XX kaebus Tartu Vangla 31. juuli 2018. a käskkirja nr 6-1/841 Kaebaja – XX Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
1.Jätta kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga ja kinnipeetavate nimed initsiaalidega. Otsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o kuni 9. septembrini 2019. a. Tartu Ringkonnakohus võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui pooled ei taotle kohtuistungit.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vangla 31.07.2018. a käskkirjaga nr 6-1/841 (tl 12–13) kohaldati kinnipeetav XX suhtes alates 26.07.2018. a täiendavaid julgeolekuabinõusid: vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, et lõppkokkuvõttes tagada kinnipeetava üle tõhus järelevalve. Käskkirja andmise ajendiks on 21.07.2018. a hommikul kaebaja kaaskinnipeetavate vahel kambris nr 2085 toimunud füüsiline rünne, kusjuures kinnipeetavate vahelise tüli provotseerijaks on käskkirja kohaselt kaebaja. Vangla on hinnanud kaebaja tegevuse ohtlikuks üldisele vangla julgeolekule.
2.Kaebaja 06.08.2018. a vaie (tl 11) käskkirja kehtetuks tunnistamiseks jäeti Tartu Vangla 06.09.2018. a vaideotsusega (tl 10) rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on vaideotsuse tegemise ajaks selgunud vanglale täiendavalt faktilised andmed, mis kinnitavad ühelt poolt vaides kirjeldatud faktiliste asjaolude tõele vastavust (füüsilist rünnet kinnipeetavate vahel ei toimunud), kuid teisalt veenavad vanglat, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendatud, sest kaebaja õhutas eluosakonnas viibivaid kinnipeetavaid omakasu eesmärgil teineteise vastu, mis võib päädida kinnipeetavate omavaheliste füüsiliste arveteklaarimistega. Vaideotsuse järelduse
kohaselt on vaidlustatud käskkirjaga kaitstavaks õigushüveks eelkõige kaebaja kaaskinnipeetavate elu ja tervis. Kaebaja tekitas probleemi vähemalt viie kinnipeetava vahel ja on ka ise 2017. a märtsis ja septembris ähvardanud rünnata kaaskinnipeetavat, mis on päädinud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega.
3.Kaebaja esitas 16.09.2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1–6), paludes tühistada Tartu Vangla 31.07.2018. a käskkirja nr 6-1/841 ning mõista tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Samuti taotles kaebaja riigi õigusabi ning menetlusabi.
4.Tartu Halduskohus jättis 25.09.2018. a määrusega (tl 17–18) kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja tagastas kaebuse Tartu Vangla 31.07.2018. a käskkirjaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, sest kaebajal oli selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
5.Tartu Vangla 11.10.2018. a käskkirjaga nr 6-1/1143 (tl 31) lõpetati samast kuupäevast kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
6.Tartu Vangla taotles 05.11.2018. a vastuses kaebusele (tl 30) asjas menetluse lõpetamist seoses käskkirja kehtivuse lõppemisega.
7.Tartu Halduskohtu 08.11.2018. a määrusega (36–37) paluti kaebajal esitada sisukoht vastustaja taotlusele asjas menetluse lõpetamiseks.
8.Vastuseks kohtumäärusele teatas kaebaja 14.11.2018. a (tl 40–41), et peab oma õiguste kaitseks jätkuvalt vajalikuks käskkirja tühistamist. Käskkirja tõttu kaotas kaebaja töökoha vanglas. Käskkirja tõttu ei paigutatud kaebajat avavanglasse (tl 52–53).
9.Tartu Vangla teatas vastuseks kohtu 16.11.2018. a nõudele (tl 43), et vaidlustatud käskkirjale saab vangla tugineda kõikides otsustes, milles on tarvis analüüsida kinnipeetava käitumist vangistuses. Kaebaja nõue
10.Kaebuse kohaselt on kaebaja alates 25. (26).07.2018. a vanglale antud seletusest selgitanud, et ta ei ole kedagi õhutanud ja ta on süütu. Kaebaja pöördus pärast vaidlustatud käskkirjaga tutvumist avaldusega prokuratuuri, sest käskkirja kohane kinnipeetavast kannatanu andis valeütlusi. Vangla tunnistas vaideotsuses kaebaja faktiväidete osalist õigsust. Kuna kinnipeetavate vahel tegelikult füüsilist kontakti ei toimunud, ei ole kaebaja kedagi õhutanud. Kaebaja ei õhutanud kaaskinnipeetavat valetama, nagu teda süüdistatakse vaideotsuses. Kaebaja ei ole viit kinnipeetavat puudutava probleemi tekitaja ja kaebaja ei ole kellegagi kinnipeetavatest leppinud kokku, et nad annaksid valeütlusi. 13.09.2018. a protokoll täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisest on vastuolus vaideotsusega. Kaebaja taotleb tunnistajatena kinnipeetavate MÕ, RT, RK ja MP üle kuulamist, kes võvad kinnitada, et kaebaja ei ole kedagi õhutanud. Kaebaja teatab 16.10.2018. a avalduses, et kõneeristusega on tõendatav, et tema informeeris vangla julgeolekuosakonda kaaskinnipeetavate vahelisest konfliktist, mitte RS, nagu on ekslikult märgitud vaideotsuses. Kaebaja selgitab 15.01.2019. a avalduses (tl 56), et RS valetas talle, et kaebaja laseks E-7 sektori julgeolekuosakonda helistades sulgeda. Kaebaja taotleb 16.10.2018. a avalduses (tl 22) kohtult täiendavate tõendite väljanõudmist Politsei- ja Piirivalveametilt ja Tartu Vanglalt.
12.Vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukoha juurde ja selgitab vastuses kaebusele, et julgeolekuosakond on 02.08.2018. a välja selgitanud kaebaja tegevuse 31.07.2018. a juhtumi korraldamisel, tema poolt kaaskinnipeetavatele tegevusjuhiste jagamise, millest järeldub, et just kaebaja õhutas oma tahtmise saamiseks teisi kinnipeetavaid tegema toiminguid ja andma kindla sisuga ütlusi. RS poolt erineval ajal antud ütlustest selgub, et kogu tema tegevus oli ajendatud kaebaja õhutusest.
13.Neil asjaoludel taotleb vastustaja kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtu seisukoht
14.Vaidlustatud haldusakt on kehtivuse kaotanud, sest Tartu Vangla 11.10.2018. a käskkirjaga (tl 31) lõpetati kaebaja suhtes vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud.
15.Kaebaja on esitanud Tartu Vangla 31.07.2018. a käskkirja nr 6-1/841 tühistamisnõude vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-le 1 ja on hilisemates menetlusdokumentides selgitanud, et vaidlustatud käskkirja tühistamisnõue on jätkuvalt aktuaalne. Vaidlustatud käskkirja jätkuvat õigusmõju kaebajale on menetlusdokumentides möönnud ka vastustaja (tl 45).
16.Riigikohtu praktika kohaselt on kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamisnõude sisuline lahendamine menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, kui haldusakt on täielikult ammendunud. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 ning menetlus lõpetada, kui kaebaja ei taotle tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üleminekut ning ta ei ole ära põhjendanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi tuvastamisnõude esitamiseks. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamisnõude sisuline lahendamine on aga välistatud üksnes siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti „ületühistamine“ ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kui vaidlustatud haldusakti mõju ja praktiline tähendus ei ole vaatamata selle kehtivuse lõppemisele täielikult ammendunud, saab kohus tühistamisnõuet edasi menetleda, vaatamata haldusakti kehtivuse lõppemisele (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2018. a määrus asjas nr 3-3-1-44-14, p-d 1012). Riigikohus on asja nr 3-3-1-44-14, p-s 11 selgitanud, et kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib hiljem väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele.
17.Tartu Vangla 09.11.2018. a vastusega kaebaja taotlusele avavanglasse paigutamiseks (tl 46) ja samas asjas tehtud Tartu Vangla 23.11.2018. a vaideotsusega (tl 53) on tõendatud, et vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus kaebajale ei ole vaatamata selle kehtivuse lõppemisele täielikult ammendunud. Nimelt on vangla kaebaja avavanglasse paigutamise taotluse jätnud muuhulgas rahuldamata, sest vaidlustatud käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega on kaebaja tõendanud ja asjakohaselt põhjendanud, et käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjale on tuginetud selliselt, et see on puutumuses kaebaja õigustega.
18.Neil asjaoludel peab halduskohus kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamisnõude sisulist lahendamist menetluslikult jätkuvalt lubatavaks.
19.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus.
20.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid mh kinnipeetavale, kes on ohtlik vangla julgeolekule, nagu on märgitud vaidlustatud käskkirjas ja kes on ohtlik teistele isikutele, nagu on järeldatud vaideotsuses.
21.VangS § 69 kohaseid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ainult konkreetse aluse ilmnemisel (Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne § 69 kommentaar 1, Tallinn, 2014, lk 167). Nende kohaldamiseks piisab, kui vanglateenistusel on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Nagu märgitud, käesoleval juhul kaebajast lähtuv oht kaaskinnipeetavatele ja üldisele vangla julgeolekule.
22.Kaebaja ei ole vaidlustanud vaidlustatud käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja vangla poolt tehtud konkreetsete meetmete valikut. Vaatamata sellele märgib halduskohus vastuseks kaebusele, et halduskohus ei tähelda kaalumisvea esinemist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ja meetmete valikul kontrollimata seejuures täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17, 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐33‐10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐88‐14, p 11).
23.Pooled vaidlevad selle üle, kas asjas kogutud tõendid tõendavad kaebaja poolt vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud tegude toimepanemist (kinnipeetavate vahel vaenu õhutamist). Seda faktilises olukorras, kus vaideotsuse tegemise ajaks on vastustaja täpsustanud kaebajale etteheidetavat teokoosseisu.
24.Vastustaja poolt vaidlustatud käskkirjas esitatud 21.07.2018. a hommikul kambris nr 2085 toimunu versiooni kohaselt ründas MÕ RS tekitades talle füüsilist valu lüües jalaga teda käe ja reie piirkonda. Objektiivselt on vastustaja videokaamera salvestusest tuvastanud, et kambris olid sel ajal VJ, RS, MÕ ja XX. Enne kambrisse sisenemist suhtles RÕ XX, enne kambrisse 2085 sisenemist käivad viimati nimetatud kinnipeetavad ka MP kambris. Teabe- ja uurimisosakond on tuvastanud, et tüli provotseeris kaebaja, rääkides Õ, et S olevat viimast kutsunud halvustavate nimedega, mida Õ ei saavat nii jätta.
25.Vaidlustatud käskkirja (t l 12–13) kohaselt väitis kinnipeetav RS 21.07.2018. a vanglateenistusele, et teda ründas kinnipeetav MÕ tekitades talle füüsilist valu lüües jalaga käe ja reie piirkonda. Käskkirja kohaselt oli kambris nr 2085 tegemist väidetava kaklusega, kusjuures sel ajal viibis nimetatud kambris ka kaebaja. Käskkirja kohaselt omas vangla julgeolekuosakond informatsiooni, et MÕ ja RS vaheline konflikt oli põhjustatud kaebaja provotseerivast tegevusest, mis seisnes selles, et kaebaja rääkis MÕ, et RS on RÕ kutsunud erinevate halvustavate nimedega, mida MÕ ei tohtivat nii jätta.
26.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja läks koos MÕ kambrisse, kus oli RS. Vangla on vaidlustatud käskkirjas kaebaja tegevuse kvalifitseerinud kinnipeetavate vahel vaenu õhutamisena, kuna see viis kaaskinnipeetavad nende vaheliste probleemide füüsilisele lahendamisele.
27.Kohus on seisukohal, et 26. juuli seisuga oli vanglateenistuse kahtlus selles, et kaebaja õhutab vaenu kinnipeetavate vahel, käsitletav põhjendatud kahtlusena kaitstava õigushüve kahjustamises VangS § 69 lg 1 mõttes. Kohus märgib vastuseks kaebusele, et kaebaja poolt väidetavalt esitatud kuriteoteate alusel tuvastatavad asjaolud ega teade ise ei mõjuta kehtiva õiguse kohaselt vastustaja käskkirja õiguspärasust, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei pea olema tuvastatud süüteomenetluses.
28.Kaebaja on 25. (26.)07.2018. a vanglateenistusele antud kirjalikus seletuses (tl 14) kirjutanud, et RS on nimetanud teda kukeks ja kitseks, mida kuulsid ka teised kinnipeetavad. Samuti kinnitab kaebaja omakäeliselt, et MÕ ja RS vahel oli vaidlusalusel päeval konflikt, mille käigus aga MÕ tegelikkuses RS ei rünnanud. Kaebaja tunnistab seletuses viimati nimetatud kinnipeetavate vahelist vestlust, mille käigus lõi RS oma käe ära vastu WC ust, mistõttu RS kätt ei löönud seega MÕ.
29.Kaebaja 25. (26).07.2018. a seletusega on seega tõendatud, et MÕ ja RS vahel oli konfliktsituatsioon, sest kaebaja on viis päeva pärast vaidlusalust sündmust tunnistanud kaaskinnipeetavate vahelist sõnavahetust (vestlust), mis päädis RS käele valu tekitamisega. Kaebuse lahendamise seisukohalt väärib märkimist, et kaebaja on seletuses tunnistanud konfliktsituatsiooni vahetut pealt nägemist, mida ta hilisemates menetlusdokumentides vähemalt kaudselt eitab, kuna süüdistab RS temale valetamises ja julgeolekuteenistusele ebaõige sisuga telefonikõne tegemisele mõjutamises. Kuna kaebaja on menetluse kestel oma esialgses kirjalikus seletuses toodud sündmuste kirjeldust muutnud ilmselge sooviga vabaneda kaaskinnipeetavate vahel vaenu õhutamise süüdistusest, siis suhtub kohus kaebaja hilisemates menetlusdokumentides esitatud sündmuse kirjeldamise versioonidesse kriitiliselt. Kaebaja seletusest saab samuti järeldada vastustaja versiooni õigsust. Nimelt tunnistas kaebaja, et RS lõi oma käe vastu WC ust. Seega on eluliselt usutav vastustaja versioon, et kaebajalt MÕ poolt kuuldud informatsioon muutis viimase ja RS vahelise vestluse loomu agressiivseks, sest vastasel juhul ei oleks RS kätega taoliselt žestikuleerinud, et lõi käe kogemata vastu WC ust.
30.Kaebajal oli ka põhjus kaaskinnipeetavate suhetesse sekkumiseks, sest ta tunnistas vanglateenistusele, et üks kaaskinnipeetavatest, s.o RS oli kaebajat ennast kinnipeetavate žargoonis kasutatavate sõnadega halvustavalt iseloomustanud. Kuna kaebaja ei ole esialgses vanglale antud seletuses ja ei ole ka kaebuses eitanud, et ta rääkis MÕ edasi RS poolt RÕ kohta öeldut, siis on nii käskkirja kui kaebaja omakäelise seletuse alusel vastustaja versioon 21. juulil toimunust eluliselt usutavam, kui kaebuses paljasõnaliselt toodu, et kaebaja ei ole süüdi kaaskinnipeetavate vahelise konflikti õhutamises. Seda põhjusel, et kaebaja ei ole menetlusdokumentides eluliselt usutavalt selgitanud, miks oli tal üldse tarvis koos MÕ RS juurde kambrisse minna, kui tal nende vaheliste probleemidega puutumist polnud.
31.Vaideotsuse (tl 53) kohaselt ei toimunud vaidlusalusel päeval kinnipeetavate vahel tegelikkuses reaalset füüsilist konflikti. Vaideotsusest tuleneb aga, et vaidlusaluse päeva sündmuste tõttu eemaldati kaebaja eluosakonnast, kuna negatiivne õhkkond, mille kaebaja põhjustas, puudutas viit kinnipeetavat. Kuna ka vaidlustatud käskkirjas on käsitletud samas suurusjärgus kaebaja tegevusega puutumuses olnud kinnipeetavaid, siis ei mõjuta käskkirja õiguspärasust asjaolu, et vanglateenistusel on vaideotsuse tegemise ajaks õnnestunud vaidlusaluse sündmuse faktilisi asjaolusid täpsustada. Kaebaja ei ole kaebuses vaidlustanud täiendavate julgeolekuabinõude täitmisega seonduvat ega nende pikendamist 2018. a septembris, mistõttu ei mõjuta käskkirja õiguspärasust kaebaja toodud vastuolu vaideotsuse ja täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise protokollis.
32.Kuna kaebaja on vanglateenistusele antud seletuses seletanud, et RS kasutas tema suhtes vanglažargoonile omaseid halvustavaid väljendeid, siis on kohtu arvates põhjendatud ka vangla prognoosotsus, et kaebaja eluosakonda jätmine võib muutuda ohuks nii kaaskinnipeetavatele kui vangla üldisele julgeolekule, sest olukord, kus viie kinnipeetava vahel on vaidlus küsimuses, kas ja kuidas keegi neist üksteist on žargoonis nimetanud võib kahtlematult päädida kinnipeetavate vahelise füüsilise arveteklaarimisega. Kohus on seisukohal, et vangla poolt käskkirjas ja vaideotsuses esitatud kaalutlused on kohased vastustaja kohaldatud meetmele.
33.Kaebaja manipuleeriv tegevus seoses vaidlusaluse päeva sündmustega tuleneb ka kaebaja omakäelisest 15.01.2019. a avaldusest kohtule (tl 56). Nimelt on kaebaja koos avaldusega esitanud kohtule abonentnumbri 37284003502 kõneeristuse (tl 57), millega on kaebaja avalduse kohaselt tõendatud, et kaebaja helistas Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja Kristina Vähile ja teavitas, et kaebaja kambrikaaslast rünnati kinnipeetav MÕ poolt. Avaldusest tuleneb, et helistamise eesmärgiks oli rünnaku tõttu E-7 sektori sulgemine. Avalduses põhjendab kaebaja helistamist RS valetamisega kaebajale.
34.Kaebaja avaldus ja teised asjas kogutud tõendid on aga vastuolulised ja kinnitavad, et kaebaja pidi helistades valetama. Nimelt on kaebaja omakäelises avalduses kinnitanud, et ta nägi vahetult kuidas RS lõi ise oma käe vastu WC ust. Seega ei saanud RS ütlused kallutada kaebajat ebaõige sisuga informatsiooni edastamiseks K. Vähile. Tegemist pidi olema kaebaja teadliku tegevusega, mis kinnitab vastustaja versiooni 21. juulil kambris nr 2085 toimunust ja kaebaja rollist nendes sündmustes. Kuna kaebaja 14.01.2019. a avalduses esitatud faktoloogia on otseses vastuolus tema poolt 25.(26.)07.2018. a seletuses tooduga (tl 14), mille kohaselt selgitas kaebaja, et „RS valetab, et MÕ teda ründas olin nende kõrval kui vestlus toimus.“. Seega on kaebaja poolt erinevates menetlusdokumentides vaidlusaluse sündmuse erinevalt kirjeldatuga tõendatud vastustaja versiooni õigsus.
35.Vastustaja versiooni õigsus nähtub ka TUO spetsialist Timo Tubli 02.08.2018. a õiendist vangla direktorile (tl 32), milles on kirjeldatud, et videokaamera salvestuse kohaselt viibis kaebaja kambris nr 2085 koos Õ ja S. Õiendi kohaselt on kaebaja 24.07.2018. a spetsialistile kinnitanud, et nägi kuidas Õ S rusika ja jalaga lõi ning kirjeldanud täpselt, kus keegi kinnipeetavatest kambris asus. Õiendis on välja toodud vastuolud kaebaja poolt 24.07.2018. a kirjelduses ja 25.(26).07.2018. a kirjalikus seletuses. Õiendis on samuti esitatud versioon põhjusest, miks kaebaja soovis kinnipeetavaid üksteise vastu üles õhutada.
36.Kaebaja on oma versiooni tõendamiseks esitanud kinnipeetav AT omakäelise avalduse kohtule (tl 24) ja kinnipeetav SS omakäelise avalduse kohtule (tl 26). Kinnipeetav AT kinnitab avalduses kaebaja versiooni, mille kohaselt helistas kaebaja K. Vähile seoses E-7 eluosakonnas 21.07.2019. a toimunuga. Ka kinnipeetav SS kinnitab avalduses, et kaebaja helistas K. Vähile. Kaebaja korraldusel on kinnipeetav SL 07.07.2019. a esitanud kohtule omakäelise avalduse (tl 70), mis kinnitab ka kaebaja versiooni, kuid ka SL ei ole avalduse kohaselt ise sündmusi pealt näinud, vaid kirjeldab teistelt kinnipeetavatelt kuuldut. Muus osas ei oma avaldused vaidluse lahendamise seisukohast tõenduslikku tähendust, kuna avaldajad kirjeldavad, mida nad väidetavalt on kaaskinnipeetavate vestlustest kuulnud. Seega ei saa avaldajad ka tegelikkuses teada, kas kuuldu vastab tõele või mitte. Liiatigi ei kõrvalda avaldustes toodu vastuolusid kaebaja kui vaidlusaluse sündmuse pealtnägija poolt menetluse kestel esitatud menetlusdokumentides esitatu osas.
37.Kohtu jaoks on vaidluse lahendamisel seega nn võtmetõenditeks kaebaja omakäeliselt kirjutatud menetlusdokumendid, mis on oma sisult vastuolulised ja kinnitavad vangla versiooni, mille kohaselt valetas kaebaja kambris nr 2085 toimunust K. Vähile helistades. Kaebaja avaldustest tuleneb üheselt, et tema helistamise eesmärgiks oli eluosakonna sulgemine. Vangla TUO spetsialist T. Tubli 02.08.2018. a õiendi kohaselt oli kaebaja poolt kaaskinnipeetavate vahelise konfliktsituatsiooni esile kutsumise eesmärgiks kinnipeetavate töökohtadega seonduv. Kaebaja on ka ise kohtule tõendina esitanud enda majandustööle määramise käskkirja (tl 23) ja selgitanud, et pärast 26.07.2018. a vangla teda tööle ei luba ja palunud selleks kohtu kaasabi (tl 22p). Seega kinnitavad asjas kogutud tõendid 02.08.2018. a õiendis toodud asjaolude tõele vastavust. Asjas kogutud tõendite kogumi alusel on kaebaja tegevus 21.07.2018. a käsitletav kinnipeetavate vahelise konflikti provotseerimisena, mis on kahtlemata ohuks üldisele vangla julgeolekule, samuti ka kinnipeetavate elule ja tervisele, nagu on leitud vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses.
38.Kuna kaebajale vaidlustatud käskkirjas etteheidetav tegevus on tõendatud eelkõige kaebaja enda poolt omakäeliselt koostatud menetlusdokumentidega, jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks (HKMS § 62 lg 2). Kuna kaebaja on ise koostatud dokumentides asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud esitanud vangla versiooni toetavalt, ei ole tarvidust kaebaja taotlusel täiendavate tõendite kogumiseks ega tunnistajatena kaebaja kaaskinnipeetavate ülekuulamiseks kohtuistungil, sest kaebaja nimetatud tõendid ja tunnistajad ei saa ümber lükata kaebaja enda poolt avaldatut ega kummutada tema koostatud menetlusdokumentides sisalduvaid vastuolusid sündmuste kirjeldamisel. Kaebaja tegevus on vastustaja poolt õigesti lõppkokkuvõttes kvalifitseeritud kinnipeetavate vahel vaenu õhutamisena, mille tõkestamiseks olid kohased täiendavad julgeolekuabinõud.
39.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus tühistamiskaebuse täielikult rahuldamata.
40.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulusid taotlenud.
41.Kohus asendab kaebaja nime avaldatavas kohtuotsuses tähemärgiga ja kinnipeetavate nimed initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.