Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits ja Tanel Saar 29. oktoober 2019, Tartu 3-19-298
Haldusasi
Xi kaebus Tartu Vangla 4. jaanuari 2019. a käskkirja nr 63/2 ja 7. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-2/65 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2019. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tartu Vangla
1.Jätta rahuldamata Xi taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
2.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. aprill 2019. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. november 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.4. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-3/2 määras Tartu Vangla kinnipeetav Xi koormusega ja tähtajaliselt tööle vangla majandusabitöölise ametikohale.
2.7. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-2/65 tunnistas Tartu Vangla kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse.
3.Pärast mõlema käskkirja edutut vaidlustamist vaidemenetluses esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotles Tartu Vangla 4. jaanuari 2019. a käskkirja nr 6-3/2 ja 7. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-2/65 tühistamist. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebaja võimeline tööd tegema tervislikel põhjustel. Tal olid suured õlavalud ning ebastabiilne psüühiline seisund. Kaebaja ei pea õigeks, et ta peab valu kannatades tööd tegema.
4.Tartu vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et 14. detsembril 2019 andis Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja kooskõlastuse kaebaja tööle määramiseks. Ka oma 18. jaanuari 2019. a vaides avaldas kaebaja, et
nõustus tööle määramise käskkirjaga. Seega hindas ka kaebaja oma tervislikku seisundit selliseks, mis võimaldas tal töötamist. Kaebaja on 2019. a jaanuaris töötanud kolmel korral, kokku 3,5 tundi, keskmiselt 1-1,5 tundi päevas (tl 37). Kaebaja ei ole neil päevadel õlavalu kurtnud, mis näitab, et ta on võimeline mõõdukalt töötama. Ka 17. jaanuari 2019. a ei esinenud tervisest tulenevat põhjust tööst keeldumiseks. Meedik hindas kaebaja tervisliku seisundi selliseks, mis võimaldas tal töötada ega andnud kaebajale tööst vabastust. Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) ei ole kaebajal diagnoositud. Kaebaja on seda küll nõudnud kohtus (tsiviilasi nr 2-15-28994), kuid 13. aprilli 2017. a otsusega jättis Tartu Maakohus hagi rahuldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 25. aprilli 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja esialgu leidnud, et tööle määramise käskkiri oli õiguspärane, alles pärast nädal aega tööl käimist leidis ta, et ei ole tervislikel põhjustel võimeline tööd tegema. Seega peab kaebaja ebaõiglaseks eelkõige asjaolu, et kui tal pärast tööle määramise käskkirja vormistamist tervis halvenes, siis vangla sellega ei arvestanud, vaid määras distsiplinaarkaristuse.
7.Asja materjalidest nähtub, et enne kaebaja tööle määramist hinnati meditsiiniosakonnas kaebaja tervislikku seisundit ning tuvastati, et kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud. Vaidlust ei ole selle üle, et kõik kinnipeetavaga seonduvad terviseandmed kajastatakse tavapäraselt tema tervisekaardis ja arst saab üldjuhul ka nende andmete põhjal hinnata kinnipeetava töövõimelisust. Kohtul pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, missuguseid tööülesandeid peab kinnipeetav eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega toime tulla ilma tervist ohtu seadmata ja endale ülemääraseid kannatusi tekitamata. Ruumide koristamine pole reeglina raske füüsiline töö, mistõttu saab sellega seonduvaid ülesandeid täita ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ja arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Seega on tõendatud, et kaebaja oli oma tervisliku seisundi alusel võimeline tööd tegema. Tööle määramise käskkiri on antud vastustaja pädevuse piires, ära on toodud viited asjakohaste õigusaktide sätetele. Eeltoodu alusel on Tartu Vangla 4. jaanuari 2019. a käskkiri nr 6-3/2 on õiguspärane.
8.17. jaanuaril 2019 kella 10.30 paiku keeldus kaebaja tööle minemast, põhjendades seda sellega, et tema õlg valutab, tal on motoorne rahutus, ärevus ja tunne nagu tema nahka torgitakse nõeltega. Vaidlus on selles, kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane ja distsiplinaarkaristus proportsionaalne. Asja materjalidest nähtuvalt vahetult pärast korraldusele mitteallumist Tartu Vangla meditsiiniosakond kontrollis kaebaja tervislikku seisundit, leidmata näidustust kaebajat töölt vabastada. Valvemeedik konsulteeris psühhiaatriga, kes on varasemalt kaebajaga tegelenud, ning psühhiaatri sõnul kaebaja psüühiline seisund tööst vabastust ei näidusta ehk kaebaja võib töötada. Halduskohus saaks arsti kooskõlastuse kahtluse alla seada vaid arsti ilmselge eksimuse korral. Kogutud tõendid ei kinnita, et kaebajal esineksid sellised vaevused, mis ilmselgelt liikumist ja kergema töö tegemist takistaksid. Seega oli kaebaja kohustatud 17. jaanuaril 2019 töötama, ning nimetatu rikkumine andis vanglale aluse kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks.
9.Tartu Vangla on kaebajale karistuse määramisel võtnud arvesse rikkumise raskust, distsiplinaarkaristuse määramise eesmärki, karistuse (noomitus) möku kaebajale, varasemat distsiplinaarkorras karistatust, rikkumise iseloomu ja laadi ning kinnipeetava suhtumist toimepandud rikkumisse. Arvestades seda, et raskeima võimaliku distsiplinaarsüüteo eest on kinnipeetav võimalik paigutada kartserisse 45 ööpäevaks, ei ole noomituse määramine antud juhul ebaproportsionaalne. Seega on vastustaja kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud. Ei esine ka menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.X esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kaebaja tööle sundimine ebaõige. Teine sama diagnoosiga (artroos) kinnipeetav on tööst vabastatud. See näitab, et vangla arstid annavad hinnanguid suva järgi, mitte lähtuvalt kinnipeetava tervisseisundist. Asjakohane ei ole väide, et kaebaja ei ole tööpäevadel õlavalu kurtnud, sest nagu kaebaja karistamisest nähtub, ei muud valu kurtmine midagi. Kohus ei ole andnud hinnangut kaebaja valule leides, et valu ei takistanud töötamist. Samuti ei ole kohus selgitanud, kuidas on vangla julgeolekuga kooskõlas see, kui tööle sunnitakse käitumishäiretega kinnipeetav. Kaebaja terviseseisund on seejuures päevade lõikes väga erinev. Kaebaja esitatud materjalide alusel pidi kohtul tekkima kahtlus, et arstid ei ole õigesti hinnanud kaebaja terviseseisundit. Tegelikkuses ravitakse kaebajal ATH-d, kuid valetatakse, et seda haigust kaebajal ei esine. Selle tõendamiseks palub kaebaja nõuda vastustajalt välja dokumendid, mis tema väiteid kinnitavad. Kaebaja on nõus töötama, aga tööle määramisel ei ole arvestatud kaebaja probleemide ja vajadustega.
12.Vastustaja Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et Xi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud ja selgitanud kinnipeetava vanglas töötamise kohustuse olemasolu, samuti tööst keeldumise õigust ning tuvastanud tõendeid hinnates töötamise kohustuse rikkumise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
14.Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud käskkirjadega määrati kaebaja osakoormusega vangla majandustööle ning karistati teda töötamise kohustuse rikkumise eest noomitusega. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud kaebajal vanglas töötamise kohustust (tööle määramisel ei arvestatud kaebaja tegeliku tervisliku seisundiga) ning esines alus tööle asumisest keeldumiseks (valu ei lubanud töötada).
15.Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et kinnipeetava üldine kohustus töötada tuleneb seadusest (VangS § 37 lg 1) ning kohustus täita konkreetseid tööülesandeid pannakse kinnipeetavale vangla sellekohase haldusaktiga. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja e-kirjast nähtuvalt (tl 34) on ta 14. detsembril 2018 andnud kooskõlastuse teiste kinnipeetavate kõrval ka kaebaja osakoormusega kergele füüsilisele tööle määramiseks. Seega enne kaebaja tööle määramist on tema töövõimelisuse kindlaks teinud arst ning kaebaja tööle määramisel oli täidetud VangS § 37 lg-s 3 sätestatud sellekohane tingimus. Kas töövõimelisuse kindlakstegemine on võimalik ainuüksi kinnipeetava terviseandmete alusel või on vajalik kinnipeetava arstlik läbivaatus, on arsti eriteadmiste valdkonda kuuluv küsimus, mille otsustamisel saab arst arvestada töö iseloomu ja muude asjaoludega. Kui arst pidas võimalikuks kooskõlastada kaebaja töötamine teda läbi vaatamata, üksnes terviseandmete alusel, oli vastustaja õigustatud arsti kooskõlastusele tuginema kaebaja tööle määramisel. Kaebajal seevastu puudus subjektiivne õigus nõuda, et tööle määramiseks nõusoleku andmisele eelneks arstlik läbivaatus. Kaebaja ei ole väitnud, et tema üldine
terviseseisund tegelikkuses takistanuks koristaja ülesannete täitmist või pidanuks tema terviseandmetest ilmselgelt tõusma kahtlus, et ta ei ole võimeline osakoormusega kerget füüsilist tööd tegema. Apellatsioonkaebuse väide, et varasem köögi koristamine oli kaebajale sobiv töö, kuid eluosakonna koristamine mitte, viitab pigem sellele, et kaebajale on vastumeelne töötamine eluosakonnas. Isegi arvestades, et köögi koristamine nõuab ka kõrgemal asetsevate tasapindade puhastamist, ei muuda see töö iseloomu oluliselt erinevaks eluosakonna koristamisest.
16.Tähelepanuväärne on, et kaebaja ei ole esile toonud, millised on need vältimatud liigutused elusosakonna koristamisel, mille sooritamine on valu tõttu takistatud. Ringkonnakohus jagab siinkohal vastustaja ja halduskohtu arusaama, et töö tegemisel on kaebajal vabadus otsustada, milliseid töövõtteid kasutada ning seega võimalus vältida neid liigutusi, mis enam valu tekitavad. Asjakohane on ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 18. jaanuari 2016. a vastus kaebaja selgitustaotlusele (tl 35), milles on ka sisuliselt selgitatud, miks kerge ja mõõduka koormusega töö ja spordisaalis käimine ei ole kaebajale vastunäidustatud, vaid pigem soovitavad. Kaebaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et tema terviseseisund oleks viimase kolme aasta jooksul oluliselt muutunud. Asjaolu, et teisele artroosi diagnoosiga kinnipeetavale on antud vabastus töötamisest ei anna alust järelduseks, et ka kaebaja vältimatult tulnuks vabastada töötamise kohustusest. Haiguse mõju võibki erineda ning selle hindamine on meditsiiniline otsus, mis ei saa tugineda teise isiku suhtes tehtud otsusele, kuna erineda võib nii haiguse ulatus kui raskus.
17.Eraldi ei ole analüüsitud kaebaja väidetud ATH mõju kaebaja võimele töötada. Samas ei ole vaidlust selles, et otseselt ei ole kaebajal ATH-d diagnoositud. Kaebaja väitel tal haigus esineb ja seda ka ravitakse, kuid haiguse esinemist ametlikult ei tunnistata ja meditsiinikaardile sellekohast kannet ei tehta. Kuna haiguse diagnoosimine on meditsiinilisi eriteadmisi nõudev otsus, siis väidab kaebaja seega, et vangla meditsiiniosakond ei ole osutanud talle kvaliteetset meditsiiniteenust. Kaebaja tööle määramisel tugineb vastustaja arsti otsusele selle kohta, kas kaebaja oma tervisliku seisundi tõttu on võimeline töötama. Vastustaja ei saa asuda arsti asemel kaebaja haigusi diagnoosima ega tema terviseseisundit hindama. Kuna meditsiiniteenus on olemuslikult eraõiguslik, siis juhul, kui kaebaja leiab, et vangla meditsiiniosakonna arstid on osutanud talle ebakvaliteetset teenust, saab ta oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses, esitades maakohtule nõude meditsiiniteenuse osutaja vastu. Kaebaja tööle määramise õiguspärasuse kontrollimisel puudub ka halduskohtul vastavalt pädevus hinnata kaebajale osutatud meditsiiniteenuse kvaliteeti sisuliselt või asuda ise tuvastama kaebaja tervislikku seisundit ja diagnoosida kaebajal esinevaid haigusi. Seetõttu saab kaebaja käesolevas asjas tugineda tema tervise kohta arsti või meditsiinitöötaja antud hinnangu ebaõigsusele üksnes juhul, kui eksimus on sedavõrd ilmne, et pidi ka vastustajale vaidlustatud käskkirjade andmisel raskusteta äratuntav olema. Sellist olukorda kaebaja osas aga ei esine. Seetõttu ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik koguda täiendavaid tõendeid kaebaja terviseseisundi kohta ja apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja sellekohane taotlus jääb rahuldamata.
18.Seega oli Tartu Vangla 4. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-3/2 kaebaja tööle määramine õiguspärane ning käskkiri oli 17. jaanuaril 2019 kehtiv ja seega kaebajale täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Käskkirjast tuleneva töötamise kohustuse täitmisest keeldumiseks oli kaebaja õigustatud üksnes juhul, kui erakorraline terviserike töötamist ei võimaldanud (VangS § 37 lg 1 p 3) või tööle asumine oleks ohustanud tema elu ja tervist (TTOS § 14 lg 5 p 4).
19.Kaebaja on väitnud tööle asumise võimatust seetõttu, et tööle asumise korralduse saamise ajal tema tervislik seisund töötamist ei võimaldanud. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt ja õigesti järeldades, et meditsiinitöötaja tuvastas kaebaja töövõimelisuse tööle asumisest keeldumise järgselt 17. jaanuaril 2019. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
20.Olukorras, kus kinnipeetav on õiguspäraselt tööle määratud, kuid keeldub tööle asumast viitega terviserikkele, peab ta vajadusel selgitama, milles täpsemalt rike seisneb ja kuidas see takistab töötamist. Seejuures andis meditsiinitöötaja hinnangu nii kaebaja väitele valu kui ka psüühilise seisundi tõttu töötamise takistuse kohta, konsulteerides viimase osas enne ka valdkonna spetsialistiga.
21.Seega nähtub asjas kogutud tõenditest, et vastustaja korraldas kaebaja tervisliku seisundi kontrollimise 17. jaanuaril 2019 ning meditsiinitöötaja ei tuvastanud, et tervislik seisund oleks takistanud kaebajal töötamast.
22.Vastavalt on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajal puudus õiguspärane alus töötamisest keeldumiseks. Ta rikkus seega VangS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustust ja pani sellega toime distsiplinaarrikkumise. Rikkumise eest karistuse määramine on lubatud vastavalt VangS § 63 lg-tele 1 ja 2. Noomitus on leebeim meede VangS § 63 lg-s 1 nimetatud karistuste hulgas, mistõttu rikkumise iseloomu arvestades ei saa pidada seda ebaproportsionaalseks.
23.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2019. a otsus muutmata.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
25.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi kohtuotsuses tähemärgiga X. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.