Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 22.06.2021, Tartu 3-19-2161 X i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.10.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 18.06.2020. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Tartu Maakohtu 12.03.2021. a määrus kriminaalasjas nr x-xx-xxxx.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.06.2020. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.07.2021 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja sündis 1995. aastal Eesti Vabariigis ja on Vene Föderatsiooni kodanik, kel oli Eestis 07.05.2001. aastast saati alaline elamisluba/pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja viibis kaebuse esitamise ajal kinnipeetavana Tartu vanglas. Harju Maakohus mõistis kaebaja 20.01.2017. a otsusega kriminaalasjas nr x-xx-xxxx süüdi omavolilises sissetungis ja lahkumisnõude täitmata jätmises (karistusseadustik (KarS) § 266 lg 2 p 1 järgi) ning
vägistamises (KarS § 141 lg 1 järgi). Koos varasema karistuse ärakandmata osaga oli kaebajale mõistetud liitkaristus 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus 21.06.2016.
2.PPA tunnistas 21.10.2019. a otsusega nr 15.3-3.4/742-5 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks (resolutsiooni p 1), tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja vabanemisel kinnipidamisasutusest (resolutsiooni p 2), ja kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). PPA asus seisukohale, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning see oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, kus ta sündinud on. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sellega kaasnev väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine on avaliku korra ja julgeoleku kaitseks proportsionaalne. Kaebajal on kolm kehtivat kriminaalkaristust ning ta on toime pannud nii esimese kui teise astme kuritegusid, sh teise inimese vägistamise ja korduva kehalise väärkohtlemise, ning temast lähtuva ohu säilimist pärast vanglast vabanemist kinnitab ka vangla iseloomustuses ning maakohtu tingimisi enne tähtaega vabanemise taotluse rahuldamata jätmise määrustes kajastatud asjaolud. Sissesõidukeelu osas leidis PPA, et lähtuvalt asjaolust, et kaebajast tulenev oht varavastaste kuritegude toimepanemise, materiaalse kahju tekitamise, avaliku korra rikkumise, vägivallategude sooritamise ning vägistamise näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, siis on vajalik kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. VSS § 74 lg-st 2 nähtub, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Hetkel ei kohaldatud välismaalasele vabatahtliku lahkumise tähtaega, vaid kohaldati sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus. Seega võib kaebajale kohaldada sissesõidukeeldu kuni viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks kui viis aastat, kui viieaastane sissesõidukeeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Isikul puudub Eestis tuumikpere, töökoht, kaebaja alustas süütegude sooritamisega alaealisena ning on kahel korral vangistuses viibinud. Viimast vanglakaristust kannab kaebaja alates kahekümne esimesest eluaastast vägistamise eest, mille toimepanemist ta ei tunnista ja omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise eest. Eelnevalt on isik toime pannud mitmel korral kehalise väärkohtlemise, kaasa arvatud oma endise tüdruksõbra suhtes, grupis varastamise, võõra sõiduauto ajutise omavolilise kasutamise ja seeläbi kannatanutele varalise kahju tekitamise. PPA hinnangul kujutab kaebaja seega ka vanglast vabanedes endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Arvestades isiku pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ja asjaolu, et isikul elavad ema, isa ja õed Eestis, leidis PPA, et kaebajale tuli kohaldada viieaastast sissesõidukeeldu.
3.Kaebaja esitas 24.10.2019 PPA-le eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PPA jättis 11.11.2019. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/87 rahuldamata. Kaebus
4.Kaebaja esitas 17.11.2019 nr 15.3-3.4/742-5 tühistamiseks.
halduskohtule kaebuse PPA 21.10.2019.
a otsuse
5.Kaebaja väitel diskrimineerib PPA kaebajat rahvuse alusel ning on ebaõigesti tunnistanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ning teinud sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldanud kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks.
6.PPA otsus on ebaproportsionaalne ning kaebajast lähtuvat ohtlikkust on hinnatud ebaõigesti. PPA hinnang kaebajast lähtuva ohu kohta riigi julgeolekule on liialdatud. Samuti on ebaõigesti hinnatud ohutaset avalikule korrale. Kui riigi reetmises süüdi mõistetud isiku, kelle kuriteod on oluliselt raskemad kaebaja omadest, puhul peeti võimalikuks vabastada ta enne tähtaega vanglast ning teda ei saadetud riigist välja, siis on arusaamatu, miks kaebaja suhtes selliseid negatiivseid tagajärgi rakendatakse.
7.Kaebaja on sündinud ja elanud kogu elu Eesti Vabariigis, lisaks elavad kaebaja lähisugulased kõik Eestis (isa, ema, õed). Kaebajal puuduvad sidemed Vene Föderatsiooniga, tema väljasaatmisega saaksid kahjustatud perekonnasuhted ning nende heaolu, sest kaebaja aitas enne vanglasse paigutamist oma perekonda ka rahaliselt. Vastus kaebusele
8.PPA palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus
9.Halduskohus rahuldas 18.06.2020. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), tühistas PPA 21.10.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 sissesõidukeeldu puudutavas osas ja jättis muus osas otsuse muutmata (resolutsiooni p 2) ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 5 eurot (resolutsiooni p 3).
10.Riigikohtu halduskolleegium on otsustes nr 3-17-1545 ja 3-18-89 selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu rakendamise osas järgmist: 1) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule; 2) VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine; 3) kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud; 4) lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt; 5) lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine;
6) igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.
11.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on selgitatud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust tuleb tõlgendada direktiivi 2003/2019 art 12 lg-t 1 arvestades nii, et kui PPA tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu (RKHKo 03.05.2019, 3-18-89; 19.02.2019, 3-17-1545). Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 14). Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja tegelik, et lubatav oleks lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei pea esinema koos.
12.PPA on vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebajast lähtub oht nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. Kohtu hinnangul on PPA põhjendamatult otsuses leidnud, et ohust avalikule korrale tuleneb ka oht riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on selgitatud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Samuti kuulub võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu mõiste „avalik julgeolek“ alla (Vt nt EKo C-373/13, p 78-79; C-304/14, p 39; C-82/16, p 91). Eeltoodust nähtuvalt on oht avalikule korrale oluliselt laiema kohaldamisalaga kui riigi julgeoleku ohustamine. PPA hinnanguga nõustudes muutuksid mõisted „oht avalikule korrale“ ja „oht riigi julgeolekule“ samatähenduslikeks mõisteteks, mis ei ühti VMS ja direktiivi 2003/109/EÜ eesmärkidega. Sellisel juhul puuduks üldse vajadus eristada ohtu avalikule korrale ja ohtu riigi julgeolekule. Kohus on seisukohal, et PPA on otsuses peaasjalikult leidnud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ega ole esitanud asjakohaseid asjaolusid, mis kinnitaks temast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja tegudest ja käitumisest ei nähtu ohtu riigi julgeolekule ehk kaebaja senine käitumine ei ole ohustanud riiki kui tervikut.
13.Kuna PPA tegi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega kohe ka sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu, siis kontrollib kohus järgnevalt, kas PPA on õigesti tuvastanud kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale ning kas see oht on tegelik (tõenäoline) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus).
14.Isikust lähtuv oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 16). Vaidlustatud otsuses asus PPA seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised, sh
katseajal, ja käitumine karistuse ajal kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. Halduskohtu hinnangul järgis PPA vaidlustatud otsuse tegemisel kohtuotsuses (p 9 alap 1 ja 2) märgitud reegleid ning analüüsis asjakohaseid asjaolusid. Halduskohus nõustus PPA kaalutlustega ega pidanud vajalikuks PPA põhjendusi detailselt otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märkis halduskohus järgnevat.
15.Kaebaja hinnangul oli PPA ohu tuvastamisel lähtunud asjaolust, et kaebaja on välismaalane ning sellest tulenevalt teda diskrimineerinud. Kaebaja tõi võrdluseks teise vanglast vabanenud isiku, kelle suhtes kaebajale sarnaseid tagajärgi ei rakendatud. Halduskohus kaebaja järeldusega ei nõustunud. Esmalt tuli arvestada, et tegemist ei ole võrreldavate gruppidega, sest kaebuses märgitud teine isik oli Eesti kodanik, kaebaja aga mitte. Sünniga omandatud kodakondsust ei tohi ära võtta (PS § 8 lg 3) ning Eesti kodanikule ei saa lahkumisettekirjutust teha ega sissesõidukeeldu kohaldada. Pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks (VMS § 230) ning seda luba on võimalik kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale (VMS § 241 lg 1 p 2). Samuti ei nähtunud, et kaebajat oleks diskrimineeritud rahvuse alusel. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumiskohustuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel hindas PPA kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ning otsuste tagajärgi tema perekonna- ja eralelule. Puudusid viited sellele, et kaebajat oleks koheldud samalaadses olukorras olevate isikutega võrreldes põhjendamatult ebasoodsamalt.
16.PPA lähtus ohu tuvastamisel sellest, et kaebaja pani toime rasked kuriteod, sh vägistamise ja korduva kehalise väärkohtlemise, millega kaasnes oht avalikule korrale. Vaidlust ei olnud selles, et kaebajat oli karistatud kriminaalkorras kolmel korral ning väärteokorras 7 korral. Kriminaalkorras oli kaebaja süüdi mõistetud esimese ja teise astme kuritegudes ning nendega oli ohustatud avalikku korda. Kahel korral oli kaebajat karistatud reaalse vanglakaristusega. Väheoluline ei olnud ka asjaolu, et kaebaja pani kolmanda kuriteo toime katseajal, mis viitas sellele, et kaebaja ei teinud vajalikke järeldusi varasemast käitumisest ega hoolinud tagajärgedest.
17.PPA arvestas põhjendatult sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud ning karistatud reaalse vanglakaristusega. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14; 19.02.2019, 3-17-1545). Kaebaja toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitasid, et kaebaja kujutas endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja oli korduvalt süüdi mõistetud kehalises väärkohtlemises (asjad nr x-xx-xxxx ja x-xx-xxxx ) ja vägistamises (asi nr x-xx-xxxx). Lisaks oli kaebaja süüdi mõistetud ka varguses grupis, omavolilises sissetungis, materiaalse kahju tekitamises, võõra vallasasja ebaseaduslikus kasutamises.
18.PPA ei piirdunud otsuses üksnes kaebaja süüteos süüdimõistmise faktiga, vaid hindas ka kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal ning ohu tõenäosust tulevikus. PPA otsuses analüüsiti, kas kaebaja võib kuritegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale jätkuv. Halduskohus nõustus, et kaebaja käitumine katseajal ning kriminaalhooldusnõuete täitmata jätmine, samuti katseajal uue raske kuriteo (teise inimese vägistamine vägivalla kasutamisega) toimepanemine viitas, et kaebajast lähtus tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. PPA võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (s.h ohtu teistele ühiskonnaliikmete, k.a endisele tüdruksõbrale). Samuti arvestas PPA põhjendatult asjaoluga, et vangla hindas samuti kaebajat ohtlikuks. Vangla hinnangul ei olnud kaebaja piisavalt mõistnud
enda tegude tagajärgi ega olnud oma suhtumist märkimisväärselt muutnud, samuti oli kaebaja hoolimatu elustiiliga ja impulsiivne, kippus probleeme lahendama vägivallaga ja tegutsema hetkeemotsiooni ajel, mõtlemata tagajärgedele (vt Tartu Vangla 27.09.2019. a iseloomustus, mille kohus võttis kohtute infosüsteemist asja materjalide juurde.). PPA võis vangla iseloomustuses kajastatud hinnangut kaebaja ohtlikkuse osas abistava materjalina arvestada, kuid iseloomustuses protsentides väljendatud uute kuritegude toimepanemise tõenäosus (sh uue seksuaalkuriteo) on juriidiliselt kasutu ning nendele protsentidele tuginemine ei olnud põhjendatud (vt ka TrtRKm 16.10.2017, 1-13-8065, p 23-27; RKKKm 07.03.2019, 1-09-14103, p 27). Seda seetõttu, et metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades.
19.Samuti viitas PPA õigustatult Tartu Maakohtu 26.03.2019. a määrusele kriminaalasjas nr xxx-xxxx, millega jäeti kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise taotlus rahuldamata ning leiti, et karistuseesmärgid ei olnud saavutatud ning kaebajast lähtuv oht ei olnud piisavalt maandatud. Kaebaja ei olnud aru saanud toimepandud kuriteost (kaebaja eitas jätkuvalt endise tüdruksõbra vägistamist ja oli seisukohal, et kandis karistust alusetult) ning ei olnud teinud neist vajalikke järeldusi. Sarnasele järeldusele jõudis Tartu Maakohus ka halduskohtumenetluse toimumise ajal 16.12.2020. a määruses asjas nr x-xx-xxxx. Maakohus asus seisukohale, et kuigi kaebaja täidab vanglas individuaalset täitmiskava ja tema käitumine on vangistuse ajal olnud valdavalt positiivne, siis ei olnud maakohus veendunud, et kaebaja suudaks vabaduses elada uusi kuritegusid toime panemata, samuti oli kaebaja ise leidnud, et pole veel valmis vabanema. Isiku ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamata jätmisele ning määruses isiku ohtlikkuse hindamisele on kohtupraktikas osutatud oluline kaal (vt TrtRKo 02.06.2020, 3-19-1034, p 12). Seetõttu võttis halduskohus selle asja juurde ka Tartu Maakohtu 26.03.2019. a ja 16.12.2019. a määrused kriminaalasjas nr x-xx-xxxx).
20.Arvestades kaebaja toime pandud kuritegude raskust, samuti asjaolu, et kaebaja jätkas kuritegude toimepanemist katseajal ning ajas on toimepandud kuriteod muutunud raskemaks, samuti vangla iseloomustusest ning Tartu Maakohtu määrustest, millega jäeti kaebaja ennetähtaegse vabanemise taotlused rahuldamata, oli halduskohus seisukohal, et PPA oli õigesti tuvastanud kaebajast lähtuva tegeliku ja tõsise ohu avalikule korrale. Seega oli PPA õigesti tuvastanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks oli kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ning kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks olev ohulävend oli samuti ületatud, sest kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oli tegelik ja piisavalt tõsine.
21.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada ka otsuste tagajärge kaebaja perekonnaelule. Kaebajal ei olnud Eestis elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid (abikaasa, alaealine laps). PPA leidis vaidlustatud otsuse punktis 17 põhjendatult, et kuigi kaebaja oli sündinud Eestis ja elanud siin pikka aega ning Eestis elasid õiguslikul alusel tema vanemad ja õed, kes ei ole Eesti kodanikud, ei kaalunud see ülesse kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaebaja ja tema lähisugulaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma vanemaid ja õdesid majanduslikult aidata, pealegi oli tema isa samuti osa kaebaja vanglas veedetud ajast kinnipeetav. Kuigi kaebaja suhtlus vanemate ja õdedega oli tihe, ei kinnitanud see erakorralise sõltuvussuhte esinemist ning seega ei olnud kaebaja suhe vanematega käsitletav perekonnana. Kaebaja emakeel on vene keel, tal oli Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tema vanust arvestades (kaebaja oli 25 aastane) ei olnud alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Samuti oli PPA põhjendatult arvestanud, et kaebaja lähisugulastel oli Venemaa Föderatsiooni
kodakondsus ning see võimaldas neil lihtsamini kaebajat Venemaal külastada. Kaebaja oli varasemalt ajavahemikul 18.02.2012–29.05.2015 külastanud Venemaad lühiajaliselt palju kordi ning ka see viitas, et kaebajal oli enne vangistuse kandmist teatav side nimetatud riigiga.
22.Eelnevast tulenevalt oli halduskohus seisukohal, et kaebajast lähtuv tegelik ja tõsine oht avalikule korrale kaalus üles kaebaja huvi pikaajalise elaniku elamisloa säilitamise ja väljasõidukohuste mitterakendamise osas ning PPA otsus oli selles osas õiguspärane.
23.Kaebajale kohaldati VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu maksimaalses ulatuses ehk viieks aastaks. Sissesõidukeelu eesmärgiks oli vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning seejuures temast lähtuva ohu Eestis realiseerumist. VSS § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma, kuid saab kontrollida kaalutlusotsuse õiguspärasust, sh kas vastustaja on kaalumisel arvestanud asjakohaste asjaoludega. PPA arvestas kaalumisel nii kaebajast avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust (sh kaebaja eesti keele taset jms). PPA kontrollis ja kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel ka lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist ning asus seisukohale, et arvestades kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu esinemisega avalikule korrale ning asjaoluga, et kaebajat ei motiveerinud varasemalt mõistetud karistused õiguskuulekalt käituma, siis ei ole VSS § 74 lg-s 2 sätestatud viieaastase tähtaja lühendamine põhjendatud. Halduskohus nõustus, et sissesõidukeelu kehtestamiseks on tuvastatud oht piisav, kuid ei nõustunud sellega, et selle ohu vähenemise tõenäosus tulevikus on sedavõrd madal, et õigustatud on sissesõidukeeldu rakendada maksimaalses ulatuses. Halduskohtu hinnangul oli PPA sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel alaväärtustanud kaebaja tihedaid sidemeid Eestiga, samuti nähtus PPA varasemast praktikast, et sarnase ohutasemega isikute puhul oli peetud piisavaks kolmeaastast sissesõidukeeldu (vt nt haldusasi nr 3-19-1034). Kaebaja oli elanud kogu elu Eestis ning tema peamine tutvusringkond asus siin. Samuti nähtus Tartu Vangla iseloomustusest ning Tartu Maakohtu 16.12.2019. a määrusest, et kaebaja täidab individuaalset täitmiskava ning on teinud jõupingutusi enda käitumise parandamiseks, sh oli kaebaja läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, omandanud haridust ja töötanud. See viitas sellele, et kaebaja oli asunud oma elukorraldust vähemalt osaliselt muutma. Seetõttu oli halduskohus seisukohal, et PPA oli sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel alaväärtustanud kaebaja seniseid pingutusi ning sidemeid Eestiga ning maksimaalse pikkusega sissesõidukeelu kohaldamiseks ei olnud PPA väljatoodud asjaolud piisavad.
24.Seega ei olnud halduskohtu hinnangul kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu pikkus proportsionaalne. Kuna halduskohus ei saa ise sissesõidukeelu pikkust määrata, kuid oli seisukohal, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld oli ebaproportsionaalne, tuli PPA otsus sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistada. Otsuse selles osas tühistamine ei tähendanud, et PPA ei või uuesti sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust kaaluda ning teha uut otsust sissesõidukeelu osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
PPA apellatsioonkaebus
25.PPA esitas 20.07.2020 Tartu Ringkonnkohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 18.06.2020. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 sissesõidukeeldu
puudutava osa ning resolutsiooni p 3; teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.
26.PPA on seisukohal, et vaidlusaluses otsuses koostatud sissesõidukeeld on õiguspärane ning selle pikkuse muutmise tühistamiseks puudub alus. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on PPA arvates proportsionaalne. PPA analüüsis sissesõidukeelu kohaldamise vajalikkust ja kestvust vaidlusaluse otsuse punktis 16 ja leidis, et kaebajast tulenev oht varavastaste kuritegude toimepanemise, materiaalse kahju tekitamise, avaliku korra rikkumise, vägivallategude sooritamise ning vägistamise näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, mistõttu on PPA hinnangul vajalik kohaldada kaebajale sissesõidukeeld tagamaks Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. Lisaks analüüsis PPA sissesõidukeelu kestvust vaidlusaluse otsuse punktis 19 leides, et kuigi on võimalik kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat, kujutab kaebaja ka vanglast vabanedes endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. PPA on vaidlusaluses haldusaktis sissesõidukeelu kestvuse osas kõiki poolt- ja vastuargumente kaalunud ning põhjendused esitatud. PPA arvestas kaalumisel nii kaebajast lähtuva ohu suurust avalikule korrale kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust (vaidlusaluse otsuse punktid 17, 18, 19).
27.Vaidlusaluses haldusaktis on õigesti leitud, et kaebajat ei motiveerinud varasemalt mõistetud karistused õiguskuulekalt käituma ning, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine ja sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks olev ohulävend on ilmselgelt ületatud. Arvestades kaebaja kuritegude iseloomu ja kriminaalset meelestatust, on viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne. Kuigi kaebajal elab Eestis perekond, saavad nad teda külastada ka Venemaal ning nende suhtlus saab jätkuda samamoodi nagu see on senini toimunud kaebaja vangistuses viibides. Sellegipoolest on kaebajal võimalus Eesti Vabariiki tagasi pöörduda juhul, kui temast tulenev oht avalikule korrale on vähenenud ning ta on edukalt taotlenud Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba.
28.Halduskohus ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud PPA otsuses esitatud kaalutlusi ning teinud eksliku järelduse, et PPA on alaväärtustanud kaebaja seniseid pingutusi osaliselt õiguskuulekaks muutumisel. Haldusmenetluses on õigesti tuvastatud, et kaebaja on vanglakaristust kandnud üle kolme aasta, kuid temast tulenev oht ühiskonnale on endiselt olemas ning karistuseesmärgid ei ole saavutatud ja seega ei ole uute kuritegude riskid maandatud. Oluline on ka asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ning ta kannab vangla karistust teist korda. Kuriteod pani kaebaja toime 2013, 2014 ja 2016 ning sellest nähtub, et õiguskuuleka elu perioodid on kaebajal ääretult lühidad ning kuriteod on ajas läinud raskemaks, mis PPA hinnangul viitab otseselt kaebaja välja kujunenud kuritegelikule käitumismustrile. Ka Tartu Maakohus jättis 26.03.2019 määrusega nr x-xx-xxxx kaebaja ennetähtaega elektroonilise järelevalve kohaldamisega vabastamata lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest. Maakohus asus seisukohale, et karistuse eesmärgid ei olnud kaebaja puhul saavutatud ning märkis, et kaebaja eitab kuritegude toimepanemist, milles ta on süüdi mõistetud (vägistamine) ja kannab seega enda arvates alusetult karistus. Samuti jättis 16.12.2019 Harju Maakohus kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamata, leides, et kaebaja vabastamine ennetähtaegselt on ennatlik, kuna kohtul puudus veendumus, et kaebaja ei jätka kuritegude toimepanemisega. Täiendavalt leidis maakohus, et kuna kaebaja ise ei soovi vabanemist, on uute kuritegude toimepanemise tõenäosus suur. Kaebaja ennetähtaegset vabastamist mõlemal eelpool käsitletud juhul ei toetanud ka vangla ega prokuratuur. Samuti on kaebaja vabaduses viibides katseaja nõudeid korduvalt rikkunud, mis näitab, et kaebajale on varasemalt kohtu poolt antud võimalus vabaduses seaduskuulekat elu elada, määratud kohustusi järgida ning
maksimaalselt panustada pingutustesse õiguskuulekaks muutuda.
29.Halduskohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kaebajale on korduvalt antud võimalus väärtustada talle Eesti Vabariigi poolt antud õigushüve (pikaajalise elaniku elamisluba), kuid kaebaja on jätkanud raskete kuritegude toimepanemist, mis näitab samuti tema suhtumist ühiskonnas valitsevatesse reeglitesse ja õiguskorda tervikuna. Kaebaja leiab, et tema teod on ületähtsustatud, ei vasta tegelikkusele ning tegemist on prokuratuuri liialdusega, mis PPA hinnangul viitab otseselt sellele, et kaebaja ei võta jätkuvalt vastutust oma tegude eest, vaid süüdistab teisi. Sellest tulenevalt ei saa sedastada, et kaebaja on mõistnud ja teinud järeldused talle omasest väärkäitumisest. Halduskohtul jäi tähelepanuta ka asjaolu, et kaebaja tegevused õiguskuulekaks muutumise pingutustesse algasid alles siis, kui isikule edastati pikaajalise elaniku kehtetuks tunnistamise algatamise teatis. Kaebaja iseloomustusest nähtub, et kaebaja on ise küll analüüsinud oma karistuse kandmise põhjuseid ning jõudnud eneseanalüüsiga omapärasele järeldusele, et teised peavad muutuma, et tema ei satuks enam sellistesse olukordadesse, millest tulenevalt vangla hinnangul võib olla kaebaja motivatsioon loobuda kuritegelikust käitumisest väline. PPA ei ole vaidlusaluses haldusotsuses alaväärtustanud kaebaja muutumise pingutusi, vaid kaalunud kõiki juhtumiga seotud asjaolusid kogumis ja jõudnud sissesõidukeelu kehtivuse osas õigele järeldusele.
30.Halduskohtu võrdlus haldusasjaga nr 3-19-1034 ei ole ohutaseme osas asjakohane, sest ohutaseme hindamisel võivad võrreldavad olla äärmisel juhul kuriteo raskusastmed ning toimepanemiste arv, kuid kuriteo tehiolud, liik, laad, karistusmäär, positiivsed ja negatiivsed asjaolud ning muud haldusmenetluses kaalutletud asjaolud on üldjuhul võrreldamatud. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 3 korral, kuid kohtu poolt viidatud haldusasjas nr 3-19-1034 oli isikut kriminaalkorras karistatud kahel korral (kehtivad). Kaebaja kannab reaalset vanglakaristust teist korda, kuid nimetatud isik kandis reaalset vanglakaristust esimest korda. Haldusasja nr 3-19-1034 materjalidest nähtub, et isik kahetses toimepandud tegu, kuid kaebaja vastupidi ei tunnista toimepandud kuritegu, vaid õigustab oma tegu väites, et kannatanu mõtles kogu loo välja, mis näitab ilmselgelt kaebaja üleolevat suhtumist toimepandud teosse. Vaatamata asjaolule, et röövimise ja vägistamise näol on tegemist esimese astme kuritegudega, on eelpool nimetatud kuritegude tehiolud täiesti erinevad. Samuti on erisus ka kuritegude liigi osas. Röövimise puhul on tegemist varavastase süüteoga, vägistamine seevastu liigitub isikuvastaste süütegude alla. Haldusasjas nr 3-19-1034 kandis isik karistust toimepandud röövi eest, mille käigus ta õhupüstoliga ähvaradades küll tekitas kannatanule hirmutunde, kuid reaalset füüsilist vägivalda kannatanu suhtes ei kasutatud. Kaebaja poolt toimepandud vägistamise teo tehiolud seevastu, olles eelnevalt vägivalla kuritegude eest karistatud, ähvardas kannatanut ning seejärel astus kannatanu tahte vastaselt oraalselt ja vaginaalselt kolmel korral suguühtesse. Kaebaja mitte ainult verbaalselt ei ähvardanud kannatanut, vaid kasutas selleks ka nuga. Vägistamine on hinnatud üheks raskemaks isikuvastaseks kuriteoks eelkõige seetõttu, et rünnatakse seksuaalset enesemääramisõigust ning nimetatud kuriteo tagajärjel võib kannatanu seksuaalelu jäädavalt kahjustada saada ning lisaks võib avaldada ka tõsist mõjuda kannatanu vaimsele tervisele kogu tema ülejäänud elu vältel. Eeltoodud juhtumi põhistest eripäradest tulenevalt peabki neid isikuid erinevalt kohtlema ning kaebaja ohutaseme suuruse üle otsustamisel lähtuma konkreetsete kaasuse asjaoludest.
31.Vaatamata sellele, et kaebaja on sündinud ja kogu elu elanud Eestis, ei ole ta soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, vaid huvi selle saamise osas tekkis kaebajal alles peale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamise menetlust. PPA hinnangul näitab see, et kaebaja kodakondsuse taotlemise soov ei ole siiras. Ka kohtuasjas Boujlifa vs. Prantsusmaa pidas EIK tähtsaks asjaolu, et isik ei näidanud kunagi üles huvi riigi kodakondsuse
saamise vastu, kuigi tal oli selleks õigus, ning see andis kohtu silmis õigustuse isiku riigist välja saata (EIKo 122/1996/741/940, Boujlifa vs. Prantsusmaa, p 44). Kohus leidis, et ainuüksi isiku elamine riigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada väga tähtsaks.
32.HKMS § 158 lg 3 kohaselt haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride, eesmärgi ja muude kaalutlusreeglite järgimist. Vaatamata asjaolule, et kohtus ei tohi kaalutlusõigust teostada, asus PPA hinnangul halduskohus haldusorgani rolli ehk diskretsiooniõigust rakendama, leides, et PPA poolt kohaldatud sissesõidukeelu pikkus on liialt pikk. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Kaebaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub selle rahuldamata jätta.
34.Kaebaja ei nõustu eestikeelses vastuses sissesõidukeelu kohaldamisega viieks aastaks ning leiab, et see on ebaadekvaatne ja pikk tähtaeg. Kui inimene vabaneb, siis tal on šokk pika vanglakaristuse kandmise tõttu. Kaebaja on üle 4 ja poole aasta vanglas istunud ning on väljasaadetav välismaale, kus tal ei ole kedagi sugulastest ega midagi varandusest. Kaebajal ei ole tema väitel võimalust minna koju või pöörduda perekonna juurde, kui on abi vaja.
35.Kaebaja leiab, et 5-aastane sissesõidukeeld on tema jaoks nagu topelt karistus. Ta oleks nõus, kui PPA teeks sissesõidukeelu, mis oleks lühem kui 5 aastat, näiteks kolmeks aastaks. Kaebaja tahaks jätkata seaduslikku elu Eestis. 3-aastane asumine võõras riigis oleks piisav. See võimaldaks tal kiiremini naasta Eestisse. Pere on kaebaja jaoks kõige tähtsam.
36.Kaebaja tunnistab, et on rikkunud seadusi.
37.Kaebaja väidab, et ei taotlenud varem kodakondsust, kuna ei osanud riigikeelt. Kaebaja väitel oli ta juba A2 riigikeele kursuse järjekorras, kui talle teatati 2018. a lõpus, et tuleb menetlus pikaajalise elamisloa tühistamiseks. See nähtub individuaalsest täitmiskavast. Kaebaja väitel läks ta eesti keelt õppima 22.10.2018 ja lõpetas kursuse 95%-lise tulemusega. Kaebaja arvates ei mängi seejuures rolli see, et ta sai kursuse eest raha. Kaebaja väitel oli tal soov aru saada ja rääkida samas keeles Eesti Vabariigi kodanikega.
38.Kaebaja väitel ei soovinud ta 2019. a lõpus ennetähtaegselt vabastamist, kuna tema pikaajaline elamisluba oli tühistatud ja ta oli juba väljasaadetav. Kaebaja ei tahtnud, et teda pagendataks kohe riigist. Kaebaja kinnitas, et kui tal avaneb 03.01.2021 tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus, siis ta avaldab soovi vabaneda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
39.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
40.HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse PPA otsuse sissesõidukeelu osas ning jättis kaebuse rahuldamata PPA otsuse pikaajalise elaniku elamisloa ja lahkumisettekirjutuse kehtetuks
tunnistamise osas. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuses eeltooduga, leides, et kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kaebaja ei ole halduskohtu otsust apellatsiooni korras edasi kaevanud. Ringkonnakohus tõdeb, et käesolevas asjas on vaidluse all veel vaid PPA 21.10.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 resolutsiooni p 3, s.t PPA otsuse sissesõidukeelu pikkust puudutav osa. Ülejäänud osas, s.t resolutsiooni p-de 1 ja 2 ehk pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja Eesti Vabariigist lahkumise ettekirjutuse osas on käesolevas asjas tehtud Tartu Halduskohtu otsus ja seega ka PPA 21.10.2019. a otsus nr 15.3-3.4/742-5 jõustunud.
41.PPA väidab apellatsioonkaebuses endiselt, et viieaastane sissesõidukeeld on käesoleval juhtumil proportsionaalne ja et PPA on seda 21.10.2019. a otsuses nr 15.3-3.4/742-5 ka piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
42.VSS § 74, mille pealkiri on „Lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramine ja lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamata jätmine“, lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Riigikohus tõlgendas seda järgmiselt: „VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne“ (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 34). VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
43.PPA viitas sissesõidukeelu põhjenduses samuti VSS § 74 lg-le 3. Seejärel leidis PPA, et isikul puudub Eestis tuumikpere, töökoht, kaebaja alustas süütegude sooritamisega alaealisena ning on kahel korral vangistuses viibinud. Viimast vanglakaristust kannab kaebaja alates kahekümne esimesest eluaastast vägistamise eest, mille toimepanemist ta ei tunnista ja omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise eest. Eelnevalt on isik toime pannud mitmel korral kehalise väärkohtlemise, kaasa arvatud oma endise tüdruksõbra suhtes, grupis varastamise, võõra sõiduauto ajutise omavolilise kasutamise ja seeläbi kannatanutele varalise kahju tekitamise. PPA hinnangul kujutab kaebaja seega ka vanglast vabanedes endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Arvestades isiku pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ja asjaolu, et isikul elavad ema, isa ja õed Eestis, leidis PPA, et kaebajale tuli kohaldada viieaastast sissesõidukeeldu.
44.Halduskohtu hinnangul arvestas PPA kaalumisel nii kaebajast avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust (sh kaebaja eesti keele taset jms). PPA kontrollis ja kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel ka lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist ning asus seisukohale, et arvestades kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu esinemisega avalikule korrale ning asjaoluga, et kaebajat ei motiveerinud varasemalt mõistetud karistused õiguskuulekalt käituma, siis ei ole VSS § 74 lg-s 2 sätestatud viieaastase tähtaja lühendamine põhjendatud. Halduskohus nõustus, et sissesõidukeelu kehtestamiseks on tuvastatud oht piisav, kuid ei nõustunud sellega, et selle ohu vähenemise tõenäosus tulevikus on sedavõrd madal, et õigustatud on sissesõidukeeldu rakendada maksimaalses ulatuses.
45.Apellatsioonkaebuses väidab PPA, et analüüsis sissesõidukeelu kohaldamise vajalikkust ja kestvust vaidlusaluse otsuse punktis 16 ja leidis, et kaebajast tulenev oht varavastaste kuritegude toimepanemise, materiaalse kahju tekitamise, avaliku korra rikkumise, vägivallategude sooritamise ning vägistamise näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, mistõttu on PPA hinnangul vajalik kohaldada kaebajale sissesõidukeeld tagamaks Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. Lisaks analüüsis PPA sissesõidukeelu kestvust vaidlusaluse otsuse punktis 19 leides, et kuigi on võimalik kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat, kujutab kaebaja ka vanglast vabanedes endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. PPA on enda väitel vaidlusaluses haldusaktis sissesõidukeelu kestvuse osas kõiki poolt ja vastus argumente kaalunud ning põhjendused esitatud.
46.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ega PPA hinnanguga, et PPA kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel ka lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist. PPA põhjendustest nähtub küll, et PPA kaalus sissesõidukeelu kui sellise põhjendatust, kuid ei nähtu, et PPA oleks kaalunud ka sissesõidukeelu viieaastase kestuse proportsionaalsust. Kui kohaldamine iseenesest on põhjendatud, ei tähenda see veel, et sissesõidukeeldu tuleb kohaldada maksimaalses lubatud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et PPA tegelikult ei ole kaalunud sissesõidukeelu pikkust, vaid ainult otsustust, kas kohaldada sissesõidukeeldu või mitte.
47.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga aga selles osas, et sissesõidukeelu kohaldamine maksimaalses lubatud ulatuses on käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA ei väärtustanud sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel piisavalt kaebaja tihedaid sidemeid Eestiga. Samuti ei pööranud PPA sissesõidukeelu kestuse kindlaksmääramisel tähelepanu Tartu Vangla iseloomustusele ning Tartu Maakohtu 16.12.2019. a määrusele, mille kohaselt oli kaebaja täitnud individuaalset täitmiskava ning teinud jõupingutusi enda käitumise parandamiseks, sh läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, omandanud haridust ja töötanud. PPA tugines ja tugineb ka apellatsioonkaebuses peaasjalikult enda hinnangule kaebaja ohtlikkuse osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et ohuhinnangule tuginemine võib olla piisav pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse põhjendamiseks, kuid sissesõidukeelu pikkuse proportsionaalsuse hindamine eeldab direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 järgi kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist, mida PPA põhjendused ei sisalda.
48.Ringkonnakohus selgitab, et direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 lause 1 kohaselt tuleb sissesõidukeelu pikkus määrata kindlaks kõigi oluliste asjaolude hoolika kaalumise teel. Euroopa Kohtu kohtujurist on selgitanud direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 lause 2 osas järgmist: „Hindamine tuleb läbi viia in concreto, määrates sisenemiskeelu kestuse „igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist“ [...] „juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu“. Nii ei või liikmesriik tugineda üksnes oma üldisele praktikale ega üksnes eeldustele otsustamaks, et eksisteerib „tõsine oht avalikule korrale“. Individuaalse hindamise nõue ja proportsionaalsuse põhimõte kohustavad liikmesriiki võtma kohaselt arvesse asjaomase kolmanda riigi kodaniku isiklikku käitumist ja arvatavat tulevast ohtu, millesse see käitumine võib seada avaliku korra. Sellest järeldub, et asjaolu, et kolmanda riigi kodanikku kahtlustatakse siseriikliku õiguse kohaselt karistatavas süüteos või ta on sellise teo eest süüdi mõistetud, ei või sellisena olla põhjenduseks järeldusele, et see isik kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale“ tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt“ (kohtujuristi ettepanek 18.05.2017, C‐225/16, p 74). Ringkonnakohus järeldab neist mõttekäikudest, et
toimepandud kuritegude arvestamine on küll vajalik, kuid ei ole piisav hindamaks sissesõidukeelu vajalikku kestust. Direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 lause 1 ei eelda küll tõsist ohtu, vaid piisab lihtsalt ohust, kuid ka lihtsalt oht on omakorda gradueeritav. Lisaks tuleb sissesõidukeelu pikkuse määramisel arvesse võtta ka muid asjaolusid.
49.Eelnevast tulenevalt olid PPA väljatoodud asjaolud ebapiisavad. Käesoleval juhtumil arvestamisele kuuluvatele asjaoludele, mida PPA arvesse ei võtnud, on osutanud halduskohus.
50.Ringkonnakohus lisab, et eelneva tõdemuseni jõudes ei asunud halduskohus diskretsiooniõigust rakendama, nagu väidab PPA apellatsioonkaebuses, vaid tuvastas, et PPA sissesõidukeelu pikkus on lisaks kaalutlusõiguse osalisele teostamata jätmisele õigusvastane veel ka sellepärast, et kohaldatud sissesõidukeelu pikkus on liialt pikk. Teisisõnu esines PPA otsuses potentsiaalselt veel teine kaalutlusviga ehk kaalutlusõiguse väärkasutus.
51.Ringkonnakohus arvestab lisaks PPA poolt viidatud maakohtu määrustele ka seda, et Tartu Maakohus jättis kaebaja veelkordselt ennetähtaegselt vabastamata ka 12.03.2021. a määrusega asjas nr x-xx-xxxx, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde. Siiski juhib ringkonnakohus PPA tähelepanu sellele, et maakohtu kaalutlused selles määruses keskenduvad samuti peamiselt kaebaja varasemalt toime pandud kuritegudele tuginevale ohuhinnangule.
52.PPA väite osas, et kaebaja ei soovinud ka ise ennetähtaegselt vabaneda, leiab ringkonnakohus, et kaebaja selgitused selles osas on eluliselt usutavad. Kaebaja väitel ei soovinud ta 2019. a lõpus ennetähtaegselt vabastamist, kuna tema pikaajaline elamisluba oli tühistatud ja ta oli juba väljasaadetav. Kaebaja ei tahtnud, et teda pagendataks kohe riigist. Kaebaja kinnitas ka vastuses apellatsioonkaebusele, et kui tal avaneb 03.01.2021 tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus, siis ta avaldab soovi vabaneda. Tartu Maakohtu 12.03.2021. a määrusest nr x-xx-xxxx nähtuvalt pidas kaebaja oma sõna.
53.Samuti leiab ringkonnakohus, et kaebaja väide, et ei taotlenud varem kodakondsust, kuna ei osanud riigikeelt, on samuti usutav. Kaebaja väitel oli ta juba A2 riigikeele kursuse järjekorras, kui talle teatati 2018. a lõpus, et tuleb menetlus pikaajalise elamisloa tühistamiseks. Kaebaja väitel läks ta eesti keelt õppima 22.10.2018 ja lõpetas kursuse 95%-lise tulemusega. Ka neid asjaolusid peab PPA sissesõidukeelu võimalikul uuel kehtestamisel hindama.
54.Võrdluse osas haldusasjaga nr 3-19-1034 nõustub ringkonnakohus osaliselt PPA-ga leides, et käesoleval juhtumil kaebaja poolt toime pandud kuriteod on erinevad ja kaebajat on käesoleval juhtumil karistatud kolm korda võrdlusjuhtumi kahe korra asemel. Samuti esinevad nimetatud juhtumitel erinevused kaebajate suhtumise osas. Seda, kas ja kuivõrd see sissesõidukeelu pikkust mõjutab, ei ole aga PPA 21.10.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/742-5 põhjendustes hinnanud.
55.Ringkonnakohus lisab, et kuna PPA 21.10.2019. a otsus nr 15.3-3.4/742-5 on kaalutlusvigane, siis esineb selles ka põhjendamispuudus vastavalt haldusmenetluse seaduse § 56 lg-tele 1-3.
56.Kokkuvõttes ei rahulda ringkonnakohus niisiis PPA apellatsioonkaebust ja jätab halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus täiendab aga halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
57.PPA oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
58.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.