Roby Koik Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15. juuni 2018. otsuste nr 148/16349-3 ja 14-8/16349-4, 29. juuni 2018.a otsuse nr 112407-2 ja 13. augusti 2018.a vaideotsuse nr 1.1-12.1/161 tühistamiseks Kaebaja – X, volitatud esindajad vandeadvokaat Andrus Lillo ja advokaat Artur Maljukov Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindajad Madis Kotsar ja Leila Siiroja
Kohtuasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Kirjalik menetlus
1.Rahuldada Xi kaebus haldusasjas nr 3-18-1759.
2.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15. juuni 2018. a otsus nr 14-8/16349-3, 15. juuni 2018. a otsus nr 148/16349-4, 29. juuni 2018. a otsus nr 112407-2 ja 13. augusti 2018. a vaideotsus nr 1.1-12.1/161.
3.Välja mõista Sotsiaalkindlustusametilt Xi kasuks menetluskulu 3 450 eurot.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, st apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev on 1. juuni 2020. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
1.Xi (kaebaja) 12.04.2016. a taotluse alusel tuvastas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) 19.04.2016. a otsuses nr 1337409 (tl 52), et kaebaja on osaliselt töövõimetu ja määras tema töövõime kaotuseks 80%, mille põhjus on üldhaigestumine. SKA 19.04.2016. a otsusega nr 1337410 (tl 53) tuvastati kaebajal raske puue, tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, ja puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele ja majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele 194% sotsiaaltoetuste määrast kuus kestusega alates 12.04.2016 – 30.04.2017. a.
Kaebaja 23.12.2016. a taotluse alusel tuvastas SKA 20.01.2017. a otsusega nr 1428740 (tl 54), et kaebaja on osaliselt töövõimetu ja määras tema töövõime kaotuseks 80%, mille põhjus on üldhaigestumine. SKA 20.01.2017. a otsusega nr 1428741 (tl 55) tuvastati kaebajal raske puue, tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, ja puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele ja majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele 253% sotsiaaltoetuste määrast kuus kestusega alates 23.12.2016 – 31.12.2018. a. Kaebaja 26.04.2016. a taotluse alusel määras SKA 27.04.2016. a otsusega nr 57612P-1 (tl 22) ja SKA 23.01.2017. a otsusega nr 57612P-2 (tl 21) kaebajale puudega tööealise inimese toetuse. SKA määras 29.04.2016. a otsusega nr 112407-1 (dtl 233) kaebajale samast kuupäevast töövõimetuspensioni.
2.SKA tunnistas 15.06.2018. a otsusega nr 14-8/16349-3 (tl 9) nende andmisest alates kehtetuks SKA 19.04.2016. a otsuse nr 1337409 püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta, SKA 19.04.2016. a otsuse nr 1337410 puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta, SKA 20.01.2017. a otsuse nr 1428740 püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta ja SKA 20.01.2017. a otsuse nr 1428741 puude raskusastme ning lisakulude tuvastamise kohta. SKA tunnistas 15.06.2018. a otsusega nr 14-8/16349-4 (tl 10) nende andmisest alates kehtetuks SKA 27.04.2016. a otsuse nr 57612P-1 puudega tööealise inimese toetuse määramise kohta ja SKA 23.01.2017. a otsuse nr 57612P-2 puudega tööealise inimese toetuse määramise kohta. SKA tunnistas 29.06.2018. a otsusega nr 112407-2 (tl 11) andmisest alates kehtetuks SKA 29.04.2016. a otsuse nr 112407-1 ning lõpetas kaebajale töövõimetuspensioni maksmise alates 01.07.2018. a.
3.Kaebaja esitas 11.07.2018. a vaide SKA 15.06.2018. a otsuste nr 14-8/16349-3 ja 14-8/163494 ning 29.06.2018. a otsuse nr 112407-2 kehtetuks tunnistamiseks. SKA jättis 13.08.2018. a vaideotsusega nr 1.1-12.1/161 (tl 12–14) vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 10.09.2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 15.06.2018. otsuste nr 148/16349-3 ja 14-8/16349-4, SKA 29.06.2018.a otsuse nr 112407-2 ja SKA 13.08.2018.a vaideotsuse nr 1.1-12.1/161 tühistamiseks. Kaebaja nõue
5.SKA haldusaktid on õigusvastased, kuna need ei ole motiveeritud ning ei sisalda ka viidet dokumentidele, kus vastavad haldusakti põhjendused oleksid toodud. Tagantjärgi haldusakti põhjendamine ei ole lubatud. SKA on pidevalt märkinud, et kaebaja on väidetavalt esitanud haldusorganile valeandmeid. Kahjuks ei ole haldusorgan suutnud näidata, mis on need konkreetsed valeandmed, mida kaebaja on haldusorganile ise esitanud. Ainult üldsõnalised viited ei ole piisavad. Kui haldusorgan on teinud haldusakti ning siis soovib tunnistada seda tagasiulatuvalt kehtetuks selle alusel, et haldusorganile on väidetavalt just taotleja enda poolt ja teadlikult esitatud ebaõiged andmed, siis peabki haldusorgan tõendama, et see on aset leidnud ja et just ebaõigete andmete esitamise tõttu on tehtud isiku soodustav otsus. Kui haldusakt tunnistatakse täies ulatuses kehtetuks, siis peab ka haldusorgan tõendama, et ebaõiged andmed puudutavad kogu otsust ja mitte selle osa.
6.Kaebaja kulutas saadud tõõvõimetushüvitist heauskselt eesmärgipäraselt, kuna muid sissetulekuid tal ei olnud ning kui isegi SKA poolt kehtetuks tunnistatud otsused olid õigusvastased, siis kaebaja ei saanud aru hüvitise määramise otsuse õigusvastasusest. Kaebaja ei pidanud aru saama töövõimetuse määramise õigusvastasusest (kui see üldse oli õigusvastane, millega kaebaja ei nõustu), tegemist oli keerulise olukorraga ning kaebaja võis usaldada arsti pädevust antud küsimuses.
7.Pelgalt asjaolu, et haldusakt on õigusvastane, ei kaalu automaatselt üles haldusvälise isiku usalduse kaitset, vaid läbi tuleb viia kohane kaalumine. Haldusorgan ei tohi kergekäeliselt asuda soodustavaid haldusakte kehtetuks tunnistama, kui ei ole eelnevalt välja selgitanud kaalumise teel, millised võivad olla tagajärjed soodustatud isikule. Kaebaja arvates olid haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud haldusaktid õiguspärased. Olukorras, kus kaebaja pöördus arsti poole, kes küsis kaebaja käest vajalikke andmeid ja dokumente ning andis teada, et rohkem midagi ei ole vaja esitada, kaebajal ei ole palutud kõrvaldada puudusi ning on tehtud tema suhtes haldusakt, siis selle tulemusena on kaebajal tekkinud usaldus, et haldusakt jääb kehtima ehk tema poolt esitatud andmed olid piisavad ja oluliste puudusteta.
8.Samas on kaebaja poolt vaidlustatud SKA haldusaktid õigusvastased ja põhjendamatud juba ainuüksi selletõttu, et haldusorgan on tunnistanud neid 100% ulatuses kehtetuks. Kaebaja on sügavalt veendunud, et tema tervislik seisund on selline, et kindlasti on tal õigus saada puudega tööealise inimese toetust. See tähendab seda, et kaebajal on tervislikud probleemid ehk puue. Samas kuna kaebaja ei ole spetsialist ega antud valdkonna ekspert, siis ei oska ta tõesti öelda kui suure puudega on tegemist ehk kas tema töövõime kaotuse protsent oli/on 50%, 60% jne. SKA ei ole haldusaktides analüüsinud ega esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et alates puude määramisest kuni käesoleva ajani on kaebaja puhul olnud täielikult terve inimesega ja sellest lähtuvalt puudus tal nimetatud ajavahemikul õigust saada puudega tööealise inimese toetust.
9.Vaidlust ei saa olla selles, et terviseseisundi kirjeldusi täitis arst ja mitte kaebaja. Kaebaja esitab üksnes arsti poolt soovitud andmed, mis arsti arvates on vajalikud taotleja terviseseisundi kirjelduse koostamiseks. SKA on otsused tunnistanud kehtetuks seetõttu, et arsti poolt koostatud terviseseisundi kirjelduses puudub tõenduspõhine seos kaebuse esitaja tegeliku osalus- ja soorituspiirangute vahel. See tähendab, et SKA on asunud seisukohale, et arsti poolt koostatud terviseseisundi kirjelduses ning selle aluseks olevad muud kaebuse esitaja dokumenteeritud terviseandmed ei ole omavahel kooskõlas.
10.SKA on asunud vaideotsuses ja järgnevates menetlusdokumentides seisukohale, et terviseseisundi kirjelduste andmetel puudub tõenduspõhine seos kaebuse esitaja tegeliku osalusja soorituspiirangute vahel, kuna väidetavalt see tuleneb sellest, et kaebuse esitaja on esitanud valeandmed. Vaatamata kaebaja pidevatele viidetele sellele, et vastavate otsuste põhjendustes ei ole kaebuse esitajale valeandmete esitamist ette heidetud ja ka taotlustele, et SKA selgitaks, mis konkreetsed valeandmed on kaebaja esitanud ja millega see on tõendatud, ei ole SKA suutnud nimetada ühtegi kaebuse esitaja poolt esitatud informatsiooni, mis sisaldaks valeandmeid.
11.SKA on oma otsust rajanud sisuliselt ainult kahele dokumendile ekspertiisiaktile ja SKA ekspertarst M. Tammik arvamusele. Nimetatud dokumentidest ei tulene, et ekspertiisi läbiviimise ajal ja ka SKA ekspertarst M. Tammik arvamuse koostamise ajal oleks hinnatud kaebaja tervisliku seisundit nii ekspertiisi ja arvamuse koostamise kui ka püsiva töövõimetuse tuvastamise ning puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsuste tegemise ajal. Kaebaja ei koosta, esita ega sisesta ravidokumente ise. Samuti ei koosta kaebaja terviseseisundi kirjeldust, vaid seda teeb tervishoiuteenust osutav isik (arst). Kaebaja saab vastutada ainult oma tegevuse eest. Käesolevas asjas on küll ekspertiisidega tuvastatud, et arsti poolt terviseseisundi kirjelduses toodud diagnoosid
ei ole tõendatud isiku haiguslooga, kuid puudub täielikult analüüs ja ei ole ühegi tõendiga ega muuga tõendatud, et nimetatud asjaolu on tekkinud lähtuvalt kaebaja tegevusest või valeandmete esitamisest.
12.Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks haldusorganile valeandmeid esitanud ja haldusorgan ega kohus ei saa vastavale väitele tugineda, kuna see ei sisaldu haldusakti põhjendustes. Käesolevas asjas ei ole välja toodud ühtegi asjaolu ega tuvastatud, et kaebaja oleks pahauskselt jätnud esitamata hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta. Kaebaja on esitanud kõik talle teadaolevad ja tal olnud andmed ja dokumendid, mida vastav tervisehoiuteenuse osutaja on temalt küsinud.
13.Vaidlust ei saa olla selles, et kui asuda seisukohale, et SKA poolt kehtetuks tunnistatud otsused on õiguspärased, siis nende tagasiulatuvaks kehtetuks tunnistamiseks puudus igasugune alus ja SKA vaidlustaud otsused tuleb tühistada. SKA on sisuliselt oma hilisemates selgitustes asunud seisukohale, et SKA poolt tagasiulatuvad kehtetuks tunnistatud otsused on õigusvastased kaebajast tulenevate asjaolude tõttu ja need olid olemas vastavate otsuste tegemise ajal. Vaidlustatud otsuste (haldusaktide) põhjendustes aga sellist väidet ei sisaldu.
14.Kaebaja rõhutab vastuseks vastustaja esitatud kohtuotsusele, et 09.05.2019. a. Jõgeva kohtumaja kohtuotsuses nr 1-19-2239 nimetatud süüdistatavad võisid nõustuda kokkuleppemenetlusega mitte lähtuvalt sellest, et nad on toime pannud kõiki süüdistuses nimetatud kuritegusid, vaid puht pragmaatilistel kaalutlustel (neile oleks üldmenetluse läbimine liialt koormav). Ülaltoodu on ka kooskõlas sellega, et kriminaalmenetlus kaebaja suhtes lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Asjaolu, et süüdistatavad tunnistasid ennast kuriteos süüdi ei tõenda veel kaebaja süüd, kuna seda tuleb igal juhul, sh käesolevas menetluses, eraldi tuvastada. Vastustaja vastuväited
15.SKA taotleb kaebuse rahuldamata jätmist ja jääb vaideotsuses toodud põhjenduste juurde ning ei pea vajalikuks neid uuesti korrata.
16.Kriminaalasja nr 16221000007 raames edastas Politsei- ja Piirivalveamet Lõuna Ringkonnaprokuratuuri loal vastustajale Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi Lõuna-Eesti Kohtuarstliku ekspertiisiosakonna poolt koostatud isiku ekspertiisiaktid kolmeteistkümne isiku osas, millest selgus, et isikutel on tuvastatud töövõime kaotus suures osas objektiivselt tõendamata diagnooside alusel. Nimetatud kriminaalasjas kahtlustatakse kolme arsti kuritegude toimepanemises seoses sellega, et SKA-le on puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse taotlemisel (sealhulgas kaebaja puhul) esitatud võltsitud dokumente ning valeandmeid. Taotlustega seotud arstidele on esitatud kahtlustused dokumentide võltsimises, kelmuses ja altkäemaksu võtmises. Ekspertiisiaktides sisalduva info alusel ja kooskõlas sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 30 lõikega 2 kontrollis ka SKA töövõime kui ka puude raskusastme tuvastamise aluseks olevate dokumentide õigsust.
17.Kaebaja terviseandmetele andis lisaks hinnangu SKA ekspertarst, kelle lõpp-järelduse kohaselt puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel esineb lahknevus. Seega oli kaebaja töövõimetus kui ka puude raskusaste tuvastatud ebaõigete terviseandmete alusel.
Töövõimekaotuse määra ja puude tuvastamise aluseks olevates terviseandmetes esitatud diagnoosid peavad olema kinnitatud objektiviseerivate uuringutega, arusaadav peab olema haiguse või vigastuse senine kulg, ravi ja ravimite ordineerimise ajalugu peab olema kooskõlas uuringutega kinnitatud diagnoosi ja haiguse või vigastuse senise kulu ning aktuaalse objektiivse seisundiga. Puude raskusastme ja töövõimetuse protsendi tuvastamisse vastustaja poolt kaasatud ekspertarstid eeldavad à priori, et e-tervise infosüsteemis olevad andmed (st haigusjuhtude kirjeldused, seonduvad diagnoosid ja eeltoodust põhjustatud ning raviarstide poolt kirjeldatud püsiva iseloomuga piirangud) on raviarstide poolt diagnoosiga kinnitatud. Arstlik diagnoos saab meditsiiniõiguslikult tugineda ainult tõenduspõhisel hinnangul (st objektiviseerivatel uuringutel, testidel, seniseid ravitulemusi arvestades jne), mistõttu dokumendipõhist ekspertarvamust andev arst ei ole õigustatud ekspertiisi käigus kahtluse alla seadma raviarstide poolt tehtud sissekandeid ja patsiendile omistatud diagnoose. Samuti, ekspertarvamust andev arst ei ole vastustaja haldus ja menetluspraktika raames õigustatud tegema täiendavaid järelepärimisi, kui selleks puudub ilmselge alus (näiteks isiku poolt esitatud kaebuste ja raviarstide poolt kirjeldatud piirangute oluline lahknevus). Kuivõrd taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja töövõimetuse protsendi hindamiseks esitas kaebaja (kes andis ka hinnanguid, pidi kaebaja olema teadlik tema kohta raviarstide poolt esitatud terviseandmetest ja nendes kirjeldatud piirangutest, mida käesoleval juhul, tuginedes uurimises ilmsiks tulnud asjaoludele, võib lugeda teadlikult antud valeütlusteks eesmärgiga eksitada vastustaja ekspertiisi käiku ja tulemust.
18.Kaebajal tuvastati töövõimetus ja ka puude raskusaste on tuvastatud tulenevalt asjaolust, et vastustajale on jäetud vale mulje inimese tegelikust olukorrast ning seega on tuvastamise otsused tehtud haldusorgani mõjutamise tulemusena.
19.Vaidemenetluses on vaiet lahendaval haldusorganil võimalus tehtud vigu parandada ning antud juhul on vaidemenetluses põhjendatud täiendavalt otsuste tegemise tagamaid. Lisaks on vaideotsuses viidatud erinevatele dokumentidele millele tuginedes on vastustaja sellisele seisukohale jõudnud. Nimetatud dokumendid edastas vastustaja ka kaebajale. Otsuste tegemise aluseks on kriminaalasja nr 16221000007 raames koostatud ekspertiisiakt, mille ekspertiisiülesanne oli selgitada välja, kas kaebaja töövõime kaotuse protsent oli tõendatud objektiivselt tõestatud ravidokumentides kajastatud sissekannetega ning ekspertiisi tulemusena leiti, et see nii ei ole. SÜS § 19 lg 1 p 5 kohaselt õigus hüvitisele lõpeb hüvitise andmise otsuse tühistamise või kehtetuks tunnistamisega. SÜS eelnõu seletuskirjas on nimetatud sätte kohta selgitatud järgmist: „Õigus hüvitisele lõpeb seega muu hulgas juhtudel, kui hüvitise andmise otsus tunnistatakse kehtetuks seetõttu, et isik on õiguse tekkimist või selle õiguse ulatust soodustanud oma tahtliku käitumisega, esitanud teadlikult valesid või mittetäielikke andmeid või jätnud teatamata muutunud asjaoludest, mis mõjutavad hüvitisnõude olemasolu või selle suurust.“ Seadusandja tahteks on olnud juhtudel, kus isikud on saanud riigi soodustusi olukorras, kus nad ei ole esitanud hüvitise taotlemiseks enda kohta tõeseid ja asjakohaseid andmeid tunnistada neid soodustavad haldusaktid kehtetuks. Avalik huvi haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks sellistel juhtudel nagu kõne all olev juhtum kaalub üles isiku huvi haldusaktide kehtima jäämisele. SÜS § 19 lg 1 punkti 3 kohaselt lõpeb õigus hüvitisele, kui isik rikub pahauskselt SÜS § 21 lõikes 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse lõppemise. SÜS § 21 lg 1 p-i 1 kohaselt on
isik kohustatud hüvitise taotlemisel ja saamisel esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta. SÜS eelnõu seletuskirja kohaselt on SÜS § 21 lg 1 p-i 1 eesmärk isiku põhikohustusena üheselt välja tuua haldusorgani uurimisprintsiipi tasakaalustav isiku esmane kaasaaitamiskohustus sotsiaalkaitsesüsteemis. Isikut soodustava hüvitise andmisel tuleb eeldada, et kui isik soovib avaliku võimu abil teatud soodustust saada, peab ta omalt poolt tegema kõik selleks, et otsuse tegemise seisukohast olulised asjaolud saaksid välja selgitatud.
20.Seega juhtudel, kus isik on saanud hüvitisi esitades enda kohta valeandmeid, on vastustajal kohustus lõpetada hüvitise maksmine. Ehk riik peab tagama, et hüvitisi saaksid need isikud, kellele need mõeldud on.
21.Jõgeva kohtumaja 09.05.2019. a kohtuotsusest 1-19-2239 nähtub, et kaebaja andis kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikul oktoober 2016 kuni veebruar 2017 Anu Kabinile 200 eurot vastutasuna selle eest, et viimane, kasutades ära oma ametiseisundit, organiseeris ja koostas grupis koos Julia-Saks Maasaluga, kes omakorda võttis Anu Kabina kaudu vastu altkäemaksuna käsitletavat raha, kaebajale vajaminevad ning Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroole esitatavad terviseseisundit kirjeldavad dokumendid ja ekspertiisitaotluse. Kohtuotsus tõendab seda, et kohtu hinnangul on kriminaalasjas leidnud tõendamist, et kaebaja suhtes tehtud soodustavad haldusaktid on tehtud kaebaja poolt haldusorgani mõjutamise tulemusena. Kohtu seisukoht
22.Neil poolte poolt esitatud asjaoludel peab kohus võtma seisukoha järgnevate haldusaktidega kaebaja õiguste võimaliku rikkumise suhtes.
23.SKA 15.06.2018. a otsuse nr 14-8/16349-3 (tl 9) kohaselt tunnistati nende andmisest alates kehtetuks SKA 19.04.2016. a otsus nr 1337409 kaebajal püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta, SKA 19.04.2016. a otsus nr 1337410 kaebajal puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta, SKA 20.01.2017. a otsus nr 1428740 kaebajal püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta SKA 20.01.2017. a otsus nr 1428741 kaebajal puude raskusastme ning lisakulude tuvastamise kohta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 1 alusel. Otsuse põhjenduse kohaselt on SKA tuvastanud, et kehtetuks tunnistatud otsustes on puude raskusaste tuvastatud terviseseisudi kirjelduste andmete põhjal, millel puudub tõenduspõhine seos kaebaja tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel. Seetõttu on SKA seisukohal, et kaebajal on alusetult tuvastatud püsiv töövõimetus ja puude raskusaste.
24.SKA 15.06.2018. a otsuse nr 14-8/16349-4 (tl 10) kohaselt tunnistati nende andmisest alates kehtetuks SKA 27.04.2016. a otsus nr 57612P-1 ja SKA 23.01.2017. a otsus nr 57612P-2 kaebajale puudega tööealise inimese toetuse määramise kohta. Otsuse põhjenduste kohaselt on SKA tunnistanud kehtetuks otsused, millega oli kaebajal tuvastatud puude raskusaste, seega tuleb HMS § 66 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada ka kaebajale puudega tööealise inimese toetuse määramise otsused.
25.SKA 29.06.2018. a otsuse nr 112407-2 (tl 11) kohaselt tunnistati nende andmisest alates kehtetuks SKA 29.04.2016. a otsus nr 112407-1 (dtl 233) ning lõpetati kaebajale töövõimetuspensioni maksmise alates 01.07.2018. a.
26.SKA 13.08.2018. a vaideotsuse nr 1.1-12.1/161 (tl 12–14) kohaselt jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Vaideotsus on vastustaja tuginenud ekspertiisiaktile nr 17E-LÕI0050, mille kohaselt on osa kaebaja diagnoosidest objektiivselt tõendamata. Samuti SKA ekspertarst Meris Tammiku arvamusel ja SÜS § 30 lg-le 2, HMS § 66 lg-le 1, § 67 lg-tele 1 ja 4 ning PISTS § 3 lg-le 1.
27.Poolte vahel on seega vaidluse all, kas vastustajal oli lubatav haldusaktide tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine ning kas SKA on täitnud põhjendamiskohustuse ja järginud kaalutlusreegleid, sealhulgas kas haldusaktide kehtetuks tunnistamisel pidi vastustaja arvestama kaebaja usaldusega varasemate õiguspäraste haldusaktide kehtima jäämisele.
28.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.
29.Tõendikogum ei tõenda kaebaja suhtes soodustavate haldusaktide kehtetuks tunnistamise lubatavuse kaalumist vastustaja poolt ja nende faktiliste asjaolude esinemist, millega vastustaja põhjendab vaidlustatud otsuste andmist.
30.Vaidlusaluste otsustega tunnistati kehtetuks kaebaja suhtes soodustavad haldusaktid. Kohus sedastab vastuseks poolte väidetele, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel konkureerivad ühelt poolt seaduslikkuse põhimõte ning teiselt poolt usalduse kaitse. Haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivad HMS §-d 64–70. Seejuures eristatakse õiguspärase ja õigusvastase haldusakti isiku kahjuks ja isiku kasuks ning edasi- ja tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist.
31.Kohus lahendab esmalt vaidluse selles, kas käesoleval juhul oli tegemist õiguspäraste haldusaktidega või õigusvastaste haldusaktidega, mille SKA kehtetuks tunnistas. Vaidlusaluste haldusaktide põhjendamiskohustuse valguses ei ole kohatu viidata, et HMS §-st 54 tulenevalt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
32.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale koormavate haldusaktide andmise menetluses, millega tühistati seitse varasemat kaebajale soodustavat haldusakti, tõendanud uurimis-ja põhjendamiskohustuse täitmist määral, millega oleks menetlusosalise kaasaaitamiskohustuse printsiibist lähtudes tõendamiskoormus varasemalt kehtivate haldusaktidega kaebajale antud õiguses, saada puudega tööealise inimese toetust ja töövõimetuspensioni, läinud üle kaebajale.
33.Vaideotsusele eelnenud otsustes on vastustaja piirdunud üksnes lakooniliste viidetega HMS § 66 lg 1 sätestatule ning asunud faktilisi asjaolusid põhjendamata seisukohale, et nimetatud sätte alusel võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, sest ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude raskusastme otsused ei ole õiguspärased. Kehtetuks tunnistatud otsustega tuvastati kaebajal alates 2016. a aprillist püsiv osaline töövõimetus, puude raskusaste ja puudest tulenevad lisakulud, puudega tööealise inimese toetus ja lõppkokkuvõttes ka töövõimetuspension. Otsuste andmisel kehtinud objektiivse õiguse kohaselt loeti osaliselt töövõimetuks isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. SKA pidi püsiva töövõimetuse tuvastama selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse püsiva töövõimetuse ekspertiisiga, milleks oli SKA-l õigus kaasata ekspertarste, kelle ülesandeks oli ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi kirjelduse põhjal anda SKA-le arvamus isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta.
34.Enne vaidlustatud otsuste väljaandmist pidid tõendikogumi kohaselt SKA-l seega olema piisavad andmed, et tuvastada kaebajal püsiv töövõimetus, puude raskusaste ja puudest tulenevad lisakulud ning määrata kaebajale puudega tööealise inimese toetus.
35.Vastustaja poolt algatatud haldusmenetluse ajendiks oli kriminaalmenetlusest pärinev ekspertiisiakt ja SKA ekspertarsti otsustus varasemate haldusaktide õigustühisusest. Nimelt, seoses Politsei- ja Piirivalveameti poolt 05.01.2018. a SKA-le edastatud ekspertiisiaktiga nr 17ELÕI0050 (tl 49–51) vaatas SKA ekspertarst M. Tammik 07.06.2018. a läbi kaebaja terviseandmed, tuvastas lahknevused kaebaja raviarstide terviseseisundi kirjeldustes ja objektiiviseeritavate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel ning konstateeris SKA varasemate otsuste õigustühisust alates 13.04.2016. a (tl 71). Vastustaja selgitustel teostas ekspertarst järelkontrolli SÜS § 30 lg 2 alusel.
36.Kohus leiab, et kehtetuks tunnistatud kõigi haldusaktide õigusvastasus ei ole nende kahe kirjaliku tõendi ja ekspertiisiaktis ning ekspertarsti arvamuses käsitletud teiste asjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud. Vastustaja ei ole seega tõendanud oma kahtluse põhjendatust (SÜS § 30 lg 2).
37.Kohtu seisukoht otsuste vähemalt osalisest õigusvastasusest tugineb järgnevatel asjaoludel. Nagu osundatud on vaidlustatud õigusaktidega vastustaja tunnistanud kehtetuks kaebajat soodustavad haldusaktid, mis puudutavad kaebaja terviseseisundit alates 19.04.2016. a (vt käesoleva otsuse punktid 23–25).
38.Digiloo haigusjuhtumi epikriis nr 2158150 (tl 23) kajastab kaebaja 14.10.2016. a haigusjuhtumit ja diagnoosi. Kaebaja tervisekaarti haigusjuht nr A16421 2016 (tl 24) kajastab kaebaja 19.10–20.10.2016. a haigusjuhtu. Kaebaja 20.12.2016. a terviseseisundi kirjeldus (tl 25– 26) kajastab kaebaja terviseseisuntit kirjelduse väljastamise päeva seisuga. Kaebaja terviseseisundi kohta koostatud ja kohtule esitatud kirjalikud tõendid, mis olid aluseks ka eriteadmistega isikutele nende seisukohtade kujundamisel ei tõenda seega kaebaja terviseseisundit enne 2016. a oktoobrit.
39.Kaebaja kohta 05.01.2018. a koostatud isiku ekspertiisiakti (tl 49–51) kohaselt oli ekspertiisi ülesandeks kaebaja 2016. a detsembris SKA-le esitatud terviseseisundi andmete, sh diagnooside objektiivselt tõestatuse kontrollimine. Ekspert on akti kohaselt andnud arvamuse, mille kohaselt on osa diagnoosidest objektiivselt tõendamata objektiivse leiuga ja lisauuringute tulemustega ning SKA 20.01.2017. a otsus nr 1428741 kaebaja töövõimekaotuse kohta on määratud osaliselt objektiivselt tõendamata diagnooside alusel. Kriminaalmenetluse raames teostatud ekspertiisis ei ole seega samuti uuritud kaebaja terviseseisundit enne 2016. a sügistalve ja ekspertiisiaktiga on tuvastatud kaebaja 2016. a detsembris SKA-le esitatud terviseseisundi andmete, sh diagnooside ainult osaline tõendamatus.
40.Terviseandmete järelkontrolli 07.06.2018. a kaebaja kohta antud arvamuses (tl 71) on SKA ekpertarst Meris Tammik tuginenud isikule tehtud kohtuarstliku ekspertiisi materjalidele (isiku ekspertiisiakt nr 17E-LÕI0050), isiku terviseandmetele ja varasemate ekspertiisidele, E-tervise infosüsteemis on Dr Anu Kabina 20.10.2016. a sissekandele isiku kaebuste kohta, 28.03.2016. a tehtud röntgenogrammile, retseptikeskuse andmetele alates 02.09.2016. a. Ekspertarst on nende andmete alusel avaldanud arvamust, et puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel esineb lahknevus. Sellest tulenevalt on
ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsused õigustühised alates 12.04.2016. a.
41.Kohus on tõendikogumi alusel seisukohal, et asjas ei ole enne 2016. a oktoobrit kaebaja haigusjuhtumite epikriisidega ega väljavõttega kaebaja tervisekaardist tõendatud kaebaja tegelikku terviseseisundit varem kui 2016. a oktoober väljastatud andmetel. Kaebaja kohta 05.01.2018. a koostatud isiku ekspertiisiakti kohaselt ei olnud ekspertiisi ülesandeks kaebaja terviseseisundi andmete kohta arvamuse avaldamine varasemate kui 2016. a detsembri andmete suhtes. Ekspertiisiakt omab tõendiväärtust seega üksnes SKA 20.01.2017. a otsusega nr 1428741 seonduvate faktiliste asjaolude kohta. Ekspertiisiakt tõendab, et osa kaebaja diagnoosidest on objektiivselt tõendamata objektiivse leiuga ja lisauuringute tulemustega, kuid akt ega asjas kogutud teised tõendid ei tõenda, milliste diagnooside ja lisauuringute kohta eksperdi arvamus laieneb. Kuna varasema perioodi kui 2016. a oktoober kohta ei ole eksperdilt arvamust küsitud, ei tõenda ekspertiisiakt ka varasemat perioodi puudutavate SKA otsuste õigsusega seonduvaid asjaolusid. Kuna kaebaja terviseandmete järelkontrolli 07.06.2018. a arvamuses on SKA ekpertarst M. Tammik tuginenud isikule tehtud kohtuarstliku ekspertiisi materjalidele (isiku ekspertiisiakt nr 17E-LÕI0050), E-tervise infosüsteemis on Dr Anu Kabina 20.10.2016. a sissekandele isiku kaebuste kohta, ei tõenda ka ekspertarsti arvamus kohtu hinnangul usaldusväärselt kaebaja terviseseisundit enne 2016. a oktoobrit. Seda põhjusel, et ekspertarst on teinud üldsõnalise viite kaebaja terviseandmetele ja varasemate ekspertiisidele ning 28.03.2016. a röntgenogrammile, täpsustamata sisuliselt tõenditega faktiliste asjaolude kohta, millel põhineb tema veendumus, et puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel esineb lahknevus. Samuti ei ole täpsustatud, milliste tõendite alusel ja millisel õiguslikul alusel on ekspertarst pidanud võimalikuks asuda seisukohale, et ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsused on õigustühised alates 12.04.2016. a. Kohtu arusaamisel ei ole ekspertarst 28.03.2016. a röntgenogrammi, mis on kohtule esitatud tõendikogumis nimetatud ainukeseks enne 2016. a oktoobrit pärinevaks tõendiks, käsitlenud röntgenogrammi selliselt, et see kinnitaks usaldusväärselt koos teiste uuritud andmetega kaebaja töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsuste õigustühisust alates 12.04.2016. a, nagu oli ekspertarsti sõnastus.
42.Kohus möönab, et SKA on õigustatud tegema taotleja terviseseisundi kirjelduse põhjal otsuse isiku püsiva töövõimetuse ning puude raskusastme ja puudest tulenevate lisakulude kohta. Käesoleval juhul ei ole aga vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditega usaldusväärselt tõendatud vastustaja varasemate kaebajat soodustavate haldusaktide õigusvastasus.
43.Eelpool kirjeldatud faktilistel asjaoludel on kohtul alus kahelda ekspertarst M. Tammiku poolt antud seisukoha õigsuses. Nimelt ei ole ekspertarst veenvalt selgitanud, kuidas ta on jõudnud järeldusele, et kaebajale soodustavate haldusaktide andmise aluseks olnud terviseandmed olid ebaõiged. Tema lõppjäreldust toetab ekspertiisiaktis nr 17E-LÕI0050 toodu osaliselt, sest ekspertiisiakt ei kajastanud kogu perioodi, mille osas ekspertarst oma lõppjärelduse tegi. Samuti on ekspertiisiaktis 2016. a oktoobriga alanud perioodi osas tuvastatud üksnes osaline mittekattuvus. Nõustudes vastustaja selgitusega, mille kohaselt peavad töövõimekaotuse ja puude raskusastme tuvastamise aluseks olevates terviseandmetes esitatud diagnoosid olema kinnitatud objektiviseerivate uuringutega, s.t arusaadav peab olema haiguse või vigastuse kulg, ravi ja ravimite ordineerimise ajalugu peab olema kooskõlas uuringutega kinnitatud diagnoosi ja haiguse või vigastuse senise kulu ning aktuaalse objektiivse seisundiga, ning arvestades, et ekspertarst ei ole tuvastanud raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahelist lahknevust kogu perioodi osas, nõustub kohus, et ekspertarsti arvamus võib viidata kaebaja terviseandmete osalisele ebaõigsusele, kuid kindlasti mitte selles mahus, mille suhtes kaebaja on andnud vaidlustatud
otsused. Võttes arvesse, et ekspertiisiaktis nr 17E-LÕI0050 on samuti tuvastatud osaline vastuolu perioodi osas pärast 2016. a oktoobrit, ei ole ka pärast 2016. a oktoobrit kaebaja terviseseisundi kirjelduste ebaõigsus usaldusväärselt tõendamist leidnud.
44.Seetõttu on usaldusväärselt tõendamata kaebajat soodustavate haldusaktide õigusvastasus mahus, mis on vaidlustatud otsustes vastustaja poolt tuvastatuks loetud. Seega ei ole tõendatud, kas ja millises osas oli üldse tegemist õigusvastaste haldusaktidega (HMS § 66 lg 1). Vaidlustatud otsustes on vastustaja lähtunud seega tõendikogumiga tõendamata asjaolust, et kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid neis toodud asjaoludel õigusvastased. Vaatamata sellele kontrollib kohus järgnevalt haldusaktide kehtetuks tunnistamise lubatavuse eelduste kaalumist vastustaja poolt.
45.HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 64 lg-st 2 tulenevalt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.
46.HMS § 67 lg 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 67 lg 4 esitab loetelu asjaoludest, mille esinemisel ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele.
47.Kohus saab vastustaja vastuväidetest kaebusele aru taoliselt, et juhtudel, kus isik on saanud hüvitisi esitades enda kohta valeandmeid esitades või oli haldusaktide õigusvastasusest teadlik, on SKA-l kohustus lõpetada hüvitise maksmine. SKA tugineb oma seisukohas SÜS § 9 lg 1 p-le 3, mille kohaselt lõpeb õigus hüvitisele, kui isik rikub pahauskselt SÜS § 21 lg-s 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse lõppemise, ning SÜS § 21 lg 1 p-le 1, mille järgi on hüvitise taotlemisel ja saamisel isik kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta.
48.Kohus nõustub vastustajaga, et SÜS § 21 lg 1 p-st 1 ning § 9 lg 1 p-st 3 tuleneb SKA-le kohustus ebaõigete terviseandmete esitamisel sotsiaaltoetuse määramise ja puudest tulenevate lisakulude tuvastamise otsused kehtetuks tunnistada. Seevastu tuleb püsiva töövõimetuse ja puude raskusastme tuvastamise otsuste kehtetuks tunnistamisel teostada kaalutlusõigust vastavalt HMS § 64 lg-tele 2 ja 3 ning § 67 lg-le 1. Vastustaja menetlusdokumentidest nähtub, et SKA on püsiva töövõimetuse ja puude raskusastme tuvastamise otsuste kehtetuks tunnistamisel tuginenud sellele, et on ülekaalukas avalik huvi, et avalikku võimu teostataks seaduslikkuse põhimõtteid järgides ning et seadusest tulenevaid soodustusi saaksid kasutada isikud, kellele need on mõeldud. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa kaebaja tugineda isiku usalduse kaitsele, kuna kaebajal on tuvastatud puude raskusaste ja püsiv töövõimetus tuginedes ebaõigetele terviseandmetele, mistõttu on tegemist olukorraga, kus otsused on tehtud muul viisil haldusorgani mõjutamise tulemusena ja kaebaja pidi otsuste õigusvastasusest olema teadlik.
49.Kohus vastustaja järeldustega nõustumiseks tõendikogumi alusel võimalust ei näe. Eelpool toodud asjaoludel ei tõenda vastustaja tõendid, et kaebajal on tuvastatud puude raskusaste ja püsiv töövõimetus tuginedes vastustaja poolt tuvastatuks loetud mahus ja perioodil ebaõigetele terviseandmetele tuginedes, mistõttu ei jaga kohus vastustaja seisukohta, et tegemist on olukorraga, kus otsused on tehtud muul viisil haldusorgani mõjutamise tulemusena ja kaebaja pidi otsuste õigusvastasusest olema teadlik.
50.Kaebaja tahtliku õigusvastase käitumise ja vastustaja esitatud taotluste õigusvastasusest teadlikuks olemisest tõendamiseks on vastustaja poolt tõendina esitatud Tartu Maakohtu 09.05.2019. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-19-2239 kokkuleppemenetluses A. Kabina ja J. SaksMaasalu süüdi tunnistamise kohta (tl 76–99). Kohus ei nõustu vastustajaga, et kohtuotsusega on tõendatud kaebaja poolt altkäemaksu andmine isikutele, kes selles kriminaalasjas süüdi tunnistati. Vastustaja poolt esitatud kohtuotsuse kui tõendiallika kummutamiseks pöördus kaebaja apellatsiooniga Tartu Ringkonnakohtu poole ja esitas halduskohtule omapoolse tõendina Tartu Ringkonnakohtu 03.10.2019. a määruse kriminaalasjas nr 1-19-2239 (tl 107–110), milles on ringkonnakohus põhjalikult selgitanud, miks nimetatud kohtuotsus ei oma tõendiväärtust kaebaja tegevuse või teadmise tõendamisel seoses kriminaalasjas süüdi tunnistatud isikute poolt toime pandud kuritegudega. Halduskohtul puudub põhjus määruse seisukohtade kordamiseks käesolevas otsuses, kuna nii kohtuotsus- kui määrus kriminaalasjas nr 1-19-2239 on tõendina poolte poolt esitatud haldusasja juurde ja vastustaja poolt ei ole muid tõendeid kaebaja õigusvastase tegevuse või teadlikkuse kohta SKA varasemate otsuste õigusvastasusest esitatud.
51.HMS § 64 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada ka haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.
52.Halduskohus nõustub kaebaja seisukohtadega, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses käsitlenud kõiki HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid, mida kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada. Seetõttu nõustub halduskohus kaebajaga, et vaidlustatud otsustest ega ka vaideotsusest ei nähtu, kuidas on vastustaja kaebajat soodustavate haldusaktide kehtetuks tunnistamise otsustamisel arvestanud HMS § 64 lg-s 3 tooduga. HMS § 64 lg 2 järgi otsustatakse haldusakti kehtetuks tunnistamine kaalutlusõiguse kohaselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlustatud otsused on kaalutlusõiguse alusel antavad haldusaktid ning neis või hiljemalt vaideotsuses peavad sisalduma ka vastavad kaalutlused. SKA otsustest, mille tühistamist kaebaja taotleb, selliste asjaolude kaalumist ei nähtu. Seda ei nähtu ka vaideotsusest. Nimetatud otsustes teeb vastustaja viite HMS § 66 lg-le 1, § 67 lg-tele 1 ja 4. Kuna HMS § 64 lg 3 sõnastuse kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid, siis ei nõustu halduskohus vastustajaga, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei pea haldusorgan kaaluma kõiki HMS § 64 lg-s 3 nimetatud asjaolusid. Sellele, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades tuleb lisaks HMS §-des 66 ja 67 toodule kaaluda ka HMS § 64 lg-s 3 toodud asjaolusid, viitab ka HMS § 67 lg 1, mille kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale käesoleva seaduse § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Kuna vaidlustatud otsustes ega kaebaja vaide kohta tehtud vaideotsuses ei ole HMS § 64 lg-s 3 nimetatud asjaolude esinemise osas haldusorgani kaalutlusi välja toodud, siis on tegemist kaalutlusveaga ja SKA vaidlustatud otsused
tuleb tühistada kui diskretsiooniveaga haldusaktid. Et SKA otsuste andmise asjaolud ja seeläbi kehtivus on omavahel põhjuslikus seoses, loeb kohus sel põhjusel õigusvastaseks kõik vaidlustatud otsused. Arvestades seda, et õigusvastasuse ja kaalutlusvea tõttu kuuluvad tühistamisele vaidemenetluse esemeks olevad haldusaktid, tuleb tühistada ka nendega seotud vaideotsus.
53.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tühistab kohus SKA 15.06.2018. a, 29.06.2018. a otsused ja 13.08.2018. a vaideotsuse ja rahuldab kaebuse.
54.Menetluskulud kannab poole, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja 17.03.2020. a menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu 3 831 eurot (sh käibemaks), millest 3 180 eurot õigusabile ja 15 eurot kaebuse esitamisel tasutud riigilõivule. Kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on kaebaja kulutused riigilõivule. Kohtule esitatud taotluse ja kuludokumentide kohaselt on kaebajale õigusabi osutatud kokku 26,5 tundi ühikuhinnaga 120 eurot, summas 3 180 eurot. Õigusabi ühikuhind 120 eurot on mõistlik, haldusasja keerukust ja mahtu arvestades on õigusabile kulunud kogu ajakulu suurusjärk põhjendatud. Kohus on valitsevale kohtupraktikale tuginedes seisukohal, et põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks kohtuasjas ei ole kaebajale vaidemenetluse läbimiseks osutatud õigusabi kulu, 2,75 tunni eest summas 396 eurot (2,75 x 120=330 x 20%= 396). Kohus mõistab vastustajalt neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel kaebaja kasuks välja 3 450 eurot (3831396=3435+15= 3450).
55.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.