Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.03.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-342
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.02.2019 otsuse nr 15.2-9/40-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Aleksandr Gamazin Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margot Pellmas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.12.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.12.2019 otsuse nr 3-19-342 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-342 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik XX (sünd XX.XX.XXXX) esitas Eesti Vabariigi Peakonsulaadile Peterburis 24.07.2017 taotluse esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamiseks seoses põlvnemisega Eesti kodakondsusesse kuuluvast isast YYst (mõnes dokumendis ka YY).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) küsis XX-lt täiendavaid selgitusi ja tõendeid ning tegi VF ametiasutustele päringuid, et kontrollida isikut tõendavate dokumentide väljastamise seaduslikku alust. Menetlustähtaegasid pikendati erinevatel põhjustel korduvalt. PPA soovitas taotlejal esitada põlvnemise tõsikindlaks tõendamiseks DNA-analüüsi ekspertiisiakt, mida taotleja ei teinud.
3.PPA keeldus 12.02.2019 otsusega nr 15.2-9/40-1 XX-le Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamisest. XX soovis Eesti kodaniku dokumente taotledes tõendada, et ta omandas kodakondsuse sünniga oma isa YY (sünd XX.XX.XXXX) kaudu, kes on Eesti kodanik. YY-le on välja antud Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid ja ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. YY-st põlvnemise tõendamiseks esitas taotleja temale 23.06.2017 korduva dokumendina väljastatud sünnitunnistuse ning 15.06.2017 välja antud isaduse tuvastamise tunnistuse, mille kohaselt on YY tunnistatud XX isaks. Kuna nimetatud dokumentidest ei nähtunud, mille alusel isaduse tuvastamine oli toimunud, edastas XX PPA palvel hiljem Kirovski linna Perekonnaseisukonna 17.08.2017 teatise, millelt nähtub, et isaduse tuvastamise akt koostati 15.06.2017 lapse ema ja isa ühise avalduse alusel. Taotleja väidetes on palju küsitavusi ja vastuolusid. Taotleja esitas PPA-le ebaõigeid andmeid, väites, et esialgses sünniaktis puudusid andmed isa kohta. Algselt oli sünniakti isana kantud DD, kes oli taotleja sündimise ajal abielus tema ema AA-ga (abielu kestis 1972–1978). 1978. a-l abiellus taotleja ema NN-ga, kes lapsendas taotleja 1981. a-l (abielu kestis 1978–1992). Peterburi kohus eemaldas 12.04.2017 otsusega taotleja soovil tema sünniaktist NN andmed, sest viimane ei olnud taotleja väitel tema bioloogiline isa. XX ema nendes toimingutes ei osalenud, kuid nõustus nendega. NN oli selleks ajaks surnud. Selgus sünniandmetes saabus pärast PPA korduvaid järelepärimisi. Seejuures andis taotleja täiendavaid selgitusi alles siis, kui PPA oli tuvastanud mõne uue asjaolu. Väide, et XX taotles sünniaktist NN andmete kustutamist põhjusel, et viimane ei ole tema bioloogiline isa ja ei osalenud tema kasvatamises, ei ole eluliselt usutav. NN lapsendas taotleja 1981. a-l ning oli tema emaga abielus 1992. a-ni. Ei ole arusaadav, miks NN taotleja lapsendas, kui ta ei soovinud tema kasvatamises osaleda. Ka jättis taotleja pärast isaduse tuvastamist enda perekonnanimeks X ega muutnud seda bioloogilise isa järgi Y. Taotleja väited aja kohta, millal ta sai teada enda põlvnemisest YY-st, ei ole järjepidevad. PPAle on ta väitnud, et teadis sellest 2016. a suvest. Peterburi kohtule 2017. a veebruaris esitatud seisukoha kohaselt sai ta aga 2016. a detsembris teada, et NN pole tema isa ja tal on alles plaan bioloogiline isa üles leida. Taotleja lisas dokumentidele nimekuju avalduse, mis on koostatud 24.11.2016, s.o pool aastat enne seda, kui ta esitas avalduse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks. Sel ajal ei olnud aga ühtegi dokumenti, mis oleks tõendanud taotleja põlvnemist Eesti kodanikust. See tähendab, et taotleja soovis Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente saada enne, kui olid olemas dokumendid selle kohta, et ta üldse põlvneb Eesti kodanikust. Veelgi enam, Peterburi 2(10)
3-19-342 kohtule 2017. a veebruaris antud selgituste kohaselt oli tal alles plaan enda bioloogiline isa üles otsida. Seega ei saanud ta 24.11.2016 teada, et põlvneb Eesti kodanikust. Taotleja esitatud dokumentides ja tema antud ütlustes esitatud vastuolude ja lünkade tõttu küsis PPA selgitusi ka YY-lt. YY ei saanud hästi aru, mida ja kuidas ta peab PPA küsimustele vastama. Tal oli raskusi vastuste leidmisega. YY nimetas taotleja ema telefonivestluses korduvalt A asemel K-ks. Hiljem saatis YY PPA-le telefonivestluse kohta kirjaliku selgituse, kuigi PPA seda ei nõudnud. Ilmselt soovitas keegi tal vale nime kasutamist selgitada. Taotleja ja YY ütlused erinevad ka selle poolest, kes tegi ettepaneku isadus tuvastada. Taotleja väitel otsustati seda teha YY-ga ühiselt, kuid YY on väitnud, et ettepaneku isaduse tuvastamiseks tegi taotleja ja temal ei olnud selle vastu huvi. Kirjalikus selgituses on YY väitnud, et hoopis tema tegi ettepaneku isaduse tuvastamiseks, muutes seega enda ütlusi. Kuna PPA ei olnud tõendeid kogumis hinnates veendunud, et YY on taotleja isa, soovitati tal 10.10.2018 kirjas teha DNA-analüüs ja esitada ekspertiisiakti tulemused PPA-le. Taotleja ei ole esitanud ekspertiisiakti ega põhjendanud, miks ta ei saa või ei soovi DNA-analüüsi teha. Taotlejale on antud võimalus põhjendada vastuolusid ja arusaamatuks jäänud asjaolusid, kuid ta ei ole seda teinud. Taotleja on vaid väitnud, et DNA-analüüsi tegemine on diskrimineeriv, sest ta on esitanud piisavalt dokumentaalseid tõendeid YY-st põlvnemise kohta. Esitatud tõendeid kogumis hinnates jõudis PPA järeldusele, et taotleja põlvnemine Eesti kodanikust ei ole tõsikindlalt tõendatud. DNA-analüüsi tegemine ei ole aeganõudev ega ülemäära kulukas. Taotlejal oli neli kuud analüüsi tegemiseks. PPA-l on alust arvata, et taotleja ei soovi DNAanalüüsi teha, kuna ta tegelikult ei põlvne YY-st ja YY on mõjutatud end taotleja isaks tunnistama. Kuna XX kuulumine Eesti kodakondsusesse ei ole tõendatud, puudub alus määratleda teda Eesti kodanikuna ja väljastada talle isikut tõendavaid dokumente (isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 19 lg 1).
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 22.02.2019 kaebuse (täiendatud 12.04.2019) PPA 12.02.2019 otsuse nr 15.2-9/40-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks väljastada talle Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus. Kaebaja sai juhuslikult täiskasvanuna teada, et NN asemel on tema bioloogiline isa YY. Peterburi kohtu 12.04.2017 otsusega kustutati sünniaktist kanne isa kohta, mille alusel väljastati 03.06.2017 korduv sünnitunnistus, kus isa asemel on kriips. Leningradi oblasti Lomonossovi rajooni perekonnaseisuosakond andis omakorda 15.06.2017 välja isaduse tuvastamise tunnistuse, millega tunnistati YY kaebaja isaks. Murmanski oblasti Kirovski linna perekonnaseisuosakond andis 23.06.2017 välja XX korduva sünnitunnistuse, milles tema isaks on märgitud YY. 14.08.2017 teatise kohaselt on isa kanne sünnitunnistuse esimesel eksemplaril parandatud. Saanud teada, et tema isa on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, pöördus kaebaja PPA poole taotlusega väljastada talle Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus. Pärast PPA arvukaid nõudeid jäeti taotlus põhjendamatult rahuldamata. DNA-analüüsi nõue on kaebaja suhtes diskrimineeriv, sest teised Eesti kodanikud saavad isikut tõendavad dokumendid üksnes põlvnemist puudutavate haldusdokumentide, mitte meditsiinilise uurimuse tulemusel. Kaebaja on läbinud VF-s nn põlvnemise kinnitamise protsessi. PPA rikub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-t 2, mille kohaselt peavad haldustoimingud olema eesmärgipärased ja vajalikud. Kaebaja eesmärgiks oli dokumentide saamine, mitte Eesti kodanikust põlvnemise meditsiiniline kinnitamine. Viimast saaks tuvastada vaid kohtuvaidluses VF-s kaebaja ja YY vahel. PPA pädevuses ei ole tuvastada VF dokumentides tuvastatud fakte. See on vastuolus nii HMS § 5 lg-ga 2 kui ka Eesti Vabariigi ja VF vahel 26.01.1993 sõlmitud lepingu „Eesti Vabariigi ja 3(10)
3-19-342 Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“ (õigusabileping) art 13 lg-tega 1 ja 2. PPA on põlvnemise analüüsimisel põhjendamatult jätnud dokumentaalsed tõendid tagaplaanile ning lähtunud mitteõiguslikest asjaoludest (kes ja millal kellegagi tutvus, kas vanemad olid abielus, miks telefonivestluse käigus aetakse nimed segamini jne). Õigusriigis ei ole lubatud tuvastada konkreetse isiku Eesti kodanikust põlvnemist bioloogilisel või meditsiinilisel meetodil. PPA järeldus, et kaebaja ei ole tõendanud kuuluvust Eesti kodakondsusesse ning seetõttu puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi ja passi väljaandmiseks, on põhjendamatu, sest PPA ei vaidlusta 12.04.2017 kohtuotsust ega perekonnaseisuorganite akte, millega on tuvastatud, et kaebaja on YY poeg.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik. Seega puudus PPA-l alus dokumentide väljaandmiseks. Eesti kodaniku isikut tõendav dokument ja pass antakse Eesti kodanikule (ITDS § 19 p 1, § 21 lg 1). Seega peab PPA enne dokumentide väljaandmist veenduma, et taotleja on Eesti kodanik. See nähtub ka siseministri 18.12.2015 määruse nr 77 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtajad“ (määrus nr 77) §-st 10, mille kohaselt lisab Eesti kodanik, kellele varem ei ole isikutunnistust või passi välja antud, taotlusele kodakondsusesse kuulumist tõendava dokumendi. PPA ei ole keeldunud kodakondsuse andmisest põhjusel, et kaebaja ei ole nõus läbima DNAanalüüsi. PPA on kaebajale korduvalt selgitanud, et keeldumise põhjuseks on asjaolu, et tema taotlusele lisatud dokumentide ja esitatud selgituste ning PPA välja selgitatud asjaolude põhjal ei ole üheselt ja tõsikindlalt tõendatud, et kaebaja põlvneb Eesti kodanikust YY-st. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet ega selgitust PPA välja toodud vastuolulistele asjaoludele, mis annavad alust arvata, et kaebaja väited põlvnemise kohta ei ole tõesed. PPA on kaebajale selgitanud, et DNA-analüüs lükkaks vastuolud ümber. PPA ei ole rikkunud HMS-st tulenevaid kohustusi. PPA küsimused on olnud asjakohased, vastavad kaebaja taotlusele ning on vajalikud, et selgitada välja, kas kaebaja põlvneb Eesti kodanikust. PPA ei kahtle kaebaja esitatud dokumentide õiguspärasuses, vaid kaebaja esitatud põhjustes, mille alusel dokument välja anti. Kaebaja on oma põlvnemist YY-st üritanud tõendada 15.06.2017 välja antud isaduse tuvastamise tunnistusega, mis on antud vanemate ühise avalduse alusel. PPA-l on piisav alust arvata, et kaebaja ei põlvne YY-st. YY on mõjutatud end kaebaja isaks tunnistama. Aktsepteerida ei saa üksnes vanemate ühisavalduse alusel väljastatud isaduse tunnistust, jättes kõrvale haldusmenetluses tuvastatud asjaolud, mis osutavad vastupidisele. Kaebaja tõlgendus võimaldaks kodakondsuse süsteemi kuritarvitada.
6.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 06.12.2019 otsusega rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). PPA leidis põhjendatult, et kaebaja esitatud dokumendid ning haldusmenetluses kogutud teave ei tõenda kaebaja kuulumist Eesti kodakondsusesse. Kodakondsus on õiguslik suhe riigi ja kodaniku vahel, mis võib olla omandatud sünniga, kui lapse sündimise ajal on vähemalt üks vanematest Eesti kodanik (kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 p 1). ITDS § 19 p 1 ja § 21 lg 1 kohaselt saab Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi ja Eesti kodaniku passi anda Eesti kodanikule. Määruse nr 77 § 13 lg 1 sätestab, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi, 4(10)
3-19-342 lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Nende sätete kohaldamine eeldab, et tuvastatakse taotleja kuulumine Eesti kodakondsusesse. Teisisõnu peab PPA olema enne dokumentide väljastamist veendunud, et taotleja on Eesti kodanik. Kaebaja taotles esmakordselt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust, mistõttu pidi ta tulenevalt määruse nr 77 § 13 lg-st 1 lisama taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi või dokumendid. Kaebaja esitas oma väidete tõendamiseks muu hulgas 15.06.2017 välja antud isaduse tuvastamise tunnistuse; sünnitunnistuse (korduvana välja antud 23.06.2017), mille kohaselt on tema vanemad YY ja AA; Kirovski linna perekonnaseisuosakonna 17.08.2017 teatise nr 804, millelt nähtub, et isaduse tuvastamise akt koostati 15.06.2017 ema ja isa ühise avalduse alusel; Peterburi kohtu 12.04.2017 otsuse asjas nr 2-3409/17, millega kaebaja avaldus rahuldati ning sünniaktist kustutati andmed NN kohta. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi Eesti Vabariigi ametiasutuse väljastatud dokumenti, mis kinnitaks, et YY on tema isa. Samuti ei ole ta vaatamata vastustaja selgitustele esitanud isadust tõendavat DNA-ekspertiisi akti. Kaebaja väide, et PPA oleks pidanud vastavalt õigusabilepingule VF ametiasutuste dokumentide põhjal kaebaja põlvnemise YY-st lugema tõendatuks, ei ole õige. YY on kantud kaebaja isana sünniakti ning korduvalt väljastatud sünnitunnistusele. PPA on neid dokumente analüüsinud ja arvestanud tõenditena haldusmenetluses. PPA on küsinud täiendavalt teavet VF ametiasutustelt ja kaebajalt. Õigusabileping reguleerib eeskätt seda, et ühes riigis elavatele teise riigi kodanikele oleks tagatud igakülgne õiguskaitse (vrd õigusabilepingu art 1) ning lepingupoolte justiitsasutustel oleks võimalik saada vastastikku õigusabi (art 2). Lisaks tuleb arvesse võtta, et Eesti Vabariik ja VF kirjutasid 03.10.2001 alla protokollile, millega õigusabilepingut muudeti ja täiendati. Muu hulgas laiendati protokolliga õigusabilepingu kohaldamisala ning muudeti art 50 pealkirja ja sõnastust nii, et lisaks tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades tehtud otsustele tunnustatakse ja täidetakse vastastikku ka haldusasjades tehtud justiitsasutuste jõustunud otsuseid (seega eelkõige kohtulahendeid) (vt protokolli art 1 p 6). Riigikohus on 14.06.2017 määruses nr 3-2-1-62-17 selgitanud, et sõltumata sellest, et Riigi Teatajas ei ole avaldatud õigusabilepingu tervikteksti, mis sisaldaks protokolliga tehtud muudatusi, tuleb siiski lähtuda protokolliga muudetud ja täiendatud sõnastusest. Vaatamata sellele, et protokolliga on õigusabilepingu kohaldamisala laiendatud, ei tulene sellest lepingupoole haldusorganitele, sh PPA-le, kohustust lähtuda avalik-õigusliku küsimuse lahendamisel õigusabilepingu art-st 13. Haldusorgan küll arvestab, et dokumentidel on „ametlike dokumentide tõendav jõud“ (vrd õigusabilepingu art 13 lg 2), kuid see ei välista, et riik võib kehtestada teatud tüüpi haldusmenetlustes (nt kodakondsuse andmise menetluses) täiendavaid nõuded, sh eeldada teatud olukordades DNA-analüüsi tegemist. Kodakondsuse andmise reeglite kujundamine on iga riigi suveräänne õigus ning sellised reeglid ei ole õigusabilepingu reguleerimise esemeks. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevaid tõendeid ja andmeid. Nende põhjal saab haldusorgan teha kindlaks küsimuse lahendamiseks olulised asjaolud. Tõend võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus (HMS § 38 lg 2). Menetlusosaline peab haldusorganile esitama ja teatavaks tegema kõik menetluse jaoks olulised asjaolud, mida ta teab, ja tõendid, mis tal on olemas. Kui ta ei täida seda kohustust, võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seega oli vastustajal õigus ja ka kohustus asjaolusid uurida ning nõuda täiendavate tõendite ja selgituste esitamist.
5(10)
3-19-342 Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks ei piisa sellest, kui kaks inimest, kellest üks on Eesti kodanik, kinnitavad, et nende kunagisest lühiajalisest suhtest on sündinud laps, kes on sünnijärgne Eesti kodanik. Praegusel juhul on enamik kaebaja esitatud dokumentidest seotud küll perekonnaõiguse valdkonnaga, kuid nende dokumentide hindamisest sõltub otseselt see, kas kaebajat saab pidada sünnijärgseks Eesti kodanikuks koos sellega kaasnevate ulatuslike hüvedega. Riigi suveräänsuse põhimõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus ühe riigi kodakondsus sõltuks ainuüksi teise riigi kohtu või ametiasutuste otsusest ja menetluse eripäradest. Ka asjaolu, et kaebaja on esitanud VF kohtuotsuse, millega tema avaldus rahuldati ning XX sünniaktist kustutati andmed NN kohta, ei anna alust vastupidiseks seisukohaks. See, et kohtuotsusega kustutatakse kaebaja isa puudutav kanne, ei tähenda, et tuvastatuks ja tõendatuks tuleb lugeda kaebaja põlvnemine YY-st. VF kohtuotsus ei ole ilma tunnustamiseta Eesti Vabariigis kehtiv. Kohtuotsuste tunnustamist reguleerivad nii tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) kui ka õigusabilepingu art 50 lg 1 (03.10.2001 protokolliga muudetud sõnastuses). Tegemist on erinormiga õigusabilepingu art 13 suhtes. TsMS kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et riikide suveräänsuse põhimõttest tulenevalt kehtivad riigi võimuaktid üksnes iga riigi enda territooriumil ning ainult juhul, kui välisriik seda võimaldab, saab ühes riigis tehtud kohtulahend omada jõudu ka välisriigi territooriumil (vrd TsMS kommenteeritud väljaande lk 898). Välisriigi kohtulahendit võib olla vajalik tunnustada eraldi põhimenetlusena. Eelkõige on selline tunnustamine vajalik lahendite puhul, mida olemuslikult ei olegi võimalik täita (vrd lk 900). Peterburi kohtu 12.04.2017 otsuse täitmine (täidetavaks tunnistamine) ei oleks ilmselt võimalik, sest nimetatud kohtuotsusega tehti vaid parandus kaebaja sünniakti ning lahtrist „isa“ kustutati kaebaja lapsendanud NN nimi. Seega tuleks seda otsust eraldi tunnustada. Kuna kohtuotsus ei ole läbinud ettenähtud tunnustamismenetlust, ei saa seda YY-st põlvnemise tõendamisel arvestada. Arvestades, et sünniandmete muutmine on toimunud tunnustamata kohtuotsuse alusel, on põhjendamatu ka kaebaja seisukoht, et PPA on VF dokumentide sisu ja järeldusi kahtluse alla seades õigusabilepingut rikkunud. VF kohtulahendiga kustutati kaebaja sünniaktist andmed NN kohta. Ka selle lahendi tunnustamine ei pruugi aidata kaebajal oma eesmärki saavutada. Kuigi selle otsuse tegemine võimaldas hilisemates menetlustes kaebaja vanemate ühise avalduse alusel isadust tuvastada ning anda välja korduv sünnitunnistus, ei saa sellega, sõltumata selle tunnustamisest, tõendada kaebaja põlvnemist Eesti Vabariigi kodanikust. See saaks olla vaid üks tõend kogumist. Arvestades haldusmenetluse raames kogutud tõendeid, vaidlustatud otsuses märgitut ning kohtumenetluse käigus selgitatut, on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja selgitused on vastuolulised ning tekitavad põhjendatud kahtluse tema põlvnemisest YY-st. PPA on tulenevalt uurimisprintsiibist selgitanud kaebajale võimalust tõendada taotluse lahendamisel tähtsust omavat asjaolu (s.o põlvnemist YY-st) DNA-analüüsiga. See selgitus on ennekõike kaebaja huvides, sest võimaldab suhteliselt lihtsalt (üldjuhul võetakse vatitampooniga süljeproovid, mida siis molekulaargeneetiliselt uuritakse) ja võrdlemisi väikese aja- ja rahakuluga tõendada enda põlvnemist Eesti kodanikust. Sellise võimaluse selgitamine ei ole vastuolus haldusmenetluse normidega. Pigem saab haldusõiguse üldistest põhimõtetest (uurimispõhimõte, selgitamiskohustus, ärakuulamisõigus) tuletada haldusorgani kohustuse isikut teavitada, kui senise menetluse käigus kogutud tõendid on ebapiisavad ning just DNAanalüüsi ja ekspertiisiakti esitamine võiks kaasa aidata soodustava haldusakti andmisele. Kaebaja võrdlus õigusriigis lubamatute meetmetega on alusetu. Arusaam, et PPA ei tohi arvestada mitteõiguslike asjaoludega, ei ole õige. Taotluse lahendamiseks peab haldusorgan hindama kõiki tõendeid kogumis ning arvestama ka nende omavahelist kooskõla (või vasturääkivusi). 6(10)
3-19-342 Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, ei ole teda alust kohelda dokumentide väljastamisel võrdselt Eesti kodanikuga. Seega on etteheide võrdsuspõhimõtte rikkumisest põhjendamatu. Ka haldusmenetluse pikkus ei ole kaasa toonud väära haldusakti andmist. Menetluse viibimise on osaliselt põhjustanud kaebaja taotlused tähtaja pikendamiseks ja vastamisega viivitamine. Ükski menetlusviga ei ole kaasa toonud väära haldusakti andmist (HMS § 58).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 04.01.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 06.12.2019 otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Riigiasutuse puhul saab veendumus olla seotud üksnes küsimusega dokumentaalsete tõendite ehtsusest, mitte taotleja uskumise või temas kahtlemisega. VF väljastatud dokumendid on tõendid HKMS § 56 lg 1 mõistes. Halduskohus jättis need arvestamata põhjusel, et neid pole välja andnud Eesti ametiasutused, rikkudes sellega HKMS §-i 56. Ühtlasi eiras halduskohus õigusabilepingu art-t § 13 ja põhiseadust. Ametlikel dokumentidel, mis on välja antud ühe riigi territooriumil, on teise riigi territooriumil tõendav jõud. VF 12.04.2017 kohtuotsus ei vaja tunnustamist ega täitmist, kuna seda ei ole vaja Eestis täita. PPA ei selgitanud DNA-analüüsi tegemise võimalust, vaid nõudis seda. Kaebajal ei ole võimalik ekspertiisiakti esitada, sest ta ei ole DNA-analüüsi teinud. DNA-analüüsi tegemine eeldab kahe inimese osavõttu. YY ei ole haldusmenetluses menetlusosaline. Liiati on uuringu läbiviimiseks Eestisse sõitmine YY jaoks kulukas. Protseduuri läbimise nõue ei ole ka moraalinormidega kooskõlas: YY tunnustas kaebajat enda pojana ning vastutasuks nõuab poeg sõitu Eestisse DNA-analüüsi läbiviimiseks. DNA-analüüsi saab nõuda vaid isaduse tuvastamise üle peetavas kohtuvaidluses. See vaidlus viidi lõpule VF-s ning see otsus on jõustunud. Dokumentaalseid tõendeid ei saa asendada bioloogilise analüüsiga. Üht tõendit ei saa ka HKMS § 61 lg 2 kohaselt teistele eelistada. Asjaolu tuleb HKMS § 59 lg 4 alusel hinnata PPA kahjuks. DNA-analüüsi tegemine ei ole kodakondsuse andmise aluseks. Liiati ei ole kaebaja taotlenud Eesti kodakondsuse andmist, vaid Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust, sest ta juba on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja on seda tõendanud. Ekspertiisiakti esitamine peaks olema isiku vaba valik, mitte imperatiivne nõue. Vaidlustatud otsuses ei ole viidatud HMS § 38 lg-le 3, seega on halduskohus normi ebaõigesti kohaldanud. Samuti puudub toimikus kahe inimese kinnitus, et nende kooselust sündis kaebaja. Liiati ei ole halduskohus hinnanud tõendeid kogumis, vaid eraldi, lähtudes üksnes VF 12.04.2017 kohtuotsusest. Lubamatu on kohtuotsuses tugineda kellegi teaduslikule tööle (TsMS kommenteeritud väljaandele).
8.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb 06.02.2020 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Isegi kui taotluse eesmärgiks on Eesti passi või isikut tõendava dokumendi taotlemine, peab PPA esmalt tuvastama, kas taotleja on Eesti kodanik. Selleks, et VF 12.04.2017 kohtuotsusel oleks tõenduslik jõud, on vajalik seda õigusabilepingu art 50 kohaselt tunnustada. Asjakohane ei ole kaebaja viidatud õigusabilepingu art 13. Riigi suveräänsuse põhimõttest tulenevalt saab anda teise riigi kohtuotsusele õigusjõu vaid selle tunnustamine välislepingule vastavalt. Iga riigi võimuaktid kehtivad üksnes iga riigi enda territooriumil. Liiati on kaebaja õigusabilepingu sätet tõlgendanud meelevaldselt. Kohtulahendi tunnustamine ei eelda, et see peaks olema igal juhul täidetav. Kõiki kohtulahendeid ei olegi võimalik täita. VF kohtuotsus ei ole Eestis ilma tunnustamiseta kehtiv. Kuna praegu ei ole kohtuotsust Eestis tunnustatud, ei saa seda põlvnemise tõendamisel arvestada. Kuna ka muud dokumendid on antud kohtuotsuse alusel, on tõendamata XX põlvnemine Eesti kodanikust.
7(10)
3-19-342 Selgitus DNA-analüüsi tegemise võimaluse kohta ei ole haldusmenetluse normidega vastuolus. Asjakohane ei ole väide, et analüüsi tegemine on kaebaja isa jaoks koormav või ebamoraalne. DNA-analüüsi tegemine on kaebaja huvides, kuna puudub tunnustatud kohtulahend tema põlvnemise kohta YY-st. Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks ei piisa, kui kaks inimest kinnitavad, et nende kunagisest lühiajalisest abieluvälisest suhtest on sündinud laps, kes on sünnijärgne Eesti kodanik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja selle tühistamiseks puudub alus.
10.Kaebaja taotles Eesti kodaniku isikutunnistuse ja passi väljaandmist kui sünnijärgne Eesti kodanik. Sünnijärgne kodakondsus omandatakse automaatselt, kui ühel vanematest on lapse sünni ajal Eesti kodakondsus. Eesti kodakondsusesse kuulumine tuvastatakse isikut tõendavate dokumentide väljaandmisel (ITDS § 19 p 1, § 12 lg 1). Isikutunnistuse ja/või passi esmakordsel taotlemisel tuleb taotlusele lisada Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldavad dokumendid (määruse nr 77 § 10, § 13 lg 1). Sünnijärgse kodakondsuse puhul hinnatakse haldusmenetluses seda, kas isik põlvneb Eesti kodanikust või mitte. Isegi kui haldusmenetlus lõpeb otsusega Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise kohta, on tegemist tuvastava haldusaktiga, milles lahendatakse küsimus Eesti kodakondsusesse kuulumisest.
11.PPA jõudis haldusmenetluses tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et kaebaja põlvnemine Eesti kodanikust YY-st ei ole tõendatud, mistõttu ei saa teda Eesti kodanikuna määratleda ning anda talle taotletud dokumente. Halduskohus nõustus selle järeldusega.
12.Kaebaja soovis YY-st põlvnemist tõendada muu hulgas Peterburi kohtu 12.04.2017 otsusega asjas nr 2-3409/17, millega rahuldati tema avaldus ning sünniaktist kustutati andmed NN kohta (dtl 12–13; tõlge dtl 96–97), samuti kohtuotsuse alusel välja antud 15.06.2017 isaduse tuvastamise tunnistusega (dtl 15; tõlge dtl 188), 23.06.2017 korduva sünnitunnistusega, millel on vanematena märgitud YY ja AA (dtl 16, tõlge dtl 187) ning Kirovski linna perekonnaseisuosakonna 17.08.2017 teatisega nr 804, millelt nähtub, et isaduse tuvastamise akt koostati 15.06.2017 AA ja YY ühise avalduse alusel (PPA 03.04.2019 vastuse lisa 1, lk 16; tõlge dtl 193). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on dokumentaalsete tõenditega HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 mõistes, mida tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega vastavalt HKMS § 61 lg-s 2 sätestatud tõendamisreeglitele. Välisriigi kohtulahendi arvamine tõendikogumisse ei eelda selle tunnustamist.
13.Tõend on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise (HKMS § 56 lg 1). Tõend võib olla dokumentaalne tõend. Dokumentaalne tõend on muu hulgas kirjalikult jäädvustatud dokument, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul (HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 1). Sellisteks tõenditeks on ka teistes kohtuasjades tehtud lahendid (TsMS § 272 lg 2). Asjaolu, et Peterburi kohtu 12.04.2017 otsust ei ole Eestis tunnustatud, ei muuda seda lubamatuks tõendiks. Lubamatute tõendite all tuleb mõista eeskätt HKMS § 62 lg-s 3 sätestatud tõendeid. Peterburi kohtu otsus nendele tunnustele ei vasta. Ka ei tulene menetlusseadustikust, et välisriigi kohtulahendi vastavus „menetlusvormile“ eeldaks selle tunnustamist. Dokumentaalse tõendi puhul õigustaks selle tõendikogumist väljajätmist ebaehtsus. Praegu puudub kahtlus kohtuotsuse ehtsuses. Küll tähendaks kohtulahendi tunnustamine seda, et selles tuvastatud asjaolude hindamisel tuleb lähtuda HKMS § 61 lg-s 4 sätestatud erireeglist. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine oleks vajalik siis, kui kaebaja sooviks kohtulahendit mingil viisil maksma panna, nt muuta selle alusel registrikandeid vms. 8(10)
3-19-342 Praegu ei ole sellise olukorraga tegemist. Seega ei ole õige halduskohtu seisukoht, et 12.04.2017 otsust ei saa asja lahendamisel arvestada.
14.Halduskohtu hinnang tõendite kogumile on lõppejäreldustes siiski õige. Kohtuotsusega kustutati sünniaktist andmed küll sinna kaebaja isana märgitud NN kohta, kuid ei tuvastatud, et kaebaja isa oleks YY. Isaduse tuvastamise tunnistus on koostatud AA ja YY avalduse alusel. Avaldusele on viidatud 17.08.2017 teatises nr 804. Isaduse tuvastamise tunnistus oli omakorda aluseks sünnikande parandamisele. Sisuliselt soovib kaebaja YY-st põlvnemist tõendada seega dokumentide alusel, mille välisriigi asutused on andnud tema enda ning AA ja YY paljasõnaliste avalduste alusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusorgan ei pea asjaolu tuvastamisel lähtuma üksnes välisriigi ametiasutuste väljastatud dokumentidest (vrd õigusabilepingu art 13). Vastupidisel juhul võimaldaks välisriigi menetluse eripärad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise süsteemi kuritarvitada. Uurimisprintsiip nõuab, et haldusorgan selgitaks välja asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, tehes seda vajadusel omal algatusel (HMS § 6). Arvestades kodakondsuse tähendust – õiguslik suhe inimese ja riigi vahel, millest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused – ei saa uurimisprintsiip piirduda formaalse dokumentaalse kontrolliga, vaid välja tuleb selgitada kõik kodakondsuse tuvastamisel tähtsust omavad asjaolud. PPA on seega õigesti kogunud lisaks VF ametlikele dokumentidele täiendavaid tõendeid. Praegu ei osuta muud haldusmenetluses kogutud tõendid tõsikindlalt sellele, et kaebaja põlvneb YY-st. Vaidlustatud haldusaktis on kaebaja selgituste ning esitatud tõendite omavahelisi vastuolusid piisavalt põhjendatud (p-d 35–47). Kaebaja ei ole haldusakti järeldustele kaebuses ega apellatsioonkaebuses vastu vaielnud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata.
15.Kaebaja väide mitteõiguslike asjaolude arvestamise kohta ei ole põhjendatud. Haldusmenetluses tuleb arvestada õiguslikku tähendust omavate asjaoludega. Asjaolud, mida PPA uuris ja millega arvestas, nt kas YY saab olla kaebaja isa, kas tal võis olla kaebaja emaga suhteid jms, olid õiguslikult olulised ning uurimisprintsiibist lähtuvalt pidi PPA need asjaolud kodakondsuse tuvastamiseks välja selgitama. Ringkonnakohus märgib siiski, et haldusmenetluses on jäänud käsitamata kaebaja lapsendamise mõju põlvnemise tuvastamisele (st kas ainuüksi see asjaolu välistaks praegusel juhul kaebaja tunnustamise Eesti kodanikuna, sest lapsendaja on pärast lapsendamist lapse vanem, sh kodakondsuse määratlemisel). See ei muuda siiski asja lõpplahendust.
16.DNA-analüüsi tulemuste esitamise nõuet ei saa pidada diskrimineerivaks. Kaebajat ei ole koheldud halvemini sellepärast, et ta elab välismaal ja ta on püüdnud kodakondsusesse kuulumist tõendada välisriigi dokumentidega. Nõue, et isikutunnistuse ja passi esmakordsel taotlemisel tuleb taotlusele lisada kodakondsusesse kuulumist tõendavad dokumendid, on üldine (määruse nr 77 § 10 ja § 13 lg 1). Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul tõendite kogumi põhjal tehtud järeldusega (kaebaja ei põlvne Eesti kodanikust), mispeale PPA on selgitanud soodustava haldusakti andmise võimalusi, ei ole diskrimineeriv. Kaebaja taotles soodustava haldusakti andmist (Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist) ja toimingu tegemist (Eesti kodaniku isikutunnistuse ja passi andmist). Tal tuli esitada enda väiteid kinnitavad tõendid (HMS § 38 lg 3). Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid haldusakti põhjendustele. Tema peamine etteheide seisneb selles, et kodakondsuse tuvastamise kontroll ei olnud formaalne. Seejuures on asjakohased halduskohtu selgitused selle kohta, kas PPA-l oli õigus nõuda DNA-analüüsi ekspertiisiakti tõendina esitamist (halduskohtu otsuse p 34). Kuna menetluses esitatud tõendid olid vastuolulised ja lünklikud, võib DNA-analüüsi ja selle ekspertiisiakti esitamises näha soovitust vastuolude kummutamiseks. Haldusorganil on tulenevalt hea halduse põhimõttest kohustus selgitada võimalusi, millistel tingimustel on soodustava haldusakti andmine võimalik. DNA-analüüsi tegemist ei saa pidada ka üleliia koormavaks ega kulukaks. Eeldatavalt saab haldusmenetluses tõendina arvestada ka VF tunnustatud asutustes tehtud DNA-analüüse. 9(10)
3-19-342 Kaebaja väited analüüsi ebamoraalsusest ei ole asjakohased. Kaebajal on võimalik teha DNAanalüüs ja esitada PPA-le ekspertiisiakt ning taotleda selle alusel haldusmenetluse uuendamist.
17.Kaebaja muud väited menetlusnormide rikkumise kohta (halduskohtu viide HMS § 38 lgle 3 oli lubamatu, sest haldusaktis sellele ei osutatud; õige ei ole kohtuotsuses viidata tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandele, sest tegemist ei ole õigusaktiga) on samuti põhjendamatud. Kohus otsustab, milliseid õigusnorme tuleb konkreetse asja lahendamisel kohaldada (HKMS § 157 lg 1, § 158 lg 1). Õigusnormide tõlgendamisel võib kohus viidata muu hulgas neid norme selgitavale õiguskirjandusele.
18.Eelnevat arvestades jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata (HKMS § 200 p 1). Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
19.Kaebaja võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.