Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 09.04.2020, Tartu 3-17-2378 X kaebus Politsei- ja Piirvalveameti 08.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/7590-1 (elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus) tühistamiseks Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Lepinguline esindaja Vladimir Kolga Vastustaja/apellant PPA Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Võtta toimiku materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud Viru Maakohtu 29.11.2018. a määrus nr 1-15-6703 ning kaebaja 27.01.2020. a seisukoha lisadena esitatud 22.01.2020. a päring ja PPA 23.01.2020. a vastus päringule.
2.Tagastada PPA-le apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a otsus käesolevas asjas.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 osas, milles halduskohus tühistas Politsei- ja Piirivalveameti 08.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/7590-1 osas, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba. Sõnastada uus resolutsioon järgnevalt: „Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 08.10.2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/7590-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.“
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 400 eurot menetluskulu.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.05.2020 (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on 1982. aastal Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik, ta on abielus ja tal on Eestis kaks alaealist tütart. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet andis kaebajale 29.04.1999. a otsusega alalise elamisloa, mis muutus 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatusega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Harju Maakohus karistas kaebajat 02.09.2015. a otsusega 5 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Karistuse algusajaks loeti 29.04.2015.
3.Tallinna Vangla edastas 31.05.2017 PPA-le ettepaneku nr 1-5/17/11390-1 elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Ettepaneku kohaselt on kaebaja kriminaalkorras karistatud kolmel korral, vanglakaristust kannab teist korda. Harju Maakohus mõistis kaebaja 02.09.2015. a otsusega süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus ja korduvas käitlemises. Varasemad karistused olid varguse ning samuti narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Agressiivsust ei ole ilmnenud, kuritegude sooritamisel vägivalda ei ole kasutanud. Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas). Soodusteguriks võib olla varalise kasu saamise motiiv. Ohu ilmnemise tõenäosus on suurem majanduslikesse raskustesse sattumisel ning seoses kriminaalse taustaga isikutega suhtlusringkonnas. Kaebaja väärtustab perekonda, haridust ja töötamist. Hoolimatule suhtumisele ühiskonda viitab korduv karistatus. Kaebaja on alates 2002. aastast ametlikult töötanud. Vangistuses töötas kaebaja majandustöödel, alates 2016. aasta juulist komplekteerimistsehhi abitöölisena. Vabanedes olemas töökoht. Motiveeritud majandusraskustest üle saama. Perekond käib regulaarselt kokkusaamistel kaebajaga. Kaebaja oli varem fentanüüli tarvitaja. Teda karistati 2006–2007 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) alusel kuus korda. Hilisema ja narkootikumide tarvitamise kohta vanglal andmed puuduvad. Kaebaja tervislik seisund on hea.
4.PPA tunnistas 08.10.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/7590-1 kaebaja elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu. PPA viitas otsuse õiguslike alustena VMS § 241 lg 1 punktile 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 punktile 7, § 74 lg-le 2, § 11 lg-le 31, § 14 lg-le 1, § 15 lg-le 1. PPA viitas Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 9 punktile 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel võttis PPA arvesse toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Harju Maakohtu 02.09.2015. a otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 alusel 5 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega. Uimastikuritegusid loetakse rahvatervisevastasteks kuritegudeks. Kaebaja on teinud mõningaid püüdlusi Eesti Vabariigi ühiskonda lõimumisel. Isik on selgeks õppinud riigikeele A2 tasemel ning alustanud keele omandamist B1 tasemel. Olenemata sellest, et isik on kogu elu Eesti Vabariigis elanud, omandas ta A2 tasemel riigikeele alles Tallinna
Vanglas viibides. Tallinna Vanglale teadaolevalt ei ole isik avaldanud soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks. Asjaolust, et isik on astunud Vene Föderatsiooni kodakondsusesse nähtub soovimatus end Eesti Vabariigiga siduda. PPA eeldas, et isikul ei ole raskusi Venemaal elama asumisel, töökoha leidmisel ja lõimumisel. Kaebaja on omandanud koka eriala Kaliningradi Merekooli Tallinna filiaalis. Enne kinnipidamist töötas isik lepingu alusel OÜ-s Skyspeed ning enamasti on töötanud ametlikult. Alates aastast 2002 töötas kaebaja Islandi laeva kokana ning BLTR Grupp Masinaehitus OÜ-s. Isik suhtub töötamisse positiivselt, vangistuses on töötanud majandustöödel ning alates 07.04.2016 komplekteerimistsehhi abitöölisena. Saadud sissetulekust tasub isik võlgasid riigile ning toetab materiaalselt perekonda. Vabanedes saab tööle ehituse alal OÜ-s Andi Retro. Kaebajat on ka NPALS alusel aastatel 2006–2007 väärteokorras karistatud. Hilisemad andmed narkootikumide tarvitamise kohta puuduvad. Keskkonnavahetus Vene Föderatsiooni võib kaasa aidata kuritegelikust elust loobumisele. Tallinna Vanglas läbiviidud riskihinnangu kohaselt on kaebaja hinnatud ohuks avalikkusele. Kaebaja lähikondlaste hulka kuuluvad isiku ema, abikaasa ning kaks alaealist last. Kaebaja perekonna moodustavad abikaasa ning nende 2014. aastal sündinud ühine tütar ja kaebaja eelmisest abielust 2004. aastal sündinud tütar. Perekonna olemasolu korral on oluline asjaolu, kas isiku partner on temaga ühist perekonda luues teadnud, et isik elab kuritegelikku elu. PPA on menetluse käigus tuvastanud, et kaebaja sõlmis abielu 14.02.2014 ning abielukandest nähtub, et enne seda elati koos vabaabielus. Abikaasa või elukaaslase olemasolu ei tähenda, et isikut ei saaks välja saata. Arvestades asjaolu, et kaebaja abikaasa ning mõlema tütre emakeeleks on vene keel, ei tohiks sihtriigi ühiskonda integreerumine olla väga problemaatiline. PPA leidis, et kui kaebaja lapsed ei saa või ei soovi sihtriiki minna, on võimalik isikute vahelist suhtlust jätkata erinevate kommunikatsioonivahendite kaudu. Kuivõrd vanema lapsega on senini suhtlus toimunud peamiselt telefoni teel, ei nähtu käesoleval juhul asjaolusid, millest tingituna samalaadne suhtlemine ei võiks jätkuda kaebaja lahkumisel Vene Föderatsiooni. Materjalidest ei nähtu, et kaebaja ja tema ema vahel esineks erakorralist sõltuvussuhet ning seetõttu ei käsitle PPA kaebaja ema käesolevas menetluses isiku perekonnana. Kaebajal on võimalik perekonda nii materiaalselt kui moraalselt toetada ka Vene Föderatsiooni elama asumisel. Samuti võib kaebaja peale sissesõidukeelu lõppemist tagasi Eesti Vabariiki tulla. PPA leidis, et kuigi elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu kohaldamisel oleksid kaebaja võimalused oma lähisugulastega kohtumisel takistatud, on tema poolt toime pandud kuriteod siiski sellised, millest tingituna kaalub elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse vajadus üles kaebaja isiklikud huvid.
5.Kaebaja esitas otsuse peale vaide, mille PPA jättis 30.10.2017. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/2017/7848-3 rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 13.11.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse PPA 08.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/7590-1 tühistamiseks. Kaebaja väitel ei võta Venemaa vastu kohtulikult karistatud isikuid. Kaebaja on sündinud ja elanud terve elu Eestis. Tal on siin perekond ja lähedased. Kui elamisluba tunnistatakse kehtetuks, siis perekond laguneb. Kaebaja kuriteod ei ole nii ohtlikud.
7.PPA esitas 19.12.2017 vastuse kaebusele, milles taotles kaebuse rahuldamata jätmist.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 12.11.2018. a otsusega kaebuse (resolutsiooni p 1), tühistas PPA 08.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/7590-1 (resolutsiooni p 2) ja keelas kaebaja Eestist väljasaatmise haldusasja nr 3-17-2378 menetluse lõpuni (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et PPA oli tuvastanud kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale, kuid riigi julgeolekule lähtuvat ohtu vaidlustatud otsuses käsitletud ei ole. Halduskohus oli seisukohal, et PPA oli teinud kaalutlusvea. Halduskohus tugines direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-le 3 ja leidis, et tuvastatud oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Liikmesriik peab lubama asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule (art 9 lg 7). Art 12 lg 1 kohaselt võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Enne väljasaatmist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (art 12 lg 3). Halduskohus asus seisukohale, et asjas kogutud tõendite kogumiga ei ole tõendatud, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Esiteks ei ole PPA kaebajast riiklikule julgeolekule kujutatavat ohtu menetlusdokumentides tuvastanud, kajastanud ja kaalunud. Uimastikuritegusid hinnatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt küll raskemateks kuritegudeks. Samas on PPA vangla andmetele tuginedes tuvastatud, et kaebajat on NPALS rikkumise eest karistatud ca 10 aastat tagasi enne vaidlustatud otsuse andmist. Oluline ajafaktor ei veennud kohut, et kaebaja saaks kujutada tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Halduskohus asus seisukohale, et avalik kord ja riigi julgeolek on kaks erinevat õigushüve, mis võivad, kuid ei pruugi kattuda. Kui avalik kord ja riigi julgeolek omaks sama sisu, poleks neid VMS § 241 lg 1 punktis 2 vaja eristada, vaid normis piisaks ühest terminist. Praegusel juhul on seadusandja neid mõisteid aga sõnaselgelt eristanud, nagu seda on tehtud ka direktiivis 2003/109/EÜ. Halduskohus nõustus PPA kaalutlustega, et kaebaja on oma eelneva käitumisega (uimastikuriteod) andnud alust jaatada, et temast lähtub oht avalikule korrale. Halduskohtu hinnangul ei ohustanud kaebaja toime pandud teod riigi toimimise põhialuseid, mille kaitsmist reeglina riigi julgeoleku all mõeldakse. Kaebaja ei ole ohustanud riigi julgeolekut materiaalses mõttes, küll aga sai halduskohtu hinnangul käsitleda kaebaja toimepandud tegusid ohuna riigi julgeolekule VMS § 124 lg 2 punktide 7 ja 9, lg 2 ning § 237 lg 4 tähenduses, kuna kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja teda on karistatud üle üheaastase vangistusega. Kuna tegemist on ohuga riigi julgeolekule formaalses mõttes, mitte aga materiaalses mõttes, tuli seda arvesse võtta kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel. Seetõttu olid VMS § 241 lg 1 punktis 2 sätestatud eeldused täidetud ja PPA-l oli alus asuda kaaluma kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ning otsustust teiste õiguslike tagajärgede üle. Halduskohus leidis, et Riigikohtu valitseva kohtupraktika kohaselt on isikust lähtuva ohu kindlaksmääramisel kaalukas tähendus sellel, mida isik minevikus korda saatis, sh milliseid kuritegusid ta toime pani (nt RKHKo nr 3-3-1-2-16, p 14). Samas tuleb Euroopa Kohtu praktikast isiku riigist väljasaatmise kontekstis järeldada, et isikust lähtuva ohu hindamisel tuleb arvesse võtta ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Nendest asjaoludest võib nähtuda, kas isikust lähtub endiselt oht avalikule korrale või mitte (EKo C-371/08, p 84 ja 85). Halduskohus leidis, et vaidlustatud otsuse tulemusel raskendus faktiliselt kaebaja olukord vanglas karistuse kandmisel, sest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tõttu suunati kaebaja avavanglast vangla kinnisesse osakonda. Halduskohus võttis arvesse, et kaebaja suhtes oli käimas tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise menetlus kriminaalasjas nr 1-15-6703, samuti et kaebaja sooritas 2016. aastal
positiivselt eesti keel A2 eksami. Halduskohus võttis arvesse, et kaebaja töötas nii Viru kui ka Tallinna Vanglas koristajana ja hindas seda positiivselt. Samuti arvestas halduskohus, et kaebaja töötas OÜ-s Polarform ja AS-is EVT. Kaebaja ei olnud ka 2018. a oktoobri seisuga vangistuses toime pannud distsipliinirikkumisi. Samuti võttis halduskohus arvesse, et kaebaja oli ca 10 aastat enne vaidlusalust otsust vabanenud uimastisõltuvusest, kuna pärast 2007. aastat ei ole teda NPALS rikkumise eest karistatud. Kaebaja kuriteod on toime pandud varalise kasu saamise motiivil. Kontrollitud tingimustes vanglas on kaebaja aga töötanud, et rahuldada enda ja pere majanduslikke vajadusi. Edasi analüüsis halduskohus kaebajale väljasaatmisega kaasnevaid tagajärgi ning teiselt poolt meetmega taotletava eesmärgi tähtsust, s.o kaebajast lähtuva ohu tõrjumine avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Halduskohtu hinnangul oli PPA valitud meede kaebajale väga koormav. Kaebajat seob Venemaaga üksnes kodakondsus ja vene keel emakeelena. Tal puuduvad sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Tal ei ole seal töö- ja elukohta ega lähedasi. Kaebaja on seotud Eestiga. Sidemed ei katkenud ka vangistuses. Kaebaja sündis Eestis 1982. aastal ja sellest ajast on ta elanud Eestis. Tal on siin ema ja abikaasa ja kaks alaealist last. PPA on küll kaalunud kaebaja suhtlemisvõimalusi vanema tütre ja abikaasaga, kuid kaalutlused puuduvad vaidlustatud otsuse ajaks 3-aastase noorema tütre ja pensionärist ema osas, kelle tervise üle kaebaja kurdab. Halduskohus nõustus PPA-ga, et kaebaja ei ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ema lugeda tema perekonna liikmeks, kuid leidis, et sedavõrd noore tütre arengut ja sedavõrd eaka ema tervisemuresid ei lahenda telefoni ja e-kirjade teel. Selle põhjal leidis halduskohus, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, isikule lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine oleks mõeldav juhul, kui isikust lähtuks tõsine oht kaalukale õigushüvele. Kohaldatava meetme eesmärgiks oli tõrjuda kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Meetme eesmärgi kaalukust näitab mh see, kui tõsist ohtu kaebaja avalikule korrale ja riigi julgeolekule endast kujutab. Kaebaja on oma eelneva tegevusega kahjustanud avalikku korda. Kaebajat oli kriminaalkorras karistatud kolm korda, reaalset vangistust kandis ta teist korda ning kuritegude dünaamika oli liikunud kergemast raskemaks. Halduskohtu hinnangul oli kaebajal tahe vältida tagasipöördumist endise soovimatu käitumise juurde. Halduskohus järeldas kaebaja ärakuulamise raames antud seletuste põhjal, et kaebaja teadvustab üheselt, et ta probleemid on tekkinud senisest elukorraldusest, millega ta ei soovi jätkata. Halduskohus leidis, et sellele viitab ka kaebaja käitumine vangistuse vältel. Kokkuvõttes järeldas halduskohus, et kaebaja kujutab endast ohtu, kuid kaebaja ei kujuta tänases olukorras tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pidanud halduskohus antud PPA meedet proportsionaalseks.
9.Viru Maakohus vabastas kaebaja 29.11.2018. a määrusega nr 1-15-6703 karistuse kandmisest enne tähtaega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.PPA esitas 12.12.2018 Tartu Ringkonnkohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1–3 tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. a) PPA leiab, et on kaalunud põhjalikult kaebaja varasemat tausta. Riigi julgeoleku ohtu tuleb sisustada läbi ohu avalikule korrale. PPA kaalus haldusakti andmisel kaebajast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule läbi ohu avalikule korrale. b) Uimastikuriteod on rahvatervisevastased kuriteod. Narkootiliste ainete kasutamine kujutab ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete kasutamist välismaalase vastu, kes rikub
narkootiliste ainete kohta antud seadusi. Kuna kaebaja on korduvalt toime pannud uimastikuritegusid, siis on oht avalikule korrale ja seeläbi ka riigi julgeolekule olemas. c) Vanglast vabanedes ümbritseb kaebajat sama sõpruskond, kriminaalse taustaga tuttavad, kelle poolt võib kaebaja olla mõjutatav. Seega oht püsib ning PPA-l puudub veendumus, et peale karistuse kandmist isik loobub kuritegelikust eluviisist ega pane vabaduses toime uusi õigusrikkumisi. d) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise on ennetav meede, mida õiguskord lubab kohaldada isikute suhtes, kelle senise käitumise pinnalt on piisavalt alust arvata, et nad võivad tulevikus kujutada endast ohtu ühiskonnale. Et meetmega kaasneb isiku jaoks, kelle suhtes seda kohaldatakse, teatud ebameeldivus, on paratamatu. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võib muuta isiku tuleviku ajutiselt ebakindlaks, ei tähenda, et PPA otsus oleks seetõttu kaalutlemata ja ebaõige. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, tema sealviibimise ja riigist väljasaatmise üle. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada Eestis elamisluba. Ebameeldivused, mis kaasnevad kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaalu üles vajadust kaitsta teisi Eestis viibivaid isikuid vastustajast lähtuva ohu eest. e) Kaebaja on korduvalt näidanud süütegude toimepanemisega, et ei austa kehtivaid norme ning konkreetselt teiste isikute tervist ega omandiõigust. Selle asemel, et pingutada ise ning tulla rahaliselt toime, on kaebaja valinud kergema tee ning otsustanud saada varalist kasu teiste arvelt. f) PPA otsusest nähtuvad kõik kaalutlused, miks tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldati sissesõidukeeldu. Välismaalasena ei ole kaebajal põhiõigust elada riigis, mille kodanik ta ei ole. Kaebaja on väljendanud korduvalt oma suhtumist Eestis kehtivatesse õigusnormidesse, pannes toime süütegusid. PPA hinnangul saab ja tuleb jätkuva ohu hindamisel tugineda kaebaja varasemale käitumisele, mis antud juhul on olnud pikaajaline ning annab aluse jaatada jätkuvat ohtu. Kahtlemata on sellega hõlmatud ka isikute ootus, et riik suudab tagada neile turvalise elukeskkonna, s.t tagab elu ja tervise kaitse võimalike rünnete ja materiaalse kahju eest, mis võivad olla tingitud teistest isikutest. Iga uue süüteo toimepanemisel on tegu avaliku korra rikkumisega ning iga süütegu rikub ja mõjutab suuremal või vähemal määral isikute turvatunnet. PPA ülesanne on avaliku korra rikkumiste ärahoidmine ja Eesti Vabariigi territooriumil olevate isikute turvatunde hoidmine. PPA hinnangul tuleb huvi hoida ära edasiste süütegude toimepanemine pidada olulisemaks kaebaja isiklikest huvidest. Kaebaja ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Varasemalt ei ole pere toetus kaebajat kuritegude toimepanemisest eemal hoidnud, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et peale vanglast vabanemist see õnnestub. g) Kuigi kaebaja on elanud Eestis 36 aastat, ei ole ta seni huvitunud Eesti Vabariigi kodakondsusest, omades endiselt Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Tegemist on olnud piisavalt pika ajaga, et kohaneda riigi elukorralduse ja kultuuriruumiga, samuti on olnud piisav aeg integreerumiseks, kui vastav tahe selleks oleks olemas olnud. Eesti keele A1 taseme omandas kaebaja alles Tallinna Vanglas viibides. Sellest järeldub, et kaebajal puudub soov end Eesti Vabariigiga siduda ning Eesti ühiskonda integreeruda. Kaebaja emakeeleks on vene keel. Kuna kaebajal on sihtriigi kodakondsus ning ta valdab vabalt ka sihtriigi keelt, siis saab eeldada, et isikul ei ole raskusi Venemaal elama asumisel, töökoha leidmisel ja lõimumisel. h) Vaidlustatud haldusaktis koostati sisuliselt kaks eraldiseisvat otsust – pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ning väljasaatmisotsus (sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld). Mõlema otsuse puhul ei ole isikust lähtuva ohu taseme lävend sama kõrge. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel avaliku korra ja julgeoleku ohu tõttu VMS § 241 lg 2 p 1 alusel ei pea välismaalasest lähtuv oht olema reaalne ja piisavalt tõsine.
Oht peab olema reaalne ja piisavalt tõsine väljasaatmisotsuse koostamise puhul. Kuivõrd käesoleval juhul on PPA koostanud ka väljasaatmisotsuse, peab välismaalasest lähtuv oht vastama ka nendele kriteeriumitele, kuid elamisloa kehtetuks tunnistamise osas eeltoodud ohu lävend ei kehti ning elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab ka välismaalasest lähtuva avaliku korra ja julgeoleku ohu tuvastamisest. i) Kuigi vaidlusaluse otsuse tegemisest on möödas üle kahe aasta, leiab PPA, et erinevalt väljasaatmisotsuse kohtulikust kontrollist, saab kohtumenetluses toimuv pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamine toimuda vaidlusaluse otsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 3). Vaidlusalusest otsusest nähtub, et otsuses on hinnatud isiku ohtlikkust avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja kandis otsuse tegemise hetkel teist pikaajalist vangistust, mis oli talle mõistetud seoses narkootilise aine suures koguses omandamisega. Fentanüüli kogus, mis kaebaja omandist leiti, oli niivõrd suur, et sellest piisanuks üle 5900 inimesele narkojoobe tekitamiseks. PPA hinnangul on tõendatud, et kaebaja kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, mis võib realiseeruda narkootilise aine suures koguses omandamises. j) Kaebajast lähtuv oht on reaalne ning piisavalt tõsine. Kaebaja on kahel eraldiseisval korral pannud toime kuriteo, mille esemeks on suures koguses narkootilise aine omandamine. Tegemist on raskete ning tõsiste kuritegudega, mis on otseselt ja suurel määral ohustanud rahvatervist, avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. Lisaks on kaebajast lähtuv oht reaalne. Kaebaja on narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest süüdi mõistetud kahel korral ning selle eest vanglakaristust kandnud kahel korral. Kaebaja esimene vangistus ei kandnud eesmärki ning ta jätkas samaliigiliste süütegude toimepanemist. k) Kuivõrd käesolevaks ajaks on haldusakti tegemise (2017 sügis) ning kohtuliku hindamise (2020 kevad) ajaline vahe pikk, tuleb arvesse võtta ka muutunud asjaolusid. Juhul kui lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalsed, leiab PPA, et endiselt on põhjendatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sel juhul on võimalik kaebajal seadustada enda viibimine Eestis tähtajalise elamisloaga. Kuivõrd kaebaja on alates ennetähtaegset vabastamist käitunud õiguskuulekalt, ei erineks kaebaja elu Eestis tähtajalise elamisloaga sellest, mis see oleks pikaajalise elaniku elamisloa puhul. Sellegipoolest annab tähtajaline elamisluba võimaluse PPA-l kaebaja õiguskuulekat käitumist täiendavalt kontrollida järgnevate tähtajaliste elamisloa menetluste raames.
11.Kaebaja vaidleb hiljem täiendatud vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. a) Kaebaja on sündinud Eestis, ta on siin kogu aeg elanud ning tal on siin perekond ja lähedased. Kaebaja abielust on sündinud kaebaja noorem tütar. Kaebaja abikaasa ja noorem tütar on mõlemad Eesti kodanikud. Kaebajal on ka vanem tütar, kes sündis ja elab Eestis ning kelle kasvatamises kaebaja osaleb nii materiaalselt kui moraalselt ja suhtleb ka tütre emaga. Kaebajal on pensionärist ema, kes elab Eestis 1971. aastast ja kelle tervis ei ole hea. Eestisse on maetud kaebaja jaoks hingeliselt oluline vanaema, kes kaebajat kasvatas. Kaebajal on olemas alaline elukoht Eestis ning ta omab perekonnaliikmetega tugevat vaimset ja sotsiaalset suhet. Kõik kaebaja sugulased elavad Eestis ning ka tema vanaema on maetud Eestis. Kaebaja abikaasal on Eestis alaline elu- ja töökoht. Kaebaja soovib oma perekonnaga elada Eestis. Kaebaja õppis ja töötas Eestis. Kaebaja sidemed ei ole katkenud ka vangistuses, ta elab perekonnaelu põhiseaduse ning EIÕK tähenduses. Kaebaja on seisukohal, et Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste väljasaatmine on sisserändajatega võrreldes võimalik vaid erandlikel asjaoludel. b) Kaebajat seob Venemaaga üksnes kodakondsus ja vene keel emakeelena. Kaebajal puuduvad sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Tal ei ole seal töö- ega elukohta, sugulasi, sõpru ega lähedasi.
c) Kui isik on pikka aega elanud Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis raskem. Sellises olukorras tuleb hinnata võimalust kaebajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja saata äärmiselt piiratuks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub ka tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. d) Kaebaja leiab, et elamisloa andmisest keeldumise otsus on kaalutlusvigane. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod ei ole nii ohtlikud, et tema elamisluba tuleks kehtetuks tunnistada. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja toime pandud teod ei ohusta riigi toimimise põhialuseid, mille kaitsmist reeglina riigi julgeoleku all mõeldakse. Kaebaja ei ole ohustanud riigi julgeolekut materiaalses mõttes. Kaebaja ei kujuta tänases olukorras tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Isikust lähtuva ohu hindamisel tuleb arvesse võtta ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. e) Kaebajat tuleb käsitleda kauaaegse sisserändajana, kelle väljasaatmine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovitusest Rec(2000)15 võimalik üksnes juhul, kui isik kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. f) Kaebaja on 2016. aastal sooritanud positiivselt eesti keel A2 eksami. Kaebaja töötas Viru Vanglas ja Tallinna Vanglas koristajana. Samuti töötas kaebaja OÜ-s Polarform ja AS-is EVT. Kaebaja ei pannud vangistuses toime distsipliinirikkumisi. g) Kaebaja on Viru Maakohus 29.11.2018. määrusega karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastatud. Pärast tingimisi enne tähtaega kaebaja hakkas elama koos oma perega Tallinnas. Kuna kaebajal puudub isikut tõendav dokument, ei saa kaebaja töötada. h) Peale tingimisi ennetähtaegset vabastamist pidi kaebaja ilmuma registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele üks kord nädalas. Kaebaja on korralikult täitnud järelevalvemeetmeid alates 22.12.2018. PPA kaalus kaebajaga seotud asjaolusid, võttis arvesse järelevalvemeetmete korralikku järgimist ja kohustas 02.01.2020. a järelevalvemeetmete muutmise otsusega nr 1045363709 kaebajat senise iganädalase ilmumiskohustuse asemel ilmuma registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele kord kuus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse pikaajalise elaniku elamisluba puudutavas osas. See tähendab, et PPA 08.10.2017. a otsus jääb kehtima osas, milles PPA tunnistas kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa, kuid kuulub tühistamisele osas, milles PPA tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse ja määras sissesõidukeelu.
13.Ringkonnakohus nõustub esmalt PPA-ga, et käesolev haldusasi sarnaneb mõningal määral asjaga nr 3-17-1545, ning märgib, et mõningane sarnasus on ka asjaga nr 3-17-1848. Ringkonnakohus kinnitab käesoleva otsusega nendes asjades jõustunud lõpplahendites väljendatud seisukohti.
14.Järgnevas põhjenduses lahendab ringkonnakohus esmalt menetluslikud küsimused (I), kontrollib seejärel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust (II), Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV).
I
15.Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks menetlusosalistele selgitada, et halduskohtumenetluses on kaebaja HKMS § 16 järgi isik, kes on esitanud halduskohtule kaebuse. Käesoleva kohtumenetluse kaebaja nähtub käesoleva otsuse päisest. Vastustaja on seevastu HKMS § 17 mõttes isik või haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Käesolevas menetluses on vastustajaks PPA. Apellatsioonimenetluse vastaspoolt nimetatakse HKMS § 188 lg 1 p 1, § 194 lg 2 ja § 195 lg 2 p 1 järgi apellatsioonimenetluse vastaspooleks. Ringkonnakohus leiab, et hoolimata teatavast terminoloogilisest segadusest on võimalik poolte seisukohtadest konteksti ja poolte huvisid arvestades siiski aru saada.
16.Ringkonnakohus võtab uurimispõhimõttest lähtuvalt haldusasja materjalide juurde PPA apellatsioonkaebuse lisana esitatud Viru Maakohtu 29.11.2018. a määruse nr 1-15-6703 ning kaebaja 27.01.2020. a seisukoha lisadena esitatud 22.01.2020. a päringu ja PPA 23.01.2020. a vastuse päringule. Ringkonnakohus tagastab PPA-le apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a otsuse käesolevas asjas, sest see on toimikus juba olemas. II
17.Ringkonnakohus analüüsib järgnevalt kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust. PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks tuleb arvestada VMS § 241 lg-ga 3, mille kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa viidatud alusel kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
18.Korrates varasemaid seisukohti (Tartu Ringkonnakohtu 24.10.2019. a otsus nr 3-17-1848), on Riigikohus pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse hindamisel hiljuti selgitanud oma varasemat praktikat kokku võttes ja osaliselt täiendades, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (s.t tõenäosus) ja piisavalt tõsine (s.t kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 19). Sellisele võimalusele viitab otsesõnu ka Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 9 lg 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu. Riigikohus on märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis
sätestatud ohulävend ületatud (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 21). Hilisemas lahendis täpsustas Riigikohus veelkord, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule (RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10).
19.Eelnevast lähtuvalt kontrollib ringkonnakohus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kontekstis, kas PPA on 08.10.2017. a otsuses piisavalt põhjendanud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kuigi normi selge sõnastuse järgi peavad olema täidetud mõlemad kriteeriumid, s.t ohustatud peavad olema nii avalik kord kui ka riigi julgeolek, on Riigikohus normi koosseisu oma otsusega laiendanud, pidades piisavaks ohtu kas avalikule korrale või julgeolekule. Ringkonnakohus kahtleb jätkuvalt, kas selline normi sõnastust ületav laiendus põhiõiguste kandja kahjuks on põhiseadusliku üldise seadusreservatsiooni põhimõttega kooskõlas.
20.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Riigikohtu seisukohta aluseks võttes on see piisav eeldus selleks, et tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks. Ohu mõiste on määratletud korrakaitseseaduses (KorS). Vastavalt KorS § 5 lg-le 2 on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Riigikohus on selgitanud, et oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 16). Nimetatud prognoosotsuse tegemise pädevus ja vastutus on VMS § 241 lg 1 p 2 järgi PPA-l. PPA võttis ohuhinnangu põhjendamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Samuti võttis PPA arvesse tegude korduvust. Ringkonnakohus on seisukohal, et ohuhinnangu andmisel tuleb arvestada lisaks toime pandud õigusrikkumistele ka muid asjaolusid, iseäranis perekonnaeluga seonduvat, Eestis viibimise kestust ja sotsiaalseid sidemeid. Seda on PPA antud juhul teinud. PPA leidis, et kaebaja on teinud mõningaid püüdlusi Eesti Vabariigi ühiskonda lõimumisel, õppides selgeks riigikeele A2 tasemel ning alustanud keele omandamist B1 tasemel. Samuti arvestas PPA seda, et kaebaja lähikondlaste hulka kuuluvad isiku ema, abikaasa ning kaks alaealist last. PPA leidis õigesti, et kaebaja perekonna moodustavad abikaasa ning nende 2014. aastal sündinud ühine tütar ja kaebaja eelmisest abielust 2004. aastal sündinud tütar. PPA võttis arvesse ka seda, et kaebaja on omandanud eriala, et ta töötas enne kinnipidamist ning on enamasti töötanud ametlikult. PPA hindas positiivselt, et kaebaja suhtub töötamisse positiivselt, vangistuses on töötanud majandustöödel ning komplekteerimistsehhi abitöölisena. Samuti arvestas PPA, et kaebaja tasus saadud sissetulekust võlgasid riigile ning toetas materiaalselt perekonda. Negatiivse poole peal arvestas PPA lisaks uimastikuritegudele ka seda, et kaebajat on ka NPALS alusel aastatel 2006–2007 väärteokorras karistatud. Samas puudusid hilisemad andmed narkootikumide tarvitamise kohta. PPA arvestas ka seda, et Tallinna Vanglas läbiviidud riskihinnang pidas kaebajat ohuks avalikkusele. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, et PPA 08.10.2017. a otsuses esitatud hinnang on piisav.
21.Ringkonnakohus leiab, et korduv karistatus uimastikuritegude eest on iseenesest tugev indikaator põhjendamaks ohtu avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes. Käesoleval juhtumil on kaebajal küll tugevad perekondlikud sidemed, tal on kodu, lapsed, kellega ta suhtleb, abikaasa, samuti amet, kuid see kõik ei takistanud teda toime panemast viimast
kuritegu. Sellele tuginedes nõustub ringkonnakohus PPA hinnanguga, et kaebaja on ohtlik avalikule korrale.
22.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja tegudest ja käitumisest ei nähtu ohtu riigi julgeolekule. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja toime pandud teod ohustaksid riigi toimimise põhialuseid. PPA on vaidlusaluses otsuses sisuliselt samuti põhjendanud üksnes kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja vaikimisi lihtsalt eeldanud, et sellega kaasnev ka oht riigi julgeolekule. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu, vaid leiab, et riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasolu vajab eraldiseisvat piisavat põhjendust.
23.VMS § 241 lg-te 1 ja 3 järgi on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusotsus. Avatud on otsustuskaalutlus, s.t PPA peab üksikjuhtumil põhjendama, miks ta just antud isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistab. Seejuures peab põhjendustest nähtuma, et arvesse oleks võetud kõiki VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaolusid, s.t välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA asus seisukohale, et käesoleval juhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. PPA leidis, et kuigi elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu kohaldamisel oleksid kaebaja võimalused oma lähisugulastega kohtumisel takistatud, on tema poolt toime pandud kuriteod siiski sellised, millest tingituna kaalub elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse vajadus üles kaebaja isiklikud huvid. PPA arvestas, et kaebaja on sündinud 1982. aastal Eestis ja on siin elanud sünnist saati ning ka seda, et tal Venemaal sotsiaalset võrgustikku ei ole. Küll aga leidis PPA, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsuse ja vene emakeele tõttu võimeline Venemaal kiiresti ühiskonda lõimuma ja töö leidma. Samuti leidis PPA, et juhul, kui kaebaja perekond peaks jääma Eestisse, on kaebajal väljasaatmise korral võimalik suhelda nendega elektrooniliste sidevahendite abil. Ringkonnakohus leiab, et kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei pruugi endaga veel automaatselt kaasa tuua väljasaatmist, siis on PPA kaalutlused selles osas vigased. Seejuures tuleb aga arvestada sellega, et PPA võttis arvesse kaebaja jaoks raskemaid tagajärgi ning et PPA on 08.10.2017. a otsus põhjendustes sisulise kaalumise läbi viinud. Ringkonnakohus leiab, et PPA on seejuures arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaolusid piisaval määral ja nõustub vastustaja seisukohaga, et riigil peab olema õigus võtta alaline viibimisõigus kurjategijatelt, kes kujutavad endast ohtu avalikule korrale.
24.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et hindab PPA 08.10.2017. a otsuse õiguspärasust HKMS § 158 lg 2 lause 2 kohaselt vastavalt haldusakti andmise aja seisule. Sellest tulenevalt ei saa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel arvestada kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, mis leidis aset peale otsuse tegemist, ja sellele järgnenud õiguskuulekat käitumist vabaduses viibides. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasuse hindamisel ei kohaldu HKMS § 158 lg 31, mis rakendub sätte selge sõnastuse järgi ainult rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsustele.
25.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et PPA 08.10.2017. a otsus on õiguspärane kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
III
26.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust. Riigikohus selgitas, et pikaajalise elaniku elamisluba on võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 18). Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuleb seejuures arvesse võtta Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, mille art 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ peamine eesmärk on liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon (EKo 26.04.2012, C-508/10, p 66; 02.09.2015, C-309/14, p 21). Sellise meetme võtmine ei saa olla automaatselt ette nähtud kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjena, vaid vajab juhtumipõhist hindamist, mis peab hõlmama eeskätt art 12 lg-s 3 nimetatud tegureid (s.o elamise kestus, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga) (EKo 07.12.2017, C-636/16). Samuti nähtub direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3, millele PPA on otsuses tuginenud, et liikmesriigid võivad küll ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Ka Eesti uuema kohtupraktika järgi peab lahkumisettekirjutuse tegemiseks oht avalikule korrale olema reaalne ja piisavalt tõsine. Riigikohtu selgituse järgi tähendab ohu tegelikkuse ehk reaalsuse kriteerium selle tõenäosust ja piisava tõsiduse kriteerium kahjuliku tagajärje olulisust (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 19).
27.PPA on 08.10.2017. a otsuse punktis 15 esitanud põhjendused, miks ta leiab, et kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Seejuures tugineb PPA peamiselt toime pandud tegude korduvusele ja iseloomule ning vangla hinnangule. Samuti nähtub PPA 08.10.2017. a otsuse põhjendustest, et PPA on võtnud arvesse kaebaja Eestis elamise kestust, isiku vanust, tagajärgi isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumiste päritoluriigiga. Ringkonnakohus ei nõustu siiski PPA hinnanguga neile asjaoludele ja leiab, et PPA ei ole käesoleval juhul piisavalt põhjendanud reaalse ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt peab kahju saabumise tõenäosus olema reaalse ohu korral kõrgendatud ja kahjulik tagajärg peab olema piisavalt tõsise ohu korral piisavalt oluline. Ringkonnakohus leiab, et kuigi varasemalt toimepandud uimastikuritegude puhul saab saabuda võivat kahjulikku tagajärge reeglina hinnata oluliseks, ei leidu käesoleval juhtumil asjaolusid, mis kinnitaksid selle tagajärje saabumise kõrgendatud tõenäosust. Kaebajal on Eestis alaline elukoht ja tugevad perekondlikud sidemed. Iseäranis on kaebajal Eestis kaks alaealist tütart, kellega kaebaja suhtleb ja kellest ühte ta koos oma abikaasaga perekonnana koos elades kasvatab. Kaebaja on varasemalt omandanud ameti. Samuti tuleb väljasaatmiskohustuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka peale otsuse tegemist aset leidnud asjaolusid. Riigikohus on tuginevalt Euroopa Kohtu praktikale selgitanud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 22; 23.09.2019, 3-16-2088, p 18). Sellepärast võtab ringkonnakohus arvesse ka Viru Maakohtu 29.11.2018. a tingimisi ennetähtaegse vabastamise määruse nr 1-15-6703 põhjendusi ja kaebaja hilisemat käitumist. Nimetatud määruses asus maakohus seisukohale, et kaebaja käitumine vangistuses oli õiguskuulekas. Maakohus osutas sellele kaebajal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused, ta omandas riigikeele A2 taseme ja läbis B1 taseme õppe ning on olnud
pidevalt tööga hõivatud, varem majandustöödel, sealhulgas koristajana, AS EVT komplekteerimistsehhis abitöölisena ning töötas enne vabastamist samuti AS EVT komplekteerimistsehhis, kust teda iseloomustati positiivselt. Maakohtu hinnangul tähendas see, et kaebaja on asunud seaduskuulekale teele, olles juba muutunud ning edaspidigi motiveeritud käituma õiguskuulekalt. Lisaks sellele arvestab ringkonnakohus ka kaebaja õiguskuuleka käitumisega peale tingimisi enne tähtaega vabastamist. Ka PPA on 05.02.2020 ringkonnakohtule esitatud seisukohas nõustunud, et kaebaja on alates ennetähtaegset vabastamist käitunud õiguskuulekalt, ja andnud mõista, et kaebaja saab Eestis edasi elada tähtaegse elamisloa alusel. Täiendavalt osutab ringkonnakohus halduskohtu otsuse punktides 18–19 toodud selgitustele, miks ei esine kaebaja puhul reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Ringkonnakohus nõustub neis punktides esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks nende sisu korrata. Kokkuvõttes ei nähtu niisiis ringkonnakohtu hinnangul PPA 08.10.2017. a otsuse põhjendustest piisavat selgitust hinnangule, miks lähtub kaebajast reaalne ja piisavalt tõsine oht.
28.Eelnevast tulenevalt on 08.10.2017. a otsuses sisalduvad Eestist lahkumise ettekirjutus ja sissesõidukeeld ringkonnakohtu hinnangul õigusvastased. IV
29.Kokkuvõttes tuleb PPA apellatsioonkaebus niisiis rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba puudutavas osas. See tähendab, et PPA 08.10.2017. a otsus jääb kehtima osas, milles PPA tunnistas kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa, kuid kuulub tühistamisele osas, milles PPA tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse ja määras sissesõidukeelu.
30.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhtumil vaidlustas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu. Menetluse tulemuseks on, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus jääb kehtima, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistab ringkonnakohus aga ära. Seetõttu tuleb menetluskulud jagada selliselt, et kaebaja kanda jääb 1/3, PPA kanda 2/3 kaebaja menetluskuludest.
31.Kaebaja on 27.01.2020. a seisukohas esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille taotleb kokku 700 eurot kohtuväliste kulude hüvitamist. Kuigi PPA ei ole kaebaja esitatud menetluskuludele vastu vaielnud, mõistab kohus HKMS § 109 lg 6 järgi välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt kohtule esitatud seisukohad on küll paljusõnalised, kuid sisaldavad arvukaid kordusi. Hiljem esitatud seisukohtades ei ole kaebaja esindaja reageerinud vastustaja hilisematele seisukohtadele, vaid on täiendanud oma esialgset seisukohta peamiselt halduskohtu otsusest pärit argumentidega. Seetõttu vähendab ringkonnakohus menetluskulude kogusummat 100 euro võrra ja loeb vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks kokku 600 eurot, millest 2/3 on 400 eurot. Viimati nimetatud summa tuleb PPA-l kaebajale hüvitada.
32.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.