3-19-1623/11 - Majandushaldusõigus - Tervisekaitse ja toidujärelevalve - Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

11.Kohus selgitas 3. septembri 2019. a määruses, et täidetud ettekirjutuste puhul ei saa taotleda nende tühistamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Täidetud ettekirjutuste puhul muutub sisutühjaks ettekirjutuste tühistamise nõue, sest nendest tulenevad kohustused on täidetud ning HMS § 61 lõikest 2 tulenevalt ei ole need ettekirjutused enam kehtivad. Tühistamisnõude peamiseks eesmärgiks on kõrvaldada haldusakti kehtivus, mistõttu üldjuhul kehtetu haldusakti tühistamist nõuda ei saa. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine võimalik üksnes juhul, kui kehtetu haldusakti „ületühistamine“ on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, see tähendab, et vaidlustatud haldusakti mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata haldusakti kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud (13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punktid 10 ja 11). Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt täidetud ettekirjutuste tühistamine vajalik, sest kaebaja õiguste kaitseks pole seda otseselt vaja. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. See tähendab muu hulgas seda, et kaebus peab aitama kaasa isiku õiguste kaitsmisele. Isik peab kaebuse rahuldamise korral saama sellest mingi eelise või õigusliku kasu. Täidetud ettekirjutuste tühistamine ei annaks kaebajale enam mingit eelist ega mõjutaks olemasolevaid õigussuhteid. Pärast ettekirjutuste täitmist nende tühistamisest kaebajale mingit õiguslikku kasu enam tõusta ei saa. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-81.) Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt tuleb olukorras, kus haldusakti mõju on täielikult lõppenud ja tühistamiskaebus on menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, lähtuda analoogiast HKMS § 152 lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 2 (13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punkt 12). Nimetatud sätete kohaselt võib kohus haldusakti ammendumisel minna isiku taotluse alusel ja tema põhjendatud huvi korral üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, menetlus lõpetatakse. Kaebaja teatas küll 18. septembril 2019 kohtule, et soovib täidetud ettekirjutuste puhul taotleda tühistamise asemel õigusvastasuse tuvastamist, kuid 1. novembril 2019 andis kaebaja kohtule teada, et tal ei ole enam huvi praeguse asja menetluse jätkamise vastu. Kaebaja soovis asja menetluse lõpetamist. Sellest ilmneb üheselt, et kaebaja ei soovi enam taotleda õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekut. Kohus ei ole ka veel jõudnud otsustada, kas tuvastamisnõudele üleminek oleks üldse lubatav. Kuna ettekirjutused on ammendunud ja nende tühistamist enam taotleda ei saa ning kaebaja ei soovi üle minna ka õigusvastasuse tuvastamise nõudele, tuleb menetlus ettekirjutuste tühistamise nõude osas lõpetada.

15.Üldreegel on, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lõige 4). HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja palus, et kohus mõistaks HKMS § 108 lõike 6 alusel VTA-lt välja kaebaja menetluskulud summas 275 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 260 eurot). Kaebuse eest tasutud 15-eurost riigilõivu ei saa kohus VTA-lt välja mõista, vaid see tuleb kaebajale HKMS § 104 lõike 5 punkti 4 alusel menetluse lõpetamise tõttu tagastada. Kohus tagastab selle arvelduskontole, millelt riigilõiv tasuti, st kaebaja SEB Panga arvelduskontole EE141010502017540009. Kuna kohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt, ei saa selle eest tasutud riigilõivu summas 15 eurot kaebajale tagastada (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 21. märtsi 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-9-11, punkt 10). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja menetluskulude väljamõistmine VTA-lt HKMS § 108 lõike 6 alusel põhjendatud. VTA luges küll kaebajale tehtud ettekirjutused täidetuks pärast kaebuse esitamist kohtule, ent asjaolud ei viita sellele, et VTA oleks seda teinud kaebuse esitamise tõttu. VTA kohustas 26. juulil 2019 kaebajat mõnesid ettekirjutusi täitma kohe ning mõnesid hiljemalt 16. augustil 2019. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 26. augustil 2019, st kümme päeva pärast viimast ettekirjutuste täitmise tähtpäeva. Kaebuse esitamise hetkeks ei olnud VTA jõudnud veel ettekirjutuste täitmist kontrollida. VTA selgitustest ilmneb, et sellised kontrollid viiakse alati läbi ning tegu on tavapäraste riikliku järelevalve raames tehtavate toimingutega. VTA tegi kõnealuste ettekirjutuste täitmise kohta järelkontrolli esimest korda 29. augustil 2019 ja teist korda 18. septembril 2019. 29. augustil 2019 luges VTA täidetuks osa ettekirjutustest ning 18. septembril 2019 kõik ülejäänud ettekirjutused. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda selles, et VTA lähtus ettekirjutuste täidetuks lugemisel üksnes sellest, kas kaebaja oli oma ettevõttes reaalselt teinud ettekirjutustes nõutud toimingud, mitte kaebuse esitamise faktist. Kui VTA oleks ettekirjutuste täidetuks lugemisel tõepoolest lähtunud kaebuse esitamisest, oleks ta kohe esimese järelkontrolli käigus lugenud kõik ettekirjutused täidetuks. VTA aga seda ei teinud, mis annab kohtu arvates kinnitust sellest, et VTA arvestas ettekirjutuste täidetuks lugemisel ainult kaebaja tegevust oma ettevõttes ettekirjutuste täitmisel. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda ka selles, et VTA oleks ettekirjutused samamoodi täidetuks lugenud ka siis, kui kaebaja poleks kaebust esitanud, kuid faktiline olukord tema ettevõttes oleks olnud samasugune nagu 29. augustil 2019 ja 18. septembril 2019. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus eluliselt usutavaks, et VTA poolt ettekirjutuste täidetuks lugemise tingis kaebuse esitamine. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja menetluskulud (v.a kaebuse eest tasutud riigilõiv) tuleb jätta tema enda kanda. VTA ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad VTA võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)