Xu kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2022 otsuse nr 15.2-9/203-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi taotlus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (sündinud aa.aa.aaaa), volitatud esindaja SV Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja MS
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Politseija Piirivalveameti 07.06.2022 otsus nr 15.2-9/203-1 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama uuesti läbi kaebaja taotlus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 470 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
3.Edastada otsus teadmiseks Siseministeeriumile (vt otsuse punkt 10).
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.11.2022 a.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 07.06.2022 otsusega nr 15.2-9/203-1 Xule Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Põhjendused: - Taotleja esitas sarnase taotluse 09.02.2017, mis lõppes keelduva haldusaktiga, kuna isiku põlvnemine Eesti kodanikust Yist ei olnud tõsikindlalt tõendatud. Kohtud jätsid haldusasjas nr 3-19-392 taotleja kaebused rahuldamata; sh jäeti isiku teistmisavaldus Harju Maakohtu 12.05.2020 kohtumääruse esitamisel menetlusse võtmata. - Isik soovib tõendada, et on omandas Eesti kodakonduse oma isa Yi kaudu (sündinud bb.bb.bbbb Pihkva oblastis). Y on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. - Taotleja on keeldunud DNA ekspertiisi tegemisest ja PPA on isikule seda võimalust korduvalt selgitanud. 1(6)
- PPA jääb algse, 14.05.2019 otsuse põhjenduste juurde neid kordamata. Isiku põlvnemine Yist ei ole üheselt ja tõsikindlalt tõendatud. Halduskohus on varem leidnud, et esineb põhjendatud kahtlus taotleja põlvnemise osas Eesti kodanikust ka siis, kui ta esitaks tunnustatud kohtuotsuse. Ka on kohtud leidnud haldusasjas nr 3-19-342, et Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks ei piisa kahe inimese kinnitusest, et nende suhtest sündis laps, kui üks isikutest on Eesti kodanik; ning Eesti Vabariik ei ole seotud välisriigi ametiasutuste väljastatud dokumentidega. - Taotleja dokumentidest nähtub, et isaduse tuvastamine on toimunud ainult kolme isiku: ema, algselt sünniakti kantud isa ning väidetava bioloogilise isa ütluste alusel. Arvestades isiku keeldumist DNA testi tegemisest, võivad ütlused olla kallutatud taotleja kasuks.
2.Kohtu menetluses on Tallinna Ringkonnakohtu poolt 09.06.2022 määrusega menetlusse võetud nõuetena PPA otsuse tühistamise nõue ja Xu taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõue. Nagu kohus 20.06.2022 määruses selgitas, võtab kohus kaebaja põhjendustena arvesse algselt (enne otsuse tegemist) esitatud kaebust ja Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebust, millest nähtuvad järgmised põhjendused:
1.Kaebaja ei ole kohustatud läbima DNA ekspertiisi. Y suri cc.cc.cccc, mistõttu ei ole ekspertiisi läbiviimine võimalik.
2.Kaebaja isa on tuvastatud Venemaa Föderatsiooni 22.11.2016 kohtuotsusega, mis on tunnustatud Harju Maakohtu 12.05.2020 määrusega nr 2-20-5526. Jõustunud kohtulahend põlvnemise küsimuses on kõigi isikute suhtes kehtiv.
3.Kuna kaebaja põlvnemine Eesti kodanikust on kohtulahendiga tuvastatud, on kaebaja sünnilt Eesti kodanik ja tal on õigus saada isikutunnistus ja pass.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu:
1.Vastustaja jääb haldusaktis toodud ja kohtuasjas nr 3-19-392 esitatud põhjenduste juurde.
2.Siseministeerium on leidnud, et Eesti kohtuotsuse poolt kohtuotsuse tunnistamine on formaalne toiming ega kohusta PPA-d sellest lähtuma.
3.Ka Riigikohus ei ole pidanud kohtulahendi tunnustamist piisavaks, et võtta kaebaja teistmisavaldus menetlusse.
4.Kaebaja põlvnemine Yist on võimalik jätkuvalt kindlaks teha kaebaja võimalike poolvendade ja poolõe kaudu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.PS § 8 lg 1 sätestab, et igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. KodS § 2 lg 1 p 1 kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga. Sünniga omandab Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuse (KodS § 5 lg 1 p 1). Eeltoodust tulenevalt omandab laps sünniga saadava kodakondsuse automaatselt, ilma riigipoolse sellekohase haldusaktiga. Eesti kodanikul on õigus nii isikutunnistusele (ITDS § 19 lg 1 p 1) kui ka passile (reisidokumendile) (ITDS § 21 lg 1).
5.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on täitnud passi ja isikutunnistuse taotlemise formaalsed ja tehnilised nõuded. Vaidlus on üksnes selle üle, kas kaebaja on sünniga omandanud Eesti kodakondsuse. ITDS § 121 lg 9 ja § 15 lg 1 alusel antud Siseministri 18.12.2015 määruse nr 771 § 10 ja § 13 lg 1 sätestavad, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isi-
https://www.riigiteataja.ee/akt/126082022012?leiaKehtiv „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi
2(6)
kutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Kaebaja on taotlusele lisanud mh Harju Maakohtu 12.05.2020 määruse nr 2-20-5526, mille tõttu on täpsem vaidlus selle üle, kas ja milline mõju on sellel kohtulahendil kaebaja sünnijärgse kodakondsuse tõendamisel.
6.Poolte vahel oli ligikaudselt sama vaidlus sama tõendikogumi üle haldusasjas nr 3-19-392 (haldusasja toimik käesoleva asja juurde võetud 20.06.2022 kohtumäärusega). Selles asjas esitas kaebaja 09.02.2017 PPA-le taotluse esmakordse Eesti Vabariigi kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks, mille PPA jättis rahuldamata. Tallinna Halduskohus jättis 28.06.2019 otsusega nr 3-19-392 kaebuse rahuldamata, leides, et kaebaja ei ole tõendanud enda kuulumist EV kodakondsusesse sünnijärgselt. Halduskohus analüüsis mh Venemaa Föderatsiooni 22.11.2016 kohtuotsust asjas nr 2-5730/16 ning selle alusel väljastatud haldusorganite tunnistusi, samuti PPA-le esitatud avaldusi. Tallinna Ringkonnakohus asus 06.11.2019 kohtuotsuses nr 3-19-392 (jõustunud 20.02.2020 Riigikohtu määrusega) seisukohale, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus soostus halduskohtu seisukohaga, et riikide suveräänsuse põhimõtte kohaselt kehtivad riigi võimuaktid üksnes iga riigi enda territooriumil ning selleks, et anda teise riigi kohtulahendile õigusjõud, tuleb seda kas tunnustada või see täidetavaks tunnistada.
7.Käesolevas asjas on võrreldes samade poolte vahel toimunud varasema vaidlusega oluline sisuline erisus. Harju Maakohus tegi 12.05.2020 määruse nr 2-20-5526 määruse (jõustunud 28.05.2020), mille punkt 2 sätestab: „Tunnustada Eesti Vabariigis Venemaa Föderatsiooni Peterburi linna Smolninski rajoonikohtu 22.11.2016 otsust kohtuasjas nr 2-5730/16, millega tuvastati Y (sünd bb.bb.bbbb, Pihkva oblasti Petseri rajooni Železovo külas) isadus X (sünd aa.aa.aaaa, Leningradi oblasti Viiburi rajooni Kamennogorski linnas) suhtes, kelle ema on F.“ Vaidlustatud haldusakti kohaselt ei ole vaidlust isikusamasuse üle: et kaebaja (sündinud aa.aa.aaaa) ema on F, kes on sündinud dd.dd.dddd Venemaal ja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning kaebaja väidetav isa on Y, kes on sündinud bb.bb.bbbb Venemaal ja on Eesti kodanik (haldusakti p 3).
8.Poolte vahel on vaidlus Harju Maakohtu 12.05.2020 määruse mõju üle käesolevas asjas. Tegemist on dokumendiga, s.o haldusmenetluse mõttes tõendiga. Analoogia korras kohtumenetlusega ei ole haldusmenetluses tavapäraselt ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu (HKMS § 61 lg 2). Küll aga võib seadusandja piirata, et konkreetset tehingut tohib läbi viia ja saab tõendada üksnes kindlas vormis (vt kinnisasjade üleminek). Ka on näiteks tulumaksuseaduses sätestatud, et teatud kulutusi saab maha arvata üksnes dokumentaalselt tõendatuna (nt § 26 lg 2, § 27 lg 1, § 32 lg 1), välistades seega näiteks isikute ütlused. Ka võib seadusandja seada tõendamiskoormuse või seadusest tuleneva eelduse, millest muude tõendite puudumisel lähtutakse. Nii haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) kui ka kohtumenetluses (HKMS § 56 lg 2, TsMS § 272 lg 2) saab üldjuhul lähtuda teistes kohtuasjades tehtud kohtulahenditest kui dokumentaalsetest tõenditest, mida hinnatakse koostoimes ülejäänud tõendikogumiga. Küll aga on käesoleval juhul TsMS kui konstitutsioonilise seadusega ette nähtud erand – TsMS § 457 lg 4 sätestab, et perekonnaasjas ja põlvnemisasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib kõigi isikute suhtes. Käesoleval juhul on maakohtu 12.05.2020 määruse resolutsiooniga tunnustatud kohtulahendit, millega tuvastati Yi isadus kaebaja suhtes. Seega on maakohus tunnustanud välisriigi kohtulahendit, mis tegi põlvnemisasjas kindlaks õigussuhte olemasolu, ning maakohtu lahend kehtib kõigi isikute suhtes. TsMS kommenteeritud välvõi meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu, väljastamise kord ning väljaandmise tähtajad“
3(6)
jaande kohaselt on põlvnemise tuvastamise kohta jõustunud otsusega seotud ka ametiasutused ja kohtud ning hilisemas haldus- või kohtumenetluses ei tohi otseselt ega kaudselt käsitada vanema ja lapse vahelist õigussuhet viisil, mis on jõustunud kohtulahendiga vastuolus (osa II, § 457, p 3.5.1.2, alapunkt b, lk 1212). Kohus märgib, et tegemist on analoogse normiga HKMS § 177 lg-ga 2 ja § 60 lgga 2, mis sarnaselt sätestavad, et täitevvõimu ja kohtuvõimu otsustused on kohustuslikud mh riigile endale. Põlvnemissuhe on absoluutne, see ei saa olla suhetes kolmandate isikutega erinev, sh ei saa kohus luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes (Riigikohtu 12.01.2022 määruse nr 2-19-1719 p 18). Kaebaja isa suri cc.cc.cccc (määruskaebuse lisa 4), kuid see ei mõjuta kohtu järeldust. Asjas ei ole oluline, kas isik, kellest isadus tuvastati, oli elus Harju Maakohtu 12.05.2020 määruse ajal, kuivõrd põlvnemist on võimalik tuvastada nii vanema surma eel kui ka järel ning ka hagita menetluses tehtud vastav määrus oleks igaühele lähtumiseks kohustuslik (TsMS § 478 lg 5; vt täiendava selgitusena TsMS komm. osa II, § 457 p 3.5.1.1, lk 1211). Kohus selgitab ka seda, et TsMS 62. peatükk reguleerib kohtulahendite tunnustamist ja täitmist. Käesoleval juhul on Venemaa Föderatsiooni kohtuotsust tunnustatud, kuid mitte täidetavaks tunnistatud. Siinses asjas on ka tunnustamine piisav, kuivõrd kohtulahendit eraldi ei täideta (ei edastata raha sissenõudmiseks või muude täitetoimingute tegemiseks). Kui tuvastatakse üksnes õigussuhte olemasolu, puudumist või lõppemist (lisaks põlvnemisele ka näiteks abielu lõppemist), piisab õigusliku siduvuse jaoks üksnes kohtulahendi tunnustamisest (TsMS komm. osa III, 62. ptk, p 3.4 alapunkt a, lk 900). Olukorras, kus Venemaa Föderatsiooni kohtuotsus on tunnustatud Harju Maakohtu 12.05.2020 määruse resolutsiooni punktis 2 toodud ulatuses, on see kohtuotsus tunnustatud ulatuses, s.o konkreetse asjaolu osas siduv Eesti Vabariigile, sh nii vastustajale kui ka vaidlust lahendavale halduskohtule. Seetõttu peab kohus jätma kõrvale haldusaktis toodud muud kaalutlused ja tõendite analüüsi, sõltumata sellest, kas kohus sellega sisuliselt nõustub või mitte. Seetõttu ei ole käesolevas asjas oluline ka halduskohtu sedastus haldusasjas nr 3-19-392, et esineb põhjendatud kahtlus taotleja põlvnemise osas Eesti kodanikust ka siis, kui ta esitaks tunnustatud kohtuotsuse. Ka halduskohus möönab käesolevas asjas sellist jätkuvat põhjendatud kahtlust, kuid 12.05.2020 kohtulahendi siduvus riigile, mh kohtule ei võimalda seda kahtlust täiendavalt analüüsida ega luba sel kohtulahendi siduvust riivata. Kohus märgib, et erinevalt haldusasjas nr 3-19-324 leitule ei ole käesolevas asjas aluseks välisriigi (täitevvõimu) ametiasutuste kinnitused pereliikmete avalduste alusel, vaid välisriigi kohtulahend, mida on Eesti Vabariigi kohtu poolt tunnustatud. Nii TsMS, ITDS kui ka KodS ei näe ette erandit, et kodakondsuse andmise küsimuses tuleks jätta kohtulahendi siduvus arvestamata või hinnata jõustunud ja tunnustatud kohtulahendi resolutsiooni koostoimes muude tõenditega. Kohtulahendi tunnustamise n.ö formaalsus ei vähenda selle õigusjõudu ega kehtivust. Kohtulahendi resolutsiooni n.ö formaalne tunnustamine muutuks sisutuks, kui sellel puuduks siduvus ja sellest on võimalik muude tõendite alusel kõrvale kalduda. Analoogselt tuleb täita ka kehtivat, kuid sisu poolest õigusvastast haldusakti. TsMS ega muud seadused ei näe ette, et sõltuvalt tunnustamise n.ö sisulise kontrolli astmest võib jätta tunnustatud kohtulahendi kõrvale ja TsMS § 457 lg 4 arvestamata. Mistahes muus järeldust ei saa teha ka Riigikohtu 15.09.2020 määrusest, millega jäeti kaebaja teistmisavaldus rahuldamata. Teistmismenetluse eesmärk on kõrvaldada kohtumenetluse käigus tekkinud vead (vt HKMS § 240 lg 2). Lähimaks aluseks võiks käesoleval juhul olla p 10 – muu oluline asjaolu või tõend, mis kohtulahendi tegemise ajal oli olemas, kuid ei olnud ega võinud olla menetlusosalisele teada ja mille esitamisel või millele tuginemisel menetluses oleks ilmselgelt tehtud teistsugune kohtulahend. Asjas lõppes sisuline kohtumenetlus Riigikohtu 20.02.2020 määrusega. Kaebaja esitas kohtulahendi tunnustamise avalduse alles 13.04.2020 ja maakohus tegi määruse 12.05.2020. Seega ei ol4(6)
nud tegemist tõendiga, mis oli kohtumenetluse ajal olemas, kuid ei olnud pooltele ega kohtule teada. Hiljem tekkinud tõendite korral on asjakohane menetluse uuendamine ja/või uue taotluse esitamine, mida kaebaja ongi teinud. Küll aga ei sisalda teistmismenetlus mistahes sisulist hinnangut, et 12.05.2020 kohtulahend oleks asjakohatu, kuivõrd seda ei olnud sisulise kohtumenetluse ajal olemas.
9.Olukorras, kus kaebaja isa, Y (sündinud bb.bb.bbbb) on Eesti Vabariigi kodanik, on ka kaebaja oma isa kaudu Eesti Vabariigi kodanik sünnilt ning tal on õigus saada Eesti Vabariigilt nii pass kui ka isikutunnistus. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse, tühistab PPA 07.06.2022 otsuse ja kohustab vastustajat vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi.
10.Kohus peab vajalikuks obiter dictum korras juhtida vastustaja ja Siseministeeriumi tähelepanu tekkinud olukorrale, sh kuna halduskohtu ülesanne on eelkõige isiku õiguste kaitse täitevvõimu õigusvastase tegevuse eest (HKMS § 2 lg 1), mitte aga avaliku huvi sisustamine ning erinevate õigusaktide vastuolude ja võimalikku pahauskset lähenemist võimaldavate sätete ja lünkade kõrvaldamine teiste võimuharude asemel. Kohus märgib, et ei tee järgnevaga etteheiteid kaebajale, kes on kasutanud seadusest tulenevaid võimalusi oma õiguste kaitseks nii, nagu seda on seletanud kaebajale ka kohtud haldusasjas nr 3-19-392. Kohus näeb kehtivas regulatsioonis mõningaid riske sünni teel kodakondsuse omandamise tõendamisel. Põlvnemise tuvastamisel haldusmenetluses või kohtumenetluses tuleneb sellest lisaks perekonnaõiguslikele (eraõiguslikele) tagajärgedele ka õigus sünnijärgsele kodakondsusele. Isaduse omaksvõtul ja vaidlustamisel on mõningad piirangud (PKS § 87 lg 1, § 93 lg 1 vms); samuti saab omaksvõttu vaidlustada valdkonna eest vastutav minister lapse kaalukaid huve järgides (§ 91 lg 2). Lisaks ei ole kohus abieluasjas ja põlvnemisasjas hagi õigeksvõtuga seotud (TsMS § 440 lg 4). Küll aga on perekonnaasja lahendamisel eelduslikult esiplaanil perekonnaõiguslikud suhted, õigused ja kohustused ning lapse ja pere huvid, mitte aga järelmid ja tagajärjed mh avalikule huvile, mis tulenevad sünnijärgse kodakondsuse saamisest. Seega ei ole hetkel välistatud, et haldusmenetluses või hagilises või hagita kohtumenetluses (viimases nii isikust põlvnemise tuvastamine ja vanema kande vaidlustamine pärast isiku surma kui ka kohtulahendi tunnustamine) võidakse riiki eksitada või on riik ise piiranud enda poolt läbiviidavat kontrolli (vt TsMS § 623 lg 1, mille kohaselt kohtulahendi tunnustamisel kohtulahendi sisulist õigsust ei kontrollita). Kui selline tagajärg tuvastatakse hiljem avalik-õiguslikus menetluses, ei ole tsiviilkohtu lahendite siduvust arvestades võimalik sünnijärgse kodakondsuse andmise küsimuses enam tõendeid ümber hinnata ega täiendavate tõenditega arvestada. Kohus märgib teadmiseks, et kohus kontrollib kohustamisnõude täitmise eelduseid kohtuotsuse tegemise aja seisuga, sama teevad ka kõrgema astme kohtud oma lahendi kuulutamise aja seisuga. Kui kohtuotsus käesolevas asjas jõustub, tuleb kaebaja taotlus vaadata läbi sel hetkel kehtiva materiaalõiguse alusel, kontrollides sel hetkel kehtivaid kodakondsuse andmise norme.
11.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuselt kahel korral riigilõivu 20 eurot (12.05.2020 ja 06.06.2020). Kaebajal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu (20 eurot) tagastamist Tallinna Ringkonnakohtult, kuivõrd määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba. Kaebaja on taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 900 eurot kokku 9 tunni eest. Kohus leiab, et taotlus ei ole täies ulatuses põhjendatud. Sama esindaja oli kohtute infosüsteemi andmetel kaebajal ka tsiviilasjas nr 2-20-5526 ja haldusasjas nr 3-19-392, mistõttu on põhjendamatu, et pool kulunud ajast (4 tundi) läks nende asjadega tutvumisele. Ka ei kohustanud kohus kaebajat esitama 27.06.2022 uut kaebuse tervikteksti, vaid selgitas, et lähtub algse kaebuse ja määruskaebuse sisust (20.06.2022 määruse p 3.1). Kaebuse 27.06.2022 tekst kordab juba ringkonnakohtu poolt menetlusse võetud nõuet ja varasemaid põhjendusi. Kokkuvõttes leiab kohus asja keerukust arvestades, et õigusabikulud 5(6)
on põhjendatud üksnes pooles, s.o 450 euro ulatuses ja mõistab need vastustajalt välja. Õigusabikuludele lisandub kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot. Poolte muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.