X.i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks algatada kaebaja Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise menetlus ja Justiitsministeeriumi 23. oktoobri 2019. a vaideotsuse nr 117/386-29 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustajad Tartu Vangla ja Justiitsministeerium
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. juuni 2020 (HKMS § 181 lg 1; TsMS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Justiitsministeerium otsustas 21. veebruari 2014. a otsusega nr 11-7/14-1955-1 paigutada X.i (kaebaja) ümber Tartu Vanglasse. Alates 5. märtsist 2014 paikneb kaebaja püsivalt Tartu Vanglas.
2.Kaebaja esitas 5. augustil 2019 Tartu Vanglale taotluse tema Tallinna Vanglasse ümberpaigutamiseks. Taotleja märkis taotluses, et uued asjaolud tingivad vajaduse ta paigutada karistust kandma Tallinna Vanglasse. Uuteks asjaoludeks on kaebaja tervislikust seisundist tulenev vajadus olla üksi kambris. Tallinn Vanglas on vabu kohti ning kaebaja Tallinnas elav vanaema on raske puudega ning ei saa teda Tartus külastada.
3.Tartu Vangla jättis 5. septembri 2019. a otsusega nr 6-5/54-4 ümberpaigutamise menetluse alustamata. Vangla märkis, et taotleja on esitanud korduva ümberpaigutamise taotluse. Kaebaja tervislik seisund ei tingi vangla hinnangul tema ümberpaigutamise vajadust Tallinna Vanglasse. Kuigi Tallinna Vanglas võib olla vabu kohti, võib see olukord muutuda. Arsti soovituse, kanda karistust kambris üksinda, täitmine sõltub vangla täituvusest. Kui lähisugulane ei saa oma tervisliku seisundi tõttu Tartu Vanglasse tulla on taotluse esitajal võimalik temaga suhelda teistel viisidel – kasutada õigust telefonikõnedele ja kirjavahetusele.
4.Kaebaja esitas 6. septembril 2019 Tartu Vanglale eelnimetatud otsuse peale vaide, mille vangla edastas 16. septembri 2019. a kaaskirjaga nr 1-11/282-2 Justiitsministeeriumile lahendamiseks. Vaide edastamisel märkis vangla, et vaide rahuldamiseks ei ole tema hinnangul alust. Vaide esitaja on ka varem soovinud sarnastel alustel enda ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse ning Justiitsministeerium jättis 29. mai 2019. a vaideotsusega (tl-d 8-9) vaide rahuldamata. Vangla lähtus nimetatud vaideotsuse võetud seisukohtadest ning taotleja esitatud uued asjaolud ei tinginud ümberpaigutamise menetluse alustamiste vajadust. Üksi kambris viibimine on tervishoiutöötaja hinnangul soovitusliku iseloomuga. Vaide esitaja tervislik seisund ei ole selline, mis eeldaks kaebaja ümberpaigutamist teise vanglasse ning lähisugulasega on võimalik suhelda ka alternatiivseid viise kasutades, kui isikul pole pikaajalisele kokkusaamisele võimalik tulla. Üksnes vabade kohtade olemasolu teises vanglas ei anna ümberpaigutamiseks alust. Vanglal ei ole kaebaja vanaema tervislik seisund täpselt teada, taotleja ei ole selle kohta mingeid tõendeid esitanud. Andmekogudest nähtub, et taotleja ei ole aastatel 2012-2014 erinevatel perioodidel Tallinna Vanglas viibides vanaemaga kokku saanud, samuti ei nähtu, et taotleja suhtleks selle isikuga tihedalt ka Tartu Vanglas olles. Asjaolud viitavad kogumis sellele, et vaide esitaja suhtlus taotluses märgitud isikuga on olnud varasemalt harvad. Uue asjaoluna märgib vaide esitaja, et ta kardab ühte vanglaametnikku ning asjaolu, et vanglas ei saa ta töötada. Need väited on paljasõnalised ning töö puudumine ei ole iseseisev alus kinnipeetava ümberpaigutamiseks. Samuti on kaebaja laiendanud vaides lähisugulaste ringi ning toob üldisemalt välja invaliidist sugulased. Sellele alusele kaebaja taotluses ei tuginenud. Selles osas, et vaide esitaja lähedased elavad Tallinnas ning see asjaolu ei tingi kaebaja ümberpaigutamist, on seisukoht kujundatud juba 29. mai 2019. a vaideotsuses.
5.Justiitsministeerium jättis 23. oktoobri 2019. a vaideotsusega nr 11-7/386-29 (tl-d 10-11) kaebaja vaide rahuldamata. Ministeerium nõustus vangla põhjendustega.
6.Kaebaja esitas 6. novembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et ta ei nõustu Justiitsministeeriumi 23. oktoobri 2019. a vaideotsusega nr 11-7/386-29. Kaebaja leiab, et tema elu on Tartu Vanglas ohus ja palub paigutada ta Tallinna Vanglasse.
3-19-2075
7.Tartu Halduskohus võttis 2. detsembri 2019. a määrusega X.i kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks algatada kaebaja Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise menetlus ja Justiitsministeeriumi 23. oktoobri 2019. a vaideotsuse nr 11-7/386-29 tühistamiseks menetlusse ning kohustas vastustajaid kaebusele vastama.
8.Kaebaja esitas 11. veebruaril 2020 kohtule avalduse, milles selgitab, et Tartu Vangla psühhiaatrite tegevus põhjustab talle terviseprobleeme. Ühtlasi palub kaebaja, et kohus ei saadaks tema avaldust Tartu Vanglasse, kuna vangla ei hakka kaebaja kirjeldatud probleeme lahendama, samuti võib vangla hakata psühhiaatreid kaitsma ning kaebajat seetõttu piinama. Lisaks palus kaebaja 17. veebruaril 2020 kohtule esitatud taotluses, et kohus võimaldaks talle teise kambrikaaslase või võimaldaks üksinda kambris viibida või paigutaks ta Tallinna Vanglasse.
9.Kohus käsitles kaebaja taotlusi kaebuse muutmise avaldusena ja jättis taotluse rahuldamata, sest kaebaja ei olnud kohustamisnõuete osas läbinud kohtueelset kohustuslikku kohtumenetlust. Lisaks märkis kohus, et kaebuse muutmine ei oleks ka otstarbekas, sest kohustamisnõuded ei seondu kaebuse põhivaidluse esemega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja hinnangul on vangla õigusvastaselt keeldunud tema Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest ning Justiitsministeerium on jätnud vaide õigusvastaselt rahuldamata. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja märkinud lisaks, et kaebaja hinnangul on Tartu Vanglas esinenud füüsilise vägivalla kasutamise juhtumeid ja ka tapmisi ning sellest tulenevalt on kaebaja elu ohus. Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakond piinab kaebajat seeläbi, et tema kambrisse paigutatakse teisi kinnipeetavaid, kes ei lase kaebajal öösel magada.
11.Justiitsministeerium palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja karistuse kandmine Tartu Vanglas ei kujuta ohtu kaebaja julgeolekule ega takista tema suhtlust lähedastega. Samuti ei ole ümberpaigutamine põhjendatud meditsiinilistel ega tööhõive kaalutlustel, mistõttu ei pidanud Justiitsministeerium kaebaja ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse vajalikuks. Vangla on otsuse tegemisel arvestanud kaebaja taotluses väljatoodud asjaoludega ning õigesti kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldunud. Justiitsministeerium põhjendab oma seisukohta kokkuvõtlikult järgnevalt.
11.1.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale vanglat või taotleda enda ümberpaigutamist konkreetsesse vanglasse. Kaebaja ise oli Tartu Vanglasse ümberpaigutamisega nõus ning kinnitas, et tal ei ole ümberpaigutamise osas ühtegi pretensiooni. Kuigi 15. oktoobri 2018. a jõustunud täitmisplaani redaktsiooniga tunnistati täitmisplaani § 6 lg 2 kehtetuks, lisati Täitmisplaani § 236, mille lg 2 kohaselt jätkab kinnipeetav, kes on 2018. aasta 15. oktoobriks täitmisplaani alusel paigutatud vanglasse vangistuse täideviimiseks, karistuse kandmist samas vanglas.
11.2.Tartu Vangla psühhiaater muutis 15. novembril 2019 kaebajale pandud diagnoosi. Parandatud hinnangu kohaselt simuleerib kaebaja oma sümptomeid ning tegelikku psüühilist häiret ei esine. Seega ei ole kaebajal vangla arstide poolt määratud diagnoosi, mis võiks olla aluseks kaebaja ümberpaigutamiseks. Vaidemenetluses esitas kaebaja vanglavälise neuroloogi
7.juunil 2019 väljastatud otsuse, mille kohaselt esineb kaebajal unehäired ning NREM parasomnia. Otsus sisaldab soovitust, mille kohaselt võib nii kaebajale, kui teda ümbritsevatele olla ohutum, kui kaebaja paikneb üksikkambris. Neuroloogi otsus põhines kaebaja ema
3-19-2075
kirjeldusel (ilma kaebajat ise nägemata), mille kohaselt on kaebaja juba lapsest saadik olnud väga sügava unega. Kirjeldus viitab pikaaegsele ja püsivale haiglaslikule konditsioonile, mis on aga teravas vastuolus kaebaja enda poolt 2013. aastal Tallinna Vanglale kirjeldatud sümptomitega, kus ta kaebas vastupidiselt hoopiski unetuse üle ning sai ka vastavat ravi. Lähtudes diagnoosi vastuolust kaebaja haiguslooga ning faktist, et kronoloogiliselt hiljem, s.o
15.novembril 2019. aastal on vangla psühhiaater (kellel on olnud ligipääs kaebaja varasemale haigusloole ning kellel on olnud võimalik kaebajat kui patsienti ajas jälgida) tuvastanud kirjeldatud sümptomite simuleerimise kaebaja poolt, ei ole meditsiinilise häire olemasolu kaebajal eluliselt usutav.
11.3.Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tema sugulaste invaliidsust. Ainus Justiitsministeeriumile teadaolev sugulane, kellel võib vanusest tingituna olla liikumine keskmisest raskem, on kaebaja Tallinnas elav vanaema. Samas ei tähenda ainuüksi kõrge iga, et inimene on puudega. Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma sugulaste puuete kohta, ei saa kaebaja väiteid selles osas lugeda tõendatuks ning sellekohased väited tuleb jätta arvestamata. Isegi, kui kaebaja sugulastel on puue, on võimalik kasutada ühistransporti, mis on Tallinna ja Tartu vahel sage ja soodne. Kui isikul peaks puude raskuse tõttu olema välistatud ühistranspordi kasutamine, on tal võimalik kasutada sotsiaaltransporditeenust sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 38-40 sätestatud korras. Kaebaja isa ja ema on korduvalt kaebajat Tartu Vanglas külastanud (28.03.2014, 23.05.2014 ja 23.09.2014), samas Tallinna Vanglas kinnipeetavana viibimise ajal külastas kaebajat ema ainult ühel korral (06.02.2014). Mis puutub aga teistesse sugulastesse, siis nemad ei ole kaebajat kunagi vanglas külastanud.
11.4.Mitte iga ebamugavustunne, mis on seotud lähedase külastamisega teise linna vanglas, ei anna alust isiku ümberpaigutamiseks vanglasse, kuhu kinnipeetava lähedastel on mugavam liikuda. On paratamatu, et vangistuses viibiva isikuga kokkusaamisega kaasneb mõningane ajaja ressursikulu. Kokkusaamisele minek Tallinnast Tartu Vanglasse võib olla küll ebamugavam, kuid mitte raskendatud viisil, mis välistaks kokkusaamiste toimumised täielikult. Lisaks tuleb arvestada, et kirjavahetus ja telefonikõned aitavad samuti soodustada kaebuse esitaja kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Tartu Vangla kõnelogidest nähtuvalt on kaebaja seda võimalust oma lähisugulastega suhtlemisel ka aktiivselt kasutanud. Justiitsministeeriumile teadaolevalt on ajavahemikul 1. jaanuar kuni 3. oktoober 2019 kaebaja helistanud sugulastest ülekaalukalt üksnes emale ja isale. Oma kahele onule ja vanaemale on kaebaja helistanud üksnes paaril korral. Suhtlus vanematega on aga ka praegu sage ja korrapärane ning sellel eesmärgil ei ole kaebaja ümberpaigutamine vajalik. Kaebaja lähedastel on võimalik teda vanglas külastada ja tema vanemad on seda võimalust ka korduvalt kasutanud.
11.5.Kaebaja ümberpaigutamine ei ole ka tööhõive kaalutlustel põhjendatud. Vangla määrab kinnipeetava töökoha tulenevalt kinnipeetava oskustest ja võimetest ning vabade töökohtade olemasolust. Samuti võetakse arvesse erinevatel töökohtadel töötamisega kaasnevaid turvariske ning kinnipeetava majandusliku toimetuleku oskust kõige enam pärssivaid asjaolusid, mida on vaja positiivses suunas mõjutada. Vangla korraldab tööhõive selliselt, et kõikidel töökohuslastest kinnipeetavatel, kes ei ole hõivatud hariduse omandamisega, oleks võimalus aasta jooksul tööhõives osaleda. Kaebaja oli Tartu Vanglas määratud osakoormusega tööle alates 8. juulist 2019.
11.6.Vangla on korduvalt võimalikke kaebaja väärkohtlemise juhtumeid kontrollinud, kuid pole rünnakut tuvastanud. Ohtu kaebaja julgeolekule ei esine ja kaebaja ümberpaigutamine Tallinna Vanglasse pole sel alusel põhjendatud. Kaebaja esitas 2018. aastal vanglale arvukaid taotlusi, milles nõuab enda paigutamist kokku mõne teise kambrikaaslasega või võimaldada üksi kambris viibida või paigutada ta teise osakonda. Vangla ei ole ohtu kinnipeetava julgeolekule tuvastanud. Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid väidetavaid tema piinamise juhtumeid ning sellekohane etteheide on üldsõnaline. Kaebaja julgeolek on võimalik tagada
3-19-2075
vajadusel vanglasiseste paigutamiste läbi ning tema ümberpaigutamiseks teise vanglasse ei ole alust. Vangla on varasemalt ka korduvalt kaebajat vanglasiseselt ümber paigutanud, sh üksinda kambrisse. Asjaolu, et kaebaja ei ole järjepidevalt rahul ühegi paigutamise ja kambrikaaslasega näitab üksnes seda, et kaebaja sihiks on saada täpselt selline paigutus, nagu ta ise soovib. Mis puutub kaebaja väidetesse, et vanglaametnikud teda piinavad ja et ta kardab üksuse juhti, siis need on täiesti alusetud ja sisutühjad ning need tuleks jätta arvestamata.
12.Tartu Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla nõustub Justiitsministeeriumi seisukohtadega ja palub käsitleda neid ka Tartu Vangla vastuväidetena. Kaebaja ei tuginenud vanglale esitatud taotluses julgeolekukaalutlustele ning kambrikaaslaste negatiivsele mõjule ning need tuleb jätta tähelepanuta. Asja läbivaatamisel ei saa lähtuda uutest kaebaja poolt välja toodud asjaoludest. Kaebaja väited ei anna ka sisulist alust kaebuse rahuldamiseks. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks kaebajale lähtuvat julgeolekuohtu või vanglaametnike ja teiste kinnipeetavate ebakohast kiusavat suhtumist kaebajasse. Kaebaja paikneb hetkel avatud osakonnas ja tema läbisaamine kaaskinnipeetavatega on rahuldav. Kaebajat ei ole Tartu Vanglas viibides keegi füüsiliselt rünnanud. Teisi kinnipeetavaid puudutavad intsidendid ei ole kuidagi kaebaja julgeolekut ohustanud. Tema pöördumisi seoses kambrikaaslase väidetava häiriva tegevusega on kontrollitud ja need pole kinnitust leidnud. Kaebaja tervislik seisund ei ole selline, mis välistaks tema kinnipidamise teiste kinnipeetavatega ühes kambris. Arvestades, et tegemist on eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetavaga, ei saa vanglad ka garanteerida tema paigutamist kambrisse üksinda kuni karistusaja lõpuni. Vangla on kaebaja vanglasisesel paigutamisel arvestanud tema seisundiga. Lisaks on vangla psühhiaater 15. novembril 2019 märkinud, et kaebaja simuleerib psüühikahäireid, et saavutada üksinda kambrisse paigutamist. Seega ei esine kaebajal teise vanglasse ümberpaigutamiseks ka tervislikust seisundist tulenevat vajadust. Vaideotsus eraldiseisvalt kaebaja õigusi ei riku.
KOHTU SEISUKOHT
13.Vaidluse all on kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmise ning Justiitsministeeriumi vaideotsuse õiguspärasus. Samuti palub kaebaja kohustada vanglat algatama tema ümberpaigutamise menetlus Tallinna Vanglasse.
14.VangS § 19 lg 1 järgi võib kinnipeetava ümber paigutada, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Määruse nr 9 § 6 esimene lause näeb ette, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse §-s 5 sätestatut järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab ning ümberpaigutamise otsustab Justiitsminister (määrus nr 9 § 2 lg 2 ja § 8). Vangistusseaduse §-st 19 ning Justiitsministri määrusest nr 9 tuleneb, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale meelepärast vanglat ja nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. VangS § 19 lg 1 ning määruse nr 9 § 6 lg 1 võimaldavad siiski arvestada kinnipeetava ümberpaigutamise kaalumisel konkreetse juhtumi eripäradega ning kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise reeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla see, et kinnipeetava ümber paigutamata jätmisel võiks tema tervislik seisund halveneda, samuti võib tingida ümberpaigutamise vajaduse lähisugulastega suhtlemise tagamise eesmärk.
15.Kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise menetlus on kaheastmeline ning kinnipeetava ümberpaigutamise menetluse saab algatada üksnes vangla. Kohus ei saa selles
3-19-2075
asjas seetõttu kontrollida ümberpaigutamise sisuliste eelduste täitmist, vaid kontrollib seda, kas vanglale esitatud taotluses esile toodud asjaolud olid sellised, et vangla oli kohustatud algatama ümberpaigutamise menetluse, esitades selleks vastavasisulise taotluse Justiitsministeeriumile. Lisaks kontrollib kohus vaideotsuse õiguspärasust, sest kui algne ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumise otsustus on õigusvastane, siis esineb alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Koos haldusakti või toimingu vaidlustamisega on õigus vaidlustada ka vaide eseme kohta tehtud vaideotsust. Seda kinnitab selgelt HKMS § 45 lg 4 sõnastus. Seetõttu ei ole vangla seisukoht vaideotsuse vaidlustamise lubatavuse ning arusaamatuse väljendamine vaideotsuse vaidlustamise vajaduse kohta asjakohane.
16.Vaidluse piirid määrab haldusasjas ära kaebuse nõue ja alus. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 1 ja 2). Kohus kontrollib vangla otsuse õiguspärasust seetõttu ainult nende asjaolude pinnalt, mille kaebaja tõi välja vanglale esitatud taotluses. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja jääb esmalt vangalale esitatud taotluses märgitud seisukohtade juurde, kuid toob välja ka teisi aluseid, mis tema ümberpaigutamise vajadust täiendavalt õigustavad. Kaebaja põhjendas vanglale esitatud taotluses enda ümberpaigutamise vajadust teise vanglasse sellega, et peab oma tervislikust seisundist tulenevalt viibima kambris üksinda ning seda saab tagada paremini Tallinna Vanglas. Veel tõi kaebaja vanglale esitatud taotluses välja, et ümberpaigutamine on vajalik ka seetõttu, et tema lähisugulane on puudega invaliid, kellel on kaebaja külastamine Tartu Vanglas raskendatud.
17.Kaebaja on toonud vaidemenetluses ja kaebuses välja uued alused, mis tingivad tema hinnangul enda ümberpaigutamise vajaduse. Kaebaja on 11. ja 17. veebruaril kohtule esitatud dokumentides märkinud, et Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakond ja kambrikaaslased piinavad teda ja tema julgeolek on seetõttu Tartu Vanglas ohus. Neid aluseid ei ole kaebaja ümberpaigutamise menetluses nimetanud ning kohus jätab need väited vaidluse lahendamisel tähelepanuta. Nimetatud asjaolud seonduvad vangla tegevusega pärast ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldumist. Kohus ei nõustunud 18. veebruari 2020. a määruses kaebuse muutmisega ning nimetatud asjaolud ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasusele antavat hinnangut. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise tegemise aja seisuga. Seepärast jätab kohus nimetatud osas kaebaja seisukohad tähelepanuta. Kohus ei võta vaidluse lahendamisel seisukohta ka kaebuses ja vaides märgitud uute asjaolude kohta, et ümberpaigutamise vajaduse tingib ka see, et kaebaja kardab üksuse juhti, tema julgeolek on Tartu Vanglas valitseva olukorra tõttu ohus ning tal ei võimaldata Tartu Vanglas töötada. Samuti on kaebaja laiendatud puudutatud lähisugulaste ringi. Nendele alustele kaebaja vanglale esitatud taotluses ei tuginenud ning vangla ei saanud nendega ka otsuse tegemisel arvestada. Kaebajal ei ole lubatud igas menetlusdokumendis laiendada aluseid, mis tema hinnangul õigustavad teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist. Kinnipeetava esitatud teise vanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamisel saab vangla arvestada nende alustega, mille taotluse esitaja toob taotluses enda ümberpaigutamise vajadust kinnitavana esile.
18.Kohus ei arvesta ka Justiitsministeeriumi ja Tartu Vangla vastuses kaebusele viidatud
15.novembri 2019. a vangla psühhiaatri poolt kaebaja tervislikule seisundile antud muudetud hinnangut (tl 52), sest ka nimetatud asjaolu ei olnud vangla otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal teada. Vanglal ja Justiitsministeeriumil võis küll tekkida kahtlus kaebaja tervislikus seisundis, kuid otsuste tegemisel vastavalt 5. septembril 2019 ja 23. oktoobril 2019 ei saanud nad vangla psühhiaatri poolt 15. novembri 2019. a kaebaja tervisliku seisundile antavale uuele hinnangule
3-19-2075
kuidagi tugineda. Nimetatud asjaolu võib omada tähtsust olukorras, kui kaebaja esitab uue taotluse enda ümberpaigutamiseks. Vanglale esitatud taotluse lahendamisel ning vaideotsuse tegemisel pidid vangla ja Justiitsministeerium lähtuma otsustuste tegemise ajal esinenud asjaoludest.
19.Kohus möönab, et vangla 5. septembri 2019. a otsuse põhjendused ei ole kuigi detailsed, kuid vangla on põhjendatult viidanud otsuses ja vaide edastamise kaaskirjas varasemas Justiitsministeeriumi 29. mai 2019. a vaideotsuses (tl-d 8-9) kajastatud seisukohtadele ning võtnud seisukoha kaebaja taotluses märgitud uute täiendavate erandlike asjaolude kohta, millega kaebaja põhjendas oma ümberpaigutamise vajadust. Vangla on esitanud detailsemad põhjendused vaide edastamise kaaskirjas. Samuti nähtub Justiitsministeeriumi 23. oktoobri 2019. a vaideotsusest (tl-d 10-11), et kaebaja väiteid on põhjalikult kontrollitud. Seega on kohus seisukohal, et kuigi vangla 5. septembri 2019. a otsuse põhjendused oleksid võinud olla põhjalikumad, ei too see kaasa otsuse õigusvastasust ega vangla kohustamist algatada kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetlus.
20.Vangla ja Justiitsministeerium on piisavas ulatuses kontrollinud, kas kaebaja suhtlemisvõimalused lähedastega on sedavõrd raskendatud, et ümberpaigutamise menetluse alustamine oleks vajalik. Vangla on vaidlustatud otsuses ja vaide edastamise korralduses nõuetekohaselt välja toonud, et kaebaja esitatud asjaolud ei viita, et esineks alus kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamiseks. Justiitsministeerium on samuti põhjalikult käsitlenud vaideotsuses kaebaja märgitud asjaolude asjakohasust ja veenvalt põhjendanud, miks ei esine kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise vajadust.
21.Kohtu hinnangul on vangla ja justiitsministeerium kontrollinud kaebaja kõiki taotluses märgitud asjaolusid ning asunud õigustatult seisukohale, et puudub alus kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Taotluse lahendamise ajal oli Tartu Vangla psühhiaatri kinnitusel kaebaja üksinda kambris viibimine soovituslik. Tegemist ei olnud imperatiivse kohustuse, vaid soovitusega. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks selline, mis välistaks igal juhul kaebaja paigutamise teise kinnipeetavaga ühte kambrisse. Kaebaja väidetavad psühholoogilised probleemid ja magamishäired ei välistanud kaebaja kokkupaigutamist teiste kinnipeetavatega. Isegi kui möönda, et üksinda kambris viibimine oli kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt vajalik, ei ole see asjaolu iseenesest piisav ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Vastustajad on välja toonud, et kaebajale on varasemalt ka Tartu Vanglas korduvalt võimaldatud teatud ajavahemikel üksinda kambris viibida. Kaebaja ei ole selle väite kummutamiseks ühtegi tõsiseltvõetavat seisukohta ega tõendeid esitanud. Kuigi Tallinna Vanglas võis taotluse esitamise hetkel olla rohkem võimalusi kaebaja üksinda kambris viibimise tagamiseks, ei kinnita see kaebaja ümberpaigutamise vajadust, sest kaebajale oli võimalik tema terviseseisundile vastavad kambritingimused tagada ka Tartu Vanglas. Kohtu hinnangul on vangla õigesti järeldanud, et tervisest tulenevatel põhjustel ei ole kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamiseks alust. Kohus nõustub ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse seisukohtadega ega korda neid täies ulatuses (HKMS § 165 lg 2).
22.Ümberpaigutamise vajaduse tingib kaebaja hinnangul ka asjaolu, et tema lähisugulase (vanaema) tervislik seisund ei võimalda tal kaebajat Tartu Vanglas piisavalt külastada. Esmalt märgib kohus, et kaebaja sellekohane väide on paljasõnaline ning haldus- ega kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks lähisugulase rasket tervislikku seisundit. Teiseks, isegi kui nõustuda, et kaebaja lähisugulase liikumisvõimalused võivad tema tervislikust seisundist ning east tulenevalt olla mõnevõrra piiratud, ei kinnita kohtule esitatud
3-19-2075
materjalid, et esineks vajadus üksnes seetõttu algatada kaebaja ümberpaigutamise menetlus. Vahemaa Tallinna ning kaebaja kinnipidamiskoha vahel ei ole sedavõrd suur, et kaebaja lähedastel ei oleks võimalik kohtumenetluses esitatud asjaolusid arvestades kaebajaga lühiajalisel või pikaajalisel kokkusaamisel kokku saada. Tartu ja Tallinna vahel on väga hästi toimiv ühistranspordivõrk. Justiitsministeerium on vaideotsuses ja kohtule esitatud vastuses kaebusele põhjendatult viidanud ka alternatiivsete transpordivahendite kasutamise võimalusele. Samuti nähtub kohtule esitatud andmetest kaebaja kirjavahetuse (tl-d 68-77), helistamissageduse (tl-d 78-99) ning kokkusaamiste kohta, et kaebaja on suhelnud vanaemaga äärmiselt harva. Sellest tulenevalt ei ole kuigi usutav, et kaebaja vajab enda ümberpaigutamist just vanaemaga piisavas ulatuses kokkusaamiste tagamise eesmärgil.
23.Lisaks tuleb arvestada, et lühi-ja pikaajaliste kokkusaamiste korraldamine on vanglavälise suhtlemise üheks viisiks. Suhtlemisvõimaluste tagamise eesmärgil ümberpaigutamise menetluse algatamise kaalumisel ei ole aga olulised üksnes lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi puudutavad tingimused, vaid arvestada tuleb vangistuse täideviimise eesmärkidega laiemalt, sh teiste suhtlemisvõimaluste olemasoluga. Üksnes võimalikud raskused lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korraldamisel ei ole aluseks isiku ümberpaigutamiseks, kui teiste suhtlemisvahendite kasutamisega on kaebajale tagatud piisavad võimalused lähedastega suhelda ning kokkusaamiste korraldamine kaebaja asukohas ei ole välistatud või oluliselt raskendatud. Kohtule esitatud andmed kaebaja telefonikõnede ning kirjavahetuse kohta viitavad sellele, et ta suhtleb aktiivselt ema ja isaga ning teiste lähisugulastega on suhtlemine olnud vähene, sh taotluses märgitud lähisugulasega. Eelnev ei kinnita, et praeguses kinnipidamiskohas oleksid kaebaja võimalused oma lähisugulastega suhtlemiseks sedavõrd ahtad, et ümberpaigutamise menetluse alustamine oleks õigustatud. Karistuse kandmine Tartu Vanglas ei takista kaebajal lähedastega suhtlemist viisil, mis tingiks praegusel juhul kaebaja põhiõiguste intensiivse riive. Kaebaja väited seoses suhtlemisvõimaluste piiratusega vanaemaga ei tingi seetõttu kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise vajadust.
24.Nagu eelnevalt märgitud (otsuse p 17), ei analüüsi kohus vaidluse lahendamisel kaebaja poolt alles vaide- ja kohtumenetluses esitatud täiendavaid aluseid (julgeolekuoht, vangalaametniku kartmine, probleemid kaaskinnipeetavatega, raske tervisliku seisundiga lähisugulaste ringi laiendamine, töö puudumine vanglas). Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et ka Justiitsministeeriumile esitatud vaides ning kaebuses märgitud uued täiendavad asjaolud on samuti väga üldsõnalised ega sea kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise õiguspärasust kahtluse alla.
25.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, sh kaebaja tasutud riigilõiv. HKMS § 175 lg 3 alusel asendata avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.