XX kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses helistamise mittevõimaldamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses helistamise mittevõimaldamisega rahuldamata.
2.Tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus XX 08.11.2018 taotluse alusel talle helistamise mittevõimaldamisega.
3.Mõista Tallinna Vanglalt XX kasuks välja menetluskuluna 15 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.11.2019 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-19-465
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 12.11.2018 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et talle ei võimaldatud 36. nädalal toimumata jäänud telefonikõne kompenseerimiseks
45.nädalal täiendavat telefonikõnet, kuigi vangla oli seda lubanud. Tallinna Vangla määras 18.12.2018 kirjaga nr 5-37/18/155-1 XX tähtaja kahju hüvitamise taotluse, sh mittevaralise kahju olemuse ja taotletava hüvitise suuruse täpsustamiseks. XX vastas kirjale 21.12.2018.
2.Tallinna Vangla jättis 14.02.2019 vastusega nr 5-37/18/155-4 XX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna vangla tegevuses puudub õigusvastasus ja XXle ei ole tekitatud hüvitatavat mittevaralist kahju.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 12.03.2019 XX kaebus, milles kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot selle eest, et tal ei võimaldatud
36.nädalal (03.09.2018–09.09.2018) telefoni kasutada ning seda ei kompenseeritud täiendava kõne võimaldamisega 45. nädalal. Kaebaja soovis 20.05.2019 avalduses kaebust täiendada seoses advokaatidele helistamise, kaebuste vastuvõtmise, 30–31.05.2018 kartserisse paigutamise, 11.05.2019 läbiotsimise ning 13–14.10.2018 valvuri tegevusega.
4.Tallinna Halduskohus võttis 05.06.2019 määrusega XX kaebuse menetlusse nõudes, milles kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot seoses helistamise mittevõimaldamisega ning tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla. Sama määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses advokaatidele helistamise, kaebuste vastuvõtmise, 30–31.05.2018 kartserisse paigutamise, 11.05.2019 läbiotsimise ning 13–14.10.2018 valvuri tegevusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebuse (täiendavad seisukohad 01.04.2019) põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Kahju on tekkinud seoses sellega, et vangla ei võimaldanud kaebajal 36. nädalal telefoni kasutada. Vangla on oma viga tunnistanud, vabandanud ja lubanud kompenseerida, kuid ei ole seda teinud. Kompenseerimine nägi ette, et vangla võimaldab kõne kestusega kuni 10 minutit. Kaebaja esitas kompensatsiooniks 08.11.2018 taotluse, kuid seda ei rahuldatud. Kaebaja ei nõustu sellega, et vangla luges kõne kompenseerituks juba enne kaebaja vastavat taotlust ja kaebaja isiklikest vahenditest.
5.2.Kaebajal jäi lähedastega suhtlemata, mistõttu pidi ta nende pärast muretsema. Kaebajat on vahi all peetud peaaegu kaks aastat. Suhtlemine välismaailmaga aitab tagada, et inimese psühholoogiline seisund ei halvene. Arvestades kaebaja vaimsest tervisest tulenevaid eripärasid, tekitab suhtlemisvõimaluse piiramine kaebajas hirmu oma tervise pärast, suurendab stressi ja närveerimist, samuti suureneb ärevus. Kuna telefoni kasutamine on seaduses ette nähtud, põhjustab helistamise võimaldamata jätmine solvumist ja ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja on vangla põhjendustest nördinud. Vangla tegemata tööd ei saa õigustada sellega, et kaebaja ei viibinud kambris ajal, kui telefonikõnede tegemist pakkumas käidi.
6.Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Vastustaja jääb täielikult 14.02.2019 kahju hüvitamise taotluse vastuses toodud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada.
6.2.Kaebaja avalduse kohaselt soovis ta 06.09.2018 helistada sõbrale (avaldusel märgitud sõps). Kuna 06.09.2018 kõnele ei vastatud, soovis kaebaja 07.09.2018 uuesti samale isikule helistada. Vastustaja möönab, et ka sõber võib olla lähedane inimene, kellega suhtlemisvõimaluse puudumine võib tekitada hingelisi üleelamisi, kuid antud juhul ei saa seda 2(5)
3-19-465 järeldada pelgalt kaebaja üldsõnalisest lausest. Antud olukorras ei saa ka eeldada, et ühe kõne mittetoimumisega kaasnesid kaebajale intensiivsed hingelised üleelamised. Kaebaja ei ole kirjeldanud ega tõendanud selliste kannatuste üleelamist, mis oleks kompenseeritav 200 euroga.
6.3.Põhjendamatu on kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest. Antud juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus teistele vahistatutele võimaldatakse helistamist, kuid kaebajale mitte. Kaebajale võimaldati 06.09.2018 teha telefonikõne, kuid sellele ei vastatud. See ei tähenda, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Tartu Ringkonnakohus on 28.09.2017 otsuse nr 3-15-1085 p-s 35 leidnud, et asjaolu, et kinnipeetaval ei õnnestunud helistamise ajal ühendust saada soovitud isikuga, ei puutu asjasse. Kohus selgitas, et kuna kinnipeetavale võimaldati telefoni kasutamine kirjaliku taotluse esitamisel graafikujärgsel päeval kell 09.00 ja teist kirjalikku taotlust kinnipeetav ei esitanud, ei olnud vanglal vaja kaaluda talle samal päeval teistkordse helistamise võimaldamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada vangla tegevust 06.09.2018 õigusvastaseks, kui kaebajal ei võimaldatud samal päeval uuesti helistada. 6.4 Samuti ei saa õigusvastaseks pidada seda, et kaebaja ei saanud helistada ka 07.09.2018, kuna vangla sisekorraeeskirjast (VSkE) § 51 lg-st 2 tuleneva kohustuse oli vangla 36. nädalal täitnud. Ka 07.09.2018 puhul ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest, kuna ametnik käis korduvalt kaebaja kambri juures, kuid kaebaja viibis koolis. Kuigi vastustaja õigusvastaselt ei käitunud, on vangla oma 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 sellise olukorra pärast kaebaja ees vabandanud ning talle anti võimalus teha 45. nädalal üks 10-minutiline lisakõne. Kaebaja kasutas seda võimalust 08.11.2018 ja tegi 20-minutilise erakõne. Vastustaja möönab, et kaebaja võis mitte aru saada vangla ebapiisava selgituse tõttu, et kompensatsioonina lubatud kõne sai ta teha 08.11.2018, kuid sellele vaatamata ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning kaebajale ei ole mittevaralist kahju (s.o füüsilisi või hingelisi kannatusi) tekkinud.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise esmaseks eelduseks on seega haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Kaebuse kohaselt põhjustas Tallinna Vangla kaebajale mittevaralist kahju (s.o stress, solvumine, nördimus) seeläbi, et ei võimaldanud temale 36. nädalal (s.o 03.09.201809.09.2018) graafikujärgset telefonikõnet ega kompenseerinud seda vastavalt kaebaja 08.11.2018 taotlusele ka vangla poolt lubatud lisakõne võimaldamisega 45. nädalal.
8.Vangistusseaduse (VangS) § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine vahistatu kulul. VSkE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. VSkE § 51 lg 3 kohaselt määruse § 8 lg-s 4 nimetatud kinnipeetavad ja vahistatud ning kinnipeetavad, kellel ei ole õigust oma osakonna piires vabalt liikuda kodukorras ettenähtud telefoni kasutamise ajal, saavad helistada kirjaliku taotluse alusel. Kuni 01.12.2018 kehtinud Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1 kohaselt tagas vangla suletud osakonnas paiknevatele kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Vastustaja poolt esitatud telefoni kasutamise võimaldamise graafiku kohaselt oli kambrites K339-K363 viibivatel isikutel, sh kaebajal (kamber K357), graafikujärgseks helistamise päevaks neljapäev (kellaaegadel 08.30-16.30). 3(5)
3-19-465
9.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 06.09.2018 vanglale kirjaliku taotluse, paludes võimaldada helistamist sõbrale telefoninumbrile xxxxxxxx. Vastavalt kaebaja taotlusele võimaldati talle telefonikõne 06.09.2018 kell 12.03, kuid kõnele ei vastatud. Samal päeval kaebajale rohkem võimalusi telefonikõne võimaldamiseks ei antud, kuna telefonikõnesid teostav ametnik pidi minema ametialasele koolitusele. Kaebaja esitas 06.09.2018 vanglale uue avalduse, mille kohaselt soovis helistada samale isikule, kellele helistada ei õnnestunud. Vangla üritas kaebajale anda 07.09.2018 uueks telefonikõneks võimaluse kella 12.45, 14.15, 15.37 ja 16.20 ajal, kuid kaebaja viibis sel ajal koolis. Kaebaja selgitustaotlusele esitatud Tallinna Vangla 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 vabandati kaebaja ees tekkinud ebameeldivuste pärast ning selgitati, et vangla võimaldab kaebajal teha 45. nädalal ühe lisakõne kestusega kuni 10 minutit. Kaebaja esitas sellest tulenevalt 08.11.2018 vanglale taotluse, milles soovis 09.11.2018 (reedel) kell 10.00 teha kompensatsiooni korras erakõne telefoninumbrile xxxxxxxx. Vanglaametnik tegi taotlusele märke „helistas 08.11.2018 20 min“. Vastustaja poolt kohtule esitatud kõnelogidest nähtuvalt on kaebaja saanud vastavalt 07.11.2018 taotlusele helistada 08.11.2018 (neljapäeval) telefoninumbrile xxxxxxxx kestusega 20 minutit ja 59 sekundit. Vastustaja luges seega 36. nädalal mittetoimunud telefonikõne kompenseerituks sellega, et võimaldas kaebajal 45. nädalal graafikujärgsel päeval suhelda eranumbrile helistades lubatud 10 minuti asemel üle 20 minuti.
10.Kohtu hinnangul ei käitunud vastustaja kaebaja suhtes lisakõne võimaldamisel korrektselt. Vastustaja on 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 väljendanud, et „kuna valdavalt, kui telefonikõnedele ei vastata, antakse vahistatule veel kaks kuni kolm võimalust telefonikõne teostamiseks, kuid Teile seda võimalust 36. nädalal ei antud, siis annab vangla Teile võimaluse teha 45. nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit.“ Sellega on vastustaja sisustanud VangS § 96 lg 1, VSkE § 51 lg 2 ja Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1 sätteid ning tuginedes Tallinna Vangla praktikale, asunud seisukohale, et 06.09.2019 ja 07.09.2019 ei olnud kaebajale tagatud nõuetekohaselt õigust helistada. Vastustaja määras 02.11.2018 vastuses kindlaks, kuidas sellist õigusest ilma jäämist kaebajale kompenseeritakse, st vastustaja andis kaebajale võimaluse teha 45. nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit. Asjaoludest nähtuvalt esitas kaebaja 08.11.2018 (s.o 45. nädalal) vastustajale taotluse kasutada õigust n-ö kompensatsioonikõnele 09.11.2018 ning helistada numbrile xxxxxxxx. Vastustaja on asunud seisukohale, et kompensatsioonikõne toimus 08.11.2019 numbrile xxxxxxxx helistades. Vastustaja on 14.02.2019 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/18/155-4 möönnud, et „arvestades, et vangla mainis 02.11.2018. a vastuskirjas 5-18/18/24849-2 lisakõne andmist, ei pruukinud taotluse esitaja aru saada, et kompensioonina lubati tal 08.11.2018 eranumbrile helistades rääkida topelt aja.“ Vastustaja tunnistas, et käesoleval juhul võib olla tegu vangla ebapiisava selgitamisega täiendava kõne andmisel. Seega möönab ka vastustaja, et enne 08.11.2018 tehtud telefonikõnet ei selgitatud kaebajale, et seda kõnet loetaksegi vastustaja poolt 02.11.2018 vastuskirjas mainitud lisakõneks. Kuna kaebaja ei helistanud 06.09.2018 ja 08.11.2018 taotlustes märgitud numbrile, on usutav, et kaebaja ei saanud aru, et 08.11.2019 tehtud kõne numbrile xxxxxxxx ongi vastustaja 02.11.2018 vastuses silmas peetud lisakõne.
11.Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi. Kaebajale ei selgitatud eelnevalt n-ö kompensatsioonikõne kasutamise korda ja tingimusi, mistõttu jäi kaebajal õigusvastaselt realiseerimata võimalus helistada 08.11.2018 taotluse alusel 09.11.2018 tema poolt soovitud numbrile. Vangla käitumine peab kinnipeetava jaoks olema selge ja arusaadav. Kohtu hinnangul tulnuks ka lisakõne tagamisel lähtuda sellest, et helistamist võimaldatakse eelnevalt esitatud kirjaliku taotluse alusel, milles muu hulgas kajastub, kellele (millisele telefoninumbrile) ja millisel ajal soovitakse erakõne teha. Juhul, kui vastustajal oli kavatsus lugeda n-ö kompensatsioonikõne tehtuks ka mõne teise kõne pikkuse arvelt, tulnuks seda kinnipeetavale eelnevalt selgitada, et viimane saanuks otsustada, kuidas ta oma õigust kompensatsioonikõnele soovib kasutada. 4(5)
3-19-465
12.Vaatamata vastustaja tegevuse õigusvastasusele ei kuulu hüvitamiskaebus rahuldamisele. Isegi kui kinnipeetavale isikule jääb vangla tegevusetusest tingituna ühel nädalal graafikujärgse telefonikõne tegemise võimalus tagamata, ei ole üldjuhul tegemist sellise rikkumisega, mis põhjustaks isikule rahaliselt hüvitava kahju. Asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja olnud kaebaja õiguste kaitsmisel tegevusetu, vaid on püüdnud kaebajale tagada võimalust helistada nt 07.09.2019. Helistamise võimalusest ilmajäämine võib küll olla vanglas viibivale isikule ebamugav, piirata tema eraelu sfääri puutuvat suhtlemisvabadust, tekitada solvumist ning talle seeläbi hingelisi üleelamisi põhjustada, kuid see ei tähenda tingimata veel rahas mõõdetava ja sellisena hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist. Asjaoludest nähtuvalt on kaebajale olnud tagatud regulaarselt võimalus oma lähedastega suhelda ja kaebaja on seda võimalust ka kasutanud. Kaebaja eeldatavad hingelised üleelamised ei ole nii suured, et õigustaksid rahalise hüvitise määramist.
13.HKMS § 41 lg 5 kohaselt, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus peab käesoleval juhul piisavaks tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks seoses kaebaja 08.11.2018 taotluse lahendamise ja temale lisakõne mittevõimaldamisega.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajal tuleb kaebajale hüvitada asjas tasutud riigilõiv summas 15 eurot.