Roby Koik X kaebus Tartu Vangla 05.04.2019. a käskkirja nr 6-2/178 ja 05.06.2019. a vaideotsuse nr 1-11/127-2 tühistamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Kohtuasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Kirjalik menetlus
1.Jätta kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja asja läbivaatamise vormi muutmiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Riigilõiv jätta Eesti Vabariigi kanda. 5.Asendada andmesubjektide nimed avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonikaebuse esitamise viimane päev on 27. detsember 2019. a. Apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Tartu Vangla 05.04.2019. a käskkirjaga nr 6-2/177 (tl 14–15) tunnistati kinnipeetav X süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3. rikkumises ning karistati kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks, seoses 07.03.2019. a vanglateenistuse ametnikuga ebaviisaka käitumisega, mis seisnes ametniku poole ebatsensuursete väljenditega pöördumises.
2.X esitas 02.05.2019 vaide nr 1-11/127-1 (tl 24–25) 05.04.2019. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudes. Tartu Vangla jättis 05.06.2019. a vaideotsusega nr 1-11/127-2 (tl 3–4) X vaide rahuldamata.
3.X esitas Tartu Halduskohtule 03.07.2019. a kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla 05.04.2019. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja 05.06.2019. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja
leiab, et tegemist on alusetu ettekandega ning vangla ei ole ära kuulanud tunnistajaid. Otsus on tehtud ametniku ühepoolsete väidete alusel. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuna puuduvad sissetulekud.
4.X esitas 29.07.2019 kohtule avalduse koos täiendava tõendiga, paludes selgitada haldusasja menetlusseisu.
5.Kohus rahuldas 05.08.2019. a määrusega (tl 9) X menetlusabi taotluse, võttis kaebuse Tartu Vangla 05.04.2019. a käskkirja nr 6-2/177 ja 05.06.2019. a vaideotsuse nr 1-11/127-2 tühistamiseks menetlusse ja andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
6.Tartu Vangla vastas kaebusele kirjalikult 26.08.2019. a ja palus jätta kaebus rahuldamata.
7.14.10.2019. a esitas X kohtule täiendavad selgitused ja taotles ühtlasi kohtuistungi korraldamist ning Y ja Zi tunnistajatena ülekuulamist.
8.25.10.2019. a esitas Tartu Vangla oma vastuse kaebaja taotlusele, milles palus jätta X taotluse istungi korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.
9.Kohus jättis 01.11.2019. a X taotluse rahuldamata ning otsustas lahendada asja kirjalikus menetluses (tl 35). Poolte seisukohad
10.Kaebaja esitas menetluses järgmised seisukohad: 10.1 Kaebaja leiab, et otsus tehti pelgalt ametniku ühepoolsete väidete alusel ja jäeti kõrvale kõik tunnistajad, kuigi nende ära kuulamist kaebaja oli algusest peale nõudnud. Kaebaja hinnangul oleks tunnistajate kaasamisega tulnud koheselt välja, et tegu on alusetu ettekandega. Kaebaja viitab selles osas ka 22.10.2012. a kohtulahendi nr 3-11-745 p-le 33. 10.2 Kaebaja leiab, et vaidemenetleja arvamus, et vanglal on õigus ise valida, kas arvestab tunnistajate ütlusi või mitte, läheb vastuollu õigluse ja objektiivse hinnangu põhimõtetega. Vanglaametnikud eirasid teadlikult tunnistajate ütlusi, teades, et tegu on alusetu ettekande põhjal alustatud distsiplinaarmenetlusega ning et mitte oma viga tunnistada, jättis selle tähelepanuta ka vaidemenetleja. Vangla on seega rikkunud menetlusnorme ja teinud otsuse puhtalt subjektiivsetele hinnangutele tuginedes.
11.Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja esitas järgmised seisukohad: 11.1 Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse käskkiri on õiguspärane ning selle kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb oma 05.06.2019. a vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde ka käesolevas kohtumenetluses. 11.2 Vastustaja on seisukohal, et X süü Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 rikkumises on distsiplinaarmenetluses tõendatud. Vastustaja ei ole rikkunud haldusmenetluse seaduses §-s 6 sisalduvat uurimispõhimõtet. Kaks ametnikku, kes olid ise eluosakonnas, kuulsid, kuidas X karjus ebaviisakaid väljendeid eluosakonnas olevatele ametnikele. Kaebaja ebaviisakat
käitumist tõendavad 05.04.2019 käskkirjas nr 6-2/177 viidatud T. T.i ettekanne nr 6-38/1339 ja distsiplinaarmenetluses esitatud valvur M. S.i selgitused, kelle 04.04.2019. a e-kirja kohaselt kuulis ka tema, kuidas kinnipeetav X karjus läbi ukse ebatsensuurseid väljendeid, millest käisid läbi sõnad „debiilik“ ja „värdjas“. Ebatsensuurseid sõnu oli veelgi, kuid täpsemalt ametnik neid enam meenutada ei suutnud. Seega tõendavad kahe ametniku selgitused kaebaja distsipliinirikkumisi. 11.3 VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muuhulgas kartserisse paigutamist ööpäevaks. Kaebaja esitatud väited ei anna alust käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks. Kohtu seisukoht
12.Vangistusseaduse (VangS) § 67 sätestab kinnipeetava kohustused vangistuse täideviimisel. Kinnipeetav on muuhulgas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ega mitte takistama vanglateenistuse ametnikke kohustuste täitmisel (VangS § 67 p-d 1 ja 2). Õiguskirjanduses väljendatud seisukoha kohaselt ei tähenda vanglaametniku segamine üksnes füüsilist sekkumist; samamoodi on kinnipeetaval keelatud kasutada suhtlemisel vangla töötajaga /.../ rõvedaid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid.1
13.Distsiplinaarmenetluse ajendiks oli teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti T. T. 07.03.2019 ettekanne nr 6-38/1339 (tl 17p), millest nähtub, et kui kaaskinnipeetavat jõuga ümber paigutati, karjusid mõned S-7 elusektsiooni kinnipeetavad ametnike suunas ebaviisakaid väljendeid, mis on osaliselt tsiteeritud käesoleva otsuse p 11.2. T. T. tundis isikuliselt ära X, kelle kambri luugist ta sisse vaatas ja kes pöördus tema poole ebatsensuursete väljenditega (tl 17p). Nimetatud käitumist kinnitas 04.04.2019. a omapoolsetes kirjalikes ütlustes ka valvur M..S., kes samal ajal T. T.ga X kambrist möödus (tl 18).
14.Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib kinnipeetavale süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristust, sealhulgas kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks.
15.Puudub vaidlus ja kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et väljendeid, mida asjas kogutud tõendite kohaselt kasutas kaebaja vanglateenistuse ametniku aadressil, ei saa üldteada olevalt pidada ametnikuga suhtlusel aktsepteeritavaks. Selline käitumine on vastuolus heade käitumise tavadega ehk on teisisõnu ebaviisakas. Kohtu hinnangul saab osasid väljendeid, mille kasutamises kaebajat süüdistatakse, pidada solvavateks ja ka rõvedateks.
16.Poolte vahel on erimeelsus selles, kas kaebaja sooritas talle inkrimineeritud teo. Kaebaja arvates on vastustaja rikkunud menetlusnorme tehes otsuse puhtalt subjektiivsetele hinnangutele tuginedes ja jättes kogumata menetluse käigus tunnistajate Y ja Zi ütlused.
17.Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tuleneb haldusorgani kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 kohaselt teeb haldusorgan asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks
L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak Vangistusseadus, Tallinn, Juura 2014, lk 163
haldusmenetluses lubatud tõendite alusel, milleks on menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Menetluse üldpõhimõtete kohaselt tuleb menetlejal tõendeid hinnata nende kogumis ja vastastikuses seoses oma siseveendumuse kohaselt.
18.Vastustaja on tuginenud T. T. ütlustele, on andnud kaebajale võimaluse esitada lisaselgitusi (tl 19–21) ning samuti küsinud ütlusi M. S.lt. Kaaskinnipeetavate ütlusi vastustaja ei kogunud, sest vastustaja hinnangul need ei oleks antud intsidendi puhul tõendiks selle kohta, et distsiplinaarrikkumist kaebaja toime ei ole pannud. Kaebaja arvates kinnitaksid kaaskinnipeetavate ütlused seda, et tema T. T. suunas roppusi ei karjunud vaid ütles talle, kui T. T. kaaskinnipeetavat Yt jõuga ümber paigutas, et kaebab tema tegevuse üle ja soovitab sama teha Yl. Samas selgitab vastustaja, et tegu, mida kaebajale ette heidetakse, leidis aset hiljem, kui Y oli juba kambrisse paigutatud. Vastustaja hinnangul ei saanud ei Y ega kaebaja nimetatud teine tunnistaja Z läbi mitme kambri ukse selgelt kuulda kaebaja poolt öeldut. Kuulmist raskendas ka asjaolu, et samal ajal ka teised kinnipeetavad hõikusid oma kambrites. (tl 33–34)
19.Kohus märgib vastuseks kaebajale, et tõendite kogumise vajaduse üle otsustamisel on vastustajal kaalutlusõigus. Halduskohus on ka varasemalt leidnud, et tunnistajate ülekuulamise kohustust ei ole, kui esineb suur tõenäosus, et asjaolude tõttu nende tunnistus ei kajastaks tegelikku informatsiooni (vt nt Tartu Halduskohtu lahend asjas nr 3-16-1555, p 11.2, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu 06.06.2017. a otsusega). Antud juhul Yu ja Zi ära kuulamata jätmist ei saa pidada kohtu arvates uurimisprintsiibi rikkumiseks, kuna suure tõenäosusega kinnipeetavad Y ja Z ei saanud tegelikult pealt kuulda 07.03.2019. a aset leidnud intsidenti ning nende poolt antud ütlustel kui tõenditel oleks seetõttu väike kaal.
20.Kaebaja on viidanud 22.10.2012. a lahendi nr 3-11-745 punktile 33. Kuigi Tallinna Ringkonnakohus on sellise lahendi teinud, siis antud lahendis ei ole viidatud punkti. Küll aga on samas asjas tehtud Tallinna Halduskohtu 20.02.2012. a lahend asjas nr 3-11-745. Seega ilmselt soovis kaebaja tugineda 20.02.2012. a tehtud lahendile. Selle lahendi p-s 33 sedastab kohus, et „/.../elementaarne distsiplinaarmenetluse läbiviimise kord näeb ette, et vajalikud tõendid seaduspärase otsuse langetamiseks tuleb koguda distsiplinaarrikkumise läbiviijal selle läbiviimisel ajal. Sealjuures ei saa üldjuhul pidada piisavaks vaid ühe isiku kinnitust distsiplinaarrikkumise aset leidmise kohta, mida mingid muud asjaolud ei tõenda, juhul, kui tema väited vaidlustatakse või nähtuvalt asjaoludest on juhtunu kohta võimalik koguda muid tõendeid. Sellisel juhul tuleb vastustajal koguda ka muid osapoolte väiteid kinnitavaid tõendeid distsiplinaarmenetluse põhjustanud vahejuhtumi asjaolude korda. Asjaolu, et vanglateenistuse ametnikul puudub subjektiivne huvi alusetute ettekannete kirjutamiseks, on oletuslik ja tuleb õigusriigis nn. „sõna sõna vastu“ juhtumite puhul eraldi tõendada tulenevalt vangivalvurite ja kinnipeetavate suhete keerukusest.“
21.Kohus ei nõustu, et see lahend oleks käesolevas asjas relevantne. Antud juhul ei olnud tegu „sõna sõna vastu“ vaidlusega, sest T. T. ettekannet kinnitasid ka M. S.i ütlused. Samuti oli lahendis nr 3-11-745 vastustaja asunud seisukohale, et kaaskinnipeetava antud tunnistus on tingimata kallutatud ja seetõttu on selle mittevõtmine õigustatud. Antud juhul ei ole vastustaja andnud tunnistajate võimalikele ütlustele etteruttavat hinnangut vaid lähtunud tõenäosusest, et tunnistajad ei saanudki kuulda distsiplinaarmenetluse aluseks olevat intsidenti.
22.Viimaks peatub kohus kaebaja väitel, et T. T. on teinud teadlikult vale ettekande. Esiteks on T. T. ettekandes toodud asjaolud leidnud kinnitust ka M. S.i ütlustega. Teiseks on kohtud
asunud korduvalt seisukohale, et sellise väite puhul peaks olema tuvastatav motiiv, miks peaks vanglaametnik andma kinnipeetavat süüstavaid ütlusi (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 316-1555, p 20; Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-10-1742, p 5; Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-14-193, p 14 ja Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-193, p 8). Oma vanglale antud seletuses ütleb kaebaja, et ta esitas T. T. kohta kaebuse võimuliialdamise osas ja T. T. üritab teda muuta valesüüdistusega ebausaldusväärseks. Kohus ei pea seda väidet usutavaks. Vanglaametniku suhtes läbiviidava menetluse raames kontrollitakse eelkõige võimaliku rikkumisega seotud asjaolusid ning seda ei mõjuta kinnipeetava hilisem käitumine (vt ka Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-14-193, p 14). Selleks, miks vanglateenistuja M. S. oleks pidanud valeütlusi oma ütlustega kinnitama, puudub samuti motiiv. Seega ei ole alust kahelda T. T. ja M. S.i tunnistuste tõesuses.
23.Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaks määratud jõudu, kusjuures kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg 2). Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kaebajale inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo toimepanemine on asjas kogutud tõendite kogumiga tõendatud ning puudub vajadus täiendavate tõendite kogumiseks.
24.Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajana Y ülekuulamiseks. Kaebaja 14.10.2019. a menetlusdokumendi (tl 31) kohaselt rakendasid vanglateenistuse ametnikud Y kambrisse toimetamisel viimase suhtes sundi ja füüsilist jõudu, kaebaja sõnastuses lohistati Y nagu koera. On ilmselge, et isik, kes on eeldatavasti oma varasema käitumisega põhjustanud enda sunniviisilise kambrisse viimise, ja kes kaebaja kirjelduse kohaselt selle toiminguga vabatahtlikult ei nõustunud ja punnis sellele vastu, on taolises olukorras oma tähelepanu keskendanud kambrisse viimise toimingu takistamisele. Seega ei saanud Y ka sisuliselt kuulda, mida kaebaja täpselt valvuri aadressil ütles. Kaebaja ei eita, et ta valvuri aadressil midagi ütles, ta väidab, et ta ei ropendanud (14.03.2019. a selgitus (tl 22p), 04.04.2019. a seletuskiri (tl 19p– 20, 22p), vaie (tl 24)). Vastustaja on vastuseks kohtunõudele 25.10.2019. a (tl 33) selgitanud, et ajal, mil toimus vaidlusalune intsident, oli kambrite uksed lukustatud ja lukustatud kambris oli ka kaebaja. Seega ei pea kohus põhjendatuks tunnistajana Y ülekuulamist, sest tõendite kogum ei tõenda, et Y toimetati kaebaja kambri lukustatud uksest mööda sel momendil, mil kaebaja kasutas väljendeid, mis päädisid kaebaja karistamisega. Kaebaja taotleb tunnistajana Z ülekuulamist. Kaebaja 14.10.2019. a menetlusdokumendi kohaselt ei asunud kaebaja tunnistajaga ühes kambris (tl 31–31p). Kaebaja soovib tunnistaja ütlustega tõendada, et ametnik ületas võimupiire Y kambrisse toimetamisel. Selle üle ei ole käesolevas asjas vaidlust, et kaebaja on T. T. süüdistanud võimupiiride ületamises. Kaebaja on 04.04.2019. a seletuskirja 5. lehel (tl 21) loetlenud kõik instantsid, kelle poole ta on võimupiiride ületamise küsimuses pöördunud ja kes talle on vastanud. Võttes arvesse, et kaebaja ja Z ei asunud ühes lukustatud kambris, jätab kohus kaebaja taotluse tema tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata, kuna tegemist pole asjakohase tõendiga. Neil asjaoludel ei muuda kohus ka asja läbivaatamise vormi.
25.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
26.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. HKMS § 118 lg 3 alusel jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv riigi kanda.
27.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb andmesubjektide nimed asendada tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.