E.U. kaebus Tartu Vangla 17. oktoobri 2018. a käskkirja nr 6-2/884 ja 29. novembri 2018. a vaideotsuse nr 1-11/406-2 tühistamiseks
Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord
Kaebaja – E.U. Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9. september 2019. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud, menetluse käik ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla kinnipeetav E.U. kasutas 18.09.2018. a kella 17.15 paiku vangistushoone kambris 301 vanglateenistujaga ja kaaskinnipeetavaga suheldes ähvardavaid väljendeid, mille eest tunnistati kaebaja Tartu Vangla 17.10.2018. a käskkirjaga nr 6-2/884 süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 sätestatud nõuete süülises rikkumises ning karistati noomitusega.
Kaebaja 29.10.2018. a vaie jäeti Tartu Vangla 29.11.2018. a vaideotsusega nr 1-11/406-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 16.12.2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 17.10.2018. a käskkirja nr 6-2/884 ja 29.11.2018. a vaideotsuse nr 1-11/406-2 tühistamiseks. Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt määranud temale karistuseks noomituse ning vangla on käitunud provokatiivselt, samuti rikkunud kaalutlusreegleid otsuse tegemisel. Kaebaja 20.03.2019. a menetlusdokumendi kohaselt on teda ühe rikkumise eest karistatud mitu korda, kuna seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seoses vaidlusaluse intsidendiga ei saanud ta tööl ega spordisaalis trennides käia.
4.Tartu Vangla leiab vastuses kaebusele, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust kambri ja kambrikaaslase valimiseks. Vanglateenistus vastutab julgeoleku eest vanglas, kuid ka kinnipeetav on kohustatud käituma õiguspäraselt. Kohtu seisukoht
5.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks puudub alus.
6.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 annab vanglateenistusele aluse kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramiseks, kui kinnipeetav rikub käesolevat seadust, vangla sisekorraeeskirja või muus õigusaktis sätestatud nõudeid.
7.Vaidlustatud käskkiri on antud kaebaja poolt Tartu Vangla kodukorra üldsätete hulka kuuluva p 1.7.1 süülise rikkumise eest. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Nimetatud väljendeid saab isik kasutada üksnes otsese tahtlusega, nagu see on tõendite kogumi kohaselt ka käesoleval juhul toimunud. Seega ei tõusetu kohtu jaoks küsimust kaebaja süüst. Kuna kaebaja ka ise tunnistab menetlusdokumentides valglateenistuse ametniku ja kaaskinnipeetavaga suheldes kambrikaaslase elu ja tervist rünnata lubavate väljendite kasutamist, siis on vastustaja õigesti kaebaja tegevuse kvalifitseerinud kodukorra p 1.7.1 rikkumisena. See tähendab teiste isikutega suhtlemisel ähvardavate väljendite keelatud kasutamisena. Asjaolu, millise kuriteo eest kambrikaaslane vangistust kannab ei õigusta kaebaja tegevust ja ei välista kaebaja süüd distsipliinirikkumise toimepanemises.
8.Kaebajat karistati vaidlustatud käskkirjaga noomitusega. Kuna VangS § 63 lg 1 sätestab ammendava loetelu distsiplinaarkaristustest, millega kinnipeetavat saab vangistuses õiguskuulekale käitumisele suunata ja selleks mõjutada, ning noomitus on nendest kõige leebem karistus, siis ei ole vaidlustatud käskkiri ka õigusvastane kaebajale määratud karistuse ebaproportsionaalsuse pärast.
9.Halduskohus ei jaga kaebaja arusaama kaalutlusõigusest ja selle kohaldamisest vanglateenistuse poolt. Kaebaja arusaam on kohtu hinnangul sügavalt ekslik. Kaalutlusõiguse legaaldefinitsioon tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 4. Nimetatud sätte 1. lõike kohaselt käsitletakse kaalutlusõigust kui haldusorganile, käesoleval juhul vanglateenistusele, seadusega antud volitust kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi 2. lõige täpsustab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebaja apelleerib oma varasemale aastate tagusele õigusvastasele käitumisele seonduvalt vägistamise ja pedofiilia eest karistatud isikutega suhtlemisel. Kohus osundab vastuseks kaebajale, et HMS § 4 lg 2 lubab vastustajal kaalutlusõigust teostada üksnes kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Õiguse üldpõhimõtetega ei ole kindlasti kooskõlas olukord, kus vangla otsustaks, et kuna isik on varasemalt toime pannud teatud liiki distsipliinirikkumise või ta on olnud ohuks kaaskinnipeetavatele, mille eest teda on kas distsiplinaarkorras karistatud või tema suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis karistatus või mõjutusvahendite kohaldamine, annab isikule indulgentsi elulise situatsiooni kordumisel, uuesti samalaadse rikkumise toimepanemiseks. Kohus saab kaebaja väidetest teha järelduse, et kaebaja varasem mõjutamine õiguskuulekale käitumisele ei ole vilja kandnud. Kaalutlusõiguse eesmärgiks HMS § 4 kohaselt ei ole kahtlemata ka vangla subkultuuri tolereerimine, kus mingid kinnipeetavad soovivad ise otsustada, milliste kuritegude eest süüdimõistetud isikutega nad soostuvad ühes kambris karistust kandma ja millistega mitte või kes on kohane toidujagaja või muud taolised asjaolud.
10.Vaidlustatud haldusaktid on neil asjaoludel õiguspärased. Kohus ei pea vajalikuks vangla sellekohaseid põhjendusi täies mahus korrata ja nõustub nii käskkirjas kui vaideotsuses toodud põhjendustega. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus veel järgmist.
11.Vastustaja leidis õigesti, et õigusaktid ei pane vanglale kohustust paigutada kinnipeetav tema soovil kambrisse, kas ainult koos teatud kuritegude eest karistatud isikutega või ühekohalisse kambrisse. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Seaduse regulatsiooni on täpsustatud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 1, mille kohaselt paigutatakse vanglas kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas, kuidas ja kellega kinnipeetav kambrisse paigutada. Vaieldamatult ei ole kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel piiramatu, nagu eelnevalt osundatud. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006. a soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-te 18.1 ja 18.5-18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (HMS § 4 lg 2). Vastustaja on järginud neid põhimõtteid nii seoses sellega, et kaebajat ei paigutatud kambrisse üksi, kui ka tema kambrikaaslaste valikul.
12.Eelpool kirjeldatud faktilistes tingimustes oleks kaebaja tema poolt aktsepteeritava kaaskinnipeetavaga kambrisse paigutamine olnud võimalik üksnes talle eelise loomisega. Kaebaja poolt kirjeldatud asjaolud ei anna sellise eelise nõudmiseks ega tegemiseks alust. Kaebajale kambrikaaslaste määramisel ei ole vastustaja neil asjaoludel kaalutlusvigu teinud. Kinnipeetavate kategooriad, kelle kokku paigutamine on keelatud, on sätestatud seadusega (VangS § 12 lg 1). Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka muude tunnuste alusel. Pelgalt kuritegu, mille eest isik viibib vangistuses ei ole põhjus, mille tõttu vangla peab eeldama, et esineb vajadus kinnipeetavate eraldi paigutamiseks.
13.Kaebajat ei ole ühe teo eest karistatud mitu korda. Kaebajat on karistatud üks kord ja noomitusega. Kaebaja ei ole käesolevas asjas vaidlustaud Tartu Vangla poolt 19.09.2018. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, mh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ega kehakultuuriga tegelemise keelamist. Kohus on seisukohal, et arvestades neid ähvardusi, mille kaebaja tegi 18.09.2018. a, saab keskmise õiguskorrast arusaamisega isik eeldada, et kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine on asjakohaste meetmetega vajalik ja proportsionaalne kuni kaebaja rahuneb ja ei ole ohuks enam teistele isikutele. Käesoleval juhul on vastustaja täiendavaid julgeolekuabinõusid kaebajale kohaldanud ennetavalt kaebajast lähtuva ohtu tõkestaval eesmärgil, mitte karistuseks ähvardavate väljendite kasutamise eest. Seega ei ole tegemist topelt karistamisega. Kuna vastustajal esines alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, siis on loogiline, et sel perioodil ei saanud kaebaja käia ka majandustöödel, vastupidisel juhul oleks vangla jätnud kaebajast lähtunud ohu õigusvastaselt tõkestamata.
14.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse täielikult rahuldamata.
15.Kaebaja on 20.03.2019. a menetlusdokumendis avaldanud soovi kohtuistungil osalemiseks. Samas ei ole kaebaja selgitanud, miks oleks tarvis asi läbi vaadata kohtuistungil. Kohus jääb eelmenetluses võetud seisukohale, et tegemist on õigusliku vaidlusega, milleks on kohane asja läbivaatamise vorm kirjalik menetlus.
16.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.