Otsuse avalikult teatavaks 11.11.2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-18-2207
Haldusasi
R. A. kaebus Tallinna Vangla 15.10.2018 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 52/18/994 ja 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – R. A. Vastustaja – Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 18.09.2019 ja kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta R. A. kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. detsember 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav R. A. Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkirjaga nr 5-2/18/994 Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 1.12.12. süülise rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja distsipliinirikkumine selles, et kaebuse esitaja kasutas teisele kinnipeetavale isikule väljastatud kõnekaarti (tl 22-24). R. A. ( isikukood XXXXXXXXXXX) vaidlustas nimetatud käskkirja vaidemenetluse korras. Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/286-2 jäeti R. A. vaie rahuldamata (tl 3739p).
2.23.11.2018 esitas R. A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.10.2018 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 5-2/18/994 ja 21.11.2018 vaideotsuse nr 515/18/286-2 tühistamiseks. 27.11.2018 määrusega rahuldas kohus R. A. menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest summas 15 eurot kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.
3.05.12.2018 esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus jättis oma 17.12.2018 määrusega rahuldamata. Asjas toimus kohtuistung 18.09.2019, kus kohus läks üle kirjalikule menetlusele.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 15.10.2018 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 5-2/18/994 ja 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitused ei ole kajastatud muutmata kujul, see näitab vangla kallutatust. Helistamine toimus telefonisti/valvuri loal ja vangla on tõendeid hinnanud kallutatult ning kaebaja kasuks rääkivad tõendid on jäetud arvesse võtmata – näiteks U. S. ütlused selles osas, et kõik toimus telefonisti loal. Vastavat asjaolu üldse ei uuritud ega kontrollitud distsiplinaarmenetluses.
4.2.Kuni 05.10.2018 ei olnud kaebajale Tallinna Vangla kodukorda tutvustatud. Kaebajale tutvustati üksnes Kodukorra muutmise käskkirja ja selles osas on kaebaja andnud kodukorra muutmise käskkirja tutvumise kohta allkirja. Kaebaja on süüdimõistetu alates 04.10.2018. Lisaks on kaebajat viidud vanglast korduvalt välja kauemaks kui 3 päevaks (arestimajja), seega tuli kaebaja arvarvates iga kord, kui kaebaja saabus tagasi Tallinna Vanglasse, talle tutvustada Kodukorda, mida aga ei tehtud. 05.06.2018 allkirjalehelt tuleb üheselt ja selgelt välja, et too päev tutvustati kaebajale Kodukorra muudatust. 28.11.2018 allkirjalehelt tuleb samuti selgelt välja, et talle tutvustati tervet Kodukorda koos kõigi muudatustega. 24.11.2017 allkirjalehe osas toob kaebaja välja, et viidatud allkirjalehelt ei ole võimalik tuvastada, mida kaebajale tutvustati – puuduvad nii käskkirja number kui ka kuupäev, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, mida kaebajale tutvustati. Lehel on lühendid TV ja KK, kuid mida need tähendavad ei ole lahti kirjutatud. Kaebajale tuleb esimesena ette „töövihik koju kaasa“. Isegi kui need tähendavad Tallinna Vangla kodukorda, siis ei ole võimalik tuvastada millise kuupäeva Kodukorda tutvustati ning kas seda tehti tervikuna või ainult mingis osas. Kaebaja väidab veel, et see lahter, kus on TV kk oli alla kirjutamise hetkel üldse tühi ja on täidetud hiljem.
4.3.Kaebaja väidab, et advokaadile helistades valib numbri (mitte kambri helistamise päeval) vahistatutel alati vanglaametnik, et olla kindel, et helistatakse kaitsjale (mitte näiteks mõnele lähedasele), samuti kontrollib ametnik seda, kas helistatakse helistajale väljastatud kaardiga. Sellest tulenevalt olid väga tähtsad telefonisti ütlused, mille võtmist kaebaja distsiplinaarmenetluses taotles.
4.4.Kaebaja ei teadnud täpselt oma kõnekaardi numbrit tol ajal, sest kaebajale ei jää numbrid koheselt pähe. Kaebaja väidab, et ta laadis läbi vangla poe kõnekaardile aega, seda ei teinud keegi väljapoolt vanglalt nagu märgitakse vaideotsuses ja millest järeldatakse, et kaebaja pidi teadma oma kõnekaardi telefoni numbrit. Kaebaja ei saanud ka taotleda kõnekaardi numbri õigsuse kontrolli, kuna pidi lõpetama kiirelt lõuna ja minema tööle lattu. Vastavat blanketti seal ka ei olnud ning valvur läks kohe peale telefoni toomist ära. Kaebaja selgitab, et ta eeldas helistamise ajal, et tegemist on tema kaardiga.
4.5.Kaebaja märgib, et menetluse viis antud juhul tegelikult läbi Marju Kuuse, mitte Juhan Aasorg. Kaebaja on seisukohal, et Marju Kuuse ei ole kaebaja suhtes objektiivne ja lisaks on tõendeid hinnatud kallutatult ja puudulikult. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise osas toob kaebaja veel välja, et Marju Kuuse viis sisuliselt menetluse läbi ning ta ütles kohe, et kaebaja saab karistada. Marju Kuuse suhtumine oli negatiivselt meelestatud. Isiklikku vaenu ei tea, et oleks.
4.6.Kaebaja leiab, et arvestades ka vangla süüd, oleks kõige leebem liik haldusmenetluses olnud vestluse läbi viimine, mis oleks võinud olla käesoleval juhul asjakohane, mitte aga distsiplinaarkäskkirja koostamine. Kaebaja leiab, et siin on rikutud HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõtet.
4.7.Kaebaja soovib rõhutada, et varasemalt on lubatud teiste isikute kõnekaartidega helistada ning kaebaja selle eest karistamine ei ole õiglane. Kaebaja leiab, et asjaolusid arvestades ei olnud kaebaja süü nii suur, et teda karistada distsiplinaarkorras, oleks võinud piirduda ka vestlusega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisneb R. A. distsiplinaarsüütegu selles, et ta 01.10.2018 kell 12.14 ajal kasutas helistamiseks kinnipeetav U. S. kuuluvat kõnekaarti. Kaebaja distsipliinirikkumise kohta koostas teise üksuse valvur Pille Maripuu 01.10.2018 ettekande nr 1-18-3970. Ettekande kohaselt palus valvur Pille Maripuu 01.10.2018 kella 12.14 ajal valvur Peeter Levollil anda kambrisse 315 teisaldatav telefon, et kinnipeetav R. A. saaks helistada advokaadile. Peale helistamist programmist „Prion“ vaadates selgus, et telefonikõne advokaadile toimus R. A. kambrikaaslase U. S. telefonikaardiga. Kaebajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte (saadetud kohtule Tallinna Vangla 12.12.2018 kirjaga nr 1-11/18/27223-3), seega oli kaebaja teadlik Kodukorra p-s 1.12.12 sätestatud keelust kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. Õigusaktides sätestatu täitmata jätmise näol on tegemist süülise käitumisega. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi, menetluse läbiviija on kogunud asjas olulisi tõendeid ja neid kogumis hinnanud, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne. Tallinna Vangla leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud, et R. A. pani 01.10.2018 toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda karistada distsiplinaarkorras. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkiri nr 5-2/18/994 on antud kehtiva
õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
5.2.Tallinna Vangla seisukohad kaebuses toodud väidetele seoses vaidlustatud käskkirjaga
5.2.1.Vastustaja märgib vastuseks kaebaja etteheitele tema seisukohtade muutmisest vaidlustatud käskkirjas, et kõrvutades kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus 10.10.2018 esitatud selgitusi 15.10.2018 käskkirjas viidatud kaebaja 10.10.2018 selgitustega, võib järeldada, et need on olulises osas identsed. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele R. A. poolt 15.10.2018 esitatud vastuväited on käskkirjas kajastatud refereeritud kujul ning neid kaebaja selgitusi on rikkumise toimepanemise ja süü tuvastamise osas kokkuvõtlikult analüüsitud, millele on 21.11.2018 vaideotsuses ka viidatud. Vastustajale ei nähtu, et vangla oleks kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus ja distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud olulised vastuväited ja selgitused jätnud tähelepanuta. Kuivõrd distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerivatest normidest ei tulene kohustust kajastada distsiplinaarmenetluse käigu kohta koostatud kokkuvõtlikus protokollis ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas sõna-sõnalt kõiki menetlusosalise poolt esitatud vastuväiteid ja selgitusi, ei saa asjaolu, et kaebaja 15.10.2018 esitatud vastuväited on käskkirjas kajastatud refereeritud kujul, kaebaja õigusi rikkuda.
5.2.2.Distsiplinaarmenetluse käigus 10.10.2018 antud ütlustes väitis kaebaja, et telefonikõne kaebaja kaitsjale tegi U. S. ning kaebaja üksnes aitas U. S. helistamiseks sisse ja välja logida. Kaebaja väidete kontrollimiseks võttis distsiplinaarmenetluse läbiviija U. S. ütlused, milles viimane tunnistab, et andis R. A. helistamiseks kasutada enda telefonikaarti. Kuivõrd kaebaja poolt U. S. telefonikaardiga helistamine leidis kinnitust ka menetluse käigus kontrollitud videosalvestiselt, millest nähtus üheselt, et 01.10.2018 ajavahemikul 12:14:38 kuni 12:16:49 kasutas telefoni vaid kaebaja, oli distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega kaebaja väited U. S. poolt telefonikõne tegemise kohta kaebaja advokaadile, ümber lükatud. Kuna kaebaja ei toonud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel välja, et ta oleks saanud vanglaametnikult loa U. S. telefonikaardi kasutamiseks ning väitis vaid, et ta aitas U. S. telefoni kasutamiseks sisse ja välja logida, ning see väide on ümber lükatud juba ainuüksi videosalvestiselt nähtuvaga, ei pidanud menetleja vajalikuks U. S. ütluste täpsustamiseks täiendavaid selgitusi võtta. Käesoleva kohtumenetluse kestel on vastustaja võtnud täiendavalt selgitused vanglaametnikelt Pille Maripuult (tl 82) ja Peeter Levollilt (tl 83) võtnud ning mõlemad ametnikud on kinnitanud, et nemad ei ole kaebajal U. S. kõnekaardiga helistada lubanud. Arvestades ka, et Kodukorra sättega on kinnipeetaval keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit ning eelnimetatud konkreetne keeld ei anna vanglaametnikele kaalutlusruumi sättest kõrvale kaldumiseks, ei oleks vanglaametnikud kuidagi sellist luba ka anda saanud. Eeltoodust tulenevalt ei mõjutanud asjaolu, et menetleja U. S. paljasõnalisi ütlusi selle kohta, et kõnekaardinumbri kasutamine toimus vanglaametniku loal, ei arvestanud või selle väite täpsustamiseks täiendvavalt tõendeid ei kogunud, kuidagi distsiplinaarmenetluse tulemust.
5.2.3.Tõele ei vasta R. A. väide, et temale ei ole tutvustatud Kodukorda. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu kohaselt viibib R. A. kinnipidamisasutuses alates 29.06.2017. Tallinna Vanglasse paigutati kaebuse esitaja käesoleva vangistuse ajal esmakordselt 15.11.2017 (lisa 1 tl 19). Kaebuse esitajale on Tallinna Vanglas 15.11.2017 tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte, mida kaebuse esitaja on ka allkirjaga kinnitanud (lisa 2, tl 20). 24.11.2017 tutvustas Tallinna Vangla vanglaametnik Olga Kostjanaja kaebuse esitajale allkirja vastu Kodukorda (lisa 3, tl 21) - seega oli R. A. teadlik Kodukorras sätestatust, sh selle punktis 1.12.12. sätestatud keelust kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. Õigusaktides sätestatu täitmata jätmise näol on
tegemist süülise käitumisega. Asjaolu, et kaebuse esitajat on erinevate menetlustoimingute teostamiste ajaks erinevatel ajavahemikel lühiajaliselt viidud arestimajja, ei tähenda, et peale igakordset lühiajaliselt arestimajas viibimist Tallinna Vanglasse tagasi saabumisel, oleks vangla pidanud R. A. uuesti tutvustama vangistust reguleerivaid õigusakte (VangS § 14 lg 2), kuna arestimajast vanglasse naasmise näol ei ole tegemist vanglasse vastuvõtmisega VangS § 14 mõttes.
5.2.4.Vastustaja on seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes oli alates 13.06.2018 kuni rikkumise toime panemise hetkeni kasutanud oma kõnekaarti enam kui 50-l korral (tl 84 ja selle pöördel), samuti mitmel korral lasknud sinna enda vanglasiseselt arvelt raha kanda, ei mäleta oma kõnekaardi numbrit. Isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja ei suuda mingil põhjusel meelde jätta kõnekaardi numbrit, ei ole usutav, et kaebaja ei mäleta ka konkreetse kõnekaardiga helistamiseks vajalikku 4-kohalist PIN-numbrit. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja väited rikkumise toime panemise kohta eksimuse tõttu, on otsitud ning kantud eesmärgist süüst vabaneda. Vastustaja toob välja, et kaebajal endal lasub kohustus kontrollida, et kõne toimuks temale väljastatud kõnekaardi numbriga. Seega vastutab vaid kaebaja temale mittekuuluva kõnekaardiga helistamisega toime pandud rikkumise eest ning hilisemad väited teadmatuse kohta ei vabasta kaebajat vastutusest. Arvestades, et distsipliinirikkumise toime panemine ei pea olema tahtlik ning distsiplinaarkaristuse saab määrata ka hooletusest toime pandud distsiplinaarsüüteo eest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2010. a otsuses asjas nr 3-3-124-10; p 11), on kaebaja karistamine igati põhjendatud.
5.2.5.Vastustaja hinnangul on kaebaja süü distsipliinirikkumise toime panemises tõendatud distsiplinaarmenetluses käigus kogutud tõenditega ning arvestatud on kõigi kogutud tõenditega. Asjaolust, et Marju Kuuse oli distsiplinaarasja menetlejale praktikant Juhan Aasorule distsiplinaarmenetluse praktika ajaks määratud juhendaja ning sellest tulenevalt täitis juhendaja kohustusi, sh abistas praktikanti menetluse läbiviimisel, ei saa järeldada, et menetlus polnud objektiivne. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Menetleja Juhan Aasorg on HMS § 6 kohaselt selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning kogunud ka selle kohta tõendeid. Asjaolu, et kaebaja hinnang tõendite usaldusväärsusele erineb menetleja omast, ei tähenda, et menetlust oleks läbi viidud ebaobjektiivselt. Menetleja J. Aasorg on hinnanud kogutud tõendeid kogumis ja jõudnud järeldusele, et kaebaja distsipliinirikkumine on kinnitust leidnud ning määranud kaebajale distsiplinaarkaristuse, mida tõendab J. Aasoru allkiri distsiplinaarmenetluse kokkuvõttel ja karistuse määramise käskkirjal. Kaebaja väited vanglaametnik M. Kuuse erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne hinnang. Ühtegi usutavat ja tõsiseltvõetavat põhjust selle kohta, et M. Kuuse oleks kuidagi huvitatud menetluse tulemusest, kaebaja välja toonud ei ole ning seega on see kaebaja paljasõnaline väide.
5.3.Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud õiguspäraselt ning distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud kaebaja poolt Kodukorra p 1.12.12 nõuete rikkumine. Järelikult oli kaebaja karistamine distsiplinaarkorras nimetatud punkti rikkumise eest õiguspärane. Seega puudub käskkirja tühistamiseks alus ning kaebus ei kuulu rahuldamisele.
5.4.Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamise nõue Kaebaja ei ole kaebuses Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamise nõuet põhjendanud ega avaldanud, miks on vaideotsuse tühistamine vajalik. Vastustaja on seisukohal, et vaideotsus, mis iseseisvalt kaebaja õigusi ei piira ega sea talle kohustusi, ei saa olla ka tema õigusi rikkuv. Vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning
Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsus nr 5-15/18/286-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kuivõrd vaideotsuse tegemisel ei ole menetlusnorme rikutud ning otsus vastab haldusaktile ettenähtud vorminõuetele, puudub alus selle tühistamiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asja sisuks on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 1.12.12 rikkumise eest ning vangistusseaduse (VangS) § 64 lõike 4 alusel karistati kaebajat selle rikkumise eest noomitusega (tl 22-24).
6.1.Karistamise aluseks olnud ettekandest nr 1-18-3970 nähtuvalt 01.10.2018 kella 12:15 paiku R. A. ja U. S. pani toime järgmise rikkumise: Täna 01.10.2018 kell 12:14 palusin valvur Peeter Levolli, anda kambrisse 315 teisaldatav telefon, et kinnipeetav R. A. saaks helistada advokaadile (kinnipeetava lõuna hakkas läbi saama ja kinnipeetav hakkas taas tööle naasma), ise olin hõivatud lähistel, teiste telefonidega. Kõne lõppedes (3 min hiljem), pandi telefoni toru hargile. Pisut hiljem võtsin telefoni ära ja läksin eemale. Hiljem kabinetis „Prion“ programmist vaadates selgus, et kinnipeetav R. A. on helistanud advokaadile kambrikaaslase U. S. telefoni kaardiga (tl 31).
6.2.VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kodukorra (01.10.2018 kehtinud redaktsiooni) p 1.2. kohaselt on Kodukord kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna Vangla territooriumil ja Maardu üksuse viibijaile, /.../. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi, sh ka noomitust (VangS § 63 lg 1 p 1).
6.3.Kohus on seisukoha, et asjas on tõendamist leidnud, et kaebajale on tutvustatud Kodukorda 24.11.2017 (tl 21). Kaebaja väited nagu ta ei teaks, mida tähendab lühend TV kk ja et see on sinna lisatud hiljem, on kohtu hinnangul ilmselgelt otsitud ega ole usutavad. Kaebaja on kinnitanud 15.11.2017, et on tutvunud kinnipeetava isiku kohustustega vanglas ja on teadlik, et muid vajaminevaid õigusakte saab ta kontaktisiku vahendusel (tl 20). Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles, et tema lühiajalise väljaviimise järgselt tuli talle õigusakte tutvustada uuesti. Lühiajalise väljaviimise näol ei ole tegemist VangS § 14 sätestatud vastuvõtmisega vanglasse, millisel juhul tuleks tutvustada isikule uuesti vangistust reguleerivaid õigusakte vastavalt VangS § 14 lg 2. Tutvustamise vajadus oleks esinenud ainult sel juhul, kui neid akte oleks vahepeal muudetud. Seda ei ole käesoleval juhul menetlusosalised väitnud.
6.4.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebuse esitaja kasutas 01.10.2018 kella 12:15 paiku helistamiseks U. S. telefonikaarti. Eeltoodu on tõendamist leidnud eelkõige ettekandega nr 1-18-3970 (tl 31), samuti U. S. ütlustega (tl 32 pöördel), „Prion“ kõnelogide väljavõttega (tl 33p-34) ja menetlustoimingu protokolliga (tl 34 p).
6.5.Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud Kodukorra p 1.12.12 süüline rikkumine.
6.6.Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada, millist võimalust kaebaja ka kasutas (tl 31p-32). Kaebajale on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite esitada (tl 27-29p). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud.
6.7.Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 22-26 p) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri
sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Käskkirja kohaselt on tegemist distsipliinirikkumisega, sest sellise teoga paneb kinnipeetav ohtu vangla järelevalve ja julgeoleku. Kinnipeetav kasutas teisele isikule väljastatud kõnekaarti isikliku kõne tegemiseks. Selline käitumine ei ole vanglas aktsepteeritav, kuna võib kaasa tuua konfliktseid võlasuhteid, mis võivad lõppeda, kas vaimse või füüsilise vägivallaga. Sellise rikkumisega seab kinnipeetav ohtu nii iseenda, kui ka kaaskinnipeetavate julgeoleku, mida vanglal on kohustus kaitsta. Vastustaja on analüüsinud, et noomitus on arvestades rikkumist käesoleval proportsionaalne karistus. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused, määratud karistust ei ole põhjust pidada kõiki asjaolusid kogumis arvestades ka ülemääraseks.
6.8.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema poolt distsiplinaarmenetluse käigus antud selgitusi ja vastuväiteid on käskkirjas muudetud ning see näitab vangla kallutatust. Vastustaja toob oma vastuses kaebusele õigesti välja, et käskkirjas tuleb kajastada vastuväited kokkuvõtlikult mitte täpselt sõna-sõnalt nagu leiab kaebaja. Asjaolu, et kaebaja vastuväited on käskkirjas kajastatud refereeritult ei saa kuidagi muuta käskkirja õigusvastaseks ega ole käskkirja tühistamise aluseks.
6.9.Kaebaja viitas oma kaebuse põhjendamisel veel, et helistamine toimus telefonisti/valvuri loal ja vangla on tõendeid hinnanud kallutatult ning kaebaja kasuks rääkivad tõendid on jäetud arvesse võtmata – näiteks Uuno Siniste ütlused selles osas, et kõik toimus telefonisti loal. Kohus nõustub neid väiteid hinnates vastustajaga ja leiab, et arvestades Kodukorra sättega, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada helistamiseks teise kinnipeetava telefonikaarti, puudub vanglaametnikul esiteks õigus vastavat luba anda. Teiseks on vastavad väited ümber lükatud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud vanglaametnike poolt antud ütlustega, et nemad vastavat luba ei andnud (tl 82-83 ja kohtuistungi helisalvestis). Kohus leiab, et isegi juhul, kui varasemalt olid mõned vanglaametnikud viljelenud Kodukorra vastast halduspraktikat ning lubanud kinnipeetavatel ja sh kaebajal helistada teise kinnipeetava kõnekaardiga, mis ei ole täielikult välistatud arvestades asjas kogutud täiendavaid tõendeid (vt tl 120-121p ja 135-139 ning juurdepääsupiiranguga toimik lk 122-123), siis ei muuda see kaebaja tegu õiguspäraseks ega kinnita kaebaja väidet, et kaebaja sai käesoleval juhul loa võõra kõnekaardiga helistamiseks vanglaametnikult. Varasema võimaliku õigusvastase halduspraktikaga ei saa õigustada hiljem toimepandud Kodukorra rikkumist. Samuti ei muuda see käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkäskkirja õigusvastaseks. Kohus märgib siinkohal, et kaebajat karistati käesoleval juhtumil kõige kergema distsiplinaarkaristusega ehk noomitusega, mida võib antud asjaolusid silmas pidades pidada proportsionaalseks karistuseks.
6.7.Kohus selgitab kaebajale veel, et see, kas tegemist oli tahtliku teoga või kogemata juhtunud eksitusega (kaebaja väidab, et ei teadnud oma kõnekaardi numbrit peast), ei oma käskkirja õiguspärasuse hindamise seisukohal tähtsust, kuivõrd süü üheks vormiks on ka hooletus. Samuti ei mõjuta käskkirja õiguspärasust asjaolu, kas ka valvur oli oma töökohustuse täitmisel hooletu või mitte.
6.8.Samuti ei oma käskkirja õiguspärasuse kontrollimise seisukohalt tähtsust, milline vanglaametnik viis konkreetselt läbi distsiplinaarmenetluse olukorras, kus mõlemal vanglaametnikul oli selleks vastav pädevus ja õigusaktidest tulenev volitus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks olemas. Nii Marju Kuuse kui ka Juhan Aasorg on vanglaametnikud. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vanglateenistus. Kaebaja väited sellest, et Marju Kuuse, kes oli Juhan Aasorule distsiplinaarmenetluse praktika juhendajaks määratud ning täitis distsiplinaarmenetluse läbiviimisel juhendaja ülesandeid, ei ole menetlust aidanud läbi viia erapooletult on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus nõustub
vastustajaga selles, et kaebaja väited M. Kuuse erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne hinnang, mis ei ole menetluses esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus märgib, et lisaks tõendite puudumisele, ei ole ka kaebaja ise välja toonud ühtegi konkreetset põhjust, miks Marju Kuuse peaks olema huvitatud distsiplinaarmenetluse tulemusest. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest.
7.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 5-2/18/994 on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt Kodukorra p 1.12.12, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt noomitusega. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik. Seega on Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkiri nr 5-2/18/994 õiguspärane. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus ka Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsus nr 5-15/18/286-2 tühistamiseks.
8.Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.