XX kaebus Siseministeeriumi 10.07.2019 otsuse nr 124/208 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja Janika Drobot Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.01.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.01.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1529 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.06.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-19-1529 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX on Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) endine ohvitser. Kaitsepolitseiamet (KAPO) tegi 11.07.2017 Siseministeeriumile ettepaneku kohaldada XX suhtes 10 aastaks sissesõidukeeldu Schengeni alale, leides, et ta kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule. Siseministeerium kohaldas 27.07.2017 otsusega nr 1-24/89 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel XX suhtes sissesõidukeeldu kestusega 10 aastat. XX esitas 27.07.2017 otsuse tühistamiseks 15.02.2019 kaebuse halduskohtusse, kuid haldusasja nr 3-19-289 menetlus lõpetati kaebetähtaja rikkumise tõttu.
2.XX esitas 17.06.2019 Siseministeeriumile taotluse 27.07.2017 otsuse tühistamiseks. Sissesõidukeelu tõttu on muutunud olematuks vahetu suhtlus tütre ja tütre perega, kes elavad Soome Vabariigis. XX ei ole kunagi Eestit külastanud ning Soome ja Rootsi, kus ta on viibinud, ei ole pidanud teda julgeolekuohuks. XX viibib alates 2008. a-st väljateenitud pensionil ja tema vanuse tõttu ei tunneks Venemaa Föderatsiooni julgeolekuasutused tema teenete vastu mingisugust huvi, mistõttu puudub igasugune temast lähtuv oht Eesti Vabariigi julgeolekule või avalikule korrale.
3.Siseministeerium jättis 10.07.2019 otsusega nr 1-24/208 VSS § 32 lg 1 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata. KAPO märkis 19.06.2019 seisukohas, et XX-le kohaldatud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. KAPO peab XX jätkuvalt ohuks Schengeni julgeolekule. XX suhtes kohaldati sissesõidukeeldu, sest ta on FSB endine ohvitser, kellest lähtuv oht seisneb selles, et ta võib jätkuvalt teostada luuretegevust Eesti Vabariigi suhtes ja seeläbi oma tegevusega ohustada Eesti Vabariigi ja teiste Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolekut. XX taotluse menetluse käigus selgus, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud, mistõttu on sissesõidukeelu kehtima jäämine jätkuvalt vajalik, et kaitsta avalikku korda ja riigi julgeolekut. Sissesõidukeelu kehtima jäämine ei võta XX-lt õigust ega võimalust suhelda tütrega kommunikatsioonivahendite abil või kohtuda Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Kui sissesõidukeelu kehtima jäämine riivab XX era- ja perekonnaelu, kaalub avalik huvi selle üles. Oluline ei ole väide, et Rootsi ja Soome ei ole pidanud XX julgeolekuohuks. Eesti Vabariik langetab otsuseid iseseisvalt, lähtudes olemasolevast teabest. Asjaolu, et XX on pensionil, ei tõenda, et tal ei ole Venemaa Föderatsiooni eriteenistustega kontakte või et ta ei tegutse nende huvides.
4.XX esitas 10.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 10.07.2019 otsuse tühistamiseks.
2(7)
3-19-1529 Kaebaja on 66-aastane endine FSB ohvitser, kes on alates 08.04.2008 pensionil ning kellel puuduvad ametialased sidemed FSB-ga. Kaebaja ei kujuta endast ohtu Eesti Vabariigile. Kaebaja ei ole kunagi Eestis viibinud ega kavatse seda teha ka tulevikus, mistõttu ei saa sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olla VSS § 29 lg 1 p 1. Sissesõidukeelu kehtestamise eelduseks on välismaalase Eestis viibimine või kavatsus Eestis viibida. Asjakohane pole ka viide VSS § 29 lg 1 p-le 3, sest sissesõidukeelu kohaldamisel ei ole kaalutlusõigust teostatud. Üksnes endiseks FSB töötajaks olemine ei ole sissesõidukeelu kohaldamise aluseks. Schengeni konventsiooni art 96 sedastab sissesõidukeelu otsuse põhjendusena avalikku korda ja turvalisust või siseriiklikku julgeolekut ähvardavat ohtu, mida välismaalase viibimine riigi territooriumil võib tekitada. Seda eelkõige juhtudel, mil a) välismaalasele on õigusrikkumise eest mõistetud vähemalt ühe aasta pikkune vabadusekaotus ja/või b) välismaalase puhul on põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud raskeid õigusrikkumisi või on tema vastu selgeid tõendeid, et ta kavatseb selliseid rikkumisi toime panna. Kaebaja puhul ei ole need eeldused täidetud. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ja vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 26. Kaebaja ei saa külastada Soomes elavat tütart ja tema pere.
5.Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 10.07.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde.
6.Kaitsepolitseiamet leidis, et sissesõidukeeld peab jääma kehtima. Eesti Vabariigi suhtes luuretegevuse teostamiseks ei pea isik asuma riigi territooriumil. Levinud on organiseerida koostööle kaasatud isikutega kohtumisi välisriigi territooriumil, et seeläbi raskendada Eesti õiguskaitseasutuste tööd. Kuna Eesti Vabariigi kodanikel on kõige lihtsam reisida EL-i ja Schengeni konventsiooni liikmesriiki, on võimaliku Eesti Vabariigi vastase süüteo ennetamiseks põhjendatud kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu kogu Schengeni territooriumile. Kuna selliste süütegude toimepanemine on pikaaegne protsess, on sissesõidukeelu 10-aastane tähtaeg põhjendatud. VSS § 29 lg 1 p 3 kohaldamine ei eelda, et isikul oleks aktiivne teenistussuhe välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. Usutavad ei ole kaebaja väited, et ta ei saa näha Soomes elavaid sugulasi ning suhtlus tütrega on muutunud olematuks. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu 27.07.2017 otsusega, kuid ta sai sellest teada alles 2019. a-l. See näitab, et tal kas puudus sellel perioodil vahetu suhtlus tütrega või oli see korraldatud teisiti. Pealegi kehtib FSB teenistujatele riigist lahkumise keeld ka viis aastat pärast teenistusest lahkumist. Seega kehtis kaebajale Soome Vabariiki sõitmise piirang FSB-s töötamise ajal ja pärast sealt lahkumist vähemalt kuni aastani 2013. Järelikult pidi tema suhtlus tütrega olema teistmoodi korraldatud ka sellel perioodil.
7.Tallinna Halduskohus jättis 29.01.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, selles on toodud asjakohased põhjendused sissesõidukeelu muutmata jätmise kohta, kaebajaga seotud asjaolusid on hinnatud erapooletult ning kõike eeltoodut pole vaja kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on olnud FSB töötaja ning Siseministeeriumi 27.07.2017 otsuse aluseks oli KAPO taotlus. VSS § 32 lg 1 alusel saab Siseministeerium tunnistada isikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks selle kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumise või äralangemise tõttu, samuti humaansetel kaalutlustel.
3(7)
3-19-1529 Julgeolekuasutuste seaduse (JAS) §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses, mistõttu ei saa nõustuda kaebaja enesehinnanguga, et temast ei tulene ohtu Eesti julgeolekule. Kas isikut pidada julgeolekuohuks, kelle suhtes on põhjendatud preventiivselt kohaldada sissesõidukeeldu VSS § 29 alusel, on julgeolekuasutuse hinnata ning vastustaja otsustada. VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel sissesõidukeelu kohaldamiseks ei pea isik soovima tulla Eestisse ning isiku suhtes ei pea olema kohaldatud mõnda karistust. Vastustaja ei ole kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu ega jätnud seda muutmata üksnes põhjusel, et kaebaja on pensionile siirdunud endine FSB töötaja. Mõlema otsuse tegemisel on lähtutud kaebajaga seotud isiklikest asjaoludest. Otsuste aluseks on muu hulgas KAPO 03.07.2017 hinnang, mis on käsitatav dokumentaalse tõendina. Samuti tugines vastustaja 10.07.2019 otsust tehes Politsei- ja Piirivalveameti 26.06.2019 kirjale, mille kohaselt ei ole nende käsutuses täiendavat informatsiooni, mis võiks olla aluseks kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja 27.07.2017 otsuse aluseks olevas KAPO 03.07.2017 kirjas analüüsitud kaebajaga seotud eluliste asjaolude põhjal on jõutud põhjendatud järeldusele, et arvestades kaebaja varasemat seotust FSB-ga, võib ta ohustada Eesti julgeolekut. KAPO-l on julgeolekuohu hindamisel lai kaalutlusruum ning ei nähtu, et KAPO oleks tuginenud asjakohatutele kaalutlustele või jätnud mõne kaalutluse kõrvale. 03.07.207 kirjas analüüsiti ka võimaliku piirangu mõju kaebaja perekonnaelule. Arvestades 03.07.2017 kirjas toodud asjaolusid, oli põhjendatud keelata sissesõit kogu Schengeni alale. Sissesõidukeelu kohaldamine on ennetava eesmärgiga ning selle kohaldamine ei eelda, et isik peab juba olema toime pannud teo, mida saab pidada ohuks Eesti julgeolekule, või et ta peab olema soovinud saabuda Eesti territooriumile. Eesti Vabariigi suhtes luuretegevuse teostamiseks ei pea isik ilmtingimata asuma Eesti Vabariigis. Kui Eestil on põhjendatud alus arvata, et kaebaja tegevus Schengeni liikmesriigi territooriumil viibides võib ohustada Eesti julgeolekut, on õigus otsustada piirata kaebaja sisenemist Schengeni liikmesriikidesse. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mille alusel oleks olnud põhjendatud sissesõidukeelu muutmine või kehtetuks tunnistamine. Kaebaja tugineb taotluses humaansetele kaalutlustele, mis seisnevad soovis külastada Soomes elavat tütre pere, ning asjaolule, et Soome ja Rootsi ei ole teda julgeolekuohuks pidanud. Vastustaja märkis õigesti, et viimati nimetatu ei tähenda, et puudub julgeolekuoht Eesti riigile. Kaebaja väidetav perekonnaõiguse riive on teoreetiline. Kaebaja ei ole toonud välja, et tema ja tütre vahel on sõltuvussuhe. Kaebaja sai sissesõidukeelust teada 2017. a septembris ning pidi juba siis suhtluse tütrega ümber kujundama. Tütar saab jätkuvalt sõita Venemaale, samuti on võimalik suhtlus infotehnoloogiliste vahendite abil.
8.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 29.01.2020 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning esitab halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Kohus leidis vääralt, et perekonnaõiguse riive puudub. Eksisteerib oluline riive ja selle põhjendatust ei ole kohus sarnaselt vastustajaga selgitanud. Mõistet „sõltuvussuhe“ ei ole seadusandja avanud. See tuvastatakse kaasusepõhiselt ning sõltuvalt asjaoludest võib olla tegemist nt erakorralise sõltuvussuhtega või asjaoludest tingitud sõltuvussuhtega. 4(7)
3-19-1529 Perekonnaliikmete vahel tuleb sõltuvussuhet alati eeldada, sest selle tõendamine on faktiliselt võimatu. Tõendeid on võimalik koguda vaid sõltuvussuhte puudumise tõttu. Kui kohus oli teistsugusel seisukohal, oleks tulnud kaebajale selgitada, milliseid tõendeid ta peab esitama. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 kaitseala hõlmab ka sõltuvussuhet täiskasvanud laste ja nende vanemate vahel. Kohtu seisukohad seoses Schengeni viisaruumiga on arusaamatud. Kaebaja seadis kahtluse alla sissesõidukeelu vastavuse Schengeni konventsooni art-le 96. Kuigi art 96 ei too välja ammendavat sissesõidukeelu põhjuste loetelu, on sellest aimatav soov seada keeld vaid olukorras, kus isiku vastu on selged tõendid. Käesolevas asjas ei ole vastustaja ja kohus sellistele tõenditele osundanud. Arusaamatud on kohtu põhjendused võimaliku Eesti Vabariigi vastase tegevuse osas. Kaebaja ei ole kunagi Eestis viibinud, tal puuduvad siin igasugused sidemed. Väites, et välistatud ei ole Eesti julgeoleku vastane tegevus Soomes või Rootsis, on halduskohus väljunud kaebuse raamidest. Seda ei ole kaebajale ette heidetud. Käesolevas asjas on kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus, sest vaidlustatud haldusakt põhineb dokumendil, millega kaebaja pole saanud tutvuda ja mille tõttu on kaebajal oluliselt raskendatud kaebeõiguse realiseerimine. Muu hulgas jättis kohus kaebaja ilma võimalusest anda suulisi ütlusi.
9.Siseministeerium ja Kaitsepolitseiamet paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil. Tallinna Halduskohus otsustas 12.12.2019 määrusega vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses, leides, et kohtuistungi korraldamine pole vajalik ega põhjendatud. Kohus tugines HKMS § 131 lg 1 p-le 2, märkides, et kuigi vaidlusalune küsimus on kaebaja jaoks oluline, ei ole põhjendatud korraldada kohtuistungit, sest asja läbivaatamine on võimalik kirjalikus menetluses ja asja lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Veel tõi halduskohus välja, et kaebajal pole sissesõidukeelu tõttu võimalik kohtuistungile Eestisse ilmuda, vaid ta saaks osaleda videokonverentsi vahendusel. Kohtuistungi korraldamine on otstarbekas, kui see aitab asja lahendamisele kaasa (tunnistajate ülekuulamine, faktiliste asjaolude väljaselgitamine). Käesoleval juhul see seda pole. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et asja lahendamine kohtuistungil ei ole otstarbekuse küsimus. Kohtuistung on asja esmane läbivaatamise viis (HKMS § 126 lg 1) ning kaebaja ei pea esitama mingeid põhjendusi, miks ta kohtuistungit soovib. Kirjalikus menetluses on võimalik asi läbi vaadata üksnes HKMS §-s 131 sätestatud juhtudel. Asjaolu, et kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata, on vaid üks HKMS § 131 lg 1 p-s 2 toodud eeldus. Samaaegselt peab olema täidetud ka teine eeldus – menetlusosalisel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sh, kui 5(7)
3-19-1529 menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see eeldus täidetud. Halduskohus on ise möönnud, et tegemist on kaebaja jaoks olulise vaidlusküsimusega ja ringkonnakohus nõustub sellega. Vaidluse all ei ole üksnes õigusküsimused. Kuigi halduskohus on kohtuistungit mitte tehes rikkunud kohtumenetluse normi, ei too see kaasa kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised olulised asjaolud jäi vale menetlusliigi tõttu välja selgitamata ning kuidas need asjaolud võisid mõjutada asjas tehtud otsust.
12.Halduskohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Kuigi vaidlustatud haldusakt põhineb dokumendil, millega kaebaja pole saanud tutvuda (KAPO 03.07.2017 salajase tasemega riigisaladust sisaldav dokument nr 1.2-12/4), on kohus tõendit uurinud ning otsuse põhjendustest nähtuvalt selles sisaldunud teabega arvestanud. Kuna tegemist on riigisaladust sisaldava dokumendiga, ei olnud kohtul lubatav selles olevat teavet otsuses kajastada. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks saanud eelnimetatud tõendiga seoses oma selgitamiskohustust paremini täita.
13.Asjaolu, et sissesõidukeelu tõttu ei ole kaebajal võimalik minna Soome ning seal oma tütre ja tütre perega, sh lapselastega kohtuda, kujutab endast perekonnaõiguse riivet, kuid ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et riivet ei saa pidada nii intensiivseks, et see kaaluks üles kaebajast lähtuva julgeolekuohu. Kaebaja on põhjendanud seda, miks tütrega on vajalik kohtuda just Soomes, asjaoluga, et tütre perel on kiire, aga temal pensionärina aega küll. Lisaks on kaebaja märkinud, et traditsiooniliselt sõidavad vanavanemad oma lastele külla, mitte vastupidi. Ringkonnakohus ei pea eeltoodut piisavaks. Kaebaja tütar on Venemaa kodanik ning elab Soomes elamisloa alusel. Järelikult on tütrel võimalik sõita soovi korral Venemaale ning seal oma isaga kohtuda. Asjaolu, et kaebaja sai 27.07.2017 kohaldatud sissesõidukeelust teada alles 2019. a-l, viitab, et läbikäimine tütre perega Soome riigi territooriumil ei ole tavapärane elukorraldus. Puuduvad igasugused viited, et kaebaja ja tema tütre vahel võiks olla selline sõltuvussuhe, mis tekitab kahtlusi sissesõidukeelu proportsionaalsuses.
14.Vastustaja ja halduskohus, samuti kaasatud haldusorgan on piisavalt põhjendanud, kuidas saab Eesti Vabariigi vastane tegevus toimuda ka väljaspool Eesti Vabariigi piire. Ringkonnakohus nõustub sellega ning tutvunud KAPO 03.07.2017 dokumendiga, leiab, et kaebajast lähtuv ohuprognoos ei ole meelevaldne. Lähtutud ei ole asjaoludest või kaalutlustest, mis oleksid ilmselgelt asjakohatud. Halduskohus märkis õigesti, et riigi julgeoleku tagamisel ja ohu hindamisel on KAPO-l suur kaalutlusruum. Kohus ei saa ohtu hinnata pädevate haldusorganite eest, vaid saab üksnes kontrollida, kas otsustus on tehtud kaalutlusvigadeta. Käesolevas asjas selliseid vigu ei nähtu.
15.Halduskohus ei ole otsuses väitnud, et välistatud pole kaebaja Eesti julgeoleku vastane tegevus Soomes või Rootsis. Vastav etteheide apellatsioonkaebuses ei ole seega põhjendatud. Halduskohus nõustus otsuses vastustajaga, et kuigi Soome ja Rootsi pole kaebajat julgeolekuohuks pidanud, ei saa sellest välistada kaebajast lähtuvat ohtu Eesti julgeolekule.
16.Halduskohus pole vastanud kaebaja väitele seoses Schengeni konventsiooni art 96 rikkumisega, kuid see pole tinginud ebaõige kohtulahendi tegemist. Kaebaja tõlgendus sellest, et art-st 96 on aimatav soov seada sissesõidukeeld vaid selgete tõendite olemasolul, on meelevaldne. Norm sisaldab näitlikku loetelu olukordadest, millal võib esineda oht avalikule korrale, turvalisusele ja riiklikule julgeolekule. Tegemist on diskretsiooninormiga ning norm, 6(7)
3-19-1529 mis sisaldab mõisteid „ähvardav oht“ ja „põhjendatult kahtlus“ avab võimaluse prognoosotsuste tegemiseks. VSS § 29, mis sätestab sissesõidukeelu kohaldamise alused, sh kaebaja suhtes rakendatud VSS § 29 lg 1 p-d 1 ja 3, on konventsiooniga kooskõlas.
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.