2-16-5101/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

1.31.03.2016 esitas Placet Group OÜ Viru Maakohtule hagi N L vastu võlgnevuse nõudes. Esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt esitas kostja N L 08.10.2013 xxxx portaalis laenutaotluse 640 euro laenamiseks, laenu kasutamise perioodiga 180 päeva. Enne laenutaotluse esitamist oli kostja kohustatud põhjalikult tutvuma laenulepingu üldtingimustega. 08.10.2013 rahuldas Placet Group OÜ kostja laenutaotluse ning pooled sõlmisid laenulepingu nr xxxx, mille alusel kostja laenas hagejalt 640 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 06.04.2014, vastavalt laenulepingu Lisale I (maksegraafik). Laen tuli tagastada 6 osamaksega, s.h. põhiosa 640 eurot, intress 178,32 eurot ning lepingutasu 12,80 eurot. Tagastamisele kuuluv brutosumma kokku 831,12 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidikulukuse määr 60,55 %. See on laenu intress ja lepingutasu. (Lepingus on ekslikult märgitud suurem krediidikulukuse määr). Enne laenusumma ülekandmist kostjale pidi ta käima talle sobivas postkontoris või laenuandja kontoris isikusamasust tuvastamas. Kuna kostja oli hageja püsiklient, toimus temaisikusamasuse tuvastamine 11.09.2013. Isikusamasuse tuvastamisel oli kostja kinnitanud, et on tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on nõustunud nende täitmisega. Seega on kostja ühtlasi kinnitanud, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Kostja oli teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral on kostja laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud, vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 9.3. Kostja ei täitnud laenulepingut kokkulepitud viisil. Kostja teostas 3 makset summas kokku summas 352,04 eurot, millega hageja luges tasutuks 12,80 eurot lepingutasu, 251,65 eurot põhivõla kustutamiseks ning 87,59 eurot laenuintressi tasumiseks. Seega põhivõla tasumata osa 388,35 eurot (640–251,65 eurot) ja tasumata laenuintress 90,73 eurot (178,32 – 87,59 eurot). Kuna kostja ei olnud täitnud laenulepinguga endale võetud kohustusi osamaksete tasumisel, edastas laenuandja kostjale tasulisi meeldetuletusi sms-de ja e-posti teel alates jaanuarist 2014. Võlateatis/Meeldetuletus I saadet kostjale 28.01.2014 AS-i Eesti Post vahendusel. 12.03.2014 saatis hageja esindaja kostjale järjekordse Võlateatis/Meeldetuletus II AS-i Eesti Post vahendusel. Võlateatis/Meeldetuletuse I ja II saatmise eest oli „Hinnakirja“ alusel ettenähtud tasu 12 + 12 eurot. Hageja on seisukohal, et esitatud nõue 24 eurot meeldetuletus I ja II saatmise eest on põhjendatud. Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 lahendis 3-2-1-66-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud

3.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja nõue tuleneb 08.10.2013 elektrooniliselt esitatud laenutaotlusest ja laenulepingust nr. xxxx, millega hageja laenas kostjale 640 eurot, lepingutasuga 12,80 eurot, aastase intressimääraga 59,73% aastas, tagasimakse tähtajaga 06.04.2014 (180 päeva) maksegraafiku alusel (tlk 9-10), ning laenulepingu üldtingimustest ja laenulepingu lisadest (tlk 11-18). Laenu ülekandmist tõendab 08.10.2013 maksekorraldus nr. xxxx (tlk 21). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Pooltevaheline võlasuhe on tarbijakrediidilepingul põhinev võlasuhe. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas, õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

5.Kohus leiab, et hageja intressi- ja viivisenõuded on põhjendatud. Kostja on taotlenud sissenõutavate summade vähendamist, kuid ei ole täpsustanud, milliste konkreetsete summade vähendamist soovib ning ei ole ka põhistanud, miks tuleks kohtul summasid vähendada. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et Placet Group OÜ on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Laenulepingu nr xxxx p. 8 ja lisa I kohaselt tuli kostjal 640 euro laenamisel tasuda intressi 178,32 eurot (intressimäär aastas 59,73 %) (tl. 14, 17). Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Laen tuli tagastada hiljemalt 06.04.2014. Kuivõrd pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu maksmises laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on nimetatud kohustuse täitnud üksnes osaliselt (hageja on intressi tasu kattes arvestanud 87,59 eurot), siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 90,73 eurot VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 94 ja 113 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi ja viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud kostjalt seadusjärgse viivise väljamõistmist. Perioodil alates 07.04.2014 kuni 31.03.2016 on sissenõutavaks muutunud viivised summas 55,85 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise põhinõudelt (343,35 eurolt) VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras alates 01.04.2016 kuni põhinõude tasumiseni. Kohus märgib, et viivise üks eesmärkidest on suunata võlgnikku oma kohustuse täitmisele ning võimalikud makseraskused ei vabasta täitmise kohustusest. Erandlikke asjaolusid, mis välistaksid viivise nõude, käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Kuna kostja rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina ka viivise saamiseks, sealhulgas on hageja poolt taotletav seadusjärgne viivis ka kostja suhtes soodsam (0,022% päevas) kui algselt lepingus kokkulepitud viivis 1,38 eurot päevas ehk 0,372% päevas (tlk 17). Hageja on esitanud hagiavalduses viiviste arvestuse tabeli (tlk. 44-45). Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivise arvestusega. Tulenevalt TsMS § 367 arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud viivise kuni otsuse tegemiseni ehk perioodil 01.04.2016 – 28.11.2016 tagastamata põhivõlalt (343,35 eurolt).

6.Hageja on esitanud kohtule ka nõude kostjalt nõude menetlemisega kaasnenud kahju 24 euro väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt oli võlateatis/Meeldetuletuse I ja II saatmise eest „Hinnakirja“ alusel ettenähtud tasu 12 + 12 eurot. Hageja on seisukohal, et esitatud nõue 24 eurot meeldetuletus I ja II saatmise eest on põhjendatud. Võlateatis/Meeldetuletus I saadet kostjale 28.01.2014 AS-i Eesti Post vahendusel. 12.03.2014 saatis hageja esindaja kostjale järjekordse Võlateatis/Meeldetuletus II AS-i Eesti Post vahendusel. Hageja viitab kulude põhjendatuse osas VÕS §-le 127 ja Riigikohtu lahendile 3-2-1-66-05, mis viitab inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikele kulutustele kui võlausaldaja kahjule. Vastavalt laenulepingu p. 9.3 ja hageja hinnakirjale (tlk 13 ja 27) on laenuandjal õigus laenusaajalt nõuda lisaks laenule ja muudele maksetele ka laenu menetlemisega seotud kulusid, s.o tasu meeldetuletuskirjade saatmise eest. Esimese ja teise meeldetuletuskirja saatmise tasu on 12 eurot kirja eest. Kohus leiab, et tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Hageja tõendeid, millest tuleneks tema poolt seoses kostjale meeldetuletuste saatmisega kulutuste tegemine ja kahjude kandmine, esitanud ei ole. Hageja on esitanud kohtule kostjale väidetavalt postiasutuse kaudu saadetud meeldetuletused (tlk 22, 23), kuid hageja ei ole lisanud saatmist tõendavaid dokumente (postiasutuse poolt väljastatud arveid, kviitungeid, jne). Hageja väide, et tegemist on inkassoteenuse kasutamiseks tehtud kulutustega on samuti paljasõnaline, kuivõrd hagiavalduse ja hagile lisatud teatise kohaselt on kostja nõue antud menetleda inkassole 09.04.2014, s.o. peale meeldetuletuskirjade saatmist. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et laenulepingu nr. xxxx p. 9.3. on tühine ja jätab hageja taotluse laenulepingust nr xxxx tuleneva menetluskulu, summas 24 eurot väljamõistmise osas rahuldamata.

8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kostja ei ole hageja menetluskuludele põhistatud vastuväidet esitanud, on üksnes märkinud, et palub menetluskulud jagada poolte vahel võrdselt. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kohus menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 125 eurot ja õigusabikulud summas 100 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Kohus leiab, et ka hageja õigusabi kulu 2 töötunni eest summas 100 eurot ( s.o. tunnihinnaga 50 eurot/tund), on põhjendatud ja vastab menetluses tuvastatud töö mahule. Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 213,75 eurot (225 eurost 95 %). Kostja ei ole kohtu määratud tähtajaks enda menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik