Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 24.10.2019, Tartu 3-17-1848 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.08.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5478-1 ja 28.08.2017. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/2017/5935-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 03.05.2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Lepinguline esindaja Vladimir Kolga Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde kaebaja 09.07.2018. a taotluse lisa (1 lk) ja vastustaja 29.07.2019. a täiendava seisukoha lisa (5 lk koos allkirjalehega).
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 03.05.2018. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 osas, milles halduskohus tühistas Politsei- ja Piirivalveameti 01.08.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5478-1 ja 28.08.2017. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/2017/5935-2 osas, milles need tunnistasid kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Sõnastada uus resolutsioon järgnevalt: „Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 01.08.2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/5478-1 ja 28.08.2017. a vaideotsus nr 15.3-3.6/2017/5935-2 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.“
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 03.05.2018. a otsuse resolutsiooni p 3 ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 10 eurot menetluskulu.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.11.2019 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja on 1958. aastal Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik, kes viibib kinnipeetavana Viru Vanglas, kus ta kannab 5 aasta 11 kuu ja 24 päeva pikkust vangistust. Vangistuse alguspäev oli 19.08.2014 ja lõpp on 28.07.2020.
2.Justiitsministeerium tegi 04.07.2017 PPA-le ettepaneku nr 11-3/5060-1 (tl 41-43) kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Ettepaneku kohaselt on kaebaja vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Ohustatud on avalikkus ja isikud, kellega kaebajal tekib konflikt. Oht seisneb füüsilise vägivalla kasutamises. Oht on tõenäolisem, kui isikul on majanduslikud raskused, ja siis, kui isik on alkoholi tarvitanud. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras kahel korral, vanglas viibib esimest korda. Varasemalt on karistatud kuritegelikku ühendusse kuulumise ja prostitutsioonile kaasaaitamise eest. Kaebaja sooritas uue kuriteo katseajal. Ta ei kahetse oma tegusid ning empaatia kannatanute suhtes on väike. Kaebaja ei valda eesti keelt, kuid soovib õppida. Töötamisse suhtub positiivselt, tahab töötada kinnipidamise ajal. Eestis elavad kaebaja lahutatud abikaasa, nende kaks ühist last, kellega on head suhted. Perest väljaspool on kaebajal poeg, kellega ei suhtle. Lisaks on kaebajal õde, kellega on suhted head. Ema on surnud, isa elab väidetavalt Venemaal. Isik ei ole mõjutatav, oma otsused teeb ise. Kuritegelikku ühendusse ei kuulu, kuid omab kuritegelikke sidemeid. Alkoholi tarbib harva ja enamasti agressiivne ei ole. Viimane kuritegu on aga toime pandud alkoholijoobes. Isik ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Tema eesti keele tase on null ning ta ei ole avaldanud soovi Eesti kodakondsuse taotlemiseks.
3.PPA tunnistas 01.08.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5478-1 (tl 3-6) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 01.08.2017, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA tugines ettekirjutust tehes välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 punktile 2 ning §-dele 16 ja 243 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 punktile 7, § 74 lg-le 2 ja § 11 lg-le 1. Samuti viitas PPA Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 9 punktile 3. Põhjendustes kordas PPA Justiitsministeeriumi ettepanekus väljatoodut.
4.Kaebaja esitas 16.08.2017 PPA-le vaide (tl 7-8), mille PPA jättis 28.08.2017. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/2017/5935-2 (tl 9-11p) rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 08.09.2017 halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-2, 89-91) PPA 01.08.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5478-1 ja 28.08.2017. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/2017/5935-2 tühistamiseks. Kaebaja väitel on ta elanud kogu elu Eestis ega ole elu jooksul Eestist välja sõitnud. Kuigi kaebaja on lahutatud, jätkab ta kooselu naise ja kolme lapsega. Naine külastab teda vanglas ja peale vanglast vabanemist on tal plaanis jätkata perekonnaelu. Kaebajal on tugev vaimne ja sotsiaalne suhe perekonnaliikmetega. Eestis on kaebajal olemas püsiv elukoht, siin elavad kõik teised sugulased ja siia on maetud tema vanemad. Kaebaja on alates 2016. aastast pensionär. Kaebaja peab Eestit kodumaaks ja kavatseb ülejäänud elu elada Eestis. Venemaaga ei pea kaebaja ennast seotuks. Kaebaja on teinud karistusest vajalikud järeldused ja kavatseb käituda edaspidi seadusekuulekalt. PPA otsus karistab kaebajat topelt.
Kaebaja on kauaaegne sisserändaja, kelle väljasaatmine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovitusest Rec(2000)15 võimalik üksnes juhul, kui isik kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Otsusest ei nähtu, et selles oleks hinnatud kaebajast lähtuvat ohtu. Vaidlusalune otsus rikub kaebaja õigust perekonna- ja eraelule.
6.Vastustaja palus hiljem täiendatud vastuses kaebusele (tl 24-27p, 86-87) jätta kaebus rahuldamata.
7.Kaebaja abiellus 16.11.2017 uuesti oma lahutatud abikaasaga (tl 96).
8.Tartu Halduskohus rahuldas 03.05.2018. a otsusega (tl 103-106) kaebuse ning tühistas PPA 01.08.2017. a otsuse ja 28.08.2017. a vaideotsuse. Otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud kirjaliku ja diskretsioonilise haldusakti nõuetele, millega riivatakse isiku õigusi. Vaidlusalusest otsusest ei ole näha, et vastustaja oleks tuvastanud kaebajast tulenevat ohu taset. Vastustaja järeldas kaebaja poolt enam kui viis aastat tagasi toime pandud kuritegude asjaoludest automaatselt, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastustaja ei arvestanud kaebaja positiivse käitumisega vangistuse ajal ega muude ohu vähendamise kasuks räägitavate asjaoludega. Halduskohus nõustus vastustajaga, et vägivalla kasutamisega isikuvastase kuriteo näol on tegemist raske ja taunitava kuriteoga, kuid kaebaja kannab vanglakaristust esmakordselt. Vanglateenistus iseloomustab kaebajat positiivselt ja peab kaebaja poolt vabaduses uue kuriteo toimepanemise ohtu minimaalseks (kriminaalasi nr 1-13-8065). Vangistus suunab kaebajat käituma õiguskuulekalt. Peale vanglast vabanemisest on kaebaja üle 60-aastane mees, kellel on olemas püsiv elu- ja töökoht ning perekond. Pensionieas on isikuvastase või muu raskema kuriteo toimepanemise tõenäosus minimaalne. Kaebaja ei ole toime pannud sellist kuriteo liiki (seksuaalkuriteod, narkokuriteod), mis viitaksid nende retsidiivsusele tulevikus. Varasemalt ei ole kaebaja toime pannud isikuvastaseid ega vägivalla kasutamisega seotud kuritegusid. Kaebajal ei ole esinenud alkoholi liigtarbimisega probleeme või psüühikahäireid. Kaebaja võtab tekkinud olukorda tõsiselt ja tal on kindel soov jääda Eestisse oma perekonna juurde seadusekuulekalt elama. Vaidlusalusest otsusest ega haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks toime pannud riigivastaseid kuritegusid või tegelenud tegevusega, mida saaks kvalifitseerida riigivastaseks. Varasemalt toime pandud kuritegudest tulenevalt on kaebajalt tulenev oht riigi julgeolekule vaid kaudne. Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste väljasaatmine on sisserändajatega võrreldes võimalik vaid erandlikel asjaoludel. Hetkeseisuga puudub alus pidada kaebajat isikuks, kes kujutaks reaalselt ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vaidlusaluses otsuses esinevad kaalutlusvead. Prognoosotsuses ei arvestanud vastustaja kõikide oluliste asjaoludega ning hindas kaebajast tulenevat ohtu ühekülgselt. Kaalutlusotsusest ei ole näha, et vastustaja oleks diskretsiooni teostamisel arvestanud kaebaja suhteliselt kõrge vanusega ja sellega, et kogu elu ehk 60 aastat on kaebaja elanud Eestis ehk tegemist ei ole sisserändajaga. See oli halduskohtu arvates oluline kaalutlusviga. Halduskohus seadis kahtluse alla vastustaja järelduse, et kaebajal ei teki raskusi Venemaale elama asumisel ja riiki lõimumisel. Halduskohus leidis, et vastustaja ei saanud arvestada sellega, et kaebajal on Eestis perekonnaelu EIÕK art 8 lg-s 1 sätestatud tähenduses. Halduskohus võttis arvesse asjaolu, et kaebaja on ametlikult abielus. Abielu oli sõlmitud 16.11.2017 ehk peale vaidlusaluse otsuse tegemist. Enne ametliku abielu sõlmimist külastas abikaasa kaebajat regulaarselt vanglas koos nende ühiste lastega. Halduskohus arvates puudus alus arvata, et tegemist on fiktiivse abieluga.
Kaebaja väljasaatmine Venemaale ja sissesõidukeelu kehtestamine vähendab kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule nullini. Samas kaasneb kaebaja väljasaatmisega ja sissesõidukeelu kehtestamise tõttu tema põhiõigusele erakorraliselt tugev riive. Võttes arvesse kaebaja vanust, elamise kestust Eestis, kaebaja perekonnaseisu, kaebajast tulenevat võimalikku ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, samuti seda, et peale vanglast vabanemist puudub kaebajal võimalus taotleda tähtajalist elamisluba, riivas vaidlusalune otsus halduskohtu arvates ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi perekonna- ja eraelule. Kaebajast tulenev hüpoteetiline oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ei olnud halduskohtu arvates reaalne ega tõsine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.PPA esitas 04.06.2018 Tartu Ringkonnkohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 111-114p, 138-139), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. PPA 01.08.2017. a otsus on tehtud selle tegemise hetkel olemasolevate andmete põhjal. Halduskohus on ekslikult kontrollinud otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. HKMS § 158 lg 31 erisus kehtib ainult rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamisel. Kaebaja lahutas oma abielu 30.04.2014, uus abielu on sõlmitud alles kohtumenetluse ajal. Tõenäoliselt sõlmiti abielu selleks, et vältida väljasaatmist. Haldusmenetluse käigus ei toonud kaebaja kordagi välja, et plaanib oma endise abikaasaga uuesti abielluda, vaid tõi välja üksnes tõiga, et lahutamisest hoolimata on nad siiani jätkanud kooselu perekonnana. PPA on vaidlusaluses otsuses arvestanud pereriive osas nii lahutatud abikaasa kui ka lastega. Halduskohtul tuleb hinnata otsuse õiguspärasust selle tegemise ajahetkega (HKMS § 158 lg 2). PPA tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-13-02. Käesoleval juhul on kaebaja abikaasa teadlik kaebaja süüteost ning võimalusest, et ta saadetakse välja kodakondsusjärgsesse riiki. Kaebajal ei ole erakorralisi sõltuvussuhteid oma lastega ning tal on võimalik jätkata nendega suhtlust piiriüleselt. PPA-l on Vene Föderatsiooni kodakondsus, mis tekitab tema ja Vene Föderatsiooni vahel õigusliku sideme koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Kaebaja valdab vene keelt, mistõttu ei saa pidada tema keelelist sobitust ja töö leidmist kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel keeruliseks. Lisaks elab kaebajal kodakondsusjärgses riigis isa. Hoolimata sellest, et kaebaja on Eestis sündinud 1958. aastal, ei ole ta teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Kaebaja on ennast ise pannud olukorda, kus tema pereelu elamine on piiratud juba pikka aega ning seda tuleb teha distantsilt. Riigil on õigus välja saata kriminaalkorras karistatud isikud, kui need kujutavad endast ohtu avalikule korrale. PPA tugines otsuse koostamisel vangla 04.07.2017. a ettepanekule elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks ning võttis menetluses arvesse kõiki kaebajaga seotud asjaolusid: perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga ning kriminaalkorras karistamist. Kaebaja on vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal hinnatud avalikkusele ohtlikuks. PPA ei pea ennast pädevaks hindama üle teise pädeva riigiasutuse riskihinnangut. PPA ei nõustud, et ta oleks pidanud tuvastama eraldi vastustajast tuleneva ohu taseme. PPA asus otsuse tegemisel olnud asjaolude pinnalt seisukohal, et vastustajast lähtub jätkuvalt reaalne ja piisavalt tõsine oht. Vangla ettepanekust ei nähtu ühtegi positiivset asjaolu vangistuse ajal, mida elamisloa kehtetuks tunnistamise puhul arvesse võtta. Kaebaja eesti keele tase on null ning eluviisi treeninguid läbinud ei ole. Halduskohus viitas Viru Maakohtu otsusele nr 1-12-8065, millest nähtuvalt iseloomustab kuriteo toimepanemine katseajal süüdimõistetu väljakujunenud kriminaalset käitumismustrit ja näitab tema kalduvust kuritegelikule teele. Maakohus järeldas
selles otsuses, et isikul on harjumus kriminaalseks käitumiseks koos teiste isikutega. Pikaajalise elaniku elamisluba väljendab riigi usaldust selle isiku suhtes, kellele see on väljastatud. Kaebaja on aga oma tegudega riigi usaldust petnud. Isikuvastase kuriteo toime pannud isikut tuleb igal juhul käsitada ohuna avalikule korrale. Kaebaja ei teinud esimesest karistamisest enda jaoks järeldusi ega aktsepteerinud ühiskonnas kehtivaid norme. Kaebaja pani 55-aastasena toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga. PPA hinnangul ei minimeeri vanusenumber kaebajast lähtuvat tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA tugineb Tartu Ringkonnakohtu määrusele kohtuasjas nr 1-13-8065 (p 21). PPA ei pea andma võimalust esitada otsuse koostamisel eraldi arvamusi ja vastuväiteid lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeldu kohaldamise osas. Kuigi vangistuse ajal on vastustajat iseloomustavad asjaolud ning käitumine pigem positiivne (lähtudes 29.07.2019 iseloomustusest), ei anna see alust järeldada, et vastustajast lähtuv oht on käesolevaks ajaks märkimisväärselt vähenenud.
10.Kaebaja vaidleb hiljem täiendatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 121-123, 143-143p) apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. Peale abielulahutust jätkas kaebaja ja tema lahutatud abikaasa koos elamist ühisel pinnal vabaabielu vormis. Kaebaja abikaasa käis koos ühiste lastega vanglas regulaarselt pikaajalistel kokkusaamistel. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema poolt toime pandud õigusrikkumise iseloomu ja asjaolusid ning käitumist vanglas. Kaebaja pereliikmed on Eesti kodanikud ja kõik sugulased elavad Eestis. Ta omab nendega tugevat vaimset ja sotsiaalset sidet, tema vanemad on Eestisse maetud. Kaebajal on olemas Eestis kinnisvara ja alaline elukoht. Kaebaja on sündinud ja elanud kogu oma teadliku elu, st 61 aastat ainult Eestis. Kaebaja õppis ja töötas Tallinnas ning tal on tööstaaži enam kui 30 aastat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles see tühistas PPA otsuse osas, milles see tunnistas kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. See tähendab, et PPA 01.08.2017. a otsus ja 28.08.2017. a vaideotsus jäävad kehtima osas, milles PPA tunnistas kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa, kuid kuuluvad tühistamisele osas, milles PPA tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse ja määras sissesõidukeelu.
12.Järgnevas põhjenduses tõlgendab ringkonnakohus esmalt apellatsioonkaebust ja lahendab menetluslikud küsimused (I), kontrollib seejärel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust (II), Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
13.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks tõlgendada PPA apellatsioonkaebust, sest PPA on kasutanud termineid „kaebaja“ ja „vastustaja“ läbisegi mitmes erinevas tähenduses. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtumenetluses on kaebaja HKMS § 16 järgi isik, kes on esitanud halduskohtule kaebuse. Käesoleva kohtumenetluse kaebaja nähtub käesoleva otsuse päisest. Vastustaja on seevastu HKMS § 17 mõttes isik või haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Käesolevas menetluses on vastustajaks PPA. Vastustaja on apellatsioonkaebuse 2. leheküljel 3. lõigus refereerinud halduskohtu otsust ning kasutanud
termineid „kaebaja“ ja „vastustaja“ eelnimetatud tähenduses. Seevastu on alates apellatsioonkaebuse 2. lehekülje viimasest lõigust järsku juttu vastustaja endisest abikaasast ja uuest abielust ning järgnevatel lehekülgedel ka vastustaja perekonnast, lastest jne. Ringkonnakohus märgib, et kuna PPA ei saa kehtiva õiguse järgi olla ilmselgelt eelnimetatud õigussuhetes, siis tõlgendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisu lähtuvalt kontekstist ning arvestades apellandi huvisid ja protsessuaalset positsiooni.
14.Ringkonnakohus võtab uurimispõhimõttest lähtuvalt haldusasja materjalide juurde kaebaja 09.07.2018. a taotluse lisa (1 lk) ja vastustaja 29.07.2019. a täiendava seisukoha lisa (5 lk koos allkirjalehega). II
15.Ringkonnakohus analüüsib järgnevalt kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust. PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks tuleb arvestada VMS § 241 lg-ga 3, mille kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa viidatud alusel kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
16.Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse hindamisel selgitas Riigikohus hiljuti oma varasemat praktikat kokku võttes ja osaliselt täiendades, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (s.t tõenäosus) ja piisavalt tõsine (s.t kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 19). Sellisele võimalusele viitab otsesõnu ka Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 9 lg 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu. Riigikohus on märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 21). Hilisemas lahendis täpsustas Riigikohus veelkord, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule (RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10).
17.Eelnevast lähtuvalt kontrollib ringkonnakohus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kontekstis, kas PPA on 01.08.2017. a otsuses piisavalt põhjendanud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kuigi normi selge sõnastuse järgi
peavad olema täidetud mõlemad kriteeriumid, s.t ohustatud peavad olema nii avalik kord kui ka riigi julgeolek, on Riigikohus normi koosseisu oma otsusega laiendanud, pidades piisavaks ohtu kas avalikule korrale või julgeolekule. Ringkonnakohus kahtleb, kas selline normi sõnastust ületav laiendus põhiõiguste kandja kahjuks on põhiseadusliku üldise seadusreservatsiooni põhimõttega kooskõlas. Kuna aga seda küsimust saab paremini käsitleda võimalikus kassatsioonimenetluses, siis järgib ringkonnakohus käesolevas otsuses menetlusökonoomiast lähtuvalt Riigikohtu sõnaselget seisukohta.
18.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kujutab endast küll ohtu avalikule korrale, kuid mitte riigi julgeolekule. Riigikohtu seisukohta aluseks võttes on see piisav selleks, et tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks. Ohu mõiste on määratletud korrakaitseseaduses (KorS). Vastavalt KorS § 5 lg-le 2 on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Riigikohus on selgitanud, et oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 16). Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud prognoosotsuse tegemise pädevus ja vastutus on VMS § 241 lg 1 p 2 järgi PPA-l. Ringkonnakohus ei nõustu PPA apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, mille järgi ei pea PPA ennast pädevaks hindama üle teise pädeva riigiasutuse riskihinnangut. Seadusest tulenevalt on hinnangu andmine just PPA ja mitte kellegi teise kohustus.
19.PPA on tuginenud Justiitsministeeriumi ettepanekule, mis tugines esimeses järjekorras sellele, et kaebajat on karistatud kriminaalkorras kahel korral. Harju Maakohus mõistis kaebaja süüdi 20.12.2011. a otsusega asjas nr 1-10-17129 KarS § 255 (Kuritegelik ühendus) lg 1 järgi ja § 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) lg 2 p 1 järgi ning mõistis liitkaristuseks 4 aastat vangistust tingimisi. Kaebaja tegu seisnes selles, et ta aastatel 1999–2009 koos mitme muu isikuga pidas bordelli, s.t rentis „kontori“ ruume, otsis prostituute, dispetšereid ja autojuhte, selgitas neile tööülesandeid ja kontrollis neid, haldas raha ning tegi reklaami. Harju Maakohus mõistis kaebaja 18.12.2013. a otsusega asjas nr 1-13-8065 KarS § 263 (Avaliku korra raske rikkumine) punktide 1 ja 4 järgi ning karistas teda vangistusega 2 aastat. Kaebaja tegu seisnes selles, et ta koos ühe teise isikuga Tallinnas Lasnamäel ründas ja peksis joobeseisundis õhtusel ajal kolme kannatanut käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda. Tartu Ringkonnakohus on võtnud 16.10.2017. a ennetähtaegselt vabastamata jätmise määruses nr 1-13-8065 kaebaja teoepisoodi lühidalt kokku järgnevalt: kaebaja ründas raevukat vägivalda kasutades joobes kannatanut, kes oli kortermajja sisenedes valinud fonolukul ekslikult tema korteri numbri. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi eelnimetatud teod ei sisalda endas ilmtingimata viidet kriminaalsele käitumismustrile, nagu väidab vastustaja, nähtub neist siiski, et kaebaja on võimeline näitama ühiselu reeglite suhtes üles äärmist lugupidamatust. Esimene kuritegu leidis see aset pika aja jooksul, teisel juhul oli tegemist vägivaldse ründega teiste isikute kehalisele puutumatusele ja tervisele, millega kaebaja kahjustas olulisi individuaalseid õigushüvesid. Ringkonnakohus osutab ka kuritegeliku käitumise korduvusele. Eelnevat aluseks võttes nõustub ringkonnakohus nõustub PPA ja Justiitsministeeriumiga, et säärased teod viitavad ohule avalikule korrale.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et ohuhinnangu andmisel tuleb arvestada lisaks toime pandud õigusrikkumistele ka muid asjaolusid, iseäranis perekonnaeluga seonduvat, Eestis viibimise kestust ja sotsiaalseid sidemeid. Seda on PPA ka teinud, tuginedes küll suures osas
Justiitsministeeriumi ettepanekule. PPA hinnangul on oht tõenäolisem, kui isikul on majanduslikud raskused, ja siis, kui isik on alkoholi tarvitanud. PPA võttis arvesse seda, et kaebaja ei kahetse oma tegusid ning tema empaatia kannatanute suhtes on väike. Samuti arvestas PPA kaebaja puuduvat keeleoskust, mis on takistuseks ühiskonda sulandumisel, kuritegelikke sidemeid ning puuduvat soovi omandada Eesti kodakondsus. Positiivse poole pealt võttis PPA arvesse kaebaja soovi eesti keelt õppida ning seda, et ta suhtub töötamisse positiivselt ning soovi töötada kinnipidamise ajal. PPA arvestas kaebaja perekondlikke sidemeid Eestis, samuti seda, et kaebaja ei ole mõjutatav ning teeb oma otsused ise. Samuti võttis PPA arvesse asjaolu, et kaebaja tarbib alkoholi harva ja enamasti agressiivne ei ole. Ringkonnakohus leiab, et 01.08.2017. a otsuses esitatud hinnang on küll napp, kuid siiski veel piisav, ning et see ei kõrvalda lõpphinnangut kaebaja ohtlikkuse osas. Kaebaja ei ole oma käitumisega suutnud veenda ka kohut selles, et temast ei lähtu enam mingisugust ohtu avalikule korrale.
21.Eelnevale tuginedes nõustub ringkonnakohus PPA hinnanguga, et kaebaja on ohtlik avalikule korrale. Seda hinnangut toetavad ka eelmainitud Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2017. a määrus ning samuti Viru Maakohtu 21.08.2017. a ja 13.09.2018. a ennetähtaegselt vabastamata jätmise määrused, kõik asjas nr 1-13-8065. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt osutada sellele, et kaebaja tegudest ja käitumisest ei nähtu ohtu riigi julgeolekule. Halduskohus on õigesti märkinud, et kui üldse, on tegemist ainult kaudse ohuga riigi julgeolekule. Ringkonnakohus on seisukohal, et bordelli pidamine ja üksikjuhtumil kolme isiku ründamine ei ohusta veel riiki kui tervikut.
22.VMS § 241 lg-te 1 ja 3 järgi on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusotsus. Avatud on otsustuskaalutlus, s.t PPA peab igal üksikjuhtumil põhjendama, miks ta just antud isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistab. Seejuures peab põhjendustest nähtuma, et arvesse oleks võetud kõiki VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Praegusel juhtumil ei ole 01.08.2017. a otsuse põhjendustes ohuhinnang ja kaalutlused üksteisest eristatavad. PPA on otsuse punktis 14.7 vaid paljasõnaliselt tõdenud, et on otsuse tegemisel võtnud arvesse kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Sisuline kaalumine ei ole aset leidnud. Ringkonnakohus leiab, et sellisest põhjendusest ei piisa, kuid tõdeb, et 28.08.2017. a vaideotsuses on PPA punktides 19 ja 20 siiski enam-vähem nõuetekohase põhjenduse esitanud. PPA on nimetatud punktides toonud mh välja, et toimepandud kuritegude loend ja laad kinnitavad, et isikul puudub tahe muutuda ning et sidemete tõttu kriminaalse taustaga isikutega võiks keskkonna vahetus tulla abiks negatiivsest mõjust hoidumiseks. Lisaks on PPA tuginenud Viru Maakohtu 21.08.2017. a määrusele nr 1-13-8065. PPA on vaideotsuses kaalunud kaebaja perekonnaõiguse riivet ning leidnud, et tugevat riivet ei esine, kuna kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes ning puuduvad erakorralised sõltuvussuhted. Samuti on PPA võtnud arvesse, et kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning tema emakeel on vene keel. Ringkonnakohus juhib PPA tähelepanu sellele, et ka vaideotsuses on jäetud kaalumata kaebaja vanus ja Eestis elamise kestus, mis on samuti nõutud VMS § 241 lg-s 3, kuid leiab, et ka nende eraldi väljatoomine ei muudaks kõiki asjaolusid arvesse võttes käesolevale juhtumile antavat lõpphinnangut. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et riigil peab olema õigus võtta alaline viibimisõigus kurjategijatelt, kes kujutavad endast ohtu avalikule korrale. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus niisiis, et vaideotsuse põhjendustega on PPA kõrvaldanud algse haldusakti olulised puudused pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas (HMS § 58).
23.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et hindab 01.08.2017. a otsuse õiguspärasust vastavalt HKMS § 158 lg 2 lausele 2 vastavalt haldusakti andmise aja seisule. Sellest tulenevalt ei saa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel arvestada kaebaja abiellumist, mis leidis aset peale otsuse tegemist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasuse hindamisel ei kohaldu HKMS § 158 lg 31, mis rakendub sätte selge sõnastuse järgi ainult rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsustele.
24.Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et PPA 01.08.2017. a otsus ja 28.08.2017. a vaideotsus on õiguspärased kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. III
25.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust. Riigikohus selgitas hiljutises otsuses, et pikaajalise elaniku elamisluba on võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 18). Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuleb seejuures arvesse võtta Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, mille art 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ peamine eesmärk on liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon (EKo 26.04.2012, C-508/10, p 66; 02.09.2015, C-309/14, p 21). Sellise meetme võtmine ei saa olla automaatselt ette nähtud kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjena, vaid vajab juhtumipõhist hindamist, mis peab hõlmama eeskätt art 12 lg-s 3 nimetatud tegureid (s.o elamise kestus, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga) (EKo 07.12.2017, C-636/16). Samuti nähtub direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3, millele PPA on otsuses tuginenud, et liikmesriigid võivad küll ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses.
26.Ka Eesti uuema kohtupraktika järgi peab lahkumisettekirjutuse tegemiseks oht avalikule korrale olema reaalne ja piisavalt tõsine. Riigikohtu selgituse järgi tähendab ohu tegelikkuse ehk reaalsuse kriteerium selle tõenäosust ja piisava tõsiduse kriteerium kahjuliku tagajärje olulisust (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 19). Halduskohus on otsuse punktides 15.3-15.5 põhjalikult selgitanud, miks ei esine kaebaja puhul reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Ringkonnakohus nõustub neis punktides esitatud seisukohtadega, v.a punkti 15.5 viimane lause, ega pea vajalikuks nende sisu korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu 01.08.2017. a otsuse ega 28.08.2017. a vaideotsuse põhjendustest piisavat selgitust hinnangule, miks lähtub kaebajast reaalne ja piisavalt tõsine oht.
27.Eelnevast tulenevalt on 01.08.2017. a otsuses sisalduvad Eestist lahkumise ettekirjutus ja sissesõidukeeld õigusvastased.
28.Kuna PPA on apellatsioonkaebuses asunud väitma, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu menetluses ei pea aset leidma ärakuulamist, siis peab ringkonnakohus vajalikuks seda küsimust lühidalt selgitada. VSS § 1 lg 2 sätestab: „Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades
käesoleva seaduse erisusi. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata haldusmenetluse seaduses sätestatut.“ Sissesõidukeelu osas sätestab VSS § 301 lg 2: „Kui välismaalane viibib Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, antakse talle võimalus vastuväidete esitamiseks sissesõidukeelu kohaldamise korral ja elamisloa kehtetuks tunnistamisel või elamisõiguse lõpetamisel.“ Eelnevast tulenevalt kehtib haldusorgani kohustus isik ära kuulata lahkumisettekirjutuse korral tulenevalt HMS §-st 40, sissesõidukeelu korral aga tulenevalt VSS § 301 lg-st 2. Ärakuulamine mõlemas kontekstis tähendab, et isikut tuleb enne otsuse tegemist teavitada olulistest asjaoludest, millele kavatseb haldusorgan oma tulevase otsuse rajada, ja ähvardavast õiguslikust tagajärjest ning anda talle võimalus oma seisukohta avaldada. Erinevate otsuste suhtes läbi viidav ärakuulamine ei pruugi seejuures toimuda eraldi menetlustoimingutena, vaid võib leida aset ühe menetlustoiminguna näiteks koos ärakuulamisega pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses. Kuid ärakuulamist ära jätta Eesti õiguskord ei võimalda. Samuti ei asenda ärakuulamist kuidagi VSS § 32 lg-s 1 sätestatud võimalus taotleda Siseministeeriumilt või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutusest sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist. IV
29.Kokkuvõttes tuleb PPA apellatsioonkaebus niisiis rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles see tühistas PPA otsuse osas, milles see tunnistas kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. See tähendab, et PPA 01.08.2017. a otsus ja 28.08.2017. a vaideotsus jäävad kehtima osas, milles PPA tunnistas kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa, kuid kuuluvad tühistamisele osas, milles PPA tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse ja määras sissesõidukeelu.
30.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Käesoleval juhtumil vaidlustas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu. Menetluse tulemuseks on, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus jääb kehtima, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistab ringkonnakohus aga ära. Seetõttu tuleb menetluskulud jagada selliselt, et kaebaja kanda jääb 1/3, PPA kanda 2/3 kaebaja menetluskuludest. Kaebaja menetluskuluks on halduskohtu menetluses tasutud riigilõiv 15 eurot. Sellest jääb järelikult 5 eurot kaebaja kanda, 10 eurot aga PPA kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.