J. K kaebus Viru Vangla 23.03.2020 käskkirja nr 63/256-1 ja 27.04.2020 vaideotsuse nr 6-12-/872 tühistamiseks
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus üle minna tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele.
2.Lõpetada haldusasja menetlus.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Viru Vangla 23.03.2020 käskkirjaga nr 6-3/256-1 tunnistati J. K süüdi Viru Vangla kodukorra 1.12.7 rikkumises ja määrati talle vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 alusel distsiplinaarkaristuseks 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine.
J. K esitas 06.04.2020 Viru Vanglale vaide, milles taotles 23.03.2020 käskkirja nr 6-3/2561 kehtetuks tunnistamist.
3.Viru Vangla jättis 27.04.2020 vaideotsusega nr 6-12-/87-2 vaide rahuldamata.
4.J. K edastas vangla kaudu 21.05.2020 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse, milles taotles Viru Vangla 23.03.2020 käskkirja nr 6-3/256-1 ja 27.04.2020 vaideotsuse nr 6-12-/872 tühistamist. Koos kaebusega esitas J. K menetlusabi taotluse, milles taotles kohtult kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist seoses maksejõuetusega. Ühtlasi andis kaebaja kohtule teada, et ta on nõus haldusasja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
3-20-1006
5.Tartu Halduskohus rahuldas 24.07.2020 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse, vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat vastama kaebusele.
6.Vastuses kaebusele teatas vastustaja kohtule, et ta tunnistas käskkirja nr 6-3/256-1 täielikult kehtetuks ja taotles kohtult halduskohtumenetluse lõpetamist.
7.Tartu Halduskohus selgitas 28.08.2020 kirjas kaebajale, et tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-st 4 ja lg-st 2 on kaebajal õigus taotleda kohtult ülemineku lubamist tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ja haldusasja menetluse jätkamist.
8.Kaebaja edastas 03.09.2020 vangla kaudu kohtule taotluse, milles taotles kohtult tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku lubamist preventiivsel eesmärgil ja menetluse jätkamist. Kohtu seisukoht
9.Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 4 kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Vastustaja teatas kohtule, et Viru Vangla 23.03.2020 käskkiri nr 6-3/256-1 tunnistati 13.08.2020 otsusega nr 6-12/87-3 kehtetuks.
10.HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
11.Kaebaja esitas kohtule taotluse, milles soovis realiseerida HKMS § 152 lg-s 2 sätestatud õigust ehk üle minna Viru Vangla 23.03.2020 käskkirja nr 6-3/256-1 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ja jätkata menetlust. Kaebaja selgitas kohtule, et üleminek ühelt nõudelt teisele ja menetluse jätkamine on talle vajalik selleks, et vältida sarnaste tema õiguste rikkumist vanglas ja vanglasüsteemis laiemalt.
12.Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub antud juhul Viru Vangla 23.03.2020 käskkirja nr 6-3/256-1 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku vajadus ja vajadus menetluse jätkamise osas.
12.1.Esmalt selgitab kohus, et tuvastamisnõudele üleminek on lubatud vaid juhul, kui on alust arvata, et rikkumine võib toimuda sama vastustaja poolt sama kaebaja suhtes. Kui kaebaja soovib vältida tema õiguste rikkumisi teiste vastustajate poolt (nagu mainis kaebaja vanglasüsteemis tervikuna), ei ole see kaalukas argument, et jaatada õiguskaitsevajadust. Eelduslikult järgivad haldusorganid (teised vanglad) seadust ja teisi vangistust puudutavaid õigusakte ja kohaldavad neid õiguspäraselt. Pelgalt teoreetiline võimalus, et kaebaja paigutatakse ümber teise vanglasse või peale vabanemist ta võib uuesti sattuda teise vanglasse, ei anna kaebajale õigust taotleda juba kehtetuks tunnistatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil.1
RKHKo 3-3-1-24-10, p 20.
3-20-1006
12.2.Kohtupraktika kohaselt preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. Kui kinnipeetaval on võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, ei ole toodud preventiivne huvi piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks.2 Kohus on seisukohal, et kaebajal on võimalus hoiduda analoogsetest olukordadest. Haldusasja materjalide kohaselt lavastas kaebaja koos kaaskinnipeetavaga kakluse, mis oli distsiplinaarmenetluse alustamise ajendiks. Seega, distsiplinaarmenetlus sai alguse tänu kaebaja käitumisele. Järelikult juhul, kui kaebaja ei soovi selliste olukordade kordamist, saab ta ise olla õiguskuulekas ning vältida vägivalla kasutamist instseneerivaid toiminguid.
12.3.Kaebaja peamiseks etteheiteks vastustajale oli see, et ta ebaõigesti hindas tõendeid, faktilisi asjaolusid ja kvalifitseeris kaebaja poolt toime pandud teo kehalise väärkohtlemisena kaaskinnipeetava suhtes. Tulenevalt Viru Vangla 13.08.2020 otsusest nr 6-12/87-3 vaidlustatud käskkiri ei vasta kõikidele haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 4 ning § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele, kuna vangla tugines distsiplinaarmenetluse läbiviimisel valele õiguslikule alusele. 23.03.2020 koostatud distsiplinaarmenetluse käskkirjas nr 6-3/256-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.7 rikkumise eest. Antud punkt sätestab, et kinnipeetaval on keelatud kasutada vägivalda teiste kinnipeetavate, vanglateenistujate ning teiste isikute suhtes. Vastustaja poolt läbi viidud menetluses ei tuvastatud, et kaebaja ja teine kinnipeetav oleks oma tegevusega üksteise suhtes vägivalda tarvitanud, mistõttu selle sätte alusel karistamine on olnud ekslik.
12.4.Eelnevast nähtub, et vastustaja tunnistas täielikult enda viga, millele juhtis tähelepanu kaebaja kaebuses. Seega poolte vahel puudub nii faktiline kui ka õiguslik vaidlus selle üle, kas kinnipeetavate vahel instseneeritud füüsiline konflikt sattub Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.7 faktilise koosseisu alla ja saab olla kvalifitseeritud nimetatud punkti rikkumisena. Järelikult puudub ka vajadus veel kohtu poolt tuvastada Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.7 kohaldamisel subsumeerimise vea. Teisisõnu on halduskohtumenetluses kujunenud selge faktiline ja õiguslik olukord.
12.5.Kuna vastustaja juba tunnistas enda viga ehk poolte vahel puudub vaidlus Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.7 kohaldamise üle, ei pea kohus põhjendatuks veel kord halduskohtumenetluses tunnistada vaidlusalust käskkirja õigusvastaseks, kuna tõenäosus, et samade faktiliste asjaolude ilmnemisel kohaldab jälle vastustaja kaebaja suhtes ebaõigesti Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.7, on väga väike. Isegi juhul, kui olukord kordub, saab kaebaja viidata Viru Vangla 13.08.2020 otsusele nr 6-12/87-3 ja tõhusalt end kaitsta, arvestades kõiki uusi faktilisi asjaolusid vaidemenetluses ja edaspidi ka halduskohtumenetluses.
12.6.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebajal puudub õiguslik vajadus üle minna Viru Vangla 23.03.2020 käskkirja nr 6-3/256-1 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ja õiguslik vajadus menetluse jätkamise osas.
13.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja eesmärgiks vaidlustada eraldi Viru Vangla 23.03.2020 käskkirjast nr 6-3/256-1 ka Viru Vangla 27.04.2020 vaideotsust nr 6-12-/87-2. Sel põhjusel ei pea kohus vajalikuks jätkata menetlust ka vaideotsuse vaidlustamise osas.
RKHKm 3-3-1-75-16, p 8.1.
3-20-1006
14.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 152 lg 1 p-st 4 ja lg-st 2, jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse Viru Vangla 23.03.2020 käskkirja nr 6-3/256-1 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku osas ja lõpetab menetluse käesolevas haldusasjas tervikuna.
15.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus on seisukohal, et kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest. Samas nähtuvalt haldusasja materjalidest puuduvad kaebajal HKMS § 101 lg-s 1 sätestatud menetluskulud. Seega jätab kohus võimalikud menetluskulud tulenevalt HKMS § 108 lg-st 11 poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.