OÜ Tootsi Peenar kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 23. oktoobri 2018. a toimingu nr 6-19/18/871 (viivise arvestus) õigusvastasuse tuvastamiseks, PRIA 18. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 6-19/18/922-1 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks tegema õiguspärane viivise arvestus Kaebaja OÜ Tootsi Peenar, volitatud esindaja Meelis Leis Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25. augusti 2015. a teatis nr 6-19/15/70.
2.Jätta OÜ Tootsi Peenar kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. august (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 30. juuni 2015. a otsusega nr 136/834 nõuti OÜ-lt Tootsi Peenar (kaebaja) tagasi põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus summas 40 000 eurot.
2.Riigikohtu halduskolleegiumi 21. septembri 2018. a otsusega asjas nr 3-15-2381 tühistati PRIA 30. juuni 2015. a otsus nr 13-6/834 osas, mis ületas 23 000 eurot.
3.PRIA tegi 28. septembril 2018. a otsusega nr 13-6/997 OÜ Tootsi Peenar nõude osas ümberarvestused, lugedes õiguspäraseks tagasinõude summaks 40 000 euro asemel 23 000 eurot. Sellest tulenevalt muutis PRIA ka viivise arvestust. PRIA finantsosakond koostas
23.oktoobril 2018 kaebajale kirja nr 6-19/18/871-1, milles on välja toodud tagasinõude otsuse nr 13-6/834 tasaarveldamised, kaebaja põhivõla jääk, sellelt toimunud viivise arvutus ning viivise summa. Teate kohaselt on tasaarveldamise tulemusena põhivõla jääk 5 242 eurot 53 senti ning arvutatud viivis 5 997 eurot 46 senti, viivise arvestuse alguskuupäevaks on 29. august 2015.
4.Kaebaja esitas PRIA 23. oktoobri 2018. a kirjale nr 6-19/18/871-1 vaide, milles ta ei nõustunud viivise arvestamisega. PRIA jättis 18. detsembri 2018. a vaideotsusega nr 619/18/922-1 kaebaja vaide rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 17. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada PRIA
23.oktoobri 2018. a toimingu nr 6-19/18/871 õigusvastasus ja tühistada PRIA 18. detsembri 2018. a vaideotsus nr 6-19/18/922-1. Kaebus sisaldab ka kolme alternatiivset kohustamisnõuet: 1) kohustada vastustajat tegema õiguspärane viivise arvestus alates PRIA poolt kaebajalt tagasinõutava toetussumma selgumisest, mille kohaselt tuleb põhivõlalt tasuda viivist alates 22. septembrist 2018; 2) kohustada vastustajat tegema õiguspärane viivise arvestus alates viimasest tasaarvestustehingust 14. mail 2018; 3) kohustada vastustajat tegema õiguspärane viivise arvestus, järgides ELÜPS § 114 lg 3 sätestatud põhimõtet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on viivist arvestanud ebaõigesti. Tagasinõude otsus muutus sissenõutavaks Riigikohtu otsuse tegemisest 21. septembril 2018. PRIA ei ole selgitanud, miks on viivis hakanud kulgema 29. augustist 2015 ja mis on viivise arvestuse õiguslikuks aluseks. Olukorras, kus kohtumenetluses käis tagasinõude ja selle suuruse üle vaidlus ei ole viivise arvestamine mõistlik. Tagasinõude täpne suurus selgus Riigikohtu otsusega ning viivist ei saa arvestada aja eest, mil nõue ei olnud sissenõutav. Seega on vastustaja ebaõigesti arvestanud viivist alates 29. augustist 2015. Vastustaja ei saanud kuidagi ette teada, et kaebajale tekib tulevikus maksekohustus just 23 000 eurot, mille arvelt võiks tasaarveldust teha. PRIA on teinud tasaarveldustehinguid pahausklikult ning toetusmaksed, mille arvelt PRIA tasaarveldusi tegi oleks tulnud kaebajale tegelikult välja maksta. Viivist oleks pidanud arvestama alates Riigikohtu 21. septembri 2018. a otsusele järgnevast päevast, mistõttu on viivise summa oluliselt väiksem. Isegi kui viivise arvestus hakkas kulgema enne Riigikohtu otsust, tuleb viivist arvestada viimase tasaarveldustehingu tegemisest ehk 14. maist 2018. Tartu Maakohus on otsuses nr 2-11-9339 leidnud, et olukorras, kus tasaarveldamine toimub mitmes
3-19-106 osas, tuleb võlgnetavalt summalt viivist hakata arvutama viimasest tasaarveldusest. Tasaarvelduste tulemusena on võlgnetav põhivõla summa 5 242 eurot 53 senti ning seega on kaebaja olnud viivituses üksnes alates 14. maist 2018 ning viivise summa on oluliselt väiksem. Kui kohus leiab, et tagasinõutavalt toetussummalt arvestatud viivis on kaebaja väljatoodust suurem, siis palub kaebaja kohustada vastustajat tegema korrektne viivisearvestus kuni tagasinõutava toetusraha summani, sest ELÜPS § 114 lg 3 kohaselt lõpeb viivise arvestamine, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse. Kirja nr 6-19/18/871-1 saatmise seisuga oli võlgnetav viivis haldusorgani arvutuste kohaselt 5 997 eurot 46 senti ning kaebuse esitamise hetkel 6 490 eurot 25 senti, mis ületab põhivõla suurust. Vastustaja oleks pidanud iseseisvalt katkestama viivise arvestuse hetkel, kui see ületas põhivõla suurust. Kaebaja on seisukohal, et PRIA ei käitu oma õiguste teostamisel heas usus ning eirab selgeid arvestuspõhimõtteid. Kaebaja juhib täiendavas seisukohas kohtu ja vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja on ebaselgel seisukohal esimese tasaarvelduse tegemise ajas. Esimene tasaarveldus on tehtud 21. augustil 2015, kuid vastuses märgib vastustaja esimese tasaarvelduse tegemise päevaks 25. august 2015. Ka vaideotsuses viitab PRIA esimese tasaarvelduse sooritamise päevana 25. augustile 2015. Vastustaja seisukohad on esimese tasaarveldamise osas seega vasturääkivad. Juhul kui kohus otsustab PRIA toimingut õigusvastaseks mitte tunnistada, arvestab vastustaja vastuse kohaselt viivist kuni põhinõude täitmiseni, s.t märkimisväärselt põhinõuet ületavas ulatuses. See on ilmses vastuolus ELÜPS § 114 lg 3 sätestatuga. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud 442 eurot 50 senti, millest riigilõiv moodustab 15 eurot ja õigusabikulu 427 eurot 50 senti.
7.Vastustaja palub kaebuse jätta täies ulatuses rahuldamata. PRIA 30. juuni 2015. a otsus on jätkuvalt kehtiv 23 000 ulatuses. Ebaõige on kaebaja käsitlus, et viivist ei tohi nõuda aja eest, mis eelnes Riigikohtu 21. septembri 2018. a otsusele. Haldusakti vaidlustamine ja pooleliolev kohtuvaidlus ei tähenda seda, et tegemist oleks jõustumata või kehtetu haldusaktiga, mida ei ole võimalik täita. ELÜPS § 112 lg 3 ning täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 alusel oli tegemist täidetava haldusaktiga. Riigikohus tühistas nimetatud PRIA 2015. a otsuse üksnes osas, mis ületas 23 000 eurot, ülejäänud osas jäi toetuse tagasinõudmise otsus kehtima. Kuna otsus oli tühistamata jäänud osas kehtiv ka kohtumenetluse ajal võis PRIA teha ELÜPS § 112 lg 2 alusel tasaarveldusi. Tasaarvelduste tegemiseks oli õiguslik alus seega olemas. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja käsitlusega, et viivist tuleks hakata arvestama viimasest tasaarveldamisest ehk 14. maist 2018. ELÜPS § 114 lg 1 nägi viivise arvestuse tegemise ajal ette, et vastustajal ei ole viivise rakendamise või selle suuruse üle kaalutlusõigust. Viivis arvestatakse ja tasutakse tagasimaksmisele kuuluva summa jäägilt iga tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Tasaarveldused on tehtud osade kaupa, pärast igat tasaarveldust on võlg vähenenud, kuid jäi ikkagi üles kuni järgmise tasaarvelduse tegemiseni. Kui arvestada viivist üksnes tagasimaksmisele kuuluva summa jäägilt, siis kujuneks viivis PRIA arvestuse kohaselt märgatavalt suuremaks (vt vastusele lisatud alternatiivne viivise arvutamise tabel). ELÜPS § 114 lg 3, mille kohaselt viivise arvestamine lõpeb, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse, jõustus 1. jaanuaril 2019. Kuna viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse, siis eelnimetatud sättest lähtuvalt alates 1. jaanuarist 2019 viivist rohkem juurde ei arvestata.
KOHTU SEISUKOHT
3-19-106
8.Vaidluse all on PRIA poolt tehtud viivise arvestuse õiguspärasus. PRIA on 23. oktoobri 2018. a kirjas nr 6-19/18/871-1 välja toonud tasaarveldamised, kaebaja põhivõla jäägi, sellelt toimunud viivise arvutuse ning viivise summa. Ümberarvestuse tingis asjaolu, et Riigikohus tühistas 21. septembri 2018. a otsusega PRIA 30. juuni 2015. a otsuse osaliselt. Otsuse tulemusena oli PRIA toetusraha tagasinõudmise otsus õiguspärane ning kehtiv 23 000 euro ulatuses. Kaebaja leiab, et PRIA on ekslikult arvestanud viivist 29. augustist 2015, sest viivise arvestus algas tema hinnangul Riigikohtu otsusest. Samuti pidanuks viivise arvestus algama kaebaja hinnangul viimasest tasaarveldusest 14. mail 2018 ning viivise suurus ei oleks tohtinud ületada põhivõla suurust ehk ELÜPS § 114 lg-s 3 sätestatut oleks tulnud kohaldada ka enne 1. jaanuarit 2019 tekkinud viivisele.
9.Kohus leiab, et kaebaja vastuväited ei anna alust käsitleda PRIA tegevust viivise arvestamisel õigusvastasena, samuti ei ole alust vaideotsuse tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks. Oma järeldust põhjendab kohus järgmiselt.
10.Kaebaja pidi toetusraha tagastusnõude üle vaidlust alustades olema teadlik riskist, et ELÜPS § 114 lg 1 järgi tuleb tal maksta viivist, kui kohus ei tühista tagasinõude otsust või tühistab selle üksnes osaliselt. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Toetuse tagasinõudmise otsus on kehtiv haldusakt tühistamata jäetud osas, sest haldusakti vaidlustamine kohtus ei peata haldusakti kehtivust. Viivise vältimiseks tulnuks kaebajal kas tagasinõue täies ulatuses täita või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras otsuse kehtivuse või täitmise peatamist. Asjaolu, et Riigikohus tühistas osaliselt põhivõla suuruse kindlaks määranud otsuse ei muuda haldusakti kehtivust tühistamata jäetud osas. Tühistamata jäänud osas ehk 23 000 euro ulatuses on tegemist jätkuvalt kehtiva haldusaktiga. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja käsitlusega, et viivise arvestamise alguseks tuleb lugeda Riigikohtu 21. septembri 2018. a otsus, millega tühistati PRIA 30. juuni 2015. a otsus nr 13-6/834 osas, mis ületas 23 000 eurot. Riigikohtu otsuse tulemusena jäi vaidlustatud otsus 23 000 euro osas kehtima ning selle vabatahtliku tasumise tähtpäevaks oli 28. august 2015. Viivis hakkas kulgema PRIA otsuse tegemisele järgnenud haldusakti vabatahtliku täitmise tähtaja möödumisel (60 päeva – ELÜPS § 112 lg 1). Seega on vastustaja õigesti lähtunud viivise arvestamisel kuupäevast 29. august 2015. ELÜPS § 114 lg 3 kehtib alates 1. jaanuarist 2019 ning sätet ei saa tagasiulatuvalt kohaldada.
11.Kaebaja on seisukohal, et alternatiivselt tuleks tasaarveldamise korral viivist arvestada võlgnevalt summalt viimase tasaarveldamise päevast ehk 14. maist 2018. Kaebaja positsiooniga nõustudes ei peaks kuni viimase tasaarveldamise päevani kaebaja üldse viivist maksma, mis ei saa kuidagi viivise eesmärgiga kooskõlas olla. Kaebaja positsioon tähendaks, et kui näiteks toetusraha pole tagasi makstud aastaid ning seejärel tasaarveldatakse summad hilisemate toetusrahadega täielikult, siis ei peaks tasaarveldamise päevani toetusraha tagasimaksmise kohustust rikkunud isik üldse viivist tasuma. Viivise eesmärgiks on anda riigile tasu õigeaegselt tagastamata toetusraha kasutamise eest toetuse saaja poolt ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamine. Samuti on viivise eesmärgiks motiveerida isikut oma kohustusi õigel ajal täitma. Neid eesmärke pole võimalik saavutada, kui viivise arvestamine algaks viimasest tasaarveldusest algusest peale ehk esimene viivituses oldud päev oleks sõltuvuses viimasest tasaarvelduse päevast. Selline tõlgendus ei arvestaks, et võlgnik on olnud viivituses ka enne tasaarvelduse tegemist. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti arvestanud kõikide tasaarveldustega ning arvestanud viivist põhivõla suurusest lähtuvalt alates 29. augustist 2015.
3-19-106
12.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on ebaõigesti käsitlenud esimest tasaarveldamise päeva, mis mõjutab viivise suurust. Vaidlustatud kirjas on välja toodud tehingu tegemise aeg ehk toetusraha maksmise aeg, mis ei ühti tasaarveldamise teatise kuupäevaga. See nähtub selgelt kohtuasjas nr 3-15-2381 kaebusega (lisa 5.11) esitatud esimese tasaarveldamise teatisest (25. augusti 2015. a teatis nr 6-19/15/70), mille kohus võtab omal algatusel kohtuasja materjalide juurde. Samuti ei mõjuta eeltoodu praegusel juhul viivise arvestust, sest esimese tasaarvelduse tegemise ajaks ei olnud 30. juuni 2015. a otsuse täitmise tähtaeg veel saabunud ning viivise arvestamine algas 29. augustil 2015, mil esimene tasaarveldus oli juba tehtud ning põhivõla suurus selles osas vähendatud. Seega ei mõjutanud esimese tasaarvelduse tegemise aeg (21. august või 25. august 2015) viivise kulgema hakkamist.
13.Kaebaja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et vastuses kaebusele lisatud näitlik viivise arvestus (tl 31) käsitleb ka vaidlustatud viivise arvestusele järgnevat perioodi ning selles on arvestatud viivist ka ELÜPS § 114 lg-t 3 eiravana põhivõlga ületavas osas.
14.ELÜPS § 114 lg 3 kehtib alates 1. jaanuarist 2019 ning sätet ei saa tagasiulatuvalt kohaldada (seaduse rakendamissätetega ei ole sättele tagasiulatuvat jõudu antud). Vastustaja esitas lisatabeli, et näidata kaebaja soovitud viivise arvestamise reegli kahjulikkust. Tegemist oli näitliku tabeliga, mitte praeguseks kujunenud viivise täpse arvestusega. Näitlikus tabelis on vastustaja tõepoolest 1. jaanuaril 2019 kehtima hakanud ELÜPS § 114 lg-t 3 eirates arvestanud viivist ka põhivõlga ületavas osas. Selles osas ei ole vastustaja näitlik tabel kooskõlas seadusega. PRIA on samas selgitanud vastuses kaebusele, et alates 1. jaanuarist 2019 kaebajale viivist juurde ka ei arvestata. Kohtul ei ole põhjust selles seisukohas kahelda. Alates 1. jaanuarist 2019 kehtiv ELÜPS § 114 lg 3 ei võimalda põhivõlga ületavas osas viivist juurde arvestada. Nimetatud sättel ei ole aga tagasiulatuvat jõudu, mistõttu kuni 31. detsembrini 2018 (k.a) võis ELÜPS § 114 lg 1 alusel viivise suurus ületada põhivõla suurust ning PRIA-l on õiguslik alus selles osas viivise arvestamiseks ja sissenõudmiseks. Kui viivis ületab põhivõlga
1.jaanuaril 2019, siis sellest hetkest alates ei ole viivise suurendamiseks enam alust, kuid kuni
31.detsembrini 2018 (k.a) kogunenud viivis on sissenõutav ka siis, kui see ületab põhivõlga. Arvestades, et OÜ Tootsi Peenar 31. detsembriks 2018 kujunenud viivise suurus ei ületa põhivõlga ülemäära palju (ca 1000 eurot), siis ei saa 1. jaanuarini 2019 kehtinud ELÜPS § 114 lg 1 alusel arvestatud viivist pidada kaebaja jaoks ka ülemäära koormavaks. Eeltoodust tuleneval on kohus seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kuna viivise arvestamisel on PRIA järginud ELÜPS § 114 ning tema tegevus ei ole õigusvastane, siis puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus OÜ Tootsi Peenar kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ja 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.