Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 10. märts 2020, Tartu 3-18-717
Haldusasi
Kalle Räägu kaebus Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2019. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Kalle Rääk Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2019. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud dokumentaalne tõend (vanglaametniku õiend).
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 9. aprill 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Kalle Rääk esitas 1. detsembril 2017 vanglale taotluse, et talle väljastataks laost talle kuuluvad viis paari sokke. Laotöötaja väljastas sokid, kuid need võttis vastu K. Räägu tollane kambrikaaslane.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas K. Rääk kaebuse, milles palus talle hüvitada varaline kahju 75 eurot, st 15 eurot sokipaari eest. Kaebuse kohaselt ei ole ta sokke senini kätte saanud. Vangla on käitunud õigusvastaselt.
3.Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2019. a lihtmenetluses tehtud otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 15 eurot järgmistel põhjendustel.
3.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sokid anti tema kambrikaaslase kätte. Õigusaktid ei reguleeri seda, kelle kätte võib anda asju laost kambrisse andmisel. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda
põhimõttest, et kohustus tuleb täita isikule, kellele see võlgnetakse ehk praegusel juhul kaebajale. Ka Viru Vangla kodukorra punktid 1.12.19 ja 8.2.2 keelavad kinnipeetaval esemeid teistelt kinnipeetavatelt omandada, laenata, ajutiseks kasutamiseks võtta ning esemeid teistele kinnipeetavatele edasi anda ja vahendada. Ka kodukorra lisaks oleval taotluse plangil tuleb kinnipeetaval endal kinnitada, et ta on isiklikud esemed laost kätte saanud. Seega oli kaebaja sokkide andmine teise kinnipeetava kätte õigusvastane.
3.2.Vastustaja väitel ei ole kaebajale kahju tekkinud, kuna kaebaja kambrikaaslane andis sokid kaebajale üle. Vanglaametnik on esitanud seletuse, mille järgi kinnitas kaebaja kambrikaaslane sokkide üleandmist. Vastustaja palus kohtul vajadusel kambrikaaslane tunnistajana üle kuulata. Kohus ei kahelnud, et kaebaja kambrikaaslane kinnitas vanglaametnikule sokkide üleandmist ega pidanud seetõttu tunnistaja ülekuulamist vajalikuks. Kohus leidis aga, et kambrikaaslase kinnituse põhjal ei saa lugeda sokkide üleandmist tõendatuks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 134 lg 2 p 4 järgi on tõendiks ka kaebaja seletus. Seega on sokkide üleandmise kohta olemas kaks teineteisele vasturääkivat tõendit ning puudub ühe eelistamiseks teisele puudub põhjendus. Puuduvad ülekaalukad tõendid selle kohta, et kaebaja sai sokid tegelikult kätte. Seega on kaebajal kahju tekkinud.
3.3.Täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Varalise kahju suurust peab tõendama kaebaja. Kaebaja on esitanud selgituse, et tegemist oli spordisokkidega, mis saadeti talle 2,5-4 aastat tagasi. Hüvitada tuleb seega summa, mis on mõistlikult vajalik viie paari kasutuskõlblike spordisokkide soetamiseks. Kohtu hinnangul oli õiglane arvestada ühe sokipaari väärtuseks 3 eurot ja hüvitise suuruseks seega 15 eurot.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Halduskohtu järelduse kujunemine pole loogiliselt jälgitav. Kui ühelt poolt leidis kohus, et ühe tõendi teisele eelistamiseks puudus põhjendus, siis teisalt asus kohus ise eelistama just kaebaja seletust. Heites ette seda, et sokkide kättesaamise kohta ülekaalukad tõendid puuduvad, jättis halduskohus kõrvale selle, et kahju tekkimise (sokkide üleandmata jätmise) kohta puuduvad samuti ülekaalukad tõendid. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistas kaebaja tõendit vastustaja omale.
4.2.Vastustaja on seisukohal, et kambrikaaslasel puudus mõistlik põhjus, miks ta oleks pidanud andma ebaõiget infot sokkide edasiandmise kohta, samuti ei ole usutav, et ta oleks saanud kambrisse saadud viit paari kaebaja sokke pöörata enda kasuks – kindlasti oleks see pälvinud kaebaja tähelepanu ning kaebaja oleks sellest vanglat ka teavitanud. Sellist infot vanglale laekunud ei ole. Kaebaja menetluse kestel tehtud avaldustest võib aru saada, et ta oleks oma erilised sokid ära tundnud.
4.3.Vastustaja on esitanud tõendi selle kohta, et kambrisse antud sokid pidid jõudma kaebajani. Halduskohus ei seadnud tõendi kvaliteeti kahtluse alla. Seega ei ole kaebaja tõendanud kahju tekkimist selliselt, et kahju tekkimine oleks tuvastatud.
5.K. Räägu vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Esimesel küsitlusel avaldas kaebaja endine kambrikaaslane kontaktisikule, et ta kinnitas küll oma allkirjaga, et on sokid vastu võtnud, kuid need viidi valveruumi. Hiljem, kui kontrolliti kaamerasalvestust, millelt oli näha, et sokid andi kambrisse, väitis kambrikaaslane, et andis need kaebajale.
5.2.On arusaamatu, miks seab vangla kahtluse alla kaebaja seletuse, et ta ei ole sokki kätte saanud, kuid loeb usaldusväärseks tema endise kambrikaaslase ütlused, kes algul räägib üht versiooni, kuid hiljem teist versiooni.
5.3.Ei vasta tõele, nagu ei oleks vanglale laekunud infot selle kohta, et kaebaja ei ole sokke kätte saanud. Kaebaja esitas pärast taotluse esitamisest ühe kuu möödumist 8. jaanuaril 2018 teabenõude.
5.4.Pärast sokkide väljastamist 20. detsembril 2017 kaebaja kambrikaaslasele paigutati kambrikaaslane pärast valvuri ründamist 27. detsembril 2017 üksikkambrisse. Ning kuna kaebaja sai alles 2018. a jaanuaris teada, et tema sokid on väljastatud kambrikaaslasele, ei olnud tal võimalik oma sokke ära tunda.
5.5.Kui sokkide väljastamine kambrikaaslasele ilmsiks tuli, tegi kaebaja ettepaneku läbi otsida kaebaja ja tema kambrikaaslase isiklikud asjad, kuid sellest keelduti. Kaebaja kambrikaaslasega vesteldi aga alles 5. aprillil 2018 ehk siis peaaegu kolm kuud hiljem pärast sokkide kadumise avalikuks tulekut.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Apellatsioonimenetluses ei vaidlusta vangla seda, et käitus õigusvastaselt, kui andis kaebaja sokid üle tema kambrikaaslasele, mitte kaebajale endale. Vaidlus on apellatsiooniastmes sisuliselt ainult selle üle, kas kaebaja sai kambrikaaslaselt sokid kätte.
8.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohtu arutluskäik ei ole arusaadav ning on vastuoluline. Nentides, et lihtmenetluses on HKMS § 134 lg-st 4 tulenevalt tõendiks ka kaebaja seletus, märkis halduskohus, et „Seega on sokkide üleandmise kohta olemas kaks teineteisele vastu rääkivat tõendit ning ühe eelistamiseks teisele puudub põhjendus. Puuduvad ülekaalukad tõendid selle kohta, et kaebaja sai sokid tegelikult kätte. Seega on kaebajal kahju tekkinud“ (halduskohtu otsuse p 6). Sellest põhjendusest ei ole arusaadav, miks luges halduskohus olukorras, kus tõenditena käsitles ta vaid kahe isiku vastukäivaid ütlusi, tõendatuks ikkagi kaebaja väite. Täiendavaid kaalutlusi halduskohus selle kohta ei esitanud.
9.Sellest hoolimata jagab ringkonnakohus halduskohtu lõppseisukohta, et kaebajale kahju tekitamise saab lugeda tõendatuks. Vastustaja on apellatsioonkaebuses väljendanud arvamust, et kambrikaaslasel puudus mõistlik põhjus, miks ta oleks pidanud andma ebaõiget infot sokkide edasiandmise kohta ja et samuti pole usutav, et ta oleks saanud sokkide saamist pöörata kaebaja kasuks, kuna kaebaja oleks seda kindlasti märganud ning sellest vanglat teavitanud. Ringkonnakohtu arvates on aga veelgi keerulisem näha mõistlikku põhjust, miks oleks pidanud kaebaja juhul, kui ta tegelikult sokid kätte sai, asuma väitma, et ta ei ole sokke kätte saanud. Isegi kui eeldada, et kaebaja soovis sokkide saamist varjata ja alusetult hüvitist saada, siis tähendaks see, et kaebaja pidi võtma väga suure riski, et sokid leitakse nt läbiotsimisel siiski tema valdusest ja selgub, et ta esitas valeväiteid. Ka ei kaaluks sellisest käitumisest tekkiv võimalik kasu märkimisväärselt üles kaasnevat kahju – plaani õnnestumisel saanuks isik küll hüvitise sokkide eest, kuid samal ajal pidanuks ta varjama enda sokkide olemasolu ja järelikult ei oleks saanud neid kasutada. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kui kaebajale sai selgeks, et sokid on väljastatud tema kambrikaaslasele, mitte talle, on ta esitanud prokuratuuri kuriteoteate ja vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise riigiprokuratuuris (tl 2p) ning lisaks tegi vanglaametnikule ettepaneku läbi otsida kaebaja kamber ja tema isiklikud asjad, tõendamaks, et ta ei ole sokke kätte
saanud (tl 21). Ei ole usutav, et kui kaebaja oleks tegelikult tõesti sokid saanud, ent seda varjanud, oleks ta niiviisi käitunud. Küll on aga niisugune käitumine usutav inimese puhul, kes püüab tõendada, et ta ei ole soovitud asju tõepoolest saanud.
10.Seoses vangla väitega, et kaebaja kambrikaaslane ei oleks saanud pöörata kaebaja sokkide saamist enda kasuks, kuna kaebaja oleks seda märganud, on kaebaja põhjendatult välja toonud selle, et varsti pärast sokkide saamist ründas kaebaja kambrikaaslane valvurit, mille tõttu paigutati ta üksikkambrisse. See tähendab, et pärast sokkide saamist jäi kaebaja ja tema kambrikaaslase aeg ühises kambris piisavalt lühikeseks selleks, et kambrikaaslasel oleks õnnestunud sokke kaebaja eest varjata.
11.Veel märgib ringkonnakohus, et HKMS § 59 lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebaja väide on, et ta pole sokke kätte saanud ning sellist asjaolu on tal väga keeruline tõendada muuga kui ainult oma ütlustega. Vangla ei ole omalt poolt teinud erilisi jõupingutusi selle väite ümberlükkamiseks. Ka kohtumenetluses piirdub vangla enda seisukoha tõendamiseks üksnes viitega ametniku poolt väljastatud õiendile, mille järgi vestles ta kaebaja endise kambrikaaslasega, kes kinnitas talle suuliselt, et ta andis sokid edasi kaebaja kätte (tl 19). Ei nähtu, et vangla oleks üritanud hankida muid tõendeid, sh üritanud välja selgitada seda, mis vaidlusalustest sokkidest lõpuks saada võis. Nt ei nähtu, et sokkide kadumisega seoses oleks läbi otsitud kaebaja või tema endise kambrikaaslase kambrit.
12.Eeltoodust ilmneb, et ehkki ainsateks tõenditeks on kaebaja ja tema kambrikaaslase ütlused, ei ole kaebaja käitumist arvestades eluliselt usutav see, et kaebaja oleks sokkide kadumise lavastanud. See võimaldab lugeda kokkuvõttes kaalukamaks kaebaja positsiooni. Lisaks ei nähtu, et vangla oleks üritanud oma väite tõendamiseks – et kaebaja sai sokid kätte – hankida täiendavaid tõendeid. Lõppkokkuvõttes nõustub ringkonnakohus seetõttu halduskohtu seisukohaga, et tõendatud on, et kaebaja ei saanud sokke kätte ja sellega tekitati talle kahju.
13.Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid otsuse põhjendusi täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega.
14.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõend (vanglaametniku õiend) tuleb kaebajale tagastada, kuna see tõend on asja materjalides juba olemas (tl 19).
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.