M.L.i kaebus Tartu Linnavalitsuse 10. veebruari 2020. a viivistasu otsuse nr 2725004906 ja 26. veebruari 2020. a vaideotsuse nr VVO-20-0103 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – M.L. Vastustaja – Tartu linn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.L.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. septembril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.M.L.i (kaebaja) sõidukit Lancia Voyager pargiti 10. veebruaril 2020 Tartus tasulisel parkimisalal B-piirkonnas. Parkimise eest tasuti nutitelefoni rakendusega, kuid parkimine katkes ühe minuti pärast.
2.Parkimistasu maksmise kontrollimisel selgus, et tasutud parkimisaega on ületatud ja Tartu Linnavalitsus määras 10. veebruari 2020. a viivistasu otsusega nr 2725004906 parkimise eest viivistasu summas 30 eurot (dtl 10, 21).
3.Kaebaja esitas 10. veebruari 2020. a otsuse peale vaide (dtl 11, 22-23), mille Tartu Linnavalitsus jättis 26. veebruari 2020. a vaideotsusega nr VVO-20-0103 rahuldamata (dtl 79).
4.Kaebaja esitas 5. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis vaidlustada Tartu Linnavalitsuse 26. veebruari 2020. a vaideotsust nr VVO-20-0103 taotledes selle muutmist ja vaide rahuldamist (dtl 4-5).
5.Tartu Halduskohus tõlgendas kaebuses esitatud nõudeid ja leidis, et lisaks vaideotsuse vaidlustamisele tuleb kaebus lugeda esitatuks ka Tartu Linnavalitsuse 10. veebruari 2020. a viivistasu otsuse nr 2725004906 peale ning seda selle otsuse tühistamise nõudes. Tartu Halduskohus võttis 16. märtsi 2020. a määrusega menetlusse kaebuse Tartu Linnavalitsuse
10.veebruari 2020. a viivistasu otsuse nr 2725004906 ja 26. veebruari 2020. a vaideotsuse nr VVO-20-0103 tühistamiseks (dtl 13-14). Sama määrusega kohustati vastustajat kaebusele vastama hiljemalt 6. aprillil 2020.
6.Vastustaja esitas 6. aprillil 2020 kohtule vastuse kaebusele (dtl 24-27).
7.Tartu Halduskohus otsustas 30. aprilli 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 30-31).
8.Kaebaja esitas 10. juulil 2020 kohtule vastuväite vastustaja seisukohale (dtl 34-35).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja taotleb Tartu Linnavalitsuse 10. veebruari 2020. a viivistasu otsuse nr 2725004906 ja 26. veebruari 2020. a vaideotsuse nr VVO-20-0103 tühistamist, väites järgmist: 1) 10. veebruaril 2020 kell 10:08 pargiti sõidukit Lancia Voyager (xxx) Tartus tasulisel parkimisalal B-piirkonnas Aleksandri tänav 14 vastas. Auto parkimise eest tasuti nutitelefoni rakendusega. Teadmata põhjusel on nutirakendus katkestanud parkimise järgmisel minutil umbes 10 sekundi pärast. Vaatamata rakenduse arendaja (Tele2) informatsioonile, et auto parkimise limiit on vaikimisi seadistatud keskmiselt 4 tunniks kehtivast parkimistasu määrast, lõppes parkimine kõigest 1 minut pärast parkimise alustamist. 2) Parkimisrakenduse arendaja (Tele2) hinnangul võis parkimise lõpetada kasutaja tahtmatu tegevuse käigus. Arvestades parkimise alustamise ja parkimise katkemise vahelist ajavahemikku, võis selline asi tõepoolset toimuda telefoni kotti või taskusse pistes, kuigi telefoni avamiseks on vaja aktiveerida telefon pin-koodi või sõrmejälje
3-20-415 lugeja abil. Kontrolli teostamise ajal kell 10.56 ei olnud sõiduki parkimise eest parkimistasu makstud. 3) Tartu Linnavolikogu määruse "Parkimistasu" § 5 lg 2 p 2 alusel Aleksandri tänaval parkimistasu maksmise kohustus 90 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Kontrolli hetkel oli parkimise algusest möödunud 48 minutit. Parkimise alustaja lahkus auto juurest heas usus, et auto on pargitud ja parkimistasu makstud. Isegi kui kontrolör ei suutnud koha peal tuvastada parkimisaja alustamist, siis vaide menetleja sai hinnata olukorda põhjalikumalt ning tuvastada parkimisaja alguse ning ka selle, et parkimise lõpetamine ei olnud tahtlik ja teadlik tegevus vaid ebasoodsate asjade kokkulangemine, seda enam, et korrektse märgistuse puhul ei oleks olnud parkimistasu maksmine veel vajalik. 4) Lisaks ei laekunud parkimisrakenduse arendajalt ka teavet selle kohta, et auto parkimine on katkestatud või peatatud. Ei ole teada, kas selline kinnitus peaks rakendusest saabuma või mitte. Kuigi parkimisrakenduse arendaja on kinnitanud, et nende teada ei olnud sellel päeval parkimissüsteemis häireid, siis ei saa seda välistada. 5) Viivistasu on oma olemuselt karistus. Karistuse suurus peaks sõltuma tahtlusest. Kaebaja ei ole nõus olukorraga, kus viivistasu otsuse peale esitatud vaide lahendamisel ilmsiks tulnud asju ei arvestata viivistasu otsuse tegemisel, justkui ei ole vahet, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või tahtmatult.
10.Tartu Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Ekslik on kaebaja seisukoht, et oma olemuselt on viivistasu karistus. Õiguskantsler on oma seisukohas välja toonud, et: "Karistusseadustik loetleb ammendavalt süütegude eest kohaldatavad rahalised karistused. KarS § 44 lõikes 1 nimetatud rahalist karistust mõistetakse üksnes kuritegude eest, st süütegude eest, mis on eranditult sätestatud karistusseadustikus (KarS § 3 lg 3). Seega ei saa viivistasu käsitleda rahalise karistusena KarS § 44 lg 1 tähenduses, kuna viivistasu ning olukorrad, mil parkimisjärelevalvet teostav ametiisik teeb viivistasu määramise otsuse, on sätestatud liiklusseaduses (täpsemalt § 188 lõikes 1). KarS § 47 lõikes 1 nimetatud rahatrahvi kohaldatakse väärtegude eest, mis võivad KarS § 3 lg 4 kohaselt olla küll sätestatud ka muudes seadustes. Ometi ei saa kõiki seaduses sätestatud rahalisi sanktsioone käsitleda rahatrahvina § 47 lg 1 tähenduses, mille suhtes kohaldatakse väärteomenetluse seadustikku. Karistusõiguse ühe aluspõhimõtte kohaselt peab karistusnorm olema väga konkreetne ja täpselt piiritletud. Kõigile peab olema selge, millise teo toimepanemise eest millist karistust kohaldatakse. Seetõttu saab mõnda taunitavat tegu väärteona käsitleda ning selle eest ette nähtud sanktsiooni rahatrahviks pidada üksnes siis, kui seadusandja on otsesõnu sätestanud, et teo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga (vrd LS §-d 201 –261). Eelnevast lähtudes olen seisukohal, et LS §-s 188 sätestatud viivistasu näol ei ole tegemist karistusega süüteo toimepanemise eest karistusõiguslikus tähenduses. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus. Viivistasu olemust tuleb määratleda lähtudes kohalike maksude seaduse § 14 lõikest 2, millest tulenevalt on LS §-s 187 sätestatud parkimistasu kohalik maks ning selle suhtes kohaldatakse maksukorralduse seadust (edaspidi: MKS) liiklusseaduses sätestatud ulatuses. Muu hulgas sätestab LS § 187 lg 4 hetke, mil parkimistasu hiljemalt maksta tuleb, ehk teisisõnu öeldes parkimistasu kui kohaliku maksu tasumise tähtaja. LS § 188 lõikest 1 tulenevalt tehakse viivistasu määramise otsus ennekõike juhul, kui parkimistasu ei ole tähtajaliselt makstud või kui seda ei ole võimalik tuvastada."
3-20-415 2) Viivistasu määramisel ei toimu sõidukijuhi tahtluse välja selgitamist ning viivistasu määramisel, ega ka hilisemal vaide lahendamisel ei ole oluline, kas sõiduki parkimisaja alguse märkimata jätmine ja/või parkimistasu maksmata jätmine on toimunud tahtlikult või tahtmatult. 3) Väljastatud viivistasu otsuse tühistamise aluseks saavad olla vaid kontrollitavad ja tõendatud objektiivsed asjaolud. Kaebaja on põhjendanud, et pani sõiduki küll mobiilselt parkima, kuid talle teadmata asjaolude tõttu mobiilne parkimine lõppes. 4) Tartu Linnavalitsus pöördus peale vaide saamist Telia Eesti ASi poole, kus kinnitati, et üldisi tõrkeid 10. veebruaril 2020. a parkimissüsteemis ei toimunud ning sõiduki xxx parkimine on toimunud vastavalt kliendipoolsetele toimingutele (dtl 16). Vaideotsuses on kaebajale selgitatud, et vaide esitaja ega ka sõiduki kasutaja ei ole tõendanud võimalike häirete esinemist. Ka kaebuses ei ole kaebaja võimaliku parkimissüsteemi häiret tõendanud ning vastustajal puudub võimalus mobiilsideoperaatorilt täiendavalt uurida kaebaja toimingute kohta. 5) Kaebajal oli võimalik parkimise algusaeg märkida lisaks mobiilsele parkimisele ka nt parkimiskella vahendusel. Kuivõrd käesoleval juhul ei olnud parkimise algusaeg parkimiskella ega muul viisil teatavaks tehtud (dtl 17-19, parkimiskontrolöri tehtud fotod sõidukist), siis ei olnud parkimist kontrollival ametnikul võimalik tuvastada, millal on parkimist alustatud (liiklusseaduse (LS) § 187 lg 5 ja § 188 lg 1 p 4). Samuti ei olnud võimalik vaide lahendamisel objektiivselt kontrollida, millal parkimist on tegelikkuses alustatud.
11.Kaebaja esitas kirjalikus menetluses vastustaja seisukohtadele järgmised vastuväited. 1) Rahva seas levinud käibefraas “parkimistrahv” on sanktsioon mingi asja valesti tegemise eest. Osa elanikkonnast tajub parkimise eest määratud viivistasu just trahvina nii nagu seda kõige paremini käibefraas kirjeldab. Vastasel korral peaks jääma kodanikul võimalus kohalikud maksud ära maksta nii nagu näiteks maamaksu puhul ei määrata ju kohe mitu korda kõrgemat viivistasu otsust. Menetlejal on võimalusi asjasse selgust tuua palju rohkem, kui parkimist kontrollival ametnikul. 2) Arusaadavad ei ole asjaolud, millisel juhul loetakse viga aktsepteeritavaks ja millisel mitte. Kuigi Telia Eesti poolt on tulnud e-mail, et üldisi tõrkeid süsteemis ei olnud, siis telefonis oleva rakenduse info põhjal on arendaja tele2, kaebajal ei ole oma teadmistega võimalik kuidagi kindlaks teha, kuidas kontrollida, kas süsteemis oli tõrkeid või mitte. Või oleks aidanud menetlejat veidi sõiduki kasutaja varasem parkimisajalugu. Igal juhul oleks menetluse käigus ilmnenud parkija soov oma sõiduk korrektselt parkida, eriti veel olukorras, kus tasuta parkimise aeg on antud kohas 1,5 tundi ning kontrollimise hetkel parkimise algusest oli möödunud alla tunni. Igal juhul jättis menetleja arusaamatul põhjusel need asjaolud arvestamata. Oma otsuses vaide peale ei selgita vastustaja, mida oleks pidanud kaebaja teisiti tegema, et antud olukorda uuesti ei tekiks, kui kasutatakse ainult nutitelefonis paiknevat parkimisrakendust, mida loetakse aktsepteeritud vahendiks parkimise alustamisel ja selle eest tasumisel. Retooriliselt võib küsida, miks peab aktsepteeritud lahenduse puhul kogu vastutus langema heausklikule kasutajale? 3) Vastustaja on esitanud kohtule ka valeväite. Nimelt on vastustaja väitnud oma seisukohas kohtule, et ei olnud võimalik vaide lahendamisel objektiivselt kontrollida, millal on parkimist tegelikkuses alustatud. Samas on Tartu linnavalitsus vaide kohta tehtud otsuses nr VVO-20-0103 kirjas, et “Mobiilse parkimise väljavõte tõendab sõiduki registreerimisnumbriga xxx parkimise eest sõiduki kasutaja mobiiltelefonilt parkimistasu maksmist B-piirkonnas 10. veebruaril 2020.a ajavahemikul alates kell 10.08 kuni kell 10.09. Mobiilse parkimise väljavõttega on antud juhul tõendatud, et
3-20-415 vaide esitaja sõiduki parkimise eest avalikul tasulisel parkimisalal oli mobiiltelefoni vahendusel tasutud kuni kell 10.09. Kontrolli tegemise hetkel kell 10.56 ei olnud parkimise eest tasutud”. Seega ei vasta vastustaja väide tõele. Hilisema menetluse käigus oli juhtivmenetlejal võimalik sõiduki tegelikku parkimisaega kindlaks teha.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes üldjoontes vaideotsuse põhjendustega, märgib kohus järgmist.
13.Määratud viivistasu otsuse kohaselt pargiti sõidukit Lancia Voyager registreerimismärgiga xxx 10. veebruaril 2020 kell 10:56 aadressil Aleksandri tn 14 (vastas), Tartu. Menetlusosalised ei vaidle sõiduki nimetatud asukohas parkimise üle. Tartu Linnavolikogu 2. juuni 2011. a määruse nr 36 "Parkimistasu" § 3 lg 3 p-st 4 nähtub, et Aleksandri tn asub tasulise parkimisala B piirkonnas. Määruse nr 36 § 4 lg 2 p 1 kohaselt on parkimistasu määr piirkonnas B 1 tund – 1 euro.
14.LS § 187 lg 4 ja määruse nr 36 § 5 lg 1 kohaselt peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega. Praegusel juhul on määruse nr 36 § 5 lg 2 p-ga 2 kehtestatud pikem tähtaeg, mis näeb ette parkimistasu maksmise kohustuse piirkonnas B 90 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Selle sätte kohaldamise eelduseks on aga parkimisaja algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andmine.
15.Kuna LS § 187 lg 4 ja määruse nr 36 § 5 lg 2 p 2 seovad tasuta parkimise õiguse tekkimise parkimise algusaja teatavaks tegemisega kirjalikult või parkimiskella abil, mitte tegeliku parkimise alustamise ajaga, oli praegusel juhul viivistasu määramine kell 10:56 õiguspärane sõltumata sellest, mis kell parkimist tegelikult alustati. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et juhil ei ole üksnes parkimistasu maksmise kohustus, vaid ka hoolsuskohustus parkimistasu maksmist tõendavate dokumentide, sh parkimiskellal märgitud parkimise õige algusaja teatavakstegemisel, mis võimaldavad kontrollida parkimistasu maksmist või LS-s sätestatud 15 minuti või määruses kehtestatud 90 minuti kasutamist parkimistasu maksmise kohustuse tekkimise arvestamisel ja kontrollimisel.
16.Määruse nr 36 § 5 lg 4 p-d 1-4 sätestavad, et parkimistasu maksmist tõendab: parkimisautomaadist ostetud elektrooniline pilet (p 1); mobiilside vahendusel ostetud elektrooniline pilet (p 2); veebiteenuse vahendusel ostetud elektrooniline parkimisluba (p 3); müügipunktist ostetud pikaajaline elektrooniline või paberil parkimisluba (p 4). Praeguses asjas pole pooltel vaidlust, et kaebaja ostis mobiilside vahendusel elektroonilise pileti, kuid mingil põhjusel lõppes parkimine kõigest 1 minut pärast parkimise alustamist. Seejuures nõustub kohus kaebajaga, et vastustaja väited parkimise algusaja kohta on eksitavad. Vastustaja on vastuses kaebusele leidnud, et vaide lahendamisel ei olnud objektiivselt võimalik kontrollida, millal parkimist on tegelikkuses alustatud. Samas on vaideotsuses sõnaselgelt märgitud, et mobiilse parkimise väljavõte tõendab sõiduki registreerimisnumbriga xxx parkimise eest sõiduki kasutaja mobiiltelefonilt parkimistasu maksmist B piirkonnas 10. veebruaril 2020. a ajavahemikul alates kell 10:08 kuni kell 10:09 (dtl 8). Samas ei ole sellel asjaolul praeguse asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kontrolli tegemise hetkel kell 10:56 ei olnud parkimise eest tasutud. Mobiilsideoperaator on vastustajale kinnitanud, et üldisi tõrkeid 10. veebruaril
3-20-415 2020 parkimissüsteemis ei esinenud ja sõiduki xxx parkimine on toimunud vastavalt kliendipoolsetele toimingutele (dtl 16).
17.Küsimus sellest, mis toimus pärast viivistasu otsuse määramist, ei ole viivistasu otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohane. Parkimiskontrolöridel puudub õigus määratud viivistasu otsuseid tühistada. Samuti ei nähtu praeguses asjas viivistasu otsuse kättetoimetamise korra rikkumist, mis võiks mõjutada viivistasu otsuse kehtivust. LS § 188 lg-st 3 tulenevalt koostatakse viivistasu otsus kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb parkimisjärelevalvet teostavale ametiisikule, teine antakse mootorsõiduki juhile või kinnitatakse mootorsõiduki külge nähtavale kohale ilmastikukindlas ümbrises ning kolmas toimetatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki omanikule või kasutajale elektronposti aadressile, mille on mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja teatanud liiklusregistrile, liikluskindlustuse registrile või rahvastikuregistrile. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on viivistasu otsuse kätte saanud.
18.LS § 188 lg 1 p 2 kohaselt tehakse viivistasu määramise otsus, kui tasutud parkimisaega on ületatud. Määruse nr 36 § 6 lg 2 p-d 1 ja 2 sätestavad, et viivistasu määrad ööpäevas on järgmised: 15 eurot - parkimistasu maksmisel väiksema määra järgi (p 1); 30 eurot parkimistasu maksmata jätmisel või tasutud parkimisaja ületamisel või tasulise parkimise õigust tõendava dokumendi nõuetekohaselt täitmata jätmisel või mittenõuetekohase paigaldamise eest (p 2).
19.Kaebaja leiab, et viivistasu on oma olemuselt karistus ning viivistasu määramisel oleks tulnud arvesse võtta asjaolu, et parkimise lõpetamine ei olnud tahtlik ja teadlik tegevus vaid ebasoodsate asjade kokkulangemine. Samuti leiab kaebaja, et tal ei olnud võimalik kuidagi kindlaks teha, kuidas kontrollida, kas mobiilses parkimissüsteemis oli tõrkeid või mitte. Menetlejat oleks viivistasu määramisel aidanud sõiduki kasutaja varasem parkimisajalugu. Menetleja jättis kaebajale arusaamatul põhjusel need asjaolud arvestamata. Kohus kaebajaga ei nõustu.
20.Kohus selgitab esmalt kaebajale, et viivistasu otsuse tegemine ei ole kaalutlusotsus, millisel juhul saaks kaaluda näiteks õigluse argumenti ning proportsionaalsuse ja kohasuse põhimõtteid. Samuti ei ole tegemist karistusliku iseloomuga otsusega. Riigikohus on juba 19. juuni 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-24-07 asunud seisukohale, et viivistasu näol ei ole formaalselt ega ka materiaalselt tegemist karistusega. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted ning formaalselt määratletud täpse teokoosseisu puudumine või selle teokoosseisu ebarahuldav formuleerimine ei välista iseendast maksuõigusliku tagajärje saabumist. Seega on Riigikohus selgelt viidanud, et viivistasu otsuse näol on oma olemuselt tegemist maksuõigusliku tagajärjega.
21.Viivistasu on haldusõiguslik rahaline kohustus maksu (parkimistasu) tasumata jätmise eest. Viivistasu otsuse määramisel ei ole seetõttu ka võimalik arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (nt kas esines tahtlus või mitte). Viivistasu otsus tehakse, kui on täidetud kindlad seaduses sätestatud tingimused. LS § 188 lg 1 kohaselt teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse kui: 1) parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi; 2) tasutud parkimisaega on ületatud; 3) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või 4) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud LS § 187 lg-s 5 sätestatu (parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud mootorsõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt mootorsõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi
3-20-415 kehtivust) kohaselt. Määruse nr 36 § 6 lg 2 p-st 2 tulenevalt on tasutud parkimisaja ületamisel viivistasu määraks 30 eurot. Viivistasu saab seega määrata üksnes viidatud normis kindlaks määratud suuruses.
22.Sellest tulenevalt ei ole asja lahendamisel võimalik arvestada kaebaja poolt välja toodud asjaoludega nagu varasem parkimisajalugu ning see, et ta ei jätnud tasu maksmata linnale pahatahtlikult. Kuna kaebajal oli avalikul tasulisel parkimisalal tasutud parkimisaeg ületatud, oli õigus kaebajale määrata viivistasu 30 euro ulatuses.
23.Arvestades ülal tuvastatud faktilisi asjaolusid, on viivistasu määramine sõiduki omanikule toimunud õiguspäraselt ning puudub alus vaidlustatud viivistasu otsuse tühistamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et Tartu Linnavalitsuse 26. veebruari 2020. a otsus nr VVO-20-0103 kui vaideotsus saaks rikkuda kaebaja õigusi iseseisvalt. Eelnevast lähtudes jääb kaebus rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
25.Kohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.