Vladimir Fartõgini kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks seoses kaupluse juurdehindlusega
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde väljavõte Vladimir Fartõgini sisseostudest Tartu Vangla kaupluses ajavahemikul 1. oktoober 2016 kuni 30. september 2019, Vladimir Fartõgini
3.oktoobri 2019. a kahju hüvitamise taotlus ja Tartu Vangla 29. novembri 2019. a otsus nr 1-13/205-3.
2.Tagastada Vladimir Fartõgini kaebus.
3.Jätta Vladimir Fartõgini taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
4.Jätta Vladimir Fartõgini taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
Jätta Vladimir Fartõgini taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 2-5 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, RÕS § 15 lg 8 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vladimir Fartõgin (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 3. oktoobril 2019 taotluse kahju hüvitamiseks seoses vangla kaupluse kõrgete hindadega. Kaebaja võrdleb 2016. a oktoobri kaupluse tellimislehte 2019. a oktoobri omaga ning leiab, et kauplus soovib ebaseaduslikult rikastuda. Juurdehindlus on kaebajat alandav ja diskrimineeriv.
2.Tartu Vangla jättis 29. novembri 2019. a otsusega nr 1-13/205-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla saab aru, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega ning põhjendab, et ei ole õigusvastaselt käitunud ega kaebaja väärikust alandanud.
3-20-1073
3.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 10. märtsil 2020 hiljem täiendatud kahju hüvitamise taotluse, milles väljendab rahulolematust kaupluses müüdavate kaupade juurdehindlusega. Kaebaja põhjendab, et talle tekitati nii moraalset kui ka materiaalset kahju ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020.
4.Tartu Vangla jättis 29. mai 2020. a otsusega nr 1-13/41-7 kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi 2016. a oktoober kuni 2019. a jaanuar puudutavas osas läbi vaatamata ning perioodi 1. veebruar 2019 kuni 10. märts 2020 osas rahuldamata. Vangla märgib, et kuigi kaebaja viitab ka varalise kahju tekkimisele, siis saab vangla aru, et kaebaja nõuab üksnes mittevaralise kahju hüvitamist, arvestades, et kaebaja ei ole esitanud andmeid kahju suuruse kohta ja tõendeid kahju tekkimise kohta. Samuti on kaebaja tuginenud üksnes väärikust alandavale kohtlemisele.
4.1.Vangla on sisuliselt lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi 2016. a oktoober kuni 2019. a jaanuar osas juba 29. novembri 2019. a otsusega nr 1-13/205-3. Samasisulise taotluse esitamisega ei saa algatada uuesti samasisulise taotluse uut menetlemist. Kaebaja ei ole tuginenud menetluse uuendamise alustele ning ka vanglale ei nähtu aluste olemasolu.
4.2.Kehtiv õigus lubab määrata kaupluses müüdavale kaubale kuni 20% juurdehindlust, mistõttu ei ole alust pidada juurdehindlust õigusvastaseks. Samuti ei ole alust pidada õigusvastaseks hinnaerinevust väljaspool vanglat asuvate kaupluste ja vangla kaupluse vahel. Hinnad erinevad ka väljaspool vanglat olevates kauplustes. Kinnipeetavatele tagatakse vanglas kolm korda päevas tasuta toitlustamine, tasuta on ka eluase ja riietus ning vajadusel kindlustatakse kinnipeetav vajalike hügieenitarvetega. Vangla on kaupluse hindade määramisel lähtunud vangistusseaduse (VangS) § 48 lg-s 1 sätestatust. Kaebaja väärikust ei ole alandatud.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 2. juunil 2020 kaebuse Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja väljendab rahulolematust Tartu Vangla 29. mai 2020. a otsusega nr 1-13/41-7 ning märgib, et vangla tekitas talle materiaalset ja mittemateriaalset kahju. Kaebaja hinnangul on kaupluse hinnad ülemäärased, vangla ületas 20% juurdehindlust ning ei saa eeldada, et kaebaja sai end piisaval määral erinevate kaupadega varustada. Kaebaja leiab, et teda hoiti väärikust alandavates tingimustes. Samuti on kaebaja seisukohal, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras peaks hindama 20% juurdehindluse lubatavust. Kaebusele on lisatud Tartu Vangla 16. märtsi 2020. a vastus nr 6-24/1644-2 ning kaebaja leiab, et vastus tuleb selles oleva ebaõige teabe tõttu tühistada ja kohustada vanglat esitama kohtule teave tekitatud materiaalsest kahjust ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020. Kaebuses on esitatud riigi õigusabi ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlused.
6.Tartu Vangla esitas kohtule 11. juunil 2020 vastuse kohtunõudele ning kohtu nõutud dokumendid.
KOHTU SEISUKOHT
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020 tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaupluse juurdehindlusega. Kuigi kaebaja märgib ka, et tühistama peab Tartu Vangla 16. märtsi 2020. a vastuse nr 6-24/1644-2, millega selgitati kaebajale kaupluse hinnakirjadega seonduvat, ei käsitle kohus seda eraldiseisva nõudena. Kohus mõistab, et kaebaja soovib tõendite kogumist,
3-20-1073 s.o kaupluse hinnakirja väljanõudmist, et nii kohus kui ka kaebaja saaksid hinnata kaebajale tekkinud kahju suurust.
8.Kohus on asja lahendamiseks Tartu Vanglalt välja nõudnud mh väljavõtte kaebaja sisseostudest vangla kaupluses ajavahemikul 1. oktoober 2019 kuni 10. märts 2020. Ülejäänud ajavahemiku osas, s.o 10. märts 2017 kuni 30. september 2019, nähtub vastav teave kaebajale Tartu Vangla 15. oktoobri 2019. a vastusega nr 1-13/205-2 väljastatud väljavõttest, mille kohus võtab HKMS § 62 lg 2 alusel asja materjalide juurde haldusasja nr 3-19-2300 juurest. Samuti võtab kohus asja materjalide juurde eelnimetatud haldusasja juurest kaebaja 3. oktoobri 2019. a kahju hüvitamise taotluse ja Tartu Vangla 29. novembri 2019. a otsuse nr 1-13/205-3.
9.Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 3. oktoober 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (I) ning seejärel osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 4. oktoober 2019 kuni 10. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist (II). Viimaks lahendab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse (III). I
10.Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud VangS § 11 lg-s 8.
11.Kaebuse esitamine kohtule juhul, kui isiku kahju hüvitamise taotlus on jäetud läbi vaatamata, on lubatav siis, kui taotlus on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti. Seega peab kohus hindama, kas Tartu Vangla 29. mai 2020. a otsus nr 1-13/41-7 on kaebaja kahjunõude läbi vaatamata jätmise osas õiguspärane.
12.Tartu Vangla põhjendab 29. mai 2020. a otsuses nr 1-13/41-7, et jätab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, milles on selle varasemalt 29. novembri 2019. a otsusega nr 1-13/205-3 sisuliselt läbi vaadanud. Vangla on eksinud aga kuupäevade märkimisel ning jätnud kahjunõude läbi vaatamata ajavahemiku 2016. a oktoober kuni 2019. a jaanuar puudutavas osas. Kaebaja 10. märtsil 2020 esitatud kahjunõue puudutas ajavahemikku 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020. Seega ei saa kuidagi olla õige vangla seisukoht, et kahjunõue tuleb jätta läbi vaatamata alates oktoober 2016. Samuti on vangla ebaõigesti määranud läbi vaatamata jätmise lõppkuupäeva (jaanuar 2019). Vangla viidatud 29. novembri 2019. a otsuses nr 1-13/205-3 käsitleti ajavahemikku kuni 2019. a oktoober, mitte kuni 2019. a jaanuar. Kohus on seisukohal, et kuna Tartu Vangla 29. novembri 2019. a otsusega nr 1-13/2053 jäeti kaebaja 3. oktoobri 2019. a kahjunõue rahuldamata ajavahemikku oktoober 2016 kuni oktoober 2019 puudutavas osas, siis tulnuks vanglal jätta uus mittevaralise kahju hüvitamise nõue läbi vaatamata ajavahemikku 10. märts 2017 kuni 3. oktoober 2019 puudutavas osas. Kontrollides kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasust, ei ole kohus seotud vangla menetluslike otsustega. Kui vangla on ebaõigesti vaadanud sisuliselt läbi taotluse, mille ta oleks pidanud jätma läbi vaatamata, saab kohus selle ümber hinnata (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 10).
3-20-1073
13.Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja 10. märtsil 2020 esitatud ja hiljem täiendatud kahju hüvitamise taotlus kattub kaebaja 3. oktoobri 2019. a kahju hüvitamise taotlusega osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 3. oktoober 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla kaupluse juurdehindlusega. Vangla lahendas vastava kahjunõude sisuliselt juba 29. novembri 2019. a otsusega nr 1-13/205-3. Vanglale 10. märtsil 2020 esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, nt uute oluliste tõendite ilmnemine vms, mis tingiksid haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 alusel menetluse uuendamise. Seega esines ajavahemikku 10. märts 2017 kuni 3. oktoober 2019 puudutavas osas alus vangalale esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks ning selles osas ei saa kohustuslikku kohtueelset menetlust lugeda nõuetekohaselt läbituks.
14.Seega tagastab kohus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 3. oktoober 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. II
15.Vaidlus puudub selles, et osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 4. oktoober 2019 kuni 10. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, on kaebaja kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud. Samuti tuleb kohtu hinnangul läbituks lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kuigi vangla tõlgendas 29. mai 2020. a otsuses nr 1-13/41-7, et kaebaja soovib üksnes mittevaralise kahju hüvitamist, ei saa kohtu hinnangul kaebaja 10. märtsi 2020. a kahjunõuet nii kitsalt tõlgendada. Kaebaja viitab 15. aprilli 2020. a kahjunõude täienduses varalisele kahjule ning vangla oleks varalise kahju osas pidanud kahjunõude sisuliselt lahendama. Vangla oleks saanud kaebajalt enne kahjunõude lahendamist küsida täiendavat teavet kahju tekkimise ja selle ulatuse kohta. Kuigi kohus loeb eeltoodud osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks, ei ole kaebuse sisuline menetlemine põhjendatud.
16.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
17.Asjaolu, et kaebaja hinnangul on kaupluse hinnad mõnevõrra kõrged, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Kaebajale tagatakse vanglas toitlustamine vähemalt kolm korda päevas, eluase, riietus, vajadusel vajalikud hügieenitarbed jne. Seega on kaebaja esmavajadused vangla poolt kaetud. Lisaks tagatakse kinnipeetavatele VangS § 48 lg-st 1 tulenevalt sisseostude tegemine vangla kauplusest ning väljavõtetest kaebaja sisseostude kohta nähtub, et kaebaja on seda võimalust ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020 arvukatel kordadel kasutanud, soetades toiduaineid, kontori- ja hügieenitarbeid jne. See, et kaebaja peab sisseostude tegemisel vastavalt oma rahalistele võimalustele valima, mida ta endale osta saab ja soovib, ning et ta ei saa osta endale kõiki meelepäraseid asju, ei saa kaebajale ülemääraseid ebamugavusi põhjustada. Samuti, kaebaja ei ole kohtule ega vanglale teatanud talle tekkinud varalise kahju suurust, kuid see ei saa kaebaja soetatud kaupu ning nende hindu arvestades olla kohtu hinnangul niivõrd ulatuslik, et seda saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
18.Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevalt eeldab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine mh avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasust. Vangla kaupluse juurdehindluse lubatav määr on sätestatud VangS § 48 lg-s 1 ning kohus peab hindama, kas vangla tegevus on vastava sättega kooskõlas. VangS § 48 lg 1 kolmanda lause kohaselt võib vangla kaupluses
3-20-1073 müüdava kauba hind olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Kohus on ajavahemiku 10. märts 2017 kuni 30. september 2019 osas hinnanud kaebaja soetatud kaupade juurdehindluse õiguspärasust 16. detsembri 2019. a määruses asjas nr 3-19-2300. Kohus leidis kaebaja sisseostude väljavõttele tuginedes, et ühegi kaebaja ostetud kauba juurdehindlus ei olnud vaadeldavas ajavahemikus suurem kui 20 protsenti. Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde. Vangla esitas kohtule käesolevas asjas sarnase väljavõtte ka ajavahemiku 1. oktoober 2019 kuni 10. märts 2020 kohta, milles kajastuvad kauba sisseostuhind, müügihind ja juurdehindluse protsendid. Kohus arvestas ise juurde kaupadele kohalduva käibemaksu ning jõudis vastavate arvutuste tegemisel tulemuseni, et ka ajavahemikul 1. oktoober 2019 kuni 10. märts 2020 ei ole kauplus juurdehindluse lubatavat määra ületanud. Seega ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
19.Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine, et kontrollida VangS § 48 lg-s 1 sätestatud 20% juurdehindluse lubatavust. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste, mistõttu ei tohi juurdehindlus olla ebaproportsionaalselt suur (Riigikohtu erikogu 31. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-48-12, p 11). Arvestades, et kaebaja ostab vangla kauplusest regulaarselt erinevaid kaupu, ei ole eelnimetatud säte ja maksimaalselt 20% juurdehindlus tema sisseostude tegemist saanud ebaproportsionaalselt piirata. Vaidlusalune säte ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus ning kohus jätab kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
20.Eeltoodust lähtudes tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel Vladimir Fartõgini kaebuse osas, milles ta nõuab ajavahemikul 4. oktoober 2019 kuni 10. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja ajavahemikul 10. märts 2017 kuni 10. märts 2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist.
21.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
22.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata. III
23.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.
24.Kaebaja on varasemalt korduvalt iseseisvalt halduskohtumenetluses osalenud, sh esitanud erinevaid avaldusi ja kasutanud edasikaebeõigust (nt haldusasjad nr 3-20-668, 3-20-627, 3-19-937, 3-18-356 jne). Ka käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtub kaebuse nõue ja põhjendused. Kuigi kohus tagastab kaebuse, on eelkirjeldatuga tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema. Lisaks, halduskohtumenetluses selgitab menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist
3-20-1073 kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.