1.Tartu Vangla 12.06.2019.a käskkirjaga nr 6-2/398 (tl 3-4) karistati kinnipeetav Artjom Lõtkinit distsiplinaarkorras elektriseadme (televiisori) kasutamise keelamisega 15 päevaks. Kaebajale heideti ette seda, et ta ei allunud 25.05.2019 valvuri korraldusele tõsta ravimi manustamise kontrollimiseks üles oma ülahuul.
2.Artjom Lõtkin esitas 21.06.2019 Tartu Vanglale vaide (reg nr 1-11/176-1) käskkirja nr 6-2/398 vaidlustamiseks (tl 5) ja 04.07.2019 vaide lisa (tl 7), milles palus tühistada talle määratud distsiplinaarkaristus, mille kohaselt keelati tal televiisori omamine 15 päevaks. Tartu Vangla jättis 19.07.2019.a vaideotsusega nr 1-11/176-4 (tl 17) vaide käskkirja nr 6-2/398 kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata.
3.Artjom Lõtkin esitas 14.07.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.06.2019.a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale nr 6-2/398. Kaebaja leidis, et vangla töötaja poolt antud korraldus tõsta ravimite manustamise kontrollimiseks ülahuul oli ebaseaduslik ja ei tulenenud vangla kodukorrast. Kaebaja pidas sellist korraldust alandavaks ja pahatahtlikuks
tagakiusamiseks. Kaebaja taotles, et kohus kohustaks vangla juhtkonda karistama ebaseadusliku korralduse andjat vastavalt rikkumise tõsidusele ning taotles rikkumise korvamiseks hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja esitas koos kaebusega taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest.
4.Tartu Halduskohus tagastas 17.09.2019. a määrusega kaebuse vanglaametnikule karistuse määramiseks kohustamise ja kahju hüvitamise nõuetes. Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ja andis täiendava tähtaja riigilõivu 15 euro tasumiseks. Kolmas isik tasus kaebaja eest riigilõivu 30.09.2019.
5.Tartu Halduskohus võttis 11.10.2019. a määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 12.06.2019.a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-2/398 tühistamise nõudes.
6.Kaebaja esitas 14.10.2019 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. Kaebajal puuduvad endal teadmised keerulisest kohtumenetlusest ja raha advokaadi teenuste eest tasumiseks, kuid vastustajat esindavad juristid. Asjast tulenevaks võimalikuks kasuks on täitevvõimu korrale kutsumine ja vastutusele võtmine.
7.Vastustaja taotles 11.11.2019 vastuses kaebuse rahuldamata jätmist ja menetluskulude jätmist kaebaja kanda. Vastustaja jäi 19.07.2019 vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. Kuna ravimite manustamise kontrolli teostamine õigus ja vajadus tuleneb seadusandlikest aktidest, oli vanglaametniku korraldus seaduslik ning kaebajale täitmiseks kohustuslik. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et ta korraldusele ei allunud. Vastustaja ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kui vangistuse täideviimist reguleerivates õigusaktides või vangla kodukorras pole kinnipeetavale antavat korraldust kirjas, ei ole kinnipeetaval kohustust saadud korraldust täita. Kohtu seisukoht Menetluse lõpetamine
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kaebaja on praeguseks vanglast vabanenud. Kaebajale määratud liitkaristuse, 2 aasta 9 kuu 15 päeva pikkuse vangistuse kandmine algas 05.06.2017 ja lõppes 18.03.2020 (Tartu Maakohtu 07.02.2020.a määrus kohtuasjas 1-17-10821). See tähendab, et Tartu Vangla 12.06.2019.a käskkiri nr 6-2/398, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus, ei avalda talle enam mõju. Kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri täielikult ammendunud. Tühistamiskaebus on muutunud ainetuks ja on menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika järgi tuleb sellisel juhul lähtuda analoogiast HKMS § 152 lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 2 (Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr. 3-3-1-44-14, p 12; 04.12.2017 otsus nr. 3-15-873, p 34). Kaebuse menetlus tuleb lõpetada.
9.HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
Kohus ei tee kaebajale ettepanekut minna üle vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kui kaebaja ei ole enam kinnipeetav, siis ei saa tal olla Tartu Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamiseks preventiivset huvi. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kui tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei ole tuvastamiskaebuse esitamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud. HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebuse menetluse jätkamine ei ole mingil moel vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kokkuvõttes lõpetab kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
10.HKMS § 43 lg 1 p 2 alusel ei saa pärast menetluse lõpetamist sama nõuet samal alusel kohtule uuesti esitada. See tähendab, et uuesti ei saa esitada Tartu Vangla 12.06.2019.a käskkirja nr 6-2/398 tühistamise nõuet.
11.Kahju hüvitamise nõude esitamist käesoleva menetluse lõpetamine ei takista. Kui kaebaja leiab, et vangla tekitas vaidlustatud käskkirjaga talle kahju, siis on kaebajal õigus esitada kahju hüvitamise nõue. Hüvitamiskaebuse esitamiseks tuleb kaebajal enne kohtusse pöördumist läbida vangistusseaduse § 11 lg 8 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus, nii nagu kohus selgitas 17.09.2019.a määruse põhjenduste punktis 9. Asjaolu, et kaebaja on vanglast vabanenud, ei vabasta teda kohtueelse menetluse läbimise kohustusest. Riigi õigusabi taotluse lahendamine
12.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kaebaja oli taotluse esitamise ajal Tartu Vangla kinnipeetav. Vanglasisese isikuarve väljavõtte alusel peab kohus tõenäoliseks, et kaebajal puudub raha õigusabi eest tasumiseks. Samas ei ole kaebaja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus.
13.Kohus jätab taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja on läbinud iseseisvalt kohtueelse menetluse vanglas ja esitanud arusaadava kaebuse kohtule. Kohus lõpetab asja menetluse sisulist lahendit tegemata. Järgnevalt on kaebajal võimalik esitada määruskaebus käesolevale määrusele ning kohtu hinnangul on kaebaja võimeline seda iseseisvalt tegema. Kohus selgitab, et halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4 ja 5). Halduskohus selgitab vajadusel ka omal initsiatiivil välja asjaolusid ja kogub tõendeid. Vajadusel kohus suunab ja abistab kaebajat. Õigust kohaldab alati kohus, sh selgitab kohus välja kohaldamisele kuuluvad seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.
14.RÕS § 7 lg 1 sätestab riigi õigusabi andmisest keeldumise alused. Selles sättes toodud aluse esinemisel ei anta isikule riigi õigusabi ka juhul, kui ta on oma majandusliku seisundi poolest riigi õigusabi saama õigustatud isik. Menetluskulud
15.Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kuulub HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tagastamisele, kohus tagastab selle pärast määruse jõustumist. Kaebajal tuleb teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta riigilõivu tagastamist soovib.
16.Kohtu hinnangul ei saa pooltel olla praeguses asjas muid menetluskulusid (eelkõige esindaja kulusid), mille hüvitamist nad saaksid taotleda. Seega puudub vajadus jaotada menetluskulusid. Poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.