Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Maret Altnurme ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.02.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-465
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot nõudes seoses helistamise mittevõimaldamisega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.10.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 11.10.2019 otsuse haldusasjas nr 3-19-465 resolutsiooni punktid 2 ja 3.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 11.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-465 muutmata.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-19-465 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 12.11.2018 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et talle ei võimaldatud 36. nädalal toimumata jäänud telefonikõne kompenseerimiseks
45.nädalal täiendavat telefonikõnet, kuigi vangla oli seda lubanud. Tallinna Vangla jättis 14.02.2019 vastusega nr 5-37/18/155-4 XX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna vangla tegevuses puudub õigusvastasus ja XX-le ei ole tekitatud hüvitatavat mittevaralist kahju. Vangistusseaduse (VangS) § 96 lg 1 järgi on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Vastavalt Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kuni 01.12.2018 kehtinud Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1. kohaselt tagas vangla suletud osakonnas paiknevatele kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Vastavalt teise üksuse helistamise graafikule võimaldati kambrile 357, kus viibis XX, tavakorras helistamist neljapäeviti. Kaitsjale võimaldatakse vahistatul helistada ka muudel nädalapäevadel. XX-le võimaldati 06.09.2018 kell 12.03 teha üks telefonikõne, kuid kõnele ei vastatud. XX avalduse kohaselt soovis ta helistada oma sõbrale. Samal päeval XX-l rohkem helistada ei võimaldatud. 06.09.2018 esitas XX uue avalduse ja soovis 07.09.2018 helistada samale isikule, kellele 06.09.2018 helistada ei õnnestunud. 07.09.2018 käis helistamisi korraldav vanglaametnik korduvalt kambri nr 357 juures, et võimaldada XX-l helistada, kuid vahistatut ei olnud kambris. XX telefonitaotlusele tehtud märke kohaselt on ametnik käinud kambri juures kell 12.45, 14.15, 15.37 ja 16.20, kuid vahistatu viibis koolis. Kuna XX-le võimaldati 36. nädalal küll helistada, kuid suhelda ta telefoni teel ei saanud, lubati talle
45.nädalal üks 10-minutine lisakõne. Kogutud tõendid kinnitavad, et 36. nädalal XX-le helistamist võimaldati ja VSkE § 51 lg-st 1 tuleneva kohustuse on Tallinna Vangla täitnud. Asjaolu, et 06.09.2018 kõnele ei vastatud ja et XX 07.09.2018 kambris ei olnud, ei muuda vangla tegevust VSkE § 51 lg 1 mõttes õigusvastaseks. Kõnelogist nähtuvalt on XX ajavahemikul 05.11.2018–09.11.2018 (45. nädal) saanud helistada kahel päeval. 07.11.2018 helistamise avaldusest nähtuvalt soovis XX teha 08.11.2018 ühe erakõne ja teise kõne kaitsjale. Kõnelogi väljavõtte kohaselt on XX 2(8)
3-19-465 08.11.2018 teinud kaks kõnet avalduses märgitud numbritele, eranumbrile kestvusega 20 minutit ja 59 sekundit ja kaitsjale kestvusega 30 minutit ja 57 sekundit. 08.11.2018 on XX esitanud kaks avaldust 09.11.2018 helistamiseks. Ühe avalduse esitas XX kaitsjale helistamiseks ja teise avalduse kohaselt soovis XX helistada eranumbrile kompensatsiooni korras. Kõnelogist nähtub, et XX on 09.11.2018 teinud ühe telefonikõne kaitsjale kestvusega 30 minutit ja 09 sekundit. Avaldusele, milles XX soovis teha kompensatsiooni korras erakõne, on tehtud märge „helistas 08.11.2018 20 min“. Seega vangla võimaldas 08.11.2018 XX-l suhelda eranumbrile helistades 20 minutit ja 59 sekundit, mitte 10 minutit, nagu Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.4. telefoni kasutamise miinimumaja sätestab. Arvestades, et vangla mainis 02.11.2018 vastuskirjas nr 5-8/18/24849-2 lisakõne andmist, ei pruukinud taotluse esitaja aru saada, et kompensatsioonina lubati tal 08.11.2018 eranumbrile helistades rääkida topeltaja. Tegu võis olla vangla poolse ebapiisava selgitamisega täiendava kõneaja andmisel, kuid vaatamata sellele ei saa rääkida vangla õigusvastasest tegevusest helistamise korraldamisel ega XX-le mittevaralise kahju tekitamisest. Ehkki vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, on 02.11.2018 vastuskirjas nr 5-8/18/24849-2 XX-lt võimalike ebamugavuste pärast vabandust palutud. Samuti on 08.11.2018 võimaldatud XX-l pikemalt helistada. Need meetmed oleksid kõnealusel juhul piisavad isegi siis, kui vangla oleks helistamise korraldamisel taotluse esitaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ettenähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete puhul (Riigikohtu 12.05.2017 lahend nr 3-3-1-98-16). XX kahju hüvitamise taotluses ega täiendavas selgituses ei sisaldu ühtegi kirjeldust kahju kohta, rääkimata sellisest, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 200 eurot selle eest, et tal ei võimaldatud 36. nädalal (s.o 03.09.2018– 09.09.2018) telefoni kasutada ning seda ei kompenseeritud täiendava kõne võimaldamisega 45. nädalal. Vangla on oma viga tunnistanud, vabandanud ja lubanud kompenseerida, kuid ei ole seda teinud. Kompenseerimine nägi ette, et vangla võimaldab kõne kestusega kuni 10 minutit. Kaebaja esitas kompensatsiooniks 08.11.2018 taotluse, kuid seda ei rahuldatud. Kaebaja ei nõustu sellega, et vangla luges kõne kompenseerituks juba enne kaebaja vastavat taotlust ja kaebaja isiklikest vahenditest. Kaebajal jäi lähedastega suhtlemata, mistõttu pidi ta nende pärast muretsema. Kaebajat on vahi all peetud peaaegu kaks aastat. Suhtlemine välismaailmaga aitab tagada, et inimese psühholoogiline seisund ei halvene. Arvestades kaebaja vaimsest tervisest tulenevaid eripärasid, tekitab suhtlemisvõimaluse piiramine kaebajas hirmu oma tervise pärast, suurendab stressi ja närveerimist, samuti suureneb ärevus. Kuna telefoni kasutamine on seaduses ette nähtud, põhjustab helistamise võimaldamata jätmine solvumist ja ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja on vangla põhjendustest nördinud. Vangla tegemata tööd ei saa õigustada sellega, et kaebaja ei viibinud kambris ajal, kui telefonikõnede tegemist pakkumas käidi.
Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasema seisukoha juurde.
4.Tallinna Halduskohus jättis 11.10.2019 otsusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning tuvastas Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse seoses kaebaja 08.11.2018 taotluse alusel talle helistamise mittevõimaldamisega. 3(8)
3-19-465 Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 06.09.2018 vanglale kirjaliku taotluse, paludes võimaldada helistamist sõbrale telefoninumbrile XXXXXXXXX. Vastavalt kaebaja taotlusele võimaldati talle telefonikõne 06.09.2018 kell 12.03, kuid kõnele ei vastatud. Samal päeval kaebajale helistamiseks rohkem võimalusi ei antud, kuna telefonikõnesid teostav ametnik pidi minema ametialasele koolitusele. Kaebaja esitas 06.09.2018 vanglale uue avalduse, mille kohaselt soovis helistada samale isikule, kellele helistada ei õnnestunud. Vangla üritas kaebajale anda 07.09.2018 uueks telefonikõneks võimalust kella 12.45, 14.15, 15.37 ja 16.20 ajal, kuid kaebaja viibis sel ajal koolis. Kaebaja selgitustaotlusele esitatud Tallinna Vangla 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 vabandati kaebaja ees tekkinud ebameeldivuste pärast ning selgitati, et vangla võimaldab kaebajal teha 45. nädalal ühe lisakõne kestusega kuni 10 minutit. Kaebaja esitas sellest tulenevalt 08.11.2018 vanglale taotluse, milles soovis 09.11.2018 (reedel) kell 10.00 teha kompensatsiooni korras erakõne telefoninumbrile XXXXXXXXX. Vanglaametnik tegi taotlusele märke „helistas 08.11.2018 20 min“. Vastustaja kohtule esitatud kõnelogidest nähtuvalt on kaebaja saanud vastavalt 07.11.2018 taotlusele helistada 08.11.2018 (neljapäeval) telefoninumbrile 55941989 kestusega 20 minutit ja 59 sekundit. Vastustaja luges seega 36. nädalal mittetoimunud telefonikõne kompenseerituks sellega, et võimaldas kaebajal
45.nädalal graafikujärgsel päeval suhelda eranumbrile helistades lubatud 10 minuti asemel üle 20 minuti. Vastustaja ei käitunud kaebaja suhtes lisakõne võimaldamisel korrektselt. Vastustaja on 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 väljendanud, et „kuna valdavalt, kui telefonikõnedele ei vastata, antakse vahistatule veel kaks kuni kolm võimalust telefonikõne teostamiseks, kuid Teile seda võimalust 36. nädalal ei antud, siis annab vangla Teile võimaluse teha 45. nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit.“ Sellega on vastustaja sisustanud VangS § 96 lg 1, VSkE § 51 lg 2 ja Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1 sätteid ning tuginedes Tallinna Vangla praktikale, asunud seisukohale, et 06.09.2019 ja 07.09.2019 ei olnud kaebajale tagatud nõuetekohaselt õigust helistada. Vastustaja määras 02.11.2018 vastuses kindlaks, kuidas sellist õigusest ilma jäämist kaebajale kompenseeritakse, st vastustaja andis kaebajale võimaluse teha
45.nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit. Asjaoludest nähtuvalt esitas kaebaja 08.11.2018 (s.o 45. nädalal) vastustajale taotluse kasutada õigust n-ö kompensatsioonikõnele 09.11.2018 ning helistada numbrile XXXXXXXXX. Vastustaja on asunud seisukohale, et kompensatsioonikõne toimus 08.11.2019 numbrile 55941989 helistades. Vastustaja on 14.02.2019 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/18/155-4 möönnud, et „arvestades, et vangla mainis 02.11.2018. a vastuskirjas 5-18/18/24849-2 lisakõne andmist, ei pruukinud taotluse esitaja aru saada, et kompensioonina lubati tal 08.11.2018 eranumbrile helistades rääkida topelt aja.“ Vastustaja tunnistas, et tegu võib olla vangla ebapiisava selgitamisega täiendava kõne andmisel. Seega möönab ka vastustaja, et enne 08.11.2018 tehtud telefonikõnet ei selgitatud kaebajale, et seda kõnet loetaksegi vastustaja 02.11.2018 vastuskirjas mainitud lisakõneks. Kuna kaebaja ei helistanud 06.09.2018 ja 08.11.2018 taotlustes märgitud numbrile, on usutav, et kaebaja ei saanud aru, et 08.11.2019 tehtud kõne numbrile 55941989 ongi vastustaja 02.11.2018 vastuses silmas peetud lisakõne. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi. Kaebajale ei selgitatud eelnevalt n-ö kompensatsioonikõne kasutamise korda ja tingimusi, mistõttu jäi kaebajal õigusvastaselt realiseerimata võimalus helistada 08.11.2018 taotluse alusel 09.11.2018 tema soovitud numbrile. Vangla käitumine peab kinnipeetava jaoks olema selge ja arusaadav. Ka lisakõne tagamisel tulnuks lähtuda sellest, et helistamist võimaldatakse eelnevalt esitatud kirjaliku taotluse alusel, milles muu hulgas kajastub, kellele (millisele telefoninumbrile) ja millisel ajal soovitakse erakõne teha. Juhul, kui vastustajal oli kavatsus lugeda n-ö kompensatsioonikõne tehtuks ka mõne teise kõne pikkuse arvelt, tulnuks seda 4(8)
3-19-465 kinnipeetavale eelnevalt selgitada, et viimane saanuks otsustada, kuidas ta oma õigust kompensatsioonikõnele soovib kasutada. Vaatamata vastustaja tegevuse õigusvastasusele, ei kuulu hüvitamiskaebus rahuldamisele. Isegi kui kinnipeetavale isikule jääb vangla tegevusetusest tingituna ühel nädalal graafikujärgse telefonikõne tegemise võimalus tagamata, ei ole üldjuhul tegemist sellise rikkumisega, mis põhjustaks isikule rahaliselt hüvitava kahju. Asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja olnud kaebaja õiguste kaitsmisel tegevusetu, vaid on püüdnud kaebajale tagada võimalust helistada nt 07.09.2019. Helistamise võimalusest ilmajäämine võib küll olla vanglas viibivale isikule ebamugav, piirata tema eraelu sfääri puutuvat suhtlemisvabadust, tekitada solvumist ning põhjustada hingelisi üleelamisi, kuid see ei tähenda tingimata veel rahas mõõdetava ja sellisena hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist. Asjaoludest nähtuvalt on kaebajale olnud tagatud regulaarselt võimalus oma lähedastega suhelda ja kaebaja on seda võimalust ka kasutanud. Kaebaja eeldatavad hingelised üleelamised ei ole nii suured, et õigustaksid rahalise hüvitise määramist. HKMS § 41 lg 5 kohaselt, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus peab piisavaks tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks seoses kaebaja 08.11.2018 taotluse lahendamise ja temale lisakõne mittevõimaldamisega.
5.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, ja teha selles osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 200 eurot. Halduskohtu otsusest ei nähtu, kuidas kohus on arvestanud kaebaja seisukohti, mida on kajastatud ka otsuse p-s 5.2. Samuti ei ole otsuse p-st 12 jälgitav kohtu seisukoha kujunemine, milles väljendub hinnang „üldjuhul“. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult järelduse tegemist, et tegu pole üldise juhuga ning hüvitise määramisel lähtumist kaebaja hinnangust hüvitise proportsionaalsuse kohta. Nõutav summa on piisav, et kaebajat mitte alavääristada, kuid samas 200 euro suuruse hüvitise puhul kaebaja ei rikastu. Kuna halduskohtu hinnang on üksnes „eeldatav“, siis on selge, et see ei tugine faktilistele asjaoludele ning tuleb lähtuda kaebaja hinnangust. Tegelikult jäi kaebajal tegemata kõne enam kui ühel korral, s.o 36. nädalal ja 45. nädalal. St kaebajal jäi tegemata üks kõne, kuid seda kahel korral. Vastustaja on apellatsioonkaebuses eksitavalt väitnud, et 06.09.2018 täitis vastustaja oma VSkE § 51 lg-s 2 sätestatud kohustuse. Kui kõnele ei vastata, ei saa seda lugeda VSkE § 51 lg 2 täitmiseks, kuna telefoninumbrite valimise arvu ei piirata. Seega võinuks kaebaja 10 minuti jooksul valida korduvalt sama või mõnda muud numbrit.
6.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus tuvastas Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse XX 08.11.2018 taotluse alusel talle helistamise mittevõimaldamisega ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. 5(8)
3-19-465 Kaebaja soovis 06.09.2018 teha erakõne ja helistada oma sõbrale ning talle võimaldati 06.09.2018 (36. nädalal) kell 12.03 üks telefonikõne, millele ei vastatud. Samal päeval XX rohkem helistada ei saanud. Kuna kaebajale võimaldati 06.09.2018 helistada, siis sellega täitis vangla VSkE § 51 lg-st 2 tuleneva kohustuse. Asjaolu, et kaebaja 06.09.2018 telefonikõnele ei vastatud, ei oma tähtsust. Tartu Ringkonnakohus on 28.09.2017 otsuse nr 3-15-1085 p-s 35 leidnud, et väide, et kinnipeetaval ei õnnestunud helistamise ajal ühendust saada soovitud isikuga, ei puutu asjasse. Seega ei ole vangla käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt. Kuna kaebaja 06.09.2018 telefonikõnele ei vastatud, esitas ta 06.09.2018 uue taotluse, mille järgi soovis 07.09.2018 helistada. Ametnik käis 07.09.2018 neljal korral kaebaja kambri juures, kuid kuna kaebaja viibis koolis, ei saanud ta sel päeval helistada. Ka see ei muuda vangla tegevust õigusvastaseks, kuna sellel nädalal oli kaebajale juba antud võimalus helistamiseks. Kuna kaebajal ei õnnestunud 36. nädalal telefoni teel kellegagi rääkida, siis andis vangla kaebajale võimaluse teha lisakõne kestusega kuni 10 minutit 45. nädalal. 08.11.2018 sai XX helistada eranumbrile 20 minutit, mis on 10 minutit rohkem, kui Tallinna Vangla kodukorra p
13.3.4.miinimumina sätestas. XX esitas 08.11.2018 kaks avaldust helistamiseks ning soovis 09.11.2018 teha ühe kõne kaitsjale ja teise eranumbrile kompensatsiooni korras. Kuna kaebajale oli juba lisakõne lubatud, puudus vajadus tal seda eraldi taotleda. Oluline on märkida, et vangla võimaldas kaebajale lisakõne ilma, et oleks olnud selleks kohustatud. Sellises olukorras ei ole vangla tegevus olnud õigusvastane, sest tegelikkuses on kaebaja õigusaktides ettenähtud mahus helistada saanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus vaatab esmalt läbi XX apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel Tallinna Vangla oma (II). Viimaseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse (III). I
8.XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega mittevaralise kahju hüvitamata jätmise osas ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Õige pole kaebaja etteheide, et halduskohus ei ole tema seisukohti arvesse võtnud. Halduskohus on jõudnud korrektselt järeldusele, et helistamise võimalusest ilmajäämine võib küll olla vanglas viibivale isikule ebamugav, piirata tema eraelu sfääri puutuvat suhtlemisvabadust, tekitada solvumist ning põhjustada hingelisi üleelamisi, kuid see ei tähenda tingimata veel rahas mõõdetava ja sellisena hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist. Mittevaraline kahju saab kohtupraktika kohaselt seisneda hingelistes kannatustes või näiteks füüsilises valus (tervisekahju puhul). Seejuures mitte igasugune õiguste rikkumine ei too kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kui ka selline rikkumine leiab aset, peab see mittevaralise kahju hüvitamiseks ületama teatava raskusastme. Kaebajale aga on olnud tagatud regulaarselt võimalus oma lähedastega suhelda ja kaebaja on seda võimalust kasutanud. Ringkonnakohus ei soostu kaebaja seisukohaga, et tal jäi telefonikõne tegemata kahel korral. Kaebaja soovis 06.09.2018 teha erakõne ja helistada oma sõbrale ning talle võimaldati 06.09.2018 (36. nädalal) kell 12.03 üks telefonikõne, millele ei vastatud. Eeltooduga täitis vangla VSkE § 51 lg-st 2 tuleneva kohustuse. Asjaolu, et kaebaja 06.09.2018 telefonikõnele ei vastatud, ei oma tähtsust, sest helistamist kaebajale võimaldati. 6(8)
3-19-465 Vaidlus puudub selles, et telefoni võimaldati kaebajal kasutada päevakavas ettenähtud ajal ühel korral mitte vähem kui 10 minutit. Telefoni kasutamise aeg hõlmab telefoninumbrite valikut, ooteaega ja kõnet. Erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajal õigus helistada vähemalt ühel korral nädalas (st konkreetsel juhul 06.09.2018) mitte vähem kui 10 minutit. Seda, miks kaebaja ei soovinud 10 minuti jooksul telefoninumbrit korduvalt valida või miks ta ei valinud mõnda muud numbrit, ei ole kaebaja selgitanud. II
9.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning Tallinna Halduskohtu 11.10.2019 otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 tühistamisele. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi ning seetõttu vääralt tunnistanud vastustaja tegevuse õigusvastaseks. Vangla võimaldas XX-le 06.09.2018 nõuetekohaselt helistamist. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust vanglast olenematutel põhjustel toimumata jäänud telefonikõnede kompenseerimiseks. Järelikult ei olnud vangla kohustatud XX-le üleüldse andma täiendavat võimalust helistamiseks. XX on 06.09.2018 esitanud uue taotluse, mille järgi ta soovis 07.09.2018 helistada. On ebausutav, et XX ei teadnud 06.09.2018 uut telefoni kasutamise taotlust tehes, et ta viibib 07.09.2018 enamiku ettenähtud telefoni kasutamise ajavahemikust koolis. Sellel ajal aga käis vanglaametnik neljal korral XX kambris, et võimaldada talle täiendavat telefonikõnet. XX saanuks telefoni kasutamise taotlusesse märkida, mis ajavahemikus ta koolis viibib, mida oleks vanglaametnik sel juhul saanud arvestada telefonikõnede ajagraafiku planeerimisel. Selliselt oleks olnud võimalik XX-le tagada täiendav telefonikõne juba 07.09.2018 ning edasised arusaamatused telefonikõne osas oleksid olnud olemata. Vastustaja on 02.11.2018 kirjas nr 5-18/18/24849-2 väljendanud, et annab kaebajale võimaluse teha 45. nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu käsitusega, et sellega on vastustaja asunud seisukohale, et 06.09.2019 ja 07.09.2019 ei olnud kaebajale tagatud nõuetekohast õigust helistada. Vastustaja lähtus kinnipeetavate võrdse kohtlemise ja vanglavälise suhtlemise soodustamise printsiibist ning soovis, ilma et oleks õigusaktide järgi selleks kohustatud, võimaldada kaebajale veelkordset võimalust telefoni kasutamiseks. See aga ei tähenda, et vastustaja oleks möönnud, et kinnipeetavale ei olnud tagatud nõuetekohane helistamine. Vangla on tunnistanud, et võis anda asendustelefonikõne osas ebapiisavaid selgitusi ning on kaebaja ees seetõttu vabandanud. Samas ei ole ka kaebaja ise taotlusi esitanud selgelt ja arusaadavalt. Kõnelogist nähtuvalt on XX ajavahemikul 05.11.2018–09.11.2018 (45. nädal) saanud helistada kahel päeval. 07.11.2018 helistamise avaldusest nähtuvalt soovis XX teha 08.11.2018 ühe erakõne ja teise kõne kaitsjale. Kõnelogi väljavõtte kohaselt on XX 08.11.2018 teinud kaks kõnet avalduses märgitud numbritele, eranumbrile kestvusega 20 minutit ja 59 sekundit ja kaitsjale kestvusega 30 minutit ja 57 sekundit. 08.11.2018 on XX esitanud kaks avaldust 09.11.2018 helistamiseks. Ühe avalduse esitas XX kaitsjale helistamiseks ja teise avalduse kohaselt soovis ta helistada eranumbrile kompensatsiooni korras. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel esitas XX kompensatsioonikõne tegemise taotluse alles 08.11.2018, kui vastavalt teise üksuse helistamise graafikule võimaldati kambrile 357 tavakorras helistamist neljapäeviti. Kaitsjale küll võimaldatakse vahistatul helistada ka muudel nädalapäevadel ning reede on telefoni kasutamise võimaldamise graafiku kohaselt lisahelistamise päev, kuid üheselt arusaadav oleks olnud, kui XX oleks ka 7(8)
3-19-465 kompensatsioonikõne osas teinud avalduse juba 07.11.2018, kuna 08.11.2018 oli neljapäev ehk korraline telefoni kasutamise päev. Seega leiab ringkonnakohus, et vanglaametnik võis kaebaja avaldust vääriti mõista ning kuna kaebajale oli lubatud kompensatsioonikõne
45.nädalal, võimaldatigi kaebaja 07.11.2018 avalduses märgitud eranumbrile helistada tavapärase 10 minuti asemel ligikaudu 21 minutit. Vangla on selgitanud, et kuna kaebajale oli juba lubatud täiendav telefonikõne, polnud tal vaja seda uuesti taotleda. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vääriti mõistmisega, mille osas on vangla juba kaebaja ees vabandanud. Eeltoodust olenemata aga nõustub kohus vastustajaga, et vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane, sest kaebaja on saanud õigusaktides ettenähtud mahus helistada. III
10.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtus oli kaebaja menetluskulude suuruseks
eurot (riigilõiv). Apellatsioonimenetluse kulud on 15 eurot (riigilõiv). Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja muudab halduskohtu otsust, millega kaebus osaliselt rahuldati, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.