X-i kaebus Tartu Vangla 3. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/547-7 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendama uuesti lühiajalise kokkusaamise taotlus Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta X-i kaebus rahuldamata. Tagastada riigilõiv 5 (viie) euro ulatuses C pangakontole nr EE237700771002270617. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, Y-i ja isiku, kelle pangakontole kantakse tagastatav riigilõiv, nimed tähemärkidega.
5.Kuulutada menetlus kinniseks Y-i sõltuvusrehabilitatsiooni puudutavate tõendite osas (tl 56 ja 57).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. detsembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 1. aprillil 2019 Tartu Vanglale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks Y-ga. Tartu Vangla jättis 11. aprilli 2019. a otsusega nr 6-23/547-
3-19-888
4 (tl 35) taotluse rahuldamata ega andnud lühiajaliseks kokkusaamiseks luba. Vangla tugines vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-le 11. Kaebaja esitas 17. aprillil 2019 Tartu Vangla 11. aprilli 2019. a otsuse nr 6-23/547-4 peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 29. aprilli 2019. a vaideotsusega nr 1-11/107-2 rahuldamata. Tartu Halduskohus võttis 15. mai 2019. a määrusega menetlusse 10. mail 2019 esitatud kaebuse nõuetes Tartu Vangla 11. aprilli 2019. a otsuse nr 6-23/547-4 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks otsustama uuesti lühiajalise kokkusaamise üle.
2.Vastustaja teatas kohtule 19. juuni 2019. a vastuses, et Tartu Vangla 19. juuni 2019. a otsusega nr 6-23/547-6 (tl 21) tunnistati käesolevas asjas vaidlustatud otsus kehtetuks selle andmisel menetlusnormide rikkumise tõttu.
3.Kohus andis 19. juuni 2019. a määrusega kaebajale tähtaja, et esitada oma seisukoht haldusasja menetluse lõpetamise kohta. Juhuks, kui kaebaja soov on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 2 järgi kohtumenetlust jätkata, tuli tal seda sama tähtaja jooksul teatada ning põhjendada, miks menetluse jätkamine oleks kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
4.Kaebaja teatas kohtule 4. juuli 2019. a avalduses, et ei nõustu menetluse lõpetamisega ning soovib kaebust täiendada õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kaebaja teavitas kohut samas, et vastustaja on 3. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/547-7 jätnud tema 1. aprilli 2019. a taotluse endiselt rahuldamata.
5.Tartu Vangla jättis kaebaja taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks 3. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/547-7 (tl 29) rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. Kuna Y ei ole taotleja pereliige ega sugulane, ei ole tegemist isikuga, kellega kontakti hoidmine on seaduse järgi prioriteetne. Kaebaja ja kokkusaaja on mõlemad karistatud narkootilise aine ebaseadusliku omamise ja käitlemise eest ning neil on sõltuvusprobleemid, nad on suhelnud narkootiliste ainete tarvitajatega ning mõjutatavad teiste isikute poolt. Otsuses arvestati kokkusaamisele tuleva isiku karistusi ja kriminogeenseid riske, suhtumist oma käitumisse ja suhtlusringkonda.
6.Kaebaja teatas 1. augusti 2019. a avalduses, et soovib käesolevas asjas kaebuse täiendamist Tartu Vangla 3. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/547-7 tühistamise ja uueks otsustamiseks kohustamise nõudega.
7.Halduskohus lõpetas 1. augusti 2019. a määrusega haldusasja nr 3-19-888 menetluse Tartu Vangla 11. aprilli 2019. a otsuse nr 6-23/547-4 tühistamise nõude osas. Kohtumäärus on menetluse osalise lõpetamise osas jõustunud. Sama määrusega lubas kohus kaebajal muuta kaebust, esitades Tartu Vangla 3. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/547-7 tühistamise nõue. Kohus jätkas ka menetlust 1. aprilli 2019. a taotluse uueks lahendamiseks kohustamise nõudes. Kohus leidis seejuures, tuginedes asjakohasele kohtupraktikale, et tõhusa õigusemõistmise eesmärgiga ei ole kooskõlas kaebaja kohustamine läbida samasisulise haldusakti vaidlustamiseks veelkord vaidemenetlus. Vastustaja esitas vastuse muudetud kaebusele 16. augustil 2019. Vastustaja nõustub kaebuse muutmisega, kuid vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.
8.Kohus jättis 16. augusti 2019. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused asja läbivaatamiseks kohtuistungil ja Y-i tunnistajana ülekuulamiseks ning määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. 2(9)
3-19-888
Kaebaja on esitanud täiendavad kirjalikud seisukohad ja avaldused 21. augustil, 27. augustil,
12.septembril, 25. septembril ja 7. oktoobril 2019. Vastustaja on esitanud täiendavad seisukohad ja tõendid 9. septembril, 1. oktoobril ja 9. oktoobril 2019. Kohus kuulutas 10. septembri 2019. a määrusega menetluse kinniseks kaebaja ja kokkusaaja riskihindamise ankeetide osas ning piiras selles osas kaebaja juurdepääsu tõenditele. Määrus jõustus edasi kaebamata. Kaebaja 21. septembri 2019. a avaldusest ja vastustaja 1. oktoobri 2019. a vastusest ilmneb, et vastustaja rahuldas Y-i taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks kaebajaga ning kohtumine toimus 26. septembril 2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja soovib pärast menetluse osalist lõpetamist 1. augusti 2019. a määrusega vaidlustada tühistamisnõudega Tartu Vangla 3. juuli 2019. a otsust nr 6-23/547-7 ning taotleb vastustaja kohustamist tema 1. aprilli 2019. a taotlust uuesti läbi vaatama (tl 38). Kaebaja väidab järgmist.
9.1.Vastustaja on väljunud kaalutlusõiguse raamidest ja keelanud kokkusaamise põhjendusel, et ei suuda leida positiivset mõju vangistuse täitmisele. Samas ei ole vangla välja toonud ühtegi negatiivset tegurit. Positiivsete ja negatiivsete tegurite puudumisel tuleb lugeda kohtumise mõju vangistuse eesmärkidele neutraalseks ja järelikult puudub põhjendus kohtumise keelamiseks.
9.2.Erialakirjanduse (J. Sootak) kohaselt peab mainekahtlus olema tõendatud objektiivsete põhjustega. Karistatus iseenesest ei saa olla vanglat või karistuse eesmärki ohustav. Pole ühtegi viidet, kuidas see, et kokkusaamisele tulija on varastanud ja tarvitanud amfetamiini, võiks väärata kaebaja karistuse eesmärki. Kaebaja kannab karistust ühes sektoris koos umbes 40 narkomaaniga, ning on paigutatud kokku isikutega, kellel rehabilitatsioon pooleli.
9.3.Kokkusaamisele tulija viibib viimaseid kuid kriminaalhooldaja järelevalve all, toimuvad regulaarsed vestlused psühholoogiga – tema kohta on võimalik saada erialast ja pädevat teavet. Vastustaja kohustuseks on koguda vastavat teavet, seda töödelda ja kaaluda. Vangla on kas jätnud vastava teabe hankimata või varjab talle ebasobivat informatsiooni. Kokkusaamisele tulija kriminaalhooldusametnik on talle avaldanud, et vangla on teinud järelepärimise tema käitumise kohta. Samas ei nähtu see keelduvast otsusest. Vanglal on tegemata otsustamiseks vajalik eeltöö. Vastustaja ei ole ka ära nimetanud, milles võib kahjulik tagajärg üldse seisneda.
9.4.On arusaamatu, miks vangla on eeskätt arvamusel, et kokkusaamine ei võiks avaldada positiivset mõju kaebaja vangistuse eesmärkidele. Käimas on menetlus kaebaja ennetähtaegseks vabastamiseks vangistusest. Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et kokkusaajal oli sõltuvusrehabilitatsioon edukalt läbitud juba 18. märtsil 2019. Samas on vastustaja põhjendanud keeldumist asjaoluga, et kokkusaajal on rehabilitatsiooniprotsess läbimata.
Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
10.1.Vastustaja on kaebaja lühiajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel teostanud kaalutlusõigust seaduse piirides. Ainuüksi asjaolu, et vangla ei teinud taotlejale soodsat otsustust, ei saa olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks.
3(9)
3-19-888
10.2.Kinnipeetaval tekib subjektiivne õigus lühiajalisele kokkusaamisele üksnes siis, kui on täidetud kõik lühiajalise kokkusaamise formaalsed eeldused. VangS § 24 lg 1 kohaselt on lühiajalise kokkusaamise esmaseks eelduseks see, et vanglateenistusel ei ole kahtlusi kokkusaamisele tuleva isiku suhtes.
10.3.Vastustaja viidatud õiguskirjanduse kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgiks kontaktide säilimine lähedaste inimestega, kellega lävimine on kinnipeetava huvides ning kes avaldavad talle positiivset mõju ning kellega suhtlemise katkemist tuleb püüda vältida. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Isikute ring, kellega kinnipeetav võib suhelda, ei ole määratletud ammendavalt. Iga konkreetse suhtlemisvormi kohaldamisel tuleb arvestada vajadust soodustada vanglavälist suhtlemist, pidades samal ajal silmas ka individuaalset täitmiskava ja karistuse täideviimise eesmärki ning välistada seetõttu kontaktid, mis võivad selle eesmärgi saavutamist takistada.
10.4.Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a otsuse nr 1-18-1224 p-ga 7 on Y-le kriminaalkorras määratud karistus asendatud narkomaanide sõltuvusraviga. Sama otsuse p 8 kohaselt on sõltuvusravi pikkuseks üks aasta ja kuus kuud. Sõltuvusravi lõpeb 6. detsembril 2019. Ravi ajal kohaldatakse Y-le kriminaalhoolduse kontrollnõudeid. Eelviidatud kohtuotsuse p 3.5 kohaselt on Y 8. aprillil 2013 olnud psühhiaatri vastuvõtul seoses amfetamiini tarvitamisest tekkinud afektiivse häirega. Seega on kokkusaaja seoses amfetamiini tarvitamisega sattunud raviasutusse juba varem. Eeltoodu ei ole teda pannud mõistma, et narkootikumide tarvitamine kahjustab tervist ning sellest peab loobuma. Vastupidiselt on ta jätkanud narkootilise aine tarvitamist ja selle sõltuvuse finantseerimiseks toime pannud varavastaseid kuritegusid (viidatud kohtuotsuses viidatakse ka Harju Maakohtu 29. märtsi 2016. a kohtuotsusele nr 1-16-1966, mille kohaselt on Y juba ka varasemalt süüdi mõistetud varguste süstemaatilise toimepanemise eest. Vargused olid toime pandud rahaliste vahendite hankimiseks (sh narkootikumide ostmiseks).
10.5.Arvestades kokkusaaja sõltuvusravi lühikest aega, ei olnud vastustaja veendumusel, et ravi on kokkusaaja käitumist ja hoiakuid muutnud, mistõttu ei saanud vangla olla tõsikindlalt veendunud, et kokkusaamisest ei teki kaebajale kahjulikku tagajärge. Arvestades asjaolu, et kokkusaajal oli sõltuvusrehabilitatsioon pooleli, oli vastustaja hinnangul põhjendatud kokkusaamist mitte lubada.
10.6.Vastustaja on tuginenud ka kokkusaaja kohta koostatud riskihindamisele ning kaebaja riskihindamisele, samuti suhtles kokkusaamise üle otsustav inspektor-kontaktisik kokkusaaja kriminaalhooldajaga. Kaebaja esitatud SA Viljandi Haigla soovituskiri ja tunnistus ei olnud vastustajale otsuse tegemise hetkel teada. Samas ei muuda need vastustaja seisukoha, et kokkusaaja sõltuvusravi algusest möödunud aeg oleks olnud piisav järeldamaks, et kokkusaaja rehabilitatsiooniprotsessi saaks pidada edukaks. Kohtule esitatud tunnistus tõendab seda, et kokkusaaja on perioodil 06.06.-18.03.2019. a läbinud tunnistusel loetletud tegevused. Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a otsuse nr 1-18-1224 kohaselt peab kokkusaaja osalema narkomaanide sõltuvusravil kuni 6. detsembrini 2019.
10.7.Vastustaja on täiendavas kirjalikus seisukohas arvamusel, et kuna kaebaja on saanud lühiajalisel kokkusaamisel osaleda Y-i vastava taotluse rahuldamise tulemusena, on kaebusega soovitud eesmärk saavutatud.
4(9)
3-19-888
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebaja on vaidlustanud talle lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest keelduva otsuse ning tema eesmärgiks on 1. aprilli 2019. a taotluse uus lahendamine, mille tulemuseks oleks lühiajalise kokkusaamise lubamine soovitud isikuga. Kohus lahendab pärast menetluse osalist lõpetamist Tartu Vangla 11. aprilli 2019. a otsuse nr 6-23/547-4 tühistamise nõude osas kaebust Tartu Vangla 3. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/547-7 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada uuesti lühiajalise kokkusaamise taotlus (vt 9. oktoobri 2019. a kohtumäärus). Vaidlust ei ole selles, et vastustaja rahuldas Y-i taotluse ning lühiajaline kokkusaamine tema ja kaebaja vahel toimus 26. septembril 2019. a kell 14.00-16.00 (vastustaja 1. oktoobri 2019. a vastus ja selle lisa tl 114-115). Vastavalt HKMS § 152 lg-le 2 teeb kohus üldjuhul asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohustamisnõude lahendamisel peab kohus seega arvestama ka sellega, kas kohtuotsuse tegemise ajaks kujunenud õiguslik ja faktiline olukord võimaldaks üldse kohustamisnõuet rahuldada. Kohus nõustub kaebajaga, et hoolimata Y-i taotluse rahuldamise tulemusena kokkusaamise lubamisest, on lahendamata küsimus 3. juulil 2019 tema 1. aprilli 2019. a taotluse suhtes keelduva otsustuse ning kokkusaamisest keeldumise õiguspärasusest ning sellest tulenevalt ka kohustamisnõue.
12.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 23 lg 2 sätestab, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Lühiajalisi kokkusaamisi reguleerib vangistusseaduse (VangS) § 24, mille lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VangS § 24 lg-s 11 on sätestatud lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alused. VangS § 24 lg 11 p 3 kohaselt keeldutakse lühiajalise kokkusaamise loa andmisest, kui vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines.
13.Tartu Vangla on vaidlustatud 3. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/547-7 (tl 29-29p) keeldunud kaebajale lühiajalise kokkusaamise loa andmisest Y-ga, esitades jägmised põhjendused; 1) kuna Y ei ole taotleja pereliige ega sugulane, ei ole tegemist isikuga, kellega kontakti hoidmine on seaduse järgi prioriteetne; 2) kaebaja ja võimalik kokkusaaja on mõlemad kriminaalkorras karistatud narkootilise aine ebaseadusliku omamise ja käitlemise eest; mõlemal on sõltuvusprobleemid; nad on suhelnud narkootilisi aineid tarvitatavate isikutega ning nad on teiste isikute poolt mõjutatavad; 3) kokkusaamisele tulev isik on 8 korda kriminaalkorras karistatud, kehtiva karistusena on määratud kriminaalhooldus ja ta on suunatud statsionaarsele sõltuvusravile kuni 6. detsembrini 2019. Kriminogeensete riskide hindamise andmetel on tema kriminaalse käitumise ja kuritegelike hoiakute mõjuteguriteks olnud riskiv ja hoolimatu elustiil, negatiivset mõju avaldav suhtlusringkond, halb probleemide lahendamise oskus, tagajärgede ja ühiskonnas kehtivate õigusnormidega mittearvestamine, puudunud on õiguskuulekust toetavad eesmärgid ja motivatsioon oma kuritegelikku käitumist muuta. Tema suhtlusringkonda on kuulunud ka narkootikume käitlevaid või tarvitavaid isikuid, kes võivad suhtlemise jätkumisel talle mõju avaldada. Need tutvused on sõlmitud kas vanglas või narkootikume hankides.
5(9)
3-19-888
14.Lühiajalise kokkusaamise eesmärk kinnipeetava vanglavälise suhtluse tagamisel on võimaldada kinnipeetavale verbaalne suhtlus sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. Seega ei ole kokkusaamisele lubatud isikute ring rangelt piiritletud. Nii VangS § 24 lg-st 1 kui ka § 24 lg 11 p-st 3 nähtub, et lühiajalist kokkusaamist võib piirata juhul, kui vanglal on põhjendatud kahtlus kokkusaaja maine osas. Lühiajalist kokkusaamist välistava asjaolu ilmnemisel (sh kui vanglal tekib eelnimetatu osas põhjendatud kahtlus) on vangla pädev langetama keelduva prognoosotsuse, ära ootamata ebasoovitava tagajärje realiseerumist, ning vanglal on selleks ulatuslik kaalutlusõigus. Kohtupraktika on tunnustanud vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul (nt Riigikohtu
25.oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14).
15.Vanglal on tema ametnike väljaõppest ja erialasest kogemusest tulenevalt võimekus hinnata ja teha asjakohane järeldus kokkusaamisele saabuva isiku maine osas ning selles, kas kokkusaamine selle isikuga on vanglaväline suhtlus, mis teenib VangS § 23 eesmärki ning VangS § 6 lg-s 1 sätestatud vangistuse täideviimise eesmärki (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine). VangS § 23 lg-st 2 ega muudest kinnipeetava vanglavälist suhtlust reguleerivatest normidest ei saa järeldada, et vanglateenistus peaks igal juhul suhtlust toetama, kui see ei ole kooskõlas vanglavälise suhtluse olemuslike eesmärkidega või vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendatult märkinud, et mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega ei kaasne positiivset tagajärge, ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerimise protsessi.
16.Kohtupraktikas on leitud, et kui vangla on tuvastanud VangS § 24 lg 11 p-s 3 nimetatud asjolu ning kokkusaamist ei taotleta kinnipeetava abikaasa või lähisugulasega, tuleks vanglal üldjuhul sellises situatsioonis keelduda lühiajalise kokkusaamise loa andmisest (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-1842, p 10). Vangla on kaebaja taotluse rahuldamisest keeldudes märkinud, et kokkusaaja ei ole pereliige ega lähisugulane. Selle üle puuudb ka vaidlus. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei ole tegemist suhtlusega, mille tagamine oleks vangistuse eesmärke arvestades prioriteetne.
17.Erialakirjanduses on rõhutatud, et kokkusaaja maines kahtlemine peab olema põhjendatud. Seejuures mõeldakse eelkõige sellist kahtlust, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale ning mis seetõttu takistaks karistuse täideviimise eesmärgi saavutamist. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud nii tema karistatuse, kuritegelike sidemete või ka muu negatiivse mõju tõttu, samuti kinnipeetava enda või kokkusaaja isiksusest tingituna1. Praegusel juhul on vastustaja arvestanud keelduva otsuse tegemisel nii kaebaja kui ka kokkusaaja karistatust, ning seejuures karistatust narkootilise aine ebaseadusliku omamise ja käitlemise eest. Samuti on vastustaja arvesse võtnud mõlema isiku sõltuvusprobleeme ning kriminogeensete riskide hindmise andmeid. Kriminogeensete riskide hindamise tulemuste kohaselt on kokkusaaja kriminaalse käitumise ja kuritegelike hoiakute mõjuteguriteks olnud riskiv ja hoolimatu elustiil, negatiivset mõju avaldav suhtlusringkond, halb probleemide lahendamise oskus, tagajärgede ja ühiskonnas kehtivate õigusnormidega mittearvestamine, puudunud on õiguskuulekust toetavad eesmärgid ja motivatsioon kuritegelikku käitumist muuta. Vastustaja on rõhutanud, et isiku suhtlusringkonda on kuulunud ka narkootikume tarbivaid või käitlevaid isikuid, kes võivad suhtluse jätkudes kahjulikku mõju avaldada (tl 29p teine lõik).
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 82.
6(9)
3-19-888
Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna vastustaja pole välja toonud negatiivseid aspekte, tuleb kohtumise mõju pidada neutraalseks. Kohtu hinnangul on vastustaja esitanud piisava põhjalikkusega need mõjutused, mille tõttu ta ei pidanud kokkusaamist lubatavaks.
18.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on teinud tema taotlust lahendades keeldumisel kaalumisvea. Kohus sellega ei nõustu. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja on välja selgitatud asjaolusid analüüsides jõudnud järeldusele, et kokkusaamise lubamine ei teeniks vanglavälise suhtlemise eesmärki, milleks on vältida sotsiaalsete sidemete katkemist lähedaste iskutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Vastustajal on sellise otsustuse tegemiseks VangS § 24 lg-test 1 ja 11 tulenevalt ulatuslik kaalumisruum.
19.Kaebaja leiab, et karistatus iseenesest ei saa olla vanglat või karistuse eesmärki ohustav. Kohus on sellega põhimõtteliselt nõus. Praegusel juhul ei ole vastustaja aga lähtunud ainuüksi kokkusaaja (ja kaebaja) karistusandmetest, vaid ka teda iseloomustavatest muudest andmetest ja hinnangutest, mis on peaasjalikult saadud riskihindamise tulemusena (tl 79p-80). Otsustamisel aluseks võetud riskihindamine kokkusaaja suhtes on läbi viidud juulis 2018 (tl 62). Seega ei vasta tõele kaebaja arvamus, et kokkusaaja puhul on aluseks võetud nelja aasta tagune hinnang (kaebaja 11. septembri 2019. a avaldus, tl 107p). Kaebaja on arvamusel, et kohtul tuleks kontrollida ka riskihindmise tulemuste, mida ta otsustamisel oluliseks peab, sisulist paikapidavust. Kohus märgib esmalt, et kaebaja ei ole määruskaebusega vaidlustanud kohtu 10. septembri 2019. a määrust, millega kohus tunnistas menetluse riskihindamise ankeetide osas kinniseks ja piiras selles osas kaebaja juurdepääsu tõenditele. Kaebaja enda osas ei ole vastustaja otsustamisel tuginenud mingile negatiivsele informatsioonile, mis sisalduks riskihindamise ankeedis. Kokkusaaja riskihindamise ankeedis märgitu osas ei ole kohtu hinnangul alust eeldada, et antud hinnangud pole õiged. Kohtupraktika on tunnustanud isiku õigust kohtus vaidlustada individuaalse täitmiskava (ITK) rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus haldusasjas nr 3-18-111, p 13). Praegusel juhul ei ole kaebajaks asjas isiks, kellega kokkusaamist kaebaja taotles. Kuna kokkusaaja ei ole oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud ega vaidlustanud kokkusaamise mittelubamist, sh hinnangut tema mainele, puudub kohtu arvates ka võimalus asuda praeguses kohtumenetluses kontrollima tema isikule riskihindamisel antud hinnanguid.
20.Vastustaja on arvesse võtnud kokkusaaja rehabilitatsioonil viibimise ajalist kestust ja märkinud, et pole veendumusel, et isik mõistab, et narkootikumide tarvitamine tekitab kahju nii talle endale kui ka ümbritsevatele inimestele, ja on valmis loobuma narkootikumide tarvitamisest (tl 29p neljas lõik). Vastustaja on pidanud oluliseks vaadelda neid asjaolusid koostoimes sellega, et kaebaja on väljendanud soovi narkootikumide tarvitamisest loobuda ning on ise läbinud aktiivse rehabilitatsiooni. Kaebaja on väitnud, et vanglas viibib ta samas eluosakonnas koos narkomaanidega ning isikutega, kellel rehabilitatsioon alles pooleli. Kohus peab oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et kokkusaaja kohta koostatud riskihinnnagus on viidatud ka tema suhtlusringkonnale vabaduses, kuhu kuulusid narkootikume tarbivad ja käitlevad isikud ning vastavad tutvused on loodud kas vanglas viibides või narkootikume hankides. Kohtu hinnagul on asjakohane vastustaja kaalutlus, et arvestades läbitud rehabilitatsiooni aega, puudub veendumus, et isik mõistab oma varasemat käitumist ja on valmis narkootikumidest loobuma. 7(9)
3-19-888
Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a otsuse nr 1-18-1224(p 7) kohaselt on Y-le kriminaalkorras määratud karistus asendatud narkomaanide sõltuvusraviga. Sama otsuse p 8 kohaselt on sõltuvusravi pikkuseks üks aasta ja kuus kuud. Vaidlust ei ole selle üle, et kokkusaaja rehabilitatsiooniprotsess algas 2018. a juunikuust ja kestab kuni 6. detsembrini 2019. Kaebaja on kohtule esitanud tõendid, millest nähtub,et kokkusaaja on ajavahemikus 6. juunist 2018 kuni
18.märtsini 2019 edukalt läbinud rehabilitatsiooniprotsessi, mis on koosnenud erinevatest teraapiatest, nõustamistest ja loengutest ( tl 57). Kaebaja on esitanud ka Sihtasutuse Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse juhi soovituskirja, kus on kokkusaajat iseloomustatud positiivselt nii tööülesannete täitmise kui ka kaastöötajatega suhtlemise ning isikuomaduste aspektist ajavahemikus juunist 2018 kuni märtsini 2019 (tl 56). Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et rehabilitatsiooniperiood tulnuks lugeda lõppenuks neis tõendites märgitud kuupäevaga. Jääb ka arusaamatuks, miks kokkusaaja, kui tal sellised teda heast küljest näitavad tõendid olemas olid, neid juba varem vastustajale ei esitanud, et kokkusaamise, kui kokkusaaja seda ikka tõesti soovis, toimumist kiirendada ja hõlbustada. Teisalt ei ole kohtu hinnangul ka tegemist tõenditega, mis täie veendumusega lükkaks ümber vastustaja järeldused, mis tuginevad karistusandmetel ja riskihindamise tulemustel. Nimelt ei saa kaebaja esitatud tõenditest teha tõsikindlat järeldust, et kokkusaaja ei suhtleks tulevikus selliste isikutega, kes riskianalüüsist nähtuvalt on tema suhtlusringkonda kuulunud ega avaldaks kaebajale ebasoovitavat mõju. Keelduva otsuse tegemiseks VangS § 24 lg 11 p 3 alusel , mis oma iseloomult on prognoosotsus, piisab kahtlusest kokkusaaja maine osas.
21.Vaidlustatud otsusest nähtub huvide kaalumine, mille tulemusena on vastustaja jõudnud järeldusele, et arvestades põhjendatud kahtlust kokkusaaja maine osas ning kokkusaamise eesmärki, ei ole kokkusaamine lubatav. Keeldumine tulenes otsuse kohaselt eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et kokkusaamise keelamine ei peaks olema takistatud ka juhul, kui kinnipeetaval on lubatav suhelda isikuga, kelle maines kaheldakse, telefoni või kirja teel. Vastustaja on otsuses pidanud põhjendatult oluliseks neist suhtlemisvormidest eristada olukorda, kui vangla territooriumile ja kinnipeetavaga kohtuma lubatakse isik, kelle maines on alust kahelda (tl 29p, viies lõik).
22.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja vaidlustatava otsusega piiranud kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Kohus rõhutas juba eelpool, et kokkusaaja ei ole kaebaja lähisugulane ega perekonnaliige, mistõttu pole tegemist sellise prioriteetse suhtlusega, mida eriliselt soodustada. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebajal on võimalus suhelda telefoni või kirja teel. Samuti ei välistanud vastustaja, et asjaolude muutumisel (nt kokkusaaja sõltuvusrehabilitatsiooni ja kriminaalhoolduse lõppedes) võib vastustaja otsustada varasemast erinevalt. Nagu näitab 26. septembril 2019 toimunud kohtumine, on vastustaja pidanud ligemale neli kuud hiljem võimalikuks kaebaja kohtumist Yega viimase taotluse alusel. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et varasemast erinev lähenemine kokkusaamise võimalikkuse osas on tingitud sellest, et isiku rehabilitatsiooniprotsess on kestnud pikemat aega võrreldes 3. juuli 2019. a otsustusega. Vastustaja on kohtule selgitanud et loa andnud ametniku selgituste kohaselt ei tuvastanud ta enam ühtegi kokkusaamist välistavat asjaolu. Kokkusaaja sõltuvusrehabilitatsioonist oli möödunud piisavalt pikk aeg, hindamaks seda, et ravi on kokkusaaja käitumist ja hoiakuid muutnud (1. oktoobri 2019. a vastus kohtunõudele, tl 114).
23.Eelnevat arvestades on kohus arvamusel, et vastustaja on teostanud 3. juuli 2019. a otsusega kaebaja taotlust rahuldamata jättes kaalumist õiguspäraselt. Vastustaja on lähtunud väljaselgitatud asjaoludest ning põhjendanud, milles seisneb neil asjaoludel tuginev kahtlus.
8(9)
3-19-888
Vaidlustatud otsus vastab kaalutlusotsuse põhjendamisele kehtestatud nõuetele (HMS § 56 lg 3). Kohus hindab vaidlustatud otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Seega ei mõjuta otsuse õiguspärasust asjaolu, et ligemale neli kuud hiljem on vastustaja andnud kokkusaaja käitumisele ja hoiakutele teistsuguse hinnangu, pidades kokkusaamist võimalikuks. Vastustaja
1.oktoobri 2019. a vastusest ilmneb, et kohtumist lubava otsuse kohta kirjalikku motiveeringut ei koostatud.Tegemist on kriteeriumitega, millele antav hinnang võib ajas muutuda, mh sõltuda rehabilitatsiooniprotsessi läbimisest.
24.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vastustaja 3. juuli 2019. a otsus nr 6-23/547-7 on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebaja esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks puudub samuti alus, kuna täidetud pole üks kohustaminõude rahuldamise olulisi eeldusi – haldusorgani tegevuse õigusvastasus (riigivastutuse seaduse § 6). Kaebaja saab soovi korral taas Y-ga kohtuda, esitades vastava taotluse, mis tuleb vanglal lahendada otsuse tegemise ajaks teada olevaid asjaolusid arvestades. Kaebus jääb eelnevat arvestades rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus on lõpetanud 1. augusti 2019. a määrusega osaliselt kohtuasja menetluse 11. aprilli 2019. a otsuse nr 6-23/547-4 tühistamise nõude osas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud). HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kuna kohus on jätkanud haldusasja menetlust vastustaja 3. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/547-7 tühistamise ning kohustamisnõude osas, on menetlus kohtu hinnangul lõpetatud 1/3 osas. Seega on alus riigilõivu tagastamiseks 1/3 ulatuses, st 5 eurot. Kaebaja 21. augusti 2019. a avalduse kohaselt ei ole tal eelistust, kas kanda riigilõiv tema kontole või kontole, millelt see tasuti (tl 54p). Kohus tagastab riigilõivu 5 eurot selle tasunud isiku (C, tl 13-14) kontole. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb riigilõiv ülejäänud osas kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema menetluskulud nende olemasolul samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
26.Kohus peab vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, Y-i ning isiku, kelle pangakontole riigilõiv tagastatakse, nimed tähemärkidega, tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 (otsus sisaldab andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust). Andmeteks, mille avaldamine võib kahjustada isiku eraelu puutumatust on muuhulgas teave terviseseisundi või sõltuvuse kohta, samuti pangakonto omaniku isikuandmed.