Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. juuli 2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-19-2436
1.SKA tuvastas 20. mai 2016. a otsusega X. (kaebaja) sügav puude raskusaste kestusega 31. mai 2016 kuni 31. mai 2021. Kaebajal tuvastati ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamise vajadus 2016. aastal koostatud rehabilitatsiooniplaani alusel.
2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) rahuldas 23. veebruari 2017. a otsusega nr T00044106 Y. (eestkostja) taotluse X.le (kaebaja) riigieelarvest rahastatava ööpäevaringse erihooldusteenuse saamiseks isikliku rehabilitatsiooniplaani alusel 31. augustini 2021. Samast kuupäevast alates võeti X. erihooldusteenuse järjekorda. 18. oktoobri 2018. a suunamisotsusega suunati kaebaja ööpäevaringsele erihooldusteenusele AS Lõuna-Eesti Hooldekeskuse Hellenurme Kodusse kestusega 18. oktoober 2018 kuni 31. august 2021.
3.SKA viis kaebaja toetusvajaduse hindamise uuesti läbi 3. septembril 2019. SKA lõpetas 14. oktoobri 2019. a otsusega nr T00063228 kaebajale ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS Hellenurme Kodus alates 14. oktoobrist 2019. Otsuse põhjenduste kohaselt tingib ööpäevaringse hooldusteenuse osutamise lõpetamise asjaolu, et toetusvajaduse hindamisest nähtub, et kaebajale vajaliku hoolduse, järelevalve ja raviplaani järgimise saab tagada üldhooldusteenuse kaudu.
4.Kaebaja esitas 29. oktoobril 2019 vaide SKA 14. oktoobri 2019. a otsusele nr T00063228. SKA jättis 28. novembri 2019. a vaideotsusega nr 8-3/28913-2 kaebaja vaide rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 27. detsembril 2019 kaebuse Tartu Halduskohtule SKA 14. oktoobri 2019. a otsuse nr T00063228 tühistamiseks.
6.Tartu Halduskohus võttis 30. detsembri 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
7.Vastustaja esitas kohtule 23. jaanuaril 2020 vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
8.1.Haldusakt on motiveerimispuudustega ning sellest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist nõutaval määral. SKA ei ole piisavalt arvestanud haldusakti andmisel kaebajale lähtuvate negatiivsete tagajärgedega. SKA on käitunud sõnamurdlikult, sest 2017. a otsuses tagati riiklik erihooldus 31. augustini 2021. SKA ei ole järginud haldusmenetluse § 66 lg 2 nõudeid. Samuti on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet.
8.2.Kaebaja kohtupsühhiaatria ekspertiisis tuvastati 2011. aastal, et kaebajal on olnud 2011. aastal ajuinfarkt, lisaks esineb kaasasündinud lihasnõrkus ja südamelihase nõrkus (vasaku südamepoole puudulikkus). Ekspert leidis, et kaebajal on ägeda algusega vaskulaarne dementsus, mis kujunes kiiresti välja pärast ajuinfarkti, mis seisnes mälu halvenemises afaasias ja intelektuaalse taseme tagasilanguses. Kaebaja ei ole võimeline oma tegusid juhtima ega neist aru saama, suutmatus sellest tulenevalt on püsiva iseloomuga, ta ei ole võimeline teostama mitte mingisuguseid tehinguid ja ta vajab eestkostet, kelle ülesandeks on isiku ravi ja rehabilitatsiooni korraldamine.
8.3.SKA viis 3. septembril 2019 ootamatult läbi kaebaja toetusvajaduse hindamise ja leidis üllatavalt, et ööpäevaringne erihooldusteenus ei ole enam vajalik. Kaebajale on arusaamatu, kuidas tema füüsiline ja vaimne seisund on sedavõrd muutunud, et 2017. a määratud
3-19-2436
ööpäevaringse erihooldusteenuse vajadust tal enam ei esine. Toetusvajaduse hindamist ei viinud läbi arstlik komisjon, seda tegi SKA töötaja küsimustiku alusel. SKA on ise leidnud, et kaebajal on majapidamise ja elukeskkonna valdkonnas äärmuslik toetusvajadus, vaimse heaolu, füüsilise tervise, majandusliku toimetuleku, söömise ja enese eest hoolitsemise valdkondades aga kõrge toetusvajadus ning kaebaja vajab tervislikust seisundist tulenevalt püsivat hooldust. Keskmine toetusvajadus tuvastati üksnes sotsiaalsete suhete ja vaba aja veetmise valdkonnas ning toetusvajadus on madalam ka sotsiaalsete suhete valdkonnas. Nimetatu on ka arusaadav, sest kaebaja elab hooldekodus koos oma elukaaslase ja pojaga, kes ema abistab. Lisaks halvendaks kaebaja üldhooldusteenusele suunamine eelduslikult tema sügava vaimse puudega poja seisundit. Kaebaja lahutamine olemasolevast tugisüsteemist võib kaasa tuua ka tema seisundi järsu halvenemise.
8.4.Välistada ei saa, et ööpäevaringse erihooldusteenuse lõpetamisel ei pruugi olla võimalik jätkata ka ööpäevaringse üldhooldusteenuse saamist samas hooldekodus ja ta võidakse paigutada teise hooldekodusse. See aga tähendaks perekonnaliikmete lahutamist ning toetusvajadus sotsiaalsete suhete ning suhtluse osas muutub oluliselt kõrgemaks.
8.5.SKA-le esitatud vaides tõi kaebaja esindaja välja, et eestkostjat ei ole nõuetekohaselt ära kuulatud.
9.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Vastustaja juhtumikorraldaja viis 3. septembril 2019 hooldekeskuses läbi kaebaja abi- ja toetusvajaduse hindamise ning koostas kokkuvõtte, mille kohaselt on sobivaks sotsiaalhoolekande teenuseks ööpäevaringne hooldamine ühishooldusteenusel. Samas asutuses elab ka kaebaja poeg, kes osaleb igapäevaselt kaebaja abistamisega seonduvates tegevusest.
9.2.Toetusvajaduse hindamisel tuvastati, et kaebaja toimetulekut on võimalik tagada ööpäevaringse üldhooldusteenusega ning see teenus vastab paremini ka kaebaja vajadustele. SHS § 82 lõige 1 sätestab, et kui Sotsiaalkindlustusamet on saanud teabe, et isikule osutatav erihoolekandeteenus ei vasta tema vajadustele, on Sotsiaalkindlustusamet kohustatud kontrollima, kas isik vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule esitatavatele nõuetele ja hindama, kas osutatav teenus vastab isiku vajadustele. SHS § 82 lg 2 näeb ette võimaluse otsus tunnistada kehtetuks. Vastustaja toimis eelnimetatud normide järgi, kuna sobivaks vajadustele vastavaks teenuseks osutus toetusvajaduse hindamise järel üldhooldusteenus.
9.3.Abi ja toetusvajaduse kaardistamisel on arvestatud kaebaja tervisliku seisundiga, mis ei halvene üldhooldusteenuse kasutamisel – üldhoolduse personali abiga toimub raviplaani järgimine ja ravimite võtmine, tegevusvõime puhul abistatakse tegevustes, mis seostuvad enese eest hoolitsemisega ja vaba aja sisustamisega. Hooldekodu teenindav perearst ja psühhiaater võtavad vastu hooldekodu ruumides üks kord kuus. Vastavalt vajadusele viiakse kliente ka vastuvõtule. Kaebaja tervislikule seisundile teenuse muutmine negatiivset mõju ei oma, kuna keerukamate sotsiaalsete olukordade või kohanemisraskuste esinemisel on asutusel võimekust pakkuda toetavaid teenuseid ka üldhooldusteenusel.
9.4.Sotsiaalkindlustusametil on erihoolekandeteenuste korraldamise kohustus ning seega tuleb Sotsiaalkindlustusametil tagada selle teenuse vajajatele teenuskohad erihoolekande teenuseid pakkuvates asutustes. Ööpäevaringseid erihoolekandeteenuseid kasutab 2258 inimest, järjekorras on ööpäevaringsetele teenustele ca 330 inimest, kes vajaksid esimesel võimalusel teenuskohta. Oluline on, et inimesed, kelle abi- ja toetusvajadust ning toimetulekut on võimalik tagada üldhooldusteenusel kasutaksid üldhooldusteenust ning inimesed, kes vajavad erihoolekandeteenust, saaksid kasutada erihoolekandeteenuse teenuskohti. Teenuse osutamisel koostatud tegevusplaanis tuleb vähemalt korra aastas koostada eelneva 12 kuu kohta kirjalik hinnang tegevusplaanis nimetatud tegevuste täitmise ja eesmärkide saavutamise kohta (SHS § 85 lõige 3). Sotsiaalkindlustusamet asus mais 2019 kaardistama kõikide enne 1. aprilli 2019.
3-19-2436
aastat ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele suunatud inimeste abi- ja toetusvajadust. Selle käigus peab teenuseosutaja andma hinnangu, kas inimesel on vaja jätkuvalt erihoolekandeteenust. 3. septembri 2019. a hindamise kokkuvõttes seda ka tehti. Kaebaja puhul näitas kaardistuse tulemus ja kogutud informatsioon, et temale vajalikku abi saab tagada ka üldhooldusteenusel.
9.5.SHS § 82 lõikest 3 tulenevalt jõustub erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsus ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul päeval, kui isik lõpetab teenuse kasutamise, kuid hiljemalt kuus kuud pärast otsuse teatavaks tegemist erihoolekandeteenust saavale isikule. Kaebajal on võimalik kasutada ööpäevaringset erihooldusteenust kuus kuud pärast erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse teatavakstegemist ning see on ette nähtud, et oleks võimalik rahulikult korraldada üleminekut üldhooldusteenusele.
9.6.Vastustaja selgitab, et sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt ei erine ööpäevane erihooldusteenus (ÖEH) ja ööpäevaringne üldhooldusteenus (ÖÜH) omavahel sisuliste tegevuste poolest. Mõlema teenuse eesmärgid ja tegevused on sarnased. Teenusel koostatavad dokumendid ja personali ametinimetused on erinevad, kuid sisult sarnased. Peamine erinevus on teenuse kasutamiseks õigustatud inimestele seatud kriteeriumites.
9.7.ÖÜH eesmärk on tagada täisealisele isikule turvaline elukeskkond, ning tagada tema toimetulek, kui täisealine inimene ei suuda ajutiselt või püsivalt kodustes tingimustes oma terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel iseseisvalt toime tulla. ÖÜH teenust osutavad vahetult hooldustöötaja ja abihooldustöötaja. ÖEH eesmärk on raske, sügava või püsiva psüühikahäirega täisealise inimese ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutus- ja toitlustusteenuse osutamisega, eesmärgiga tagada teenusel viibiva isiku iseseisva toimetulekuvõime säilitamine ja suurendamine ning isiku arendamine ja turvaline elukeskkond teenuse osutaja territooriumil. Ööpäevaringne erihooldusteenus sisaldab ka isikute aktiveerimist ja töösarnaste tegevuste õpetamist. Teenusel koostatakse inimesele 30 päeva jooksul teenusele tulemisest tegevusplaan teenusevajaduse hindamisel tuvastatud toetusvajadusega seotud eluvaldkondades konkreetsete tegevuste elluviimiseks. ÖEH teenust osutavad tegevusjuhendajad, kes peavad vastama SHS § 86-s nimetatud nõuetele.
9.8.Vastustaja selgitab, et kuna AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus pakub ka ööpäevaringset üldhooldusteenust (kaebaja viibis erihoolekandeteenuse järjekorras olemise ajal üldhooldusteenusel Lõuna-Eesti Hooldekeskus Hellenurme Kodus), siis kaebaja ja tema poja ja elukaaslase vaheline suhtlus ning abistamine ei pea katkema, kui kaebajale üldhooldusteenuse pakkumine jätkub AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus Hellenurme Kodus.
9.9.Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja on hindamise raames ära kuulatud ning eestkostjaga vesteldi hindamistulemustest telefoni teel. Eestkostjale saadeti lisaks 15. oktoobril 2019 vaidlustatud otsus, hindamise kokkuvõte ja teavituskiri.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on SKA otsuse, millega lõpetati kaebaja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamine 14. oktoobrist 2019 ning tunnistati 23. veebruari 2017. a positiivne otsus edasiulatuvalt kehtetuks, õiguspärasus. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.
11.Kohus ei nõustu esmalt kaebajaga selles, et vastustaja on rikkunud usalduse kaitse põhimõtet. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tehti 23. veebruaril 2017 otsus, milles nähti ette riigieelarvest rahastatava ööpäevaringse erihooldusteenuse saamine kuni 31. augustini 2021. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks käsitlenud 23. veebruari 2017. a otsust andmise hetkel õigusvastasena. Varasema otsuse edasiulatuva kehtetuks tunnistamise tingis
3-19-2436
asjaolu, et uuel hindamisel hinnati teenuse saamise vajadus ümber. Seega on tegemist andmise ajal õiguspärase haldusakti edasiulatuva kehtetuks tunnistamisega. HMS § 66 lg 2 p 1 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis. SHS § 82 lg 2 näeb ette, et kui isik ei vasta erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule esitatavatele nõuetele, mis kehtisid teenust saama õigustatud isikule SHS § 70 lõikes 4 nimetatud otsuse tegemise ajal, või temale osutatav erihoolekandeteenus ei vasta tema vajadustele, tunnistab Sotsiaalkindlustusamet SHS § 70 lõikes 4 nimetatud otsuse kehtetuks, välja arvatud kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isiku puhul. HMS § 67 lg 4 p 2 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Kuna ööpäevaringse erihooldusteenuse saamise otsuse kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud SHS § 82 lg-s 2, siis ei saa kaebaja tugineda usalduse kaitsele.
12.SHS § 100 lg 1 kohaselt on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Kaebajale 3. septembril 2019 tehtud uue hindamise kokkuvõttes leiti, et kaebajal on äärmuslik toetusvajadus hõive, elukeskkonna, söögi valmistamise, majapidamise valdkondades. Kõrge toetusvajadus vaimse heaolu, füüsilise tervise, rahadega toimetuleku, söömise, enese eest hoolitsemise valdkondades. Keskmine toetusvajadus sotsiaalsete suhete, vaba aja ja huvitegevuse valdkondades. Tervislikust seisundist tulenevalt vajab püsivat hooldust. Samuti märgiti, et vajalik abi elukorralduslike küsimuste ja rahaliste vahendite üle otsustamisel ning asjaajamistel on tagatud eestkoste seadmisega. Kaebajale vajaliku hoolduse, järelevalve, raviplaani järgimise saab tagada üldhooldusteenusel. Ei esine riskikäitumist ja takistust hoolduse ja abi tagamisel. Seetõttu on isikule sobivaks sotsiaalhoolekande abimeetmeks ööpäevaringne hooldamine üldhooldusteenusel.
13.Kohtu hinnangul on vaidlustatud 14. oktoobri 2019. a otsus oluliste põhjendamispuudustega. Kui haldusaktis on viidatud põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, peab haldusakt sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 17). Seega tuleb haldusaktis selgitada ka hooldusteenuse vajalikkuse hindamisel kasutatud metoodikat ning esitada otsuse lõppjäreldust kinnitavad põhimotiivid. Haldusakti põhjendamine on oluline tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti (RKHKo 3-17-1110, p 18). Kohtu hinnangul vaidlustatud otsus nendele tingimustele ei vasta ning on formaalselt õigusvastane. Otsuses ei ole kajastatud taotluse rahuldamata jätmise põhimotiive viisil, mis võimaldaks otsuse adressaadil otsuse kujunemise loogikat ja kasutatud metoodikat üheselt ja selgelt mõista. Otsuses on märgitud üksnes SKA järeldus, et kaebaja vajadused on võimalik tagada üldhooldusteenuse osutamise kaudu. Hindamise kokkuvõtte põhijäreldusi ja varasema otsuse edasiulatuva kehtetuks tunnistamise põhimotiive pole arusaadavalt välja toodud. Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks arvestanud haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule. Otsuse põhjenduste kohaselt tingib ööpäevaringse hooldusteenuse osutamise lõpetamise asjaolu, et toetusvajaduse hindamisest nähtub, et kaebajale vajalik hooldus, järelevalve ja raviplaani järgimine on võimalik tagada üldhooldusteenuse kaudu. Muid sisulisi põhjendusi esitatud ei ole. Selliselt vormistatud otsus on õigusvastane, sest puudutatud isikul ei ole võimalik aru saada, millistest asjaoludest lähtuvalt varasem otsus edasiulatuvalt tühistati ning millistest kaalutlustest vastustaja otsuse tegemisel täpsemalt lähtus. Otsuses on viidutud abstraktselt üksnes uue hindamise kokkuvõttes märgitud järeldusele, selle põhjendusi täpsemalt avamata. Ka vaideotsus ei ole palju detailsem. Selles tuuakse välja erinevad sotsiaalhoolekande seaduse normid, mis reguleerivad
3-19-2436
erihoolekandeteenuse vajaduse hindamist ning varasema otsuse kehtetuks tunnistamise õiguslikke aluseid, kuid sisuliste põhjendustena on toodud üksnes hindamise kokkuvõttes väljendatud järeldus. Sellest ei nähtu, millisel määral on arvestatud asjaoluga, et kaebajat on hooldekooldus abistanud ka tema poeg ja elukaaslane ning millist mõju on see omanud suhete säilitamise, taastamise, loomise ning vabaaeg ja huvitegevus valdkonnas hinnangu kujundamisele.
14.Kui kaebaja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamine lõpetatakse ning teda ei saa enam samas hooldekodus ööpäevaringsele üldhooldusteenuse kohale paigutada, siis võib kaebaja abivajadus selgelt muutuda. Kohtu hinnangul ei ole SKA otsuse tegemisel piisavalt arvestanud kaebaja senise elukorralduse muutmisega kaasneda võivate negatiivsete mõjudega. Samuti on erinevate osakondade vahel liikumine ning oma elukaaslase ning pojaga suhtlemine senisest eelduslikult raskem, mis omakorda võib mõjutada hinnangu õigsust. 2016. a rehabilitatsiooniplaanis on rõhutatud kaebaja ja tema poja sidet ning vastastikkuse abi andmist, selle vajalikkust ning eraldamise negatiivseid tagajärgi (tl 33). Tõsi, 2016. a rehabilitatsiooniplaanis on üldhooldusteenust peetud kaebajale sobivamaks lahenduseks, kuid kuna kaebaja on 2017. a otsuse alusel viibinud pikemat aega juba ööpäevaringsel erihooldusteenusel ning eelduslikult sellega harjunud, siis tulnuks vastustajal vajaduse hindamisel arvesse võtta ka seda, et teenuse muutmisel võivad olla negatiivsed mõjud nii kaebaja hakkamasaamisele ja uue olukorraga harjumisele kui ka kaebaja ja tema lähedaste suhtlemisele ning vastastikkusele abistamisele. Seda pole SKA vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses kajastatud põhjendustest lähtudes nõuetekohaselt teinud. Kaebaja tõi vaidlustatud otsuse negatiivsed mõjud ning kaebajale ja tema pojale võimalikud mõjutused välja ka vaides, mille osas ei ole vastustaja vaideotsuses üldse seisukohta kujundanud. Ka kohtumenetluses on vastustaja esitanud üksnes üldsõnalise selgituse, et kui kaebajat on võimalik hoida samas hooldekodus, kus asub tema poeg ja elukaaslane, siis ei pruugi suhtlemine ja vastastikune abistamine katkeda (vastuse p 4.4). SHS § 70 lg 2 p-d 2-5 näevad ette, et erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuleb lähtuda mh isiku toimetuleku-, tegevus- ja osalusvõimest ning isiku terviseseisundist. Kohtu hinnangul mõjutab kaebaja, tema poja ja elukaaslase vaheline side ja vastastikune abistamine hooldekodus selgelt eelnimetatud valdkondade hindamist ning SKA oleks pidanud seda enam vaidlustatud otsuse tegemisel arvestama. Kohus möönab, et kuna kaebajale on määratud eestkostja, siis on SKA põhjendatult arvestanud, et kaebaja abivajadus rahadega toimetulekul ning rahaliste vahendite kasutamisel ning asjaajamisel on tagatud eestkostja tegevuse kaudu. Samuti nähtub 3. septembri 2019. a otsusest, et kaebaja terviseseisundit (sh tuvastatud dementsust) on vastustaja otsuse tegemisel arvestanud. Nimetatud asjaolud ei võimalda siiski jõuda järelduseni, et kaebajale, tema pojale ja elukaaslasele lähtuda võivate negatiivsete mõjutuste ning senise elukorralduse muutumise arvestamine ei ole kaebaja abivajaduse hindamisel oluline. Kuna SKA ei ole nimetatud asjaolu otsuse tegemisel piisavalt arvestanud, siis on otsus ka materiaalselt õigusvastane. Seega ei ole kohus veendunud, et vastustaja on hindamisel arvestanud kõigi asjakohaste asjaoludega ning jõudnud õigele lõppjäreldusele. Kaebaja toimetuleku tagamist teise sotsiaalteenusega samaväärselt 2017. a otsusega määratuga ei ole SKA veenvalt põhjendanud.
15.Kohus on seisukohal, et vastustaja on rikkunud ka kaebaja esindaja (eestkostja) ärakuulamisõigust, millel võis olla mõju otsuse tegemisele. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-72-10, p 17). Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei ole piisav telefoni teel eestkostja üldsõnaline teavitamine uuest hindamistulemusest. Kui haldusorgan kaalub haldusakti tühistamist edasiulatuvalt, tuleb anda isikut esindavale eestkostjale mõistlik aeg oma
3-19-2436
seisukohtade esitamiseks, samuti tutvustada planeeritava haldusakti sisu. Vastustaja on saatnud hindamise kokkuvõtte alles pärast vaidlustatud haldusakti andmist 15. oktoobril 2019 koos vaidlustatud haldusaktiga. Sellisel viisil ei olnud eestkostjale tagatud piisav võimalus oma vastuväidete esitamiseks. Asjaolu, et eestkostja sai oma vastuväited esitada vaidemenetluses, ei ole ärakuulamisõiguse nõuetekohaseks tagamiseks piisav. Pealegi, nagu kohus varem otsuse punktis 13 märkis, ei analüüsinud SKA vaideotsuses osasid eestkostja esile toodud asjaolusid üldse.
16.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul SKA haldusmenetluse minetused sedavõrd olulised, et see tingib vaidlustatud otsuse tühistamise. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab Sotsiaalkindlustusameti 14. oktoobri 2019. a otsuse nr T00063228. Kaebaja esindaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele, siis tuleb nimetatud menetluskulu vastustajalt HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja kasuks välja mõista.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja tema eestkostja nimi tähemärgiga, sest kohtuotsuses on ulatuslikult kajastatud eriliiki isikuandmeid (terviseandmeid) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 ja isikuandmete kaitse seaduse tähenduses.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.