Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 18. august 2020, Tartu 3-19-1404
Haldusasi
X kaebus Tartu Vanglalt seoses narivoodilt kukkumise tagajärjel tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2020. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 17. september 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla jättis 16. juuli 2019. a otsusega nr 1-13/124-2 rahuldamata X taotluse narivoodilt kukkumisel saadud tervisekahju eest rahalise hüvitise saamiseks. Kuna vangla tegevus magamisaseme tagamisel ei ole olnud õigusvastane, siis ei ole kahju hüvitamiseks alust. Õigusaktid ei näinud ette voodile piirete paigaldamist, samuti ei ole kaebaja varasemalt vanglat tema voodile piirete paigaldamise vajadusest teavitanud.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse narivoodilt kukkumise tagajärjel tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt kukkus kaebaja narivoodilt alla, sest voodil puudusid piirded. Voodist välja kukkumise võimalus oli vanglale teada, sest ka varem on sarnaseid intsidente teiste kinnipeetavatega juhtunud. Vangla peab tagama ohutuse vanglas ja Euroopa standardid näevad ette, et narivoodil on piirded. Kui vangla ehitas narivoodid ise, vastutab ta tagajärgede eest
3.Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.14. veebruari 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt.
5.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kukkus öisel ajal väidetavalt narivoodilt alla ning vigastas seetõttu kulmu piirkonda. Tekkinud haav suleti viie õmblusega. Seega kaasnes kaebajale voodist kukkumisega tervisekahjustus.
6.Kahjunõude lahendamisel on oluline, kas narivoodid pidid olema piiretega ning kas vangla on järginud kaebaja tervise tagamise nõudeid. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ja justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 1 näevad magamisasemele ette üksnes üldised tingimused. Kaebaja viidatud Euroopa standardid ei ole käesolevas asjas asjakohased, sest neile pole õigusaktides viidatud ning neil puudub antud juhul siduvus. Eesti Standardikeskuses avaldatud standard EVS-EN 747-1:2012+A1:2015 ei ole vanglas eriotstarbelise kasutusega narivooditele ka rakendatav. Seega ei olnud vastustajal kohustust paigaldada kõikidele vanglas kasutatavatele narivooditele piirded.
7.Kaebaja ei ole vanglale ega kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund viitas varasemalt sellele, et ta võib narivoodilt maha kukkuda ning et esineks vajadus tema voodile piirete paigaldamiseks. Kaebuse esitatud abstraktne viide sellele, et ka varasemalt on vanglates narivooditelt alla kukututud ning kukutakse tõenäoliselt ka edaspidi, ei anna alust käsitamaks praegusel juhul vangla tegevu(setu)st õigusvastasena. Kaebajale määrati kambri nr 3075 ülemine voodikoht juba 27. juunil 2016, intsident toimus aga 27. oktoobril 2016. Seega oli kaebajal piisavalt aega mõistmaks, kas piirete puudumine võib raskendada magamist ning ohtu seada tema tervise või mitte ning vajadusel oli tal võimalik juhtida vangla tähelepanu narivoodile piirde paigutamise või magamiskoha vahetamise vajadusele. Kaebaja ei ole vanglale sellekohaseid pöördumisi esitanud.
8.Kaebaja sai tervisekahjustuse õnnetusjuhtumi tagajärjel ning vangla ei ole rikkunud hoolsuskohustust ega käitunud õigusvastaselt. Kuna puudub vangla tegevu(tu)se õigusvastasus, siis on kahju hüvitamise üks imperatiivne eeldus täitmata ning kaebust ei saa rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.X esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et vastustajal oli siiski standardist tulenev kohustus paigaldada narivoodile piirded, kuna kaebaja voodi ei ole eriotstarbeline voodi. Lisaks on vastustajal kohustus tagada kaebaja tervis ja ohutu keskkond vanglas.
10.Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusi ning leidnud asjaolusid hinnates, et õigusvastane tegevusetus ei ole vastustajale etteheidetav. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
12.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-t 1 koostoimes § 9 lg-ga 1 tuleb mõista selliselt, et mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on vastustaja süüline õigusvastane tegu (tegevusetus), mille tulemusena on põhjustatud kahjulik
tagajärg kahjustatud isiku RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvele. Kui kahju väidetavaks põhjuseks on vastustaja tegevusetus, saab seda õigusvastaseks pidada juhul, kui vastustajal oli õigusaktist või hoolsuskohustusest tulenevalt kohustus tegutseda. Tegevusetuse õigusvastasust ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et kahjustati kaebaja tervist, s.o RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud hüve. Kaebaja väidabki, et vastustaja oli kohustatud paigaldama piirded narivooditele tulenevalt standardist EVS-EN 747-1:2012+A1:2015 ja üldisest hoolsuskohustusest. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
13.Toote nõuetele vastavuse seaduse § 4 lg 1 p 4 kohaselt on standard konsensuse alusel koostatud ja üldiseks ning korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud dokument, mis sisaldab tehnilist spetsifikatsiooni tegevuse või selle tulemuse kohta. Standardi järgimine on üldiselt vabatahtlik. Sellisena ei ole standard õigusakt ning sellest ei tulene vahetult isikutele õigusi ja kohustusi. Tavapäraselt koostatakse standardi küll valdkonna parima teadmise või kokkuleppe alusel, kuid standardis väljendatud tehnilise kirjelduse koostajaks on eraõiguslik organisatsioon, standard ei ole vabalt kättesaadav ning võib tervikuna või osaliselt olla kaitstud autoriõigusega. Seetõttu saab standard muutuda õigussuhtes siduvaks üksnes juhul, kui see on ette nähtud õigusloovas aktis või isikud ise on siduvuse ette näinud. Vanglas kasutatava mööbli osas ei ole kaebaja viidatud standardi siduvust sätestatud vangistusseaduses, vangla sisekorraeeskirjas ega muus õigusaktis. Samuti ei ole riik võtnud endale vabatahtlikult kohustust järgiga standardi nõudeid vangla sisustamisel. Teiselt on standardi EVS-EN 747-1:2012+A1:2015 1. peatükiga otsesõnu välistatud standardi rakendamine eriotstarbelise kasutusega narivooditele ja kõrgetele vooditele, mis muu hulgas hõlmab nende kasutust vanglas. Seega ei saa standardi nõudeid pidada vastustajale siduvaks nii seetõttu, et kehtiv õigus ei näe ette siduvust, kui ka seetõttu, et standardi endaga on vaidlusalune kasutus standardi rakendusalast välja jäetud. Vastavalt puudub vastustajal kohustus järgida standardit ning sellest tulenevalt paigaldada narivooditele piirded.
14.Üldist kohustust narivooditele piirete paigaldamiseks ei tulene ka asjaolust, et vangla vastutab vangla igapäevase elukorralduse eest ning peab tagama vangla üldise julgeoleku (VangS § 66 lg 1) ja kinnipeetavate inimväärse kohtlemise (VangS § 41 lg 1). Ringkonnakohtule teadaolevalt täiskasvanute väljakukkumine voodist magamise ajal ei ole tavapärane, mistõttu ei saa eeldada, et piireteta magamisasemed on kinnipeetavatele ohtlikud ja vastustaja peaks võtma samme selle ohu tõrjumiseks. Kuigi kaebaja väitel on sarnased juhtumeid ka varem esinenud, ei ole ta nimetanud ühtegi konkreetset juhtumit. Kaebaja väidetest ei ilmne seegi, et tema teada voodist väljakukkumise tulemusel vigastuste saamine Tartu Vanglas toimuks sagedasti. Tõepoolest ei saa välistada, et rahutu une tõttu või muul põhjusel võib mõne kinnipeetava puhul esineda märkimisväärselt suurem võimalus, et magamise ajal ta ei püsi voodil. Kuid sellisel juhul on eelkõige kinnipeetav ise sellest teadlik. Teave saab vanglani jõuda kinnipeetava enese või meditsiinitöötaja kaudu. Kumbagi võimalust ei ole kaebaja väitnud. Kaebaja kinnitusel ei esitanud ta vanglale taotlust voodile piirete paigaldamiseks, sest suuliselt oli vangla ametnik kinnitanud, et kaebajal ei ole selleks õigust. See kaebaja väide ei ole tõendatud, kuid ka väite tõendatuse korral ei saa asuda seisukohale, et kaebaja on vastustajat teavitanud, et tema puhul esineb suur tõenäosus voodist välja kukkuda. Sellise kartuse korral oleks isik ilmselt taotlenud enda ümberpaigutamist, et magamisase oleks nari alumisel korrusel. Kaebaja seda ei teinud. Samuti ei ole ta väitnud, et oleks une ajal rahutusega toimetulemiseks palunud abi meditsiinitöötajalt. Kuna puuduvad ka muud andmed, et kaebaja osas esines tavapärasest oluliselt suurem võimalus magamise ajal voodist välja kukkuda ja vastustaja oli või pidi olema sellest teadlik, siis ei pidanud vastustaja arvestama kaebaja võimaliku erilise vastuvõtlikkusega magamise ajal tervisekahjustuse tekkimiseks.
Kuigi vastustustaja korraldab suures osas kinnipeetavate olmet, ei pane see vanglale vastutust kinnipeetava eest igas olukorras.
15.Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et tegemist on õnnetusjuhtumiga ja vangla tegevusetus, s.o narivoodile piirete paigaldamata jätmine, ei ole õigusvastane. Vastavalt ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused ning kaebaja nõuet ei saa rahuldada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls 3 järgi kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.