H.P. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses õigusvastaselt lukustatud kambris viibimisega ajavahemikul
30.maist–11. juunini 2018. a
Menetlusosalised
Kaebaja – H.P. Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Tartu Vanglalt H.P. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 15.29 eurot.
3.Välja mõista Tartu Vanglalt riigituludesse kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. september 2019. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.H.P. esitas 18.12.2018. a Tartu Vanglale kahjunõude seoses põhjendamatu viibimisega lukustatud kambris ajavahemikul 30.05.–11.06.2018. Kahjunõude (tl 6–7) kohaselt tehti kaebajale 25.04.2018. a narkotest ning tuvastati visuaalselt kliiniline joove. 26.04.2018. a paigutati kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks lukustatud kambrisse. 28.04.2018. a võeti meditsiiniosakonnas proovid, mis saadeti ekspertiisi. 30.05.2018. a saabusid Tartu Vanglasse vastused (ekspertiisiakt nr 741), mis olid negatiivsed. Kaebaja suhtes lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 11.06.2018. a.
2.Kaebaja leiab, et viibis ajavahemikul 30.05.–11.06.2018. a lukustatud kambris põhjendamatult. Sellega tekitati kaebajale tugevat stressi, millele lisandusid järgnevad ebameeldivused: kambris oli olematu ventilatsioon, aken oli kinni keevitatud, laes oli kaamera,
WC-l puudusid seinad, ukse ees olid lisatrellid, kambris oli jääkülm vesi, pesta sai vaid kaks korda nädalas, riideid ei saanud pesta, keelatud oli tegelemine kehakultuuriga ning kaebaja ei saanud lõpetada keevituskursust, kuna ei lubatud osaleda õpingutel. Stressi tõttu pidi kaebaja pöörduma psühhiaatri juurde ning talle lisati ravimeid, et saaks tunda end rahulikumalt. Põhjendamatud 11 päeva lukustatud kambris tekitasid kaebajal stressi/depressiooni ja ärevushäireid. Kinnipeetav taotles moraalse ja vaimse kahju eest hüvitise välja mõistmist summas 420 eurot.
3.Tartu Vangla rahuldas 18.02.2018. a otsusega nr 1-13/230-2 osaliselt H.P. kahjunõude (tl 8–9). Tartu Vangla mõistis esitatud kahjunõuet selliselt, et see on esitatud kahel alusel. Esiteks kaebajale tekitatud stressi ja üleelamiste eest, mis tekitasid täiendavaid kannatusi lisaks tavapärasele vangistusele, mida saab käsitleda inimväärikust alandava kohtlemisena ja teiseks liikumisvabaduse piiramise eest, mis olid piiratud tingituna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest. Tartu Vangla leidis, et H.P. ei koheldud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal väärikust alandavalt ning selle eest hüvitise maksmine ei ole põhjendatud. H.P. liikumis- ja suhtlemisvabadust piirati aga ajavahemikul 30.05.–11.06.2018. a õigusvastaselt tavarežiimist ulatuslikumalt ning selle eest pidas vangla hüvitise maksmist põhjendatuks. Tartu Vangla otsustas maksta kaebajale hüvitist summas 55 eurot.
4.H.P. esitas Tartu Halduskohtule 17.03.2019. a kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmist summas 420 eurot õigusvastaselt lukustatud kambris veedetud 11 päeva eest. Kaebaja leiab, et makstud hüvitis on ebaproportsionaalselt madal, arvestades õigusvastaselt viibitud 11 päeva lukustatud kambris, mis põhjustas kaebajale moraalse kahju tugeva stressi näol ning piiras liikumist, suhtlemist, keelatud oli kehakultuuriga tegelemine ja õpingud jäid pooleli. Koos kaebusega on kohtule esitatud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus (tl 2).
5.Tartu Halduskohus vabastas 21.03.2019. a määrusega (tl 10–11) kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.
6.Vastuses kaebusele vastustaja kaebust ei tunnista ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja jääb kahju hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamise otsuses toodud põhjenduste juurde ja tervise kahjustamisega väidetavalt kaebajale mittevaralise kahju tekitamise osas lisab tuginedes kaebaja tervisekaardi väljavõtetele, et sedavõrd lühikese lukustatud kambris viibimisega ei ole kaebajale rahaliselt hüvitamisele kuuluvat arvestatavaid kahjusid kaebaja tervisele tekitatud. Kaebaja on vangistuses 2015. a detsembrist, kaebajal on varasemalt diagnoositud psüühika- ja käitumishäired psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest. Vaidlusalusel perioodil kaebajal stressi, depressiooni ega ärevushäireid ei diagnoositud. Kohtu seisukoht
7.Kohus tõlgendas eelmenetluses kaebust selliselt, et kaebaja esitas kohtule sama nõude, mille ta esitas kohtueelselt Tartu Vanglale. Kaebaja ei ole nõus Tartu Vangla 18.02.2018. a otsusega nr 1-13/230-2 makstud hüvitisega ja peab seda ebaproportsionaalselt madalaks. Tartu Vangla rahuldas 18.02.2018. a otsusega nr 113/230-2 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt. Vangla leidis, et kaebajale on põhjendatud maksta liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise eest hüvitist summas 55 eurot, kuid kaebaja inimväärikust pole Tartu Vangla tegevus alandanud. Vangla mõistis kahjunõuet selliselt, et see on esitatud kahel alusel (vt otsuse p 3).
Kohus jääb eelmenetluses võetud seisukohale, et kahjunõudest saab järeldada, et Tartu Vangla tegevus võis kahjustada ka kaebaja tervist, sest kaebaja väitis, et temale põhjustas 11 päevane lukustatud kambris viibimine stressi, depressiooni ja ärevushäireid. Kohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja samuti, et temale tekitas 11 päeva õigusvastaselt lukustatud kambris viibimine tugevat stressi. Vangla otsusest ei nähtu, et kaebaja väidetavat tervisekahju oleks kontrollitud. Kohus loeb ka selles osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks ja lahendab vaidluse sisuliselt. Kohustuslik kohtueelne menetlus (vangistusseaduse § 11 lg 8) on vastuvaidlematult läbitud ja Tartu Vangla on sisuliselt läbi vaadanud kaebaja kahjunõude inimväärikuse alandamise ja õigusvastase vabaduse piiramise eest hüvitise nõudes. Kaebaja väidetud tervisekahju tekitamise osas ei ole vastustaja kohtueelselt alusetult seisukohta võtnud. Kuna saab väita, et kaebaja nõue on selles osas jäetud õigusvastaselt läbi vaatamata, siis on HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt kaebus lubatav.
8.Eelmenetluses tegi kohus kaebuse menetlusse võtmise määruses (tl 11) vastustajale ettepaneku kaaluda kohtuväliselt väidetava tervisekahju mittevaralise hüvitamise küsimust (5 euro asemel 6.39 eurot ööpäeva eest, kahjunõude osalise rahuldamise otsuse viimane lõik enne resolutsiooni).
9.Vastustaja kohtu seisukohta ei jaganud. Kohus jääb eelmenetluses võetud seisukohale, et kaebajale väljamõistetud hüvitis ei ole proportsionaalne kaebajale tekitatud mittevaralise kahjuga. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab kaebajale välja 15.29 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
10.Vaidlust ei saa olla selles, et kahju hüvitamise eeldused, mis tulenevad RVastS § 7 lg-st 1 on käesoleval juhul täidetud. Nimetatu on tõendatud vastustaja otsustusega kahjunõude osaliselt rahuldamiseks.
11.Vaidluse alla on jäänud küsimus sellest, kas kaebajale on tekitatud mittevaralist kahju ka kaebaja tervise kahjustamisega (RVastS § 9 lg 1 (teine alternatiiv-tervise kahjustamine)). Kohus on seisukohal, et seda saab jaatada.
12.Vastustaja esitatud tõenditega kaebaja tervise kohta on tõendatud, et kaebaja puhul on tegemist psüühika- ja käitumishäiretega isikuga (diagnoosid F19.21 ja F19.72). Käesoleva vaidluse kontekstis ei oma kohtu hinnangul tähendust vastustaja poolt kaebuse vastuses osundatud kaebaja haigestumise põhjus. Seda seetõttu, et tõendatud on vaidlusalusel perioodil vastustaja õigusvastane tegu kaebaja suhtes. Tõendamiskoormuse osas on valitsevaks seisukohaks, et nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel peab kannatanu tõendama, et avaliku võimu kandja on rikkunud tema subjektiivset õigust. Kaebaja on kohtu hinnangul selle kohustuse täitnud. Kahju tõendamise osas kehtivad sõltuvalt kahju liigist aga erisused. Kui varalise kahju korral peab kaebaja tõendama üldjuhul nii kahju olemasolu kui ka selle suurust, siis mittevaralise kahju suurust ei ole kannatanul võimalik tõendada. Kannatanul tuleb aga tõendada, millist tema RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust on rikutud ning milles seisneb õiguste rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju (vrdl RKHKo 3-3-1-35-08). VÕS § 130 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse isikul, kellele tervist kahjustati. Kaebaja on vaidlusalusel perioodil, 04.06.2018. a kaebaja haigusjuhu nr A3942 2018 anamneesi kohaselt olnud rahutu, kuna kartsas olekut on raske taluda. Kaebaja kurtis ka liigset unisust. Kohus on seisukohal, et kaebaja haigusloo alusel ei saa tõsikindlalt väita, et kaebaja õigusvastane lukustatud kambrisse paigutamine ei kahjustanud tema vaimset tervist, millisel seisukohal on vastustaja. Kohus on aga seisukohal, et rahalise hüvitise suurus, mida nõuab kaebaja, on ülepaisutatud ja ei vasta kaebaja tervise kahjustuse raskusele.
13.Neil asjaoludel rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 15.29 eurot (6.39 eurot ööpäeva eest, kokku 55+15.29=70.29) ja jätab kaebuse ülejäänud osas rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 ja § 118 lg 2 alusel mõistab kohus vastustajalt riigituludesse riigilõivu 15 eurot, mille tasumisest kohus (tl 10) kaebaja vabastas, sest nii kaebaja taotletud kui kohtu määratud hüvitise puhul on riigilõiv sama minimaalse suurusega (15 eurot).
15.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.