XX kaebus Siseministeeriumi 10.07.2019 otsuse nr 1-24/208 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX (sündinud xx xx xxxx), volitatud esindaja Janika Drobot Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.02.2020. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
XX on Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (edaspidi FSB) endine ohvitser. Kaitsepolitseiamet (edaspidi KAPO) tegi Siseministeeriumile 11.07.2017 ettepaneku kohaldada kaebaja suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu Schengeni alale, leides, et ta kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule.
2.Siseministeerium kohaldas 27.07.2017 otsusega nr 1-24/89 (edaspidi 27.07.2017 otsus) XX suhtes sissesõidukeeldu kestusega kümme aastat. XX 27.07.2017 otsust tähtaegselt ei
vaidlustanud, ehkki esitas 15.02.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse eelviidatud otsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 18.04.2019 määrusega asjas 3-19-289 lõpetati asja menetlus, kuna kohus leidis, et XX kaebus 27.07.2017 otsusele esitati kaebetähtaega rikkudes ning kaebetähtaja ennistamise aluseid ei esine.
3.XX esitas 17.06.2019 Siseministeeriumile taotluse Siseministeeriumi 27.07.2017 otsuse tühistamiseks. Siseministeeriumi 10.07.2019 nr 1-24/208 otsusega (edaspidi 10.07.2019 otsus) jäeti taotlus rahuldamata.
4.XX esitas 10.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse 10.07.2019 otsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.Kaebaja on 66-aastane endine FSB ohvitser, kes on alates 08.04.2008 pensionil ning kellel puuduvad ametialased sidemed FSB-ga. FSB ei tunneks kaebaja ja tema teenete vastu ka vanusest tingitult huvi. Seega puudub kaebajast igasugune oht Eesti Vabariigile, selle julgeolekule või avalikule korrale. Kaebaja ei ole kunagi Eestis viibinud ega kavatse seda teha ka tulevikus, mistõttu ei saa sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olla väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (edaspidi VSS) § 29 lg 1 punkt 1. Nimetatud säte annab aluse sissesõidukeelu kehtestamiseks üksnes olukorras, kui kaebaja sooviks siseneda Eesti Vabariiki. Olukorras, milles kaebuse esitajal seesugust kavatsust olnud ei ole, ei näe VSS ka ette kaebuse esitaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist. Samuti ei saa Siseministeerium põhjendada keelu kehtestamist ohuga teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele, kuivõrd VSS-st nähtuvalt (§ 1) on keelu kehtestamise eelduseks välismaalase Eesti Vabariigis viibimine ehk sissesõidukeelu puhul kavatsus Eesti Vabariigis viibida. Ka VSS § 29 lg 1 punktile 3 tuginemine on õigusvastane, kuna see annab haldusorganile kaalutlusõiguse, mida teostatud ei ole. Üksnes olemine endine FSB töötaja ei ole aluseks kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks. Schengeni konventsiooni artikkel 96 sedastab sissesõidukeelu otsuse põhjendustena avalikku korda ja turvalisust või siseriiklikku julgeolekut ähvardavat ohtu, mida välismaalase viibimine riigi territooriumil võib tekitada. Eelkõige juhtudel, millal a) välismaalasele on õiguserikkumise eest mõistetud vähemalt ühe aasta pikkune vabadusekaotus ja/või b) välismaalase puhul on põhjendatud kahtlustused, et ta on toime pannud raskeid õiguserikkumisi, sealhulgas artiklis 71 osutatud õiguserikkumisi, või tema vastu on selgeid tõendeid, et ta kavatseb selliseid rikkumisi konventsiooniosalise territooriumil toime panna. Kaebajat ei ole karistatud ning ta ei ole toime pannud mistahes õigusrikkumisi.
5.2.Sissesõidukeeld on vastuolus põhiseaduse §-s 26 sätestatud põhimõttega perekonna- ja eraelu puutumatusest ning on ebaproportsionaalne, kuna piirab kaebaja õigust külastada Soome Vabariigis elavat tütart ja tema pere, keda kaebaja eelnevalt on korduvalt külastanud. Väär on vastustaja seisukoht, et otsuse õigusvastasuse välistab asjaolu, et kaebaja tütrel ja tema perel ei ole takistatud kaebaja külastamine Venemaal ning samuti on omavaheline suhtlus võimalik telefoni ja Skype vahendusel. Kaebaja tütar ja tema abikaasa käivad Soomes tööl, mistõttu on keeruline ühildada pere puhkused viisil, mis võimaldaks kaebajat külastada. Tavapärane on, et külas käivad pensionil olevad (vana)vanemad, kuna neil on rohkem aega.
2 (8)
6.Vastustaja seisukoht
6.1.Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Sissesõidukeeld tunnistatakse kehtetuks või lühendatakse sissesõidukeelu kehtivusaega siis, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda (VSS § 32 lg 1). Seega tuleb sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise otsustamisel hinnata sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolude muutumist ning lähtekohaks saavad olla vaid need asjaolud, mis eksisteerisid sissesõidukeelu kohaldamise ajal, praegusel juhul siis 27.07.2017.
6.2.Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ning puuduvad alused selle kehtetuks tunnistamiseks ka humaansetel kaalutlustel. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise aluseks on KAPO 11.07.2017 ettepanek, mille aluseks olevaid asjaolusid tutvustas KAPO Siseministeeriumile oma salajase tasemega 03.07.2017 kirjas. Ka kaebaja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse menetluses pöördus vastustaja KAPO poole, kes teavitas, et neile teadaolevalt ei ole 27.07.2017 otsuse aluseks olevad asjaolud ära langenud või muutunud. Lisaks märkis KAPO, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld peab jääma kehtima kogu Schengeni territooriumile, sest tema tegevus Eesti Vabariigi ja kogu Schengeni piirkonna vastu võib jätkuda teistes Schengeni riikides. Seega esinesid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamise ajal jätkuvalt need faktilised asjaolud, mis tingisid kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise, mistõttu oli kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtima jäämine jätkuvalt vajalik.
6.3.Otsuste tegemisel arvestati riivet kaebaja perekonnaelule, kuid see ei kaalunud üle avalikku huvi. Kuigi kaebaja ja tema täisealise lapse omavaheline suhtlus on oluline, siis ei ole see aluseks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisele. Kaebajal on võimalik täisealise lapsega suhelda ka eri riikides elades ning telefonitsi ja e-kirja teel (vt nt EIK 08.01.2009 otsus kohtuasjas Joseph Grant v. United Kingdom nr. 10606/07 p 40). Kaebajal puudub perekonnaelu Eestis, samuti ei saa pidada kaebaja ja tema laste vahelist suhet perekonnasuhteks EIÕK artikli 8 tähenduses, kuna nende vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe (vt EIK 15.01.2007 otsus asjas Sisojeva ja teised vs. Läti) ning sellise suhte olemasolu ei väida ka kaebaja.
6.4.Kaebaja käsitus VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 3 kohaldamisest on väär, kuna kooskõlas VSS §-ga 6 on sissesõidukeelu kohaldamine ennetav meede, mille rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09). Lisaks ei ole VSS § 29 lg 1 punkti 3 kohaldatud formaalselt, vaid otsuse tegemisel arvestati asjaolusid sisuliselt. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstavat õigushüve tulevikus kindlasti kahjustatakse, vaid oluline on õigushüve kahjustuse tõenäolisus. Tähtsust ei oma isiku enda hinnang temast lähtuva ohu osas, kuna ohuhinnangu andmine on vastavat pädevust omava asutuse ülesanne. KAPO hindas kaebajast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning leidis, et kaebaja suhtes tuleks kohaldada sissesõidukeeldu, kuna ta on Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse endine ohvitser, kellest lähtuv oht seisnes selles, et ta võib jätkuvalt teostada luuretegevust Eesti Vabariigi suhtes ning seeläbi ohustada Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolekut. Avaliku võimu ülesanne on ära hoida ebasoovitavaid sündmusi ning riik on vastutav avaliku korra säilitamise eest tema territooriumil, seetõttu on riigil ka vabadus lähtuvalt oma siseriiklikest vajadustest määrata kindlaks selle korra säilitamiseks kohased meetmed. VSS § 29 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole varasem Eestis viibimine või et isik oleks varem rikkunud avalikku korda või teda oleks süüdi mõistetud.
3 (8)
Oluline on, et isiku suhtes on põhjendatult alust arvata, et tema Eesti Vabariigis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist. Põhjendatud arvamuse korral tuleb riigil tegutseda ennetavalt ning võtta kasutusele meetmed, mis aitavad ennetada võimalikku ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale enne ohu realiseerumist. Riskide ennetav hindamine tähendab juba oma olemuselt, et see ei eelda ohtude realiseerumist, vastasel juhul puuduks ohtude ennetamisel sisu. Julgeolekuohu ennetamine on põhjendatud ka juhul, kui isik oma tegevuse, teadmiste, oskuste või sidemetega aitab teadlikult kaasa Eesti riigi julgeolekut kahjustavale tegevusele.
6.5.Avaliku korra ja riigi julgeoleku kaalutlustel kolmanda riigi kodaniku suhtes kohaldatavad sissesõidukeelud kantakse Schengeni konventsiooni artikli 96 kohaselt Schengeni infosüsteemi, mis tähendab, et isiku liikumisvabadust piiratakse kogu Schengeni õigusruumi ulatuses. Schengeni sissesõidukeeld ei keela siiski teist liikmesriiki välismaalast oma territooriumile lubamast humaansetel või muudel kaalutlustel. Sellisel juhul peab sissesõidukeelu kehtestanud ELi liikmesriik selle kehtetuks tunnistama enne, kui teine ELi liikmesriik saab väljastada viisa või elamisloa. Küll jääb sissesõidukeeldu kohaldanud liikmesriigile õigus piirata sissesõidukeelu ulatust oma riigi territooriumiga. Käesoleval juhul on Kaitsepolitseiamet leidnud, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld peab jääma kehtima kogu Schengeni territooriumile ning nad ei näe võimalust muuta sissesõidukeeldu piiratuks vaid Eesti Vabariigi territooriumiga.
7.Kaasatud haldusorgani seisukoht
7.1.XX on endine FSB ohvitser ning on põhjendatud alus arvata, et ta võib teostada jätkuvat luuretegevust Eesti Vabariigi suhtes ning ohustada seeläbi oma tegevusega ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide või Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolekut. Sel põhjusel taotleti kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist kogu Schengeni territooriumile ning taotluse aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Eesti Vabariigi suhtes luuretegevuse teostamiseks ei pea isik asuma Eesti Vabariigi territooriumil. On küllaltki levinud organiseerida koostööle kaasatud isikutega kohtumisi välisriigi territooriumil, et raskendada seeläbi Eesti õiguskaitseasutuste tööd. Kuivõrd Eesti Vabariigi kodanikel on kõige lihtsam reisida ELi ja Schengeni konventsiooni liikmesriiki, siis on võimaliku Eesti Vabariigi vastase süüteo ennetamiseks põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kogu Schengeni territooriumile. Kuivõrd selliste süütegude toimepanemine on pikaaegne protsess, siis seetõttu on põhjendatud sissesõidukeelu 10-aastane tähtaeg ning ameti hinnangul ei ole mh asjakohane selle tähtaja lühendamine. VSS § 29 lg 1 punkti 3 kohaldamine ei eelda, et isikul oleks aktiivne teenistussuhe välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega. See, et isik on läinud pensionile, ei muuda olematuks tema elu, sh erialase karjääri, jooksul omandatud kontakte nii kodu- kui ka välismaal.
7.2.Kaebaja väited, et ta ei saa näha Soomes elavaid sugulasi ning tema vahetu suhtlus tütre ja tema perega on muutunud olematuks ei ole usutavad. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu 27.07.2017 otsusega, kuid tema väitel sai ta sellest teada alles 2019. aastal. Asjaolu, et kaebaja pole ajavahemikul 27.07.2017 kuni 2019 jaanuar teinud katseid Schengeni territooriumile siseneda, näitab, et kaebajal, kas puudus vahetu suhtlus enda tütre ja tema perega või oli vahetu suhtlus korraldatud teisiti. Lisaks tuleb tähele panna, et avalike allikate kohaselt kehtib FSB teenistujatele riigist lahkumise keeld ning sellel aastal esitati eelnõu, mille kohaselt kehtib riigist lahkumise keeld ka viis aastat pärast nende teenistusest lahkumist või pensionile jäämist. Seega kehtis kaebajale Soome Vabariiki sõitmise piirang FSBs töötamise ajal ja pärast formaalset lahkumist FSBst vähemalt kuni 2013. Seega pidi XXi suhtlus tütre ja tema perekonnaga olema korraldatud teisiti ka nimetatud perioodil ning sel põhjusel on kaheldav ka kaebaja väide, et
4 (8)
kaebaja suhtlus tütre ja tema perekonnaga muutus olematuks 2017. aastal kohaldatud sissesõidukeelu tõttu. Kaebaja lapsel ja tema perel on võimalik kaebajat külastada Venemaal või mõnes muus riigis väljaspool EL ja Schengeni ala ning seda võimalust keegi ära ei ole võtnud. Tööl käimine ei välista välisreise puhkuse perioodil.
7.3.Märgime, et sissesõidukeelu kehtestamisel ei saa lähtuda tõsikindla teadmisega ähvardavast ohust. Sissesõidukeelu kehtestamise puhul on tegemist prognoosil põhineva haldusorgani otsustusega, mille eesmärgiks on võimalik ohtude ennetamine. Arvamus, et kaebaja võib kujutada ohtu Eesti Vabariigi ning seeläbi ka teiste ELi või Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolekule, on kujunenud teabehanke käigus kogunenud paljude erinevate infokildude analüüsimisel. Nende andmete allikate ja kogumise asjaolude avaldamine oleks mõeldamatu ja muudaks julgeolekuasutuse töö võimatuks. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut välismaalasest tingitud võimaliku ohu eest, samuti vajadus tagada julgeolekuasutustele võimalus tõhusalt oma tööd teha ning selleks vajalikku teavet koguda, kaaluvad igal juhul üles välismaalase õiguse Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sh Eestis, viibida nagu ka õiguse saada üksikasjalikku teavet põhjuste kohta, miks tema viibimisõigust piiratakse.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et vaidlusalune otsus1, millega kaebaja suhtes 27.07.2017 kohaldatud sissesõidukeeldu Schengeni alale ei muudetud ega tunnistatud kehtetuks, on õiguspärane ning selle tühistamiseks puuduvad alused. Vaidlustatud haldusaktis on toodud asjakohased põhjendused sissesõidukeelu muutmata (sh kehtetuks tunnistamata) jätmisele. PPA on hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid erapooletult ja individuaalselt ning kuna kaebaja põhjendused otsuse vaidlustamisel kattuvad sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses toodud asjaoludega, siis ei pea kohus vajalikuks otsuse põhjendusi oma otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Sissesõidukeelu kehtestamine ja selle muutmine või kehtetuks tunnistamine on haldusorgani kaalutlusotsus, millesse kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, sh jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3, vt ka Riigikohtu 01.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, punkt 20).
9.Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu 27.07.2017 VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 3 alusel. Nimetatud sättest tulenevalt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist (punkt 1); või kui välismaalane töötab või on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega või on põhjendatult alust arvata, et ta töötab või on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega (punkt 3). Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja on olnud Venemaa FSB töötaja ning 27.07.2017 otsuse2 aluseks oli KAPO taotlus3.
10.VSS § 32 lg 1 kohaselt tunnistab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus sissesõidukeelu kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega muu hulgas välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks
Kaebuse lisa 1 Vastustaja 19.09.2019 lisas 1
Kaasatud haldusorgani 18.10.2019 lisa 1
5 (8)
olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS § 32 lg-s 1 sätestatud taotluse sisulisel läbivaatamisel tuleb kontrollida nii seda, kas varasem otsus keelu kohaldamise ja tähtaja suhtes oli õiguspärane, kui ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis õigustavad keelu tühistamist või lühendamist (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsus nr 3-05-312, punkt 15). Seega saab Siseministeerium tunnistada isikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks selle kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumise või äralangemise tõttu, samuti humaansetel kaalutlustel.
11.Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses, mistõttu ei nõustu kohus kaebaja enesehinnanguga, et temast ei tulene ohtu Eesti julgeolekule. Kas isikut pidada julgeolekuohuks, kelle suhtes on põhjendatud preventiivselt kohaldada VSS § 29 alusel sissesõidukeeldu on julgeolekuasutuse hinnata ning vastustaja otsustada. Seejuures märgib kohus, et nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 3 alusel sissesõidukeelu kohaldamiseks ei pea isik soovima tulla Eestisse või et isiku suhtes peaks olema kohaldatud mõnda karistust.
12.Esmalt märgib kohus, et Siseministeerium ei ole formaalselt kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu ega jätnud seda muutmata üksnes põhjusel, et kaebaja on pensionile siirdunud endine FSB töötaja. Siseministeerium on nii 27.07.2017 otsuse kui ka 10.07.2019 otsuse tegemisel lähtunud kaebajaga seotud isiklikest asjaoludest ning jõudnud järeldusele, et võrreldes 27.07.2017 otsusega ei ole asjaolud muutunud ning kaebaja väited ei anna alust 27.07.2017 otsuse muutmiseks (sh kehtetuks tunnistamiseks).
13.Siseministeeriumi 27.07.2017 ja 10.07.2019 otsuste aluseks on muu hulgas KAPO hinnangut sisaldav 03.07.2017 kiri 1.2-12/4 Siseministeeriumile, mis on käsitatav dokumentaalse tõendina (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 2) ja mille alusel tegi Siseministeerium kindlaks asjas tähtsust omavad asjaolud (vt ka Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 33–34). Samuti tugines Siseministeerium 10.07.2019 otsust tehes Politsei- ja Piirivalveameti 26.06.2019 kirjale nr 15.7-16/261-2, mille kohaselt ei ole nende käsituses täiendavat informatsiooni, mis võiks olla aluseks kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle tähtaja lühendamiseks4.
14.Kohus tutvus 27.07.2017 otsuse ja vaidlusaluse otsuse aluseks oleva KAPO 03.07.2017 kirjaga ning selles on analüüsitud kaebajaga seotud elulisi asjaolusid ning jõutud põhjendatud järeldusele, et arvestades kaebaja varasemat seotust FSB-ga võib ta ohustada Eesti julgeolekut. KAPO-l on julgeolekuohu hindamisel lai kaalutlusruum ning kohtule ei nähtu, et KAPO oleks tuginenud asjakohatutele kaalutlustele või jätnud mõne kaalutluse arvestamata. Seal hulgas analüüsiti 03.07.2017 kirjas ka võimaliku piirangu mõju kaebaja perekonnaelule. Arvestades 03.07.2017 kirjas toodud asjaolusid, nõustub kohus kaasatud haldusorgani seisukohaga, mille kohaselt ei ole kaebajast lähtuva ohu korral põhjendud piirata kaebaja viibimist üksnes Eestiga, vaid põhjendatud on keelata kaebaja sissesõit kogu Schengeni alale. Asjaolusid kogumis hinnates ei nähtu, et KAPO ohuhinnang oleks ilmselgelt põhjendamatu või vale.
15.Kohus nõustub vastustajaga, et sissesõidukeelu kohaldamine on ennetava eesmärgiga ning selle kohaldamine ei eelda, et isik kelle suhtes sissesõidukeeldu kohaldatakse peaks olema toime pannud juba teo, mida saab pidada ohuks Eesti julgeolekule või et ta peab olema soovinud saabuda Eesti territooriumile (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09). Kohtu hinnangul on põhjendatud kaasatud haldusorgani seisukoht, mille kohaselt Eesti Vabariigi suhtes
Vt Siseministeeriumi 19.09.2019 seisukoha lisa
6 (8)
luuretegevuse teostamiseks ei pea isik ilmtingimata asuma Eesti Vabariigis ning võimaliku Eesti Vabariigi vastase süüteo ennetamiseks on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kogu Schengeni territooriumile5. Et isik ei pea olema avaldanud soovi saabuda sissesõidukeeldu kohaldanud liikmesriigi territooriumile kinnitab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.03.2016 määrus nr (EL) nr 2016/399, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad). Schengeni piirieeskirjade artikkel 6 kehtestab kolmandate riikide kodanikele sisenemisnõuded. Nende hulka kuulub kehtiva reisidokumendi valdamine; (vajadusel) kehtiv viisa; kavatsetava viibimise eesmärgi ja tingimuste tõendamine; selle tõendamine, et nende kohta ei ole kantud SISi hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil, ja et nad ei ohusta ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid. Seega olukorras, kus Eestil on põhjendatud alus arvata, et kaebaja tegevus Schengeni liikmesriikide territooriumil viibides võib ohustada Eesti julgeolekut, on Eestil õigus otsustada piirata kaebaja sisenemist Schengeni liikmesriikidesse.
16.Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja asjaolusid, mille alusel oleks olnud põhjendatud kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või muutmine. Kaebaja tugineb taotluses humaansetele kaalutlustele, mis seisnevad tema soovis külastada Soomes elavat tütart ja tema perekonda, ning asjaolule, et Rootsi ja Soome ei ole teda julgeolekuohuks pidanud. Kohus nõustub vaidlusaluses otsuses toodud vastustaja seisukohaga, mille kohaselt ei saa välistada kaebajast lähtuvat ohtu Eesti julgeolekule põhjusel, et Rootsi ja Soome ei ole kaebajat julgeolekuohuks pidanud. See, kas üks või teine isik võib kujutada endast ohtu Eesti julgeolekule, on Eesti ametivõimude hinnata ja otsustada, mistõttu ei muuda Rootsi ja Soome suhtumine kaebajasse KAPO hinnangus toodud asjaolusid.
17.Mis puudutab aga kaebaja võimalikku perekonnaõiguse riivet, siis on ka selles osas vastustaja põhjaliku hinnangu andnud nii 27.07.2017 otsuses kui ka vaidlusaluses otsuses ning kohus nõustub vastustaja seisukohtadega. Vastuseks kaebusele märgib kohus täiendavalt, et kaebaja väidetav perekonnaõiguse riive on teoreetiline ning kaebaja ei ole toonud välja ühtegi alust, mis oleks pärast 27.07.2017 otsuse tegemist muutunud, et kaebaja võimalikku perekonnaõiguse riivet tuleks ümber hinnata. Kaebaja ei ole toonud välja, et tema ja tema Soomes elava tütre vahel oleks sõltuvussuhe, mistõttu tuleks Eesti ametiasutustel kaaluda kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist humaansetel kaalutlustel. Haldusasja 3-19-289 kohtulahendist6 nähtub, et kaebaja sai sissesõidukeelust teada 2017. aasta septembris, seega pidi kaebaja juba 2017. aasta septembrist korraldama ümber võimaliku suhtluse tütre ja tema perega. Kaebaja ei väida, et see oleks olnud võimatu või muul viisil ebamõistlik. Asjaolu, et kaebaja ei saa külastada tütre perekonda Soomes, ei takista tütrel kaebajat Venemaal külastada ega ka nende omavahelist suhtlust infotehnoloogiliste lahenduste abil.
18.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et siseministri 10.07.2019 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.
Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud
Vt kaasatud haldusorgani seisukoht punkt 14 Vt https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=247190555
7 (8)
menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitatud (HKMS § 109 lg 1 lause 4).
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses enda algatusel kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.