X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21. oktoobri 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Maret Saaremets
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21. oktoobri 2019. a otsus nr 15.3-3.4/742-5 sissesõidukeeldu puudutavas osas, muus osas jätta otsus muutmata.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. kasuks välja menetluskulu 5 eurot.
4.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 27. septembri 2019. a iseloomustus ning Tartu Maakohtu 26. märtsi 2019. a ja 16. detsembri 2019. a määrused kriminaalasjas nr x-xx-xxxx.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. juuli 2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-19-2161
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 21. oktoobri 2019. a otsusega nr 15.3-3.4/742-5 kehtetuks X. (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa (resolutsiooni p 1), tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja vabanemisel kinnipidamisasutusest (resolutsiooni p 2), ja kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). PPA asus seisukohale, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning see oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, kus ta sündinud on. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sellega kaasnev väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine on avaliku korra ja julgeoleku kaitseks proportsionaalne. Kaebajal on kolm kehtivat kriminaalkaristust ning ta on toime pannud nii esimese kui teise astme kuritegusid, sh teise inimese vägistamise ja korduva kehalise väärkohtlemise, ning temast lähtuva ohu säilimist pärast vanglast vabanemist kinnitab ka vangla iseloomustuses ning maakohtu tingimisi enne tähtaega vabanemise taotluse rahuldamata jätmise määrustes kajastatud asjaolud.
2.Kaebaja esitas 24. oktoobril 2019 PPA-le eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PPA jättis
11.novembri 2019. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/87 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 17. novembril 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21. oktoobri 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis haldusasja
19.novembri 2019. a määrusega kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
4.Tartu Halduskohus võttis 6. jaanuari 2020. a määrusega kaebuse menetlusse.
5.Vastustaja esitas kohtule 29. jaanuaril 2020 vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
6.1.PPA diskrimineerib kaebajat rahvuse alusel ning on ebaõigesti tunnistanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ning teinud sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldanud kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks.
6.2.PPA otsus on ebaproportsionaalne ning kaebajast lähtuvat ohtlikkust on hinnatud ebaõigesti. PPA hinnang kaebajast lähtuva ohu kohta riigi julgeolekule on liialdatud. Samuti on ebaõigesti hinnatud ohutaset avalikule korrale. Kui riigi reetmises süüdi mõistetud isiku, kelle kuriteod on oluliselt raskemad kaebaja omadest, puhul peeti võimalikuks vabastada ta enne tähtaega vanglast ning teda ei saadetud riigist välja, siis on arusaamatu, miks kaebaja suhtes selliseid negatiivseid tagajärgi rakendatakse.
6.3.Kaebaja rõhutab, et on sündinud ja elanud kogu elu Eesti Vabariigis, lisaks elavad kaebaja lähisugulased kõik Eestis (isa, ema, õed). Kaebajal puuduvad sidemed Venemaa Föderatsiooniga, tema väljasaatmisega saaksid kahjustatud perekonnasuhted ning nende heaolu, sest kaebaja aitas enne vanglasse paigutamist oma perekonda ka rahaliselt.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
7.1.PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud kõigi huve ning langetanud õiguspärase otsuse, mille tühistamiseks alused puuduvad. PPA on analüüsinud isiku õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, vangla esitatud hinnanguid
3-19-2161
ning hinnanud isikust tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebajale tagati võimalus esitada arvamus ja vastuväited ning neid on otsuse tegemisel arvesse võetud.
7.2.PPA hinnangul kujutab kaebaja endast reaalset ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb toimepandud varavastastes ja isikuvastastes kuritegudes. Riigikohtu praktika kohaselt võib järeldada, et kui ohustatakse avalikku korda, siis seeläbi ohustatakse ka riigi julgeolekut (RKHKo 3-3-1-1-14 p 17). Kaebaja toimepandud tegusid saab käsitleda ohuna riigi julgeolekule välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 2 p-de 7 ja 9, lg 2 ning § 237 lg 4 tähenduses, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja vanglakaristused on ületanud ühte aastat.
7.3.Isikut on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ning need on kehtivad, vanglakaristust kannab kaebaja teist korda. Samuti on kaebajat karistatud väärteokorras 7 korda, millest kolm karistust on kehtivad. Kaebaja on toime pannud nii esimese kui ka teise astme kuritegusid ja kahjustanud inimeste õigushüvesid – omandit, privaatsust, kodupuutumatust, avalikku korda, tervist ja seksuaalset enesemääramisõigust. Kuriteod pani kaebaja toime täisealisena aastatel 2013-2016 ning välja on kujunenud kuritegelik käitumismuster. Kaebaja on toime pannud asja omavolilise kasutamise vägivallaga, millega tekitati kannatanule varalist kahju; varguse grupis, millega tekitati kannatanule varalist kahju; kolmel korral kehalise väärkohtlemise, millega ühel korral põhjustati valu, kehavigastus ning tekitati varalist kahju, teisel korral valu ja kehavigastus ning kolmandal korral füüsilist valu. Viimati pani kaebaja toime Viru Maakohtu 15. mai 2015. a kohtuotsusega määratud katseajal omavolilise sissetungi ja vägistamise, mida ta eitab. Varasemalt oli kohaldatud katseaega pikendatud nelja kuu võrra, kuna kaebaja ei ilmunud kolmel korral kriminaalhooldaja juurde. Sellest hoolimata pani isik katseajal toime uue kuriteo. Kaebajat ei ole motiveerinud õiguskuulekalt käituma ka reaalse vangistuse võimalikkus. Kriminaalasjas nr x-xx-xxxx määrati lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat vangistust ning karistuse kandmise alguseks loeti 21. juuni 2016. Tallinna Ringkonnkohus mõistis samas asjas kaebaja karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks osaliselt, st suguühtesse astumises ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Ringkonnakohus tühistas selles osas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kaebaja on toime pannud KarS § 141 lg-s 1 ettenähtud kannatanu tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise vägivallaga (ringkonnakohtu otsuse p 8.1.). Maakohtu määratud karistus jäi muutmata.
7.4.Kuigi vastustaja on ekslikult vaidlusaluses otsuses märkinud, et kaebaja kasutas ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, siis see eksimus ei muuda PPA otsuse lõpptulemit, sest inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga koosseis oli täidetud ning PPA arvestas seda, et kaebaja oli süüdi mõistetud vägistamise toimepanemises.
7.5.PPA võttis otsuse tegemisel arvesse ka vangla iseloomustuse ja riskihinnangu ning maakohtu seisukohad kaebaja ennetähtaega vabastamise taotluste lahendamisel. Kaebajast lähtub jätkuv oht avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja viide sellele, et teda koheldakse diskrimineerivalt, sest Eesti kodanikele antakse võimalus riigis elada, ei ole asjakohane. Välismaalase positsioon väljasaatmise puhul ei ole võrreldav kodanikuga.
7.6.Tartu Maakohus jättis 16. detsembri 2019. a määrusega kaebaja tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve kohaldamisega vabastamata. Tartu Vangla 27. septembril 2019 koostatud iseloomustusest nähtub, et vangla on seisukohal, et kaebaja kuritegelikku käitumist soodustab alkohol, teiste poolt mõjutamine, puudulik probleemilahendusoskus, impulsiivsus ja emotsioonide kontrollimatuse oskus. Vangla hindas kaebajat ohtlikuks. Ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Kaebaja korduv karistatus kriminaal- ja väärteokorras, käitumiskontrolli nõuete rikkumine ning kuriteo toimepanemine katseajal iseloomustavad tema tegelikku suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning näitavad väljakujunenud kuritegelikku eluviisi. Temast lähtuv oht ei ole
3-19-2161
maandatud, kuna alates täisealiseks saamisest on kaebajat kriminaalkorras karistatud 3 korda, kuriteod on muutunud ajas raskemaks ning sealjuures kannab kaebaja teist korda vanglakaristust.
7.7.Otsuste tegemisel on kaalutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 lg-s 1 ja VMS § 241 lg-s 3 ette nähtud asjaolusid: kaebaja vanust, Eestis elamise kestust, võimaliku perekonna- ja eraelu riivet ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Kaebaja on terve elu Eestis elanud ja siin venekeeles hariduse omandanud. Eesti keelt valdas isik A1 tasemel. 22. oktoobril 2018 alustas kaebaja riigikeele õpingutega A2 tasemel ning omandas vangistuses viibides eesti keele oskuse A2 tasemel. Üksnes keele õppimine ei loo siiski automaatselt riigiga tihedat kultuurilist sidet. Samuti ei oma see elamisloa kehtetuks tunnistamisel määravat tähtsust ning ei välista tema ohtlikkust. Riigikohus selgitas kohtuasjas nr 3-3-1-1-14, et asjaolu, et isik on kogu elu Eestis elanud ei anna küll alust pidada tema sidemeid kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, kuid see ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Samuti ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine vältimatuks eelduseks sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis.
7.8.Kaebajal on sihtriigi kodakondsus, ta pole taotlenud Eesti kodakondsust, kuigi tal oli selleks õigus, tema emakeel on kodakondsusjärgse riigi riigikeel, tema vanus ei takista tema lõimumist sihtriigiga. Kaebaja saab vabanedes leida endale elu- ja töökoha Venemaal ning tema lähedased, kellel on Venemaa kodakondsus, saavad teda sealjuures aidata. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebajal Eestis vara. EIK praktika kohaselt ei saa isik tugineda perekonnaelu olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei kuulu tuumikperekonda ning kelle suhtes ei suudeta näidata, et tegemist on kaebaja perekonna abivajavate liikmetega (Euroopa inimõiguste kohtu otsus nr 52178/10, Samsonnikov vs. Eesti, p 81; otsus nr 60654/00, Sisojeva jt vs. Läti). Kaebaja ja Eestis elavate vanemate vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet ning nendevahelised suhted ei ole käsitatavad perekonnana EIÕK art 8 ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes. Kaebaja on vangistuses viibinud alates 2016. aastast ning tema lähedased on seni suutnud hakkama saada ilma kaebaja toetuseta, millest saab järeldada, et nad ei ole kaebajast sõltuvuses. Lisaks vabanes kaebaja isa hiljuti vangistusest ning saab jätkata kaebaja ema ja õdede toetamist majanduslikult. Ajal kui kaebaja isa vangistuses viibis, olid kaebaja ema ja õed sunnitud ise hakkama saama. Vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja plaanis ka ise mingi hetk välismaale kolida. Toimepandud kuritegusid arvestades on avalik huvi elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse tegemise vastu ülekaalukam võrreldes kaebaja huviga elada jätkuvalt riigis, kus ta on terve elu elanud. Vajadusel on kaebajal võimalik asuda elama piiri lähistele ning tema Narvas elavad lähedased saavad teda aidata ning tulevikus teda lihtsamini külastada. Eesti Vabariigis elavad inimesed ei pea taluma kaebaja kuritegelikku käitumist ning tundma ohtu enda tervisele ja varale.
7.9.Vaidlusaluses otsuses koostati kaebajale sundtäidetav lahkumisettekirjutus, sest temast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja väljasaatmise vajadus tuleneb tema enda õigusvastasest tegevusest ning lahkumisettekirjutuse tegemine on tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist.
7.10.Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitseks kehtestatud sissesõidukeeld on õiguspärane ja selle kestus proportsionaalne. Kaebaja on toime pannud esimese ja teise astme kuritegusid ning kahjustanud teiste inimeste õigushüvesid. Vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja korduvkuritegude sooritamise tõenäosus kahe aasta jooksul on 56% ning seksuaal- ja vägivalla kuriteo toimepanemise tõenäosus 5 aasta jooksul on 63%. Lähtuvalt asjaolust, et kaebajast tulenev oht isikuvastaste ja varavastaste kuritegude näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, sest kaebaja eelnevast kriminaalsest taustast nähtub, et ka varasemalt mõistetud karistused ei ole teda motiveerinud õiguskuulekale käitumisele asuma, on sissesõidukeelu pikkus proportsionaalne.
3-19-2161
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, tema suhtes lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasus.
9.Riigikohtu halduskolleegium on otsustes nr 3-17-1545 ja 3-18-89 selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu rakendamise osas järgmist: 1) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule; 2) VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine; 3) kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud; 4) lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt; 5) lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine; 6) igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.
10.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on selgitatud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust tuleb tõlgendada direktiivi 2003/2019 art 12 lg-t 1 arvestades nii, et kui PPA tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-18-89 ja nr 317-1545). Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14). Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja tegelik, et lubatav oleks lahkumisettekirjutuse
3-19-2161
tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei pea esinema koos.
11.PPA on vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebajast lähtub oht nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. Kohtu hinnangul on PPA põhjendamatult otsuses leidnud, et ohust avalikule korrale tuleneb ka oht riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on selgitatud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Samuti kuulub võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu mõiste „avalik julgeolek“ alla (Vt nt Euroopa Kohtu otsuseid asjades nr C-373/13 (p-d 78-79), C-304/14 (p 39) ja C-82/16, (p 91)). Eeltoodust nähtuvalt on oht avalikule korrale oluliselt laiema kohaldamisalaga kui riigi julgeoleku ohustamine. PPA hinnanguga nõustudes muutuksid mõisted „oht avalikule korrale“ ja „oht riigi julgeolekule“ samatähenduslikeks mõisteteks, mis ei ühti VMS ja direktiivi 2003/109/EÜ eesmärkidega. Sellisel juhul puuduks üldse vajadus eristada ohtu avalikule korrale ja ohtu riigi julgeolekule. Kohus on seisukohal, et PPA on otsuses peaasjalikult leidnud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ega ole esitanud asjakohaseid asjaolusid, mis kinnitaks temast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja tegudest ja käitumisest ei nähtu ohtu riigi julgeolekule ehk kaebaja senine käitumine ei ole ohustanud riiki kui tervikut.
12.Kuna PPA tegi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega kohe ka sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu, siis kontrollib kohus järgnevalt, kas PPA on õigesti tuvastanud kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale ning kas see oht on tegelik (tõenäoline) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus).
13.Isikust lähtuv oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 16). Vaidlustatud otsuses asus PPA seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised, sh katseajal, ja käitumine karistuse ajal kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. Kohtu hinnangul on PPA järginud vaidlustatud otsuse tegemisel kohtuotsuse punkti 9 alapunktides 1 ja 2 märgitud reegleid ning analüüsinud asjakohaseid asjaolusid. Kohus nõustub PPA kaalutlustega ega pea vajalikuks PPA põhjendusi detailselt otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgnevat.
14.Kaebaja hinnangul on PPA ohu tuvastamisel lähtunud asjaolust, et kaebaja on välismaalane ning sellest tulenevalt teda diskrimineerinud. Kaebaja toob võrdluseks teise vanglast vabanenud isiku, kelle suhtes kaebajale sarnaseid tagajärgi ei rakendatud. Kohus kaebaja järeldusega ei nõustu. Esmalt tuleb arvestada, et tegemist ei ole võrreldavate gruppidega, sest kaebuses märgitud teine isik on Eesti kodanik, kaebaja aga mitte. Sünniga omandatud kodakondsust ei tohi ära võtta (põhiseaduse § 8 lg 3) ning Eesti kodanikule ei saa lahkumisettekirjutust teha ega sissesõidukeeldu kohaldada. Pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks (VMS § 230) ning seda luba on võimalik kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale (VMS § 241 lg 1 p 2). Samuti ei nähtu, et kaebajat oleks diskrimineeritud rahvuse alusel. Pikaajalise elaniku
3-19-2161
elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumiskohustuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA hinnanud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ning otsuste tagajärgi tema perekonna- ja eralelule. Puuduvad viited sellele, et kaebajat oleks koheldud samalaadses olukorras olevate isikutega võrreldes põhjendamatult ebasoodsamalt.
15.PPA lähtus ohu tuvastamisel sellest, et kaebaja on toime pannud rasked kuriteod, sh vägistamise ja korduvalt kehalise väärkohtlemise, millega kaasneb oht avalikule korrale. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on karistatud kriminaalkorras kolmel korral ning väärteokorras 7 korral. Kriminaalkorras on kaebaja süüdi mõistetud esimese ja teise astme kuritegudes ning nendega on ohustatud avalikku korda. Kahel korral on kaebajat karistatud reaalse vanglakaristusega. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et kaebaja pani kolmanda kuriteo toime katseajal, mis viitab sellele, et kaebaja ei teinud vajalikke järeldusi varasemast käitumisest ega hoolinud tagajärgedest.
16.PPA on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud ning karistatud reaalse vanglakaristusega. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-1-14, 3-17-1545). Kaebaja toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja on korduvalt süüdi mõistetud kehalises väärkohtlemises (otsused asjades nr x-xx-xxxx ja x-xx-xxxxx) ja vägistamises (otsus asjas nr x-xx-xxxx). Lisaks on kaebaja süüdi mõistetud ka varguses grupis, omavolilises sissetungis, materiaalse kahju tekitamises, võõra vallasasja ebaseaduslikus kasutamises.
17.PPA ei ole piirdunud otsuses üksnes kaebaja süüteos süüdimõistmise faktile, vaid on hinnanud ka kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal ning ohu tõenäosust tulevikus. PPA otsuses on analüüsitud, kas kaebaja võib kuritegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale jätkuv. Kohus nõustub, et kaebaja käitumine katseajal ning kriminaalhooldusnõuete täitmata jätmine, samuti katseajal uue raske kuriteo (teise inimese vägistamine vägivalla kasutamisega) toimepanemine viitab, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. PPA võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (s.h ohtu teistele ühiskonnaliikmete, k.a endisele tüdruksõbrale). Samuti on PPA põhjendatult arvestanud asjaoluga, et vangla on samuti hinnanud kaebaja ohtlikuks. Vangla hinnangul ei ole kaebaja piisavalt mõistnud enda tegude tagajärgi ega ole oma suhtumist märkimisväärselt muutnud, samuti on kaebaja hoolimatu elustiiliga ja impulsiivne, kipub probleeme lahendama vägivallaga ja tegutsema hetkeemotsiooni ajel, mõtlemata tagajärgedele (vt Tartu Vangla 27. septembri 2019 iseloomustus, mille kohus võtab kohtute infosüsteemist selle asja materjalide juurde.). PPA võib vangla iseloomustuses kajastatud hinnangut kaebaja ohtlikkuse osas abistava materjalina arvestada, kuid iseloomustuses protsentides väljendatud uute kuritegude toimepanemise tõenäosus (sh uue seksuaalkuriteo) on juriidiliselt kasutu ning nendele protsentidele tuginemine ei ole põhjendatud (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 1-13-8065 (p-d 23-27), Riigikohtu 7. märtsi 2019. a määrus asjas nr 1-09-14103 (p 27)). Seda seetõttu, et metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades.
18.Samuti on PPA õigustatult viidanud otsuses Tartu Maakohtu 26. märtsi 2019. a määrusele kriminaalasjas nr x-xx-xxxx, millega jäeti kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise taotlus rahuldamata ning leiti, et karistuseesmärgid ei ole saavutatud ning kaebajast lähtuv oht ei ole piisavalt maandatud. Kaebaja ei ole aru saanud toimepandud kuriteost (kaebaja eitab jätkuvalt
3-19-2161
endise tüdruksõbra vägistamist ja on seisukohal, et kannab karistust alusetult) ning ei ole teinud neist vajalikke järeldusi. Sarnasele järeldusele jõudis Tartu Maakohus ka halduskohtumenetluse toimumise ajal 16. detsembri 2020. a määruses asjas nr x-xx-xxxx. Kohus asus seisukohale, et kuigi kaebaja täidab vanglas individuaalset täitmiskava ja tema käitumine on vangistuse ajal olnud valdavalt positiivne, siis ei ole kohus veendunud, et kaebaja suudaks vabaduses elada uusi kuritegusid toime panemata, samuti on kaebaja ise leidnud, et pole veel valmis vabanema. Isiku ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamata jätmisele ning määruses isiku ohtlikkuse hindamisele on kohtupraktikas osutatud oluline kaal (vt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1034, p 12). Seetõttu võtab kohus selle asja juurde ka Tartu Maakohtu 26. märtsi 2019. a ja 16. detsembri 2019. a määrused kriminaalasjas nr x-xx-xxxx).
19.Arvestades kaebaja toime pandud kuritegude raskust, samuti asjaolu, et kaebaja jätkas kuritegude toimepanemist katseajal ning ajas on toimepandud kuriteod muutunud raskemaks, samuti vangla iseloomustusest ning Tartu Maakohtu määrustest, millega on kaebaja ennetähtaegse vabanemise taotlused jäetud rahuldamata, nähtuvale kuritegude toimepanemise ohu säilimisele, on kohus seisukohal, et PPA on õigesti tuvastanud kaebajast lähtuva tegeliku ja tõsise ohu avalikule korrale. Seega on PPA õigesti tuvastanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks on kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ning kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks olev ohulävend on samuti ületatud, sest kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine.
20.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada ka otsuste tagajärge kaebaja perekonnaelule. Kaebajal ei ole Eestis elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid (abikaasa, alaealine laps). PPA on vaidlustatud otsuse punktis 17 põhjendatult leidnud, et kuigi kaebaja on sündinud Eestis ja elanud siin pikka aega ning Eestis elavad õiguslikul alusel tema vanemad ja õed, kes ei ole Eesti kodanikud, ei kaalu see ülesse kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaebaja ja tema lähisugulaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma vanemaid ja õdesid majanduslikult aidata, pealegi oli tema isa samuti osa kaebaja vanglas veedetud ajast kinnipeetav. Kuigi kaebaja suhtlus vanemate ja õdedega on olnud tihe, ei kinnita see erakorralist sõltuvussuhte esinemist ning seega ei ole kaebaja suhe vanematega käsitletav perekonnana. Kaebaja emakeel on vene keel, tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tema vanust arvestades (kaebaja on 25 aastane) ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Samuti on PPA põhjendatult arvestanud, et kaebaja lähisugulastel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning see võimaldab neil lihtsamini kaebajat Venemaal külastada. Kaebaja on varasemalt ajavahemikul 18.02.12.29.05.15. külastanud Venemaad lühiajaliselt palju kordi ning ka see viitab, et kaebajal oli enne vangistuse kandmist teatav side nimetatud riigiga.
21.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajast lähtuv tegelik ja tõsine oht avalikule korrale kaalub ülesse kaebaja huvi pikaajalise elaniku elamisloa säilitamise ja väljasõidukohuste mitterakendamise osas ning PPA otsus on selles osas õiguspärane.
22.Kaebajale kohaldati VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu maksimaalses ulatuses ehk viieks aastaks. Sissesõidukeelu eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning seejuures temast lähtuva ohu Eestis realiseerumist. VSS § § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma, kuid saab
3-19-2161
kontrollida kaalutlusotsuse õiguspärasust, sh kas vastustaja on kaalumisel arvestanud asjakohaste asjaoludega. Vastustaja on kaalumisel arvestanud nii kaebajast avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust (sh kaebaja eesti keele taset jms). PPA on kontrollinud ja kaalunud sissesõidukeelu kohaldamisel ka lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist ning asunud seisukohale, et arvestades kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu esinemisega avalikule korrale ning asjaoluga, et kaebajat ei motiveerinud varasemalt mõistetud karistused õiguskuulekalt käituma, siis ei ole VSS § 74 lg-s 2 sätestatud viieaastase tähtaja lühendamine põhjendatud. Kohus nõustub, et sissesõidukeelu kehtestamiseks on tuvastatud oht piisav, kuid ei nõustu sellega, et selle ohu vähenemise tõenäosus tulevikus on sedavõrd madal, et õigustatud on sissesõidukeeldu rakendada maksimaalses ulatuses. Kohtu hinnangul on PPA sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel alaväärtustanud kaebaja tihedaid sidemeid Eestiga, samuti nähtub PPA varasemast praktikast, et sarnase ohutasemega isikute puhul on peetud piisavaks kolme aastast sissesõidukeeldu (vt nt haldusasi nr 3-19-1034). Kaebaja on elanud kogu elu Eestis ning tema peamine tutvusringkond asub siin. Samuti nähtub Tartu Vangla iseloomustusest ning Tartu Maakohtu 16. detsembri 2019. a määrusest, et kaebaja täidab individuaalset täitmiskava ning on teinud jõupingutusi enda käitumise parandamiseks, sh on kaebaja läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, omandanud haridust ja töötanud. See viitab sellele, et kaebaja on asunud oma elukorraldust vähemalt osaliselt muutma. Seetõttu on kohus seisukohal, et PPA on sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel alaväärtustanud kaebaja seniseid pingutusi ning sidemeid Eestiga ning maksimaalse pikkusega sissesõidukeelu kohaldamiseks ei ole PPA väljatoodud asjaolud piisavad.
23.Seega ei ole kohtu hinnangul kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu pikkus proportsionaalne. Kuna kohus ei saa ise sissesõidukeelu pikkust määrata, kuid on seisukohal, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne, tuleb PPA otsus sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistada. Otsuse selles osas tühistamine ei tähenda, et PPA ei või uuesti sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust kaaluda ning teha uut otsust sissesõidukeelu osas.
24.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 21. oktoobri 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 sissesõidukeeldu puudutavas osas, muus osas jääb otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, teisi menetluskulusid kaebaja kandnud ei ole. Arvestades, et kohus rahuldab kaebuse 1/3 ulatuses (pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse osas jääb kaebus rahuldamata), siis tuleb Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 5 eurot (15÷3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2021.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2021.a otsus Resolutsioon
3-19-2161
1.Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Tartu Maakohtu 12.03.2021. a määrus kriminaalasjas nr x-xx-xxxx.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.06.2020. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.