R.V. kaebus Tartu Vangla 23. detsembri 2019. a käskkirja nr 61/1573 ja 10. märtsi 2020. a otsuse tühistamiseks ning Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada R.V. kaebus.
2.Jätta R.V. esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale Ringkonnakohtule kättesaamisest.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
võib esitada määruskaebuse Tartu 15 päeva jooksul arvates määruse
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav R.V. esitas 26. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus alustada menetlust seoses vangla ja valvurite poolse provotseerimise, tagakiusamise, ebainimliku ja mõnitava käitumisega ning meditsiinilisest abist ilmajätmisega kuni 24. jaanuar 2020. Kaebaja kirjeldas 24. jaanuari sündmuseid, kus ta palus kella 14 ajal kutsuda endale meditsiiniõe, kuid õde sellest ei teavitatud. Meditsiini järgi tekkis kaebajal vajadus, kuna valvur keeldus kaebajale ravimeid andmast. Seejuures mõnitas ja noris valvur kaebajat. Kella 5 paiku õhtul lõhkus kaebaja ukseklaasi, kuid kaebajat ei viidud rahunema, rääkimata arstiabist. Koos kaebusega esitas kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ja taotluse saada kaitsja.
2.Tartu Halduskohus jättis 28. jaanuari 2020. a määrusega R.V. kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
3.R.V. esitas 2. veebruaril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles esmalt palus kohtul tuvastada valvurite tegevus ja hinnata nende tegevuse õiguspärasust ning sellega seoses nõuda vanglalt tõendeid. Kaebaja märkis, et teiseks palub ta kohtu abi 23. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-1/1573 tühistamiseks. Seejuures selgitas kaebaja, et oktoobris 2019 määrati talle kaks saatjat ning 24. detsembril 2019 jäi ta helistamisest ilma. Kokkuvõtvalt palus kaebaja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 1 p-de 1, 2, 5 ja 6 menetlemist.
4.Tartu Halduskohus jättis 7. veebruari 2020. a määrusega R.V. kaebuse teist korda käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, ning R.V. riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
5.R.V. esitas 16. veebruaril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse.
6.Tartu Halduskohus jättis 19. veebruari 2020. a määrusega R.V. kaebuse kolmandat korda käiguta. Kaebajal tuli täpsustada õigusvastasuse tuvastamise nõuetega seonduvat.
7.R.V. esitas 24. veebruaril 2020 avalduse, milles märkis, et tõi helistamisest ilmajätmise pigem näitena valvurite kiusamisest. 24. jaanuari 2020. a asjaolude tuvastamisega jääksid kahjud vangla kanda. Lisaks on olukorrad käskkirja pikendamisel, mis pole samuti õige. Kaebaja on siiani lukustatud kambris ja käeraudadega.
8.R.V. esitas 12. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule avalduse, milles palus muuhulgas esmase õiguskaitse korras peatada käskkiri nr 6-1/1573. Kaebaja eesmärk on saada avatud osakonda.
KOHTU SEISUKOHT
9.HKMS § 2 lg-st 4 lähtuvalt tõlgendab kohus menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebusest ja puuduste kõrvaldamise avaldustest nähtuvalt mõistab kohus, et R.V. peamine eesmärk on see, et tema suhtes ei kehtiks Tartu Vangla
23.detsembri 2019. a käskkiri nr 6-1/1573 ning et tema suhtes ei kohaldataks täiendavaid julgeolekuabinõusid. Selle eesmärgi saavutamiseks on tõhusaks vahendiks tühistamiskaebuse esitamine. Samuti on kohtuasja materjalidest nähtuvalt kaebaja eesmärk tuvastada 24. jaanuaril 2020 ravimite andmisest keeldumise ning meditsiinitöötaja mittekutsumise õigusvastasus, et tekkinud kahjud jääksid vangla kanda. Seega on kohtu hinnangul R.V. esitanud kaebuse Tartu Vangla 23. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-1/1573, millega otsustati kaebaja suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, ja Tartu Vangla 10. märtsi 2020. a otsuse, millega viimati otsustati jätkata kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, tühistamiseks ja Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, seonduvalt 24. jaanuaril 2020 ravimite andmisest keeldumise ning meditsiinitöötaja mittekutsumisega. Lisaks on kaebaja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Tartu Vangla 23. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-1/1573 kehtivuse peatamiseks.
10.Esmalt annab kohus hinnangu tühistamiskaebuse menetlusse võtmise võimalikkusele (I) ning seejärel võtab seisukoha esitatud tuvastamiskaebuse (II) ja esialgse õiguskaitse taotluse osas (III). I
11.Tulenevalt HKMS § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
12.Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 5 kohaselt on kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
13.Tartu Vangla poolt kohtule esitatud 5. veebruari 2020. a vastusest nähtuvalt esitas R.V. käskkirja nr 6-1/1573 vaidlustamiseks vanglale vaide nr 1-11/470-1, mille ta võttis 9. jaanuaril 2020 tagasi. Tartu Vangla vastuse kohaselt kaebaja teisi pöördumisi seonduvalt vaidlusaluse käskkirjaga esitanud ei ole. Tartu Vangla 11. märtsi 2020. a vastusest kohtunõudele selgub, et R.V. ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise või nende lõpetamata jätmisega ühtegi vaiet ega muud taotlust esitanud.
14.Kuivõrd vangla ei ole saanud Tartu Vangla 23. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-1/1573 ega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsuse osas kaebaja vaiet tagastada, osaliselt rahuldada, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätta, ei saa VangS § 11 lg-st 5 tulenevat kohustuslikku kohtueelset korda läbituks lugeda. Seega on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus tühistamiskaebuse esitamisel.
15.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus R.V. tühistamiskaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
16.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja taotles esitatud kaebuses, et kohus tuvastaks
24.jaanuaril 2020 ravimite andmisest keeldumise ning meditsiinitöötaja mittekutsumise õigusvastasuse.
17.Tuvastamiskaebuse aluseks on kaebaja õiguste rikkumine haldusakti või toiminguga ning pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste kaitse vajadus (HKMS § 37 lg 2 p 6 ja HKMS § 44 lg 1). Kuna tuvastamisnõue on väheefektiivne õiguskaitsevahend, siis näeb HKMS selle esitamisele ette täiendavad piirangud. Nimelt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks, (HKMS § 38 lg 4) ja tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Seejuures ei anna HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus.
18.Kaebaja 24. veebruari 2020. a puuduste kõrvaldamise avaldusest võib mõista, et kaebaja soovib õigusvastasuse tuvastamist kahju hüvitamise eesmärgil. Samas ei saa HKMS § 45 lg-st 2 tulenevalt tuvastamiskaebuse esitamise kaebeõigust tuletada seoses hilisema hüvitamiskaebuse esitamise sooviga.
19.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks ning R.V. kaebus tuvastamisnõudes kuulub tagastamisele kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus juhib sarnaselt eeltoodule tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
20.Kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, puudub kohtul vajadus võtta seisukoht riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse osas. III
21.HKMS § 249 lg 1 esimese lause järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada ka vaidemenetlus ajal. HKMS § 249 lg 5 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks võib taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.
22.Kaebaja on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Tartu Vangla 23. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-1/1573 kehtivuse peatamiseks. Tartu Vangla poolt käesolevas asjas esitatud vastustest ei nähtu, et kaebaja oleks vanglale esitanud käskkirjaga nr 6-1/1573 seonduvaid vaideid. Kuna antud juhul pole sisuliselt menetletavat vaiet vaidemenetluses ning kohtute infosüsteemist nähtuvalt pole ka antud hetkel taotluses toodud asjaoludega seonduvat kaebust kohtumenetluses, siis puudub esialgse õiguskaitse taotluse esitamise hetkel pooleliolev menetlus HKMS § 249 lg te 1 ja 2 mõistes. Seega on R.V. esitanud esialgse õiguskaitse taotluse kohtule ennatlikult.
23.Eeltoodud põhjustel ei ole täidetud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise lubatavuse eeldused. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kõrvaldatava puudusega, vaid lubatavuse eeldusega, mille täitmata jätmise korral puudub kaebajal kaebeõigus esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks. Seetõttu puudub vajadus taotluse käiguta jätmiseks ning kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.