XX kaebus Siseministeeriumi 22.02.2019 otsuse nr 124/88 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja Andrei Vesterinen Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Liina Olesk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.10.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
04.02.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-556 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.04.2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-556 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 31.12.2018 otsusega nr 1045404228 kohaldati XX-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 3 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, s.o kuni 31.12.2021. Otsuse tegemise tingisid 30.12.2018 toimunud sündmused, kus XX osales kakluses; eiras sündmuskohale kutsutud politseipatrulli korraldusi ja kasutas nende suhtes ebatsensuurseid väljendeid; politseijaoskonnas käitus agressiivselt, keeldudes isikuandmete avaldamisest ja narkootilise joobe kontrollimisest. Hilisema menetluse käigus tuvastati, et XX oli eelnevalt tarvitanud narkootilist ainet, tema suhtes viidi läbi väärteomenetlus ja talle määrati rahatrahv 640 eurot. PPA tunnistas 30.12.2018 XX viisa kehtetuks ja koostas 31.12.2018 sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. XX esitas 30.01.2019 Siseministeeriumile taotluse, milles taotles sissesõidukeelu tühistamist või selle kehtivusaja lühendamist. Taotluse esitaja kahetseb, et sattus sellisesse olukorda. Ta on juhatuse liige ettevõttes Y OÜ, kus töötab neli töötajat. Teda pole varem õigusrikkumiste eest karistatud Euroopa Liidu liikmesriikides ega Venemaa Föderatsioonis. Siseministeerium jättis 22.02.2019 otsusega nr 1-24/88 sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata. VSS § 32 lg 1 kohaselt tunnistab Siseministeerium sissesõidukeelu kehtetuks või lühendab selle kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Keelu tähtaja lühendamine kujutab endast ka keelu osalist kehtetuks tunnistamist, mistõttu hõlmab kehtetuks tunnistamise taotlus ka tähtaja lühendamise taotlust. Sissesõidukeelu muutmise otsuse sisulisel läbivaatamisel peab kontrollima nii seda, kas varasema otsus oli õiguspärane, kui ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis õigustavad keelu tühistamise või lühendamist (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsus nr 3-05-312). Käesoleval juhul ei ole XX sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud muutunud ega ära langenud ning tema puhul on jätkuvalt alust arvata, et ta kujutab ohtu avalikule korrale. Seega on tema sissesõidu takistamine Schengeni alale põhjendatud. XX-le sissesõidukeelu kohaldamine tulenes asjaolust, et tema käitumine avalikus kohas ning toimepandud väärtegu ohustab avalikku korda, mis on kaitsmist väärivaks oluliseks avalikuks huviks. Sissesõidukeeld on ennetav meede, et ära hoida võimalikku ohtu kaitstavatele hüvedele nagu avalik kord ja riigi julgeolek. Hinnates XX käitumist individuaalselt ja arvestades temast lähtuvaid riske, on sissesõidukeelu kohaldamise näol tegemist kohase õiguskaitsevahendiga. Eestis asuva ettevõtte töös saab ta aktiivselt osaleda interneti teel. Eresidendist ettevõtja saab teha internetipangas tehinguid, esitada elektrooniliselt maksudeklaratsioone ning digitaalselt allkirjastada dokumente ja lepinguid.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Siseministeeriumi 22.02.2019 otsuse nr 1-24/88 tühistamist. Kaebaja kahetseb juhtunut väga. Esines inimlik eksitus, sest kaebaja arvas vääralt, et tema poolt valitud baar on koht, kus saab hästi ja turvaliselt veeta vaba aega. Paraku sattus ta aga füüsilise vägivalla ohvriks. 2(6)
3-19-556 Y OÜ-s on neli töötajat, äriühing on käibemaksukohustuslane ning maksis 2018. a kolmandas kvartalis Eesti riigile makse 12 600 eurot. Kaebaja töötasu on äriühingus 2000 eurot ning tal on Tallinnas olemas elukoht. Kaebajat ei ole varem karistatud. Ta ei kuulu kuritegelikku ühendusse ega ole töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Samuti pole kaebaja saanud eriväljaõpet dessantoperatsiooniks, diversiooniks või sabotaažiks. Ta ei õhuta rassilist, usulist või poliitilist vihkamist. Kaebaja soovib kiiremas korras saada võimalust minna Euroopa Liidu riikidesse, sest talle meeldib seal väga käia. Talle meeldib ka Eestis ja ta kavatseb siin ettevõtlusega jätkata.
3.Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 22.02.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde. Y OÜ-l on ka teine juhatuse liige QQ, kes saab vajadusel Eestis kohapeal ettevõttega seotud kohtumistel osaleda. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks on ettevõtluse olemasolu Eestis selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tingib sissesõidukeelu muutmise.
4.Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vastustaja 22.02.2019 otsusega, selle põhjendusi kordamata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja näitas oma käitumisega, et ta ei austa riigis kehtivat õiguskorda. Kaebaja on oma käitumise ja suhtumisega ohuks avalikule korrale. Kaebaja suhtes ei kohaldatud sissesõidukeeldu maksimummääras (5 aastat), vaid 3 aastaks. Tegemist on kohase ja kaalutletud õiguskaitsevahendiga, mille valikul arvestati muu hulgas kaebaja ettevõtlusega seotud asjaolusid. Algatamata jäeti e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise menetlus.
5.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 25.10.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei lahendanud kaebaja 23.08.2019 taotlust. Kaebaja soovis anda oma ütlused ehk olla vande all üle kuulatud. Vastustaja esitas kohtule uued täiendavad tõendid, mis on vastuolus HKMS §-ga 158. Nende ümberlükkamiseks sooviski kaebaja enda ärakuulamist. Arusaamatuks jääb, kas halduskohus võttis asja juurde kaebaja poolt 01.07.2019 esitatud tõendid. Kohtuotsuses ei ole nendele tuginetud. Kaebaja on elu jooksul palju reisinud ja ta on alati olnud õiguskuulekas. Talle tehtud ettekirjutus mõjutab negatiivselt tema tulevikku. Ta ei pruugi enam saada Euroopa Liidu viisat. Kui sissesõidukeeldu ei tühistata, läheb kaebaja äriühing arvatavasti likvideerimisele, kuigi maksuhaldur on kinnitanud, et tegemist on tegutseva äriühinguga ja maksuriskid puuduvad. Kaebajat on kutsutud läbirääkimisteks Tallinnasse. Kui ta kohale ei tule, muutbd ta äripartnerite jaoks ebausaldusväärseks. Kahju, mis äritegevuse lõpetamise tõttu riigile tekib, on suurem kui kasu, mis riik saab kaebaja sissesõidukeeldu mitte muutes. Halduskohtu istungil viitas kaebaja esindaja VSS § 31 lg 3 p-le 4 kui normile, kust tulenevad asjaolud, mis tingivad sissesõidukeelu ümbervaatamise. Halduskohus seda otsuses ei analüüsinud. 3(6)
3-19-556 Halduskohtu otsus oli üllatuslik, sest see tugines uutele asjaoludele, mida PPA 30.12.2018 viisa kehtetuks tunnistamise otsuses ei käsitletud. Nimetatud otsus on üldsõnaline ja seal puudub põhjendus selle kohta, mida kaebaja rikkus. Ka PPA 31.12.2018 ettekirjutus oli üldsõnaline ja põhjendusteta. Seega ei ole PPA haldusaktid kohtulikult kontrollitavad. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele. Vastustaja esitas kohtule tõendid, mis ei nähtu PPA haldusaktidest. Vaidlustatud otsuses ei ole viiteid kohtus esitatud tõenditele ja asjaoludele. Nende tõendite ja asjaoludega arvestades rikkus kohus HKMS § 158 lg-t 3.
6.Siseministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus ei rikkunud HKMS §-i 64. Kohus kuulab menetlusosalise vande all üle üksnes juhul, kui tõendite esitamiseks kohustatud menetlusosaline põhistab, et muul viisil on tõendite esitamine või kogumine oluliselt raskendatud. Antud juhul pole kaebaja sellist selgitust esitanud. Kaebajal oli võimalik oma selgitused esitada kirjalikult, tema esindaja sai asjaolusid selgitada 03.07.2019 kohtuistungil. Halduskohtu istungil ei olnud kaebaja esindaja selle vastu, et asja materjalide juurde lisatakse väärteomenetluse materjalid. Seetõttu esitaski vastustaja 08.08.2019 täiendavad dokumendid. Kõik nendes kajastatud asjaolud olid kaebajale teada. Patrullpolitseinike ettekanded esitati kohtule põhjusel, et kaebaja taotles politseinike tunnistajana ülekuulamist, vaatamata sellele, et talle selgitati, et halduskohtul puudub pädevus hinnata väärteootsuse õiguspärasust. Kaebaja poolt viidatud VSS § 31 lg 3 p 4 ei asjakohane. See sätestab asjaolud, mida tuleb arvestada sissesõidukeelu kohaldamisel VSS 5. ptk-s sätestatud juhtudel. Kuna kaebajale kohaldati sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuses, ei pidanud VSS § 31 lg 3 p-st 4 lähtuma. Pealegi ei ole konkreetsel juhul kohtuvaidluse esemeks lahkumisettekirjutus ega sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja vaidlustab sissesõidukeelu muutmata jätmist ning lähtuda tuleb VSS § 32 lg-st 1. Vastustaja on nii vaidlustatud otsuses kui kohtumenetluses piisavalt põhjendanud, miks ei esine VSS § 32 lg-s 1 sätestatud asjaolusid sissesõidukeelu muutmiseks. Otsuse tegemisel on arvestatud kaebaja äriühinguga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on õigesti leidnud, et Siseministeeriumi 22.02.2019 otsus on õiguspärane. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja heidab halduskohtule ette tema 23.08.2019 taotluse rahuldamata jätmist. Nimetatud taotluses palus kaebaja esmalt kohtul mitte arvestada vastustaja poolt esitatud asjaolusid, põhjendusi ja tõendeid (HKMS § 158 lg 3 rikkumine), aga kui kohus siiski võtab arvesse tõendid ja põhjendused, mis ei nähtu 30.12.2018 ja 31.12.2018 haldusaktidest, palus kaebaja teha asjas kohtuistungi ning kuulata kaebaja vande alla üle, et kaebaja saaks anda selgitusi 30.12.2018 intsidendi kohta. Halduskohus küsis küll eeltoodud taotluse kohta vastustaja seisukohta, kuid taotlust pärast seda ei lahendanud, vaid tegi 10.09.2019 määruses teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kohus ei lahendanud taotlust ka kohtuotsuses, kuid ringkonnakohus leiab, et kohtumenetluse normi rikkumine pole viinud asjas vale kohtulahendi tegemiseni. 4(6)
3-19-556 Halduskohtus toimus 03.07.2019 kohtuistung ja sellest võttis osa ka kaebaja esindaja. Esindaja ei vaielnud kohtuistungil vastu sellele, et kohus otsustas asja materjalide juurde võtta väärteomaterjalidest protokolli, narkojoobe tuvastamise akti, väärteootsuse ja ettekanded. Esindaja loobus politseiametnike tunnistajatena ülekuulamise taotlusest. Samuti oli esindaja nõus, et suuliselt menetluselt minnakse üle kirjalikule menetlusele. Vastustaja esitaski 08.08.2019 dokumendid, mida kohus oli 03.07.2019 istungil nõudnud ja millele kaebaja esindaja vastu ei vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et 30.12.2018 ja 31.12.2018 antud haldusaktide aluseks olevate dokumentide asja juurde võtmine ei kujutanud endast HKMS § 158 lg 3 rikkumist. Kohus peab asjas välja selgitama kõik tähtsust omavad asjaolud (HKMS § 158 lg 2). Kohtumenetluse esemeks oli Siseministeeriumi 22.02.2019 otsus ning selle õiguspärasuse kontrollimiseks oli muu hulgas vaja hinnata sissesõidukeelu tinginud sündmusi. Halduskohtu otsus ei saanud selles osas olla kaebajale üllatuslik. Asjaolu, et haldusaktid võisid olla põhjendamispuudustega, ei tähenda, et kohus ei või asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid välja selgitada. Halduskohus ei pidanud kaebajat vande alla üle kuulama. Vastava taotluse jättis 04.02.2020 kohtuistungil rahuldamata ka ringkonnakohus, selgitades, et HKMS § 64 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.
9.Kaebaja heidab halduskohtule veel ette, et kohtuotsusest ei nähtu, kas kohus on kaebaja 01.07.2019 esitatud tõendid asja juurde võtnud. Nimetatud kuupäeval esitas kaebaja endapoolsed selgitused, miks on sissesõidukeelu tühistamine või lühendamine oluline talle ning Y OÜ tegevusele. Nimetatud dokumentide näol ei ole tegemist tõenditega, vaid neid võib vaadelda osana kaebusest. Lisaks oli esitatud äriühingu äripartneri kiri selle kohta, et koostöö tegemiseks oleks oluline kaebajaga Tallinnas kohtuda. Halduskohus oleks pidanud otsustama viimatinimetatud dokumendi tõendina asja juurde võtmise, kuid kohtu eksimus pole kaasa toonud vale kohtulahendi tegemist. Kohus on otsuses muu hulgas hinnanud ka äriühingu tegevusega seonduvat.
10.Kaebaja leiab, et halduskohus jättis analüüsimata viite VSS § 31 lg 3 p-le 4. Nimetatud norm toob välja loetelu asjaoludest, mida tuleb sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvestada. Vastustaja märgib õigesti, et VSS § 31 ei ole asjakohaseks normiks, sest see asub VSS 5. ptks. VSS § 27 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodu ei tähenda, et VSS § 74 alusel sissesõidukeelu kohaldamisel õiguse üldpõhimõtted, sh proportsionaalsuse põhimõte ei kehti. Samas on vastustaja 22.02.2019 otsuses hinnanud nii kaebaja käitumist kui ka seost Eestiga ning leidnud, et sissesõidukeelu rakendamine on jätkuvalt põhjendatud. Vastustaja on seega nõutava kaalumise läbi viinud.
11.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seadusandja on siin juba teatud huvide kaalumise läbi viinud, leides, et kui välismaalane on käitunud viisil, mis tingib lahkumisettekirjutuse tegemise, on üldjuhul põhjendatud 3-aastane sissesõidukeeld (VSS 5. ptk lubab seevastu sissesõidukeelu määrata alaliselt või kuni 10 aastaks). VSS § 74 lg 5(6)
3-19-556 3 võimaldab sissesõidukeeldu kohaldada ka lühemaks ajaks kui 3 aastat, kui see tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. PPA ei ole 31.12.2018 otsust tehes erandlikke asjaolud tuvastanud ning kuigi PPA otsus ei ole käesolevas asjas vaidluse esemeks, märgib ringkonnakohus, et viisa kehtetuks tunnistamise asjaolusid arvestades pole alust pidada PPA hinnangut ebaproportsionaalseks.
12.Vastustaja on otsuse teinud VSS § 32 lg 1 alusel, mis näeb ette, et välismaalase põhjendatud taotluse alusel võib Siseministeerium tunnistada sissesõidukeelu kehtetuks või lühendada selle kehtivusaega, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis õigustaksid VSS § 32 lg 1 kohaldamist. Arvestades kaebaja 30.12.2018 käitumist, ei saa väita, et temast lähtuv võimalik oht on muutunud või ära langenud. Vastustaja hindas 22.02.2019 otsuses kaebaja käitumist ja arvestas temast lähtuvaid riske. Vastustaja on õigesti esile toonud, et sissesõidukeeld on ennetav meede. Kaebajale ei ole ette heidetud mitte kaklust baaris, vaid eelkõige taunitavat käitumist võimuesindajatega. Ta oli agressiivne, sõimas ja solvas politseinikke ja Eesti riiki, tema ohjeldamiseks oli tarvis rakendada lisajõudu. Lisaks vormistati talle väärteomenetluse raames otsus narkootilise või psühhotroopse aine kasutamise eest. Asjaolu, et kaebaja on varasemas elus väidetavalt käitunud alati õiguskuulekalt, ei muuda 30.12.2018 sündmusi olematuks ega tähenda, et kaebajale antud ohuhinnang on väär. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis õigustaksid sissesõidukeelu lühendamist või kehtetuks tunnistamist. Ringkonnakohus möönab, et Y OÜ juhtimine võib olla raskendatud, kuid mitte võimatu. Äriühingul on Eestis töötajad, suhelda saab interneti vahendusel ning kaebaja on jätkuvalt e-resident. Kaebaja ei saa eeldada, et sissesõidukeelu kohaldamine ei tohi tema elukorraldust mingil viisil mõjutada. Kaebaja kahetsus juhtumi pärast või soov reisida ei ole VSS § 32 lg 1 kohaldamise aluseks. Kui äriühingu tegevus välja jätta, ei oma kaebaja Eestiga isiklikke sotsiaalseid sidemeid.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.