust lähtudes ei saanud kaebajal seoses tualeti kasutamise võimaluse ajutise puudumisega tekkinud kannatused olla sedavõrd intensiivsed, et neid võiks käsitleda tema inimväärikuse alandamisena vangla poolt.
13.Kaebaja väitel mõjutas asja lahendamist kohtueelses menetluses see, et vaidlusaluse juhtumiga seotud ja kaebaja selgitustaotlusele vastanud vanglaametnikel (A. Tilkson, K. Kilk, K. Piller-Petrov, N. Haljaste) on sõbralikud suhted. Kohtu hinnangul ei oma see asjaolu tähtsust. Kaebaja kahju hüvitamise taotluse suhtes teinud otsuse valmistas ette vanemjurist M. Altsaar ja allkirjastas direktori asetäitja J. Riives. Kaebaja viitab sellele, et otsuse punktis 2 nimetatud vastustaja otsuses on valed tema Tartu Vanglasse ja S6 osakonda paigutamise kuupäevad. See väide on iseenesest õige, aga kaebaja välja toodud vead ei saanud kohtu hinnangul mõjutada asja lahendamist.
14.Kokkuvõttes leiab kohus, et täitmata on kaks olulist kahju hüvitamise eeldust. Määravat tähtsust omab see, et vastustajale ei saa ette heita õigusvastast tegevusetust. Lisaks ei ole kaebajal tekkinud mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Sel juhul ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik ning puudub vajadus kontrollida muude kahju hüvitamise eelduste täidetust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud, muud taotlused
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
16.Kaebaja palus mitte avaldada otsuses tema isikuandmeid (tl 36). Kohus rahuldab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja taotluse ning asendab otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X. Muid kaebaja identifitseerimist võimaldavaid andmeid otsus ei sisalda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.