Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja Maret Altnurme
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.05.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1634 XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.05.2018 otsuse nr 4.2-1/38461-1 ja 18.07.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/60706-3 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata relvaloataotlus uuesti läbi Kaebaja – XX, volitatud esindaja Ave-Pirjo Paluvere Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.02.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.02.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1634 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-18-1634 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-le oli väljastatud relvaluba nr RL749629 jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel (kehtivusega kuni 21.04.2018).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas 23.01.2017 XX suhtes kriminaalmenetlust, milles tunnistas ta kahtlustatavaks karistusseadustiku (KarS) § 420 lg 1 alusel (tulirelva helisummuti ebaseaduslik käitlemine).
3.XX esitas 10.02.2017 PPA-le taotluse relvaloa vahetamiseks ja uue relvaloa väljastamiseks jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel seoses relvaloa kadumisega.
4.PPA tunnistas 17.03.2017 otsusega nr 38461-2 (tl 41) XX-le väljastatud relvaloa nr RL749629 selle kaotsimineku tõttu kehtetuks. PPA edastas 17.03.2017 e-kirjas XX-le 17.03.2017 otsuse nr 38461-2 ja meenutas, et XX-l on kõrvaldamata relvaloa vahetamise taotluse puudused, s.o esitamata jahitunnistus ja foto. PPA selgitas, et relvaloa väljastamine otsustatakse pärast nimetatud dokumentide esitamist. PPA tuletas 02.01.2018 e-kirjaga XX-le meelde, et tal tuleb PPA-le uue relvaloa väljastamiseks esitada jahitunnistus ja tervisetõend ning andis 28.02.2018 e-kirjas XX-le tähtaja tervisetõendi esitamiseks hiljemalt 18.03.2018. XX esitas 28.02.2018 PPA-le tervisetõendi ja selgitas takistusi uue jahitunnistuse saamisel. XX soovis teada, kas PPA võiks pikendada tema relvaluba üksnes enesekaitseks mõeldud relvade osas, ning märkis, et kui saab enda jahitunnistuse uuendatud, taotleb ta relvaluba ka jahirelvade jaoks. Samas kirjas küsis XX, kas PPA saab kasutada PPA fotoregistrist pärit fotot. PPA selgitas XX-le 01.03.2018 edastatud e-kirjas, et kuna selgus, et XX suhtes algatatud kriminaalasi ei ole veel lõpetatud, ei ole võimalik relvaluba vahetada. PPA selgitas 14.05.2018 e-kirjas, et relvaloa vahetamise taotlus on endiselt menetluses, kuid relvaloa vahetamine ei ole võimalik, sest XX on jätkuvalt kuriteos kahtlustatav. PPA tegi XX-le ettepaneku tulla PPA-sse, et esitada suuliselt oma selgitus ja vastuväited. XX ei ilmunud PPA-sse, kuid küsis 24.05.2018 e-kirjas, kas relvaloa vahetamise menetlust oleks võimalik pikendada 60 päeva võrra, sest helisummuti käitlemine ei ole alates 01.07.2018 enam süütegu.
5.PPA keeldus 29.05.2018 otsusega nr 4.2-1/38461-1 (tl 4) relvaseaduse (perioodil 19.03.2018 kuni 30.06.2018 kehtinud redaktsioon; RelvS v.r.) § 41 lg 9 ja § 36 lg 1 p 8 alusel XX-le relvaloa väljastamisest. XX on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kahtlustatav KarS § 420 lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemises. Seega esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 8 sätestatud alus talle relvaloa andmata jätmiseks. RelvS § 36 lg 1 p 8 kohaldamisel on haldusorganil õigus arvestada kriminaalmenetluses kahtlustatava isikuga ja kahtlustuse sisuks olevate asjaoludega. PPA hinnangul ei saa relvaluba väljastada isikule, kes on kahtlustatav tulirelvaga seotud kuriteos. RelvS § 201 lg 3 kohaselt on lubatud helisummutit omandada ja vallata ainult sporditulirelva kasutamise eesmärgil lasketiirus, kuid XX ei oma sporditulirelvi. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ning isik, kellele on usaldatud tulirelv, peab olema seadusekuulekas ning järgima kõiki tulirelva ja selle osade käitlemisega seotud nõudeid.
6.XX esitas vaide, mille PPA jättis 18.07.2018 vaideotsusega nr 4.2-1/60706-3 rahuldamata. PPA teeb otsuseid kehtiva seaduse alusel ega saa võtta arvesse seaduse muudatusettepanekuid.
7.Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas 19.07.2018 määrusega (tl 36‒37) kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX menetluse XX kahtlustuses KarS § 420 lg 1 järgi. 2(6)
3-18-1634
8.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.05.2018 otsuse nr 4.2-1/38461-1 ja 18.07.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/60706-3 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema taotlus relvaloa väljastamiseks uuesti läbi. Vaidlustatud otsused piiravad põhjendamatult kaebaja kui jahimehe õigusi. Kui vastustaja oleks lahendanud kaebaja 24.05.2018 esitatud menetluse pikendamise taotluse ja selle rahuldanud, ei oleks saanud relvaloa vahetamisest keelduda, sest 01.07.2018 jõustunud relvaseaduse redaktsiooni (RelvS) § 201 lg 3 ja § 34 lg 2 kohaselt ei olnud kaebajale kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX etteheidetav tegu enam süütegu. Vastustajal tuli kaebajale relvaloa andmist välistavate asjaolude kontrollimisel hinnata kaebaja isikut ning tema toimepandud tegu. Vastustajale oli teada, et Riigikogu oli võtnud 14.02.2018 vastu relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (494 SE), mille kohaselt ei olnud kaebajale etteheidetav tegu enam süütegu. Kaebajale kahjuliku otsuse tegemise on tinginud asjaolu, et kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine viibis 2018. a mais alanud prokuratuuri kolimise tõttu. Seisukoht, et kaebajal on õigus taotleda relvaluba uuesti, ei ole vaidlustatud otsuste proportsionaalsuse hindamisel asjakohane. Kuigi kaebaja jahitunnistus hävines koos relvaloaga, ei tähenda see, et kaebaja ei oleks alates sellest ajast enam jahimees. See, et kaebaja sai uue jahitunnistuse alles 09.11.2018, ei oma tähtsust.
9.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja hindas kaebaja isikut läbi talle etteheidetava teo, leides, et relvaluba ei saa väljastada isikule, kes on kahtlustatav tulirelvaga seotud kuriteos ja käitleb tulirelva osasid vastuolus RelvS v.r sätetega. Vastustaja lahendas kaebaja 24.05.2018 taotluse menetluse pikendamiseks 29.05.2018 otsusega, keeldudes relvaloa väljastamisest. Vastustajal ei olnud võimalik näha ette kriminaalasja tulemust ega seada haldusmenetlust sõltuvusse kriminaalmenetluse pikkusest. Kaebaja relvaluba oli tunnistatud kehtetuks juba 17.03.2017 ning relvaloa vahetamise menetlus oli veninud niigi pikaks. Samuti oli kaebajal esitamata jahitunnistus. Kaebaja oli kahtlustatav tulirelvaga seotud kuriteos, mida vastutaja peab tõsiseks ja oluliseks rikkumiseks. Alates 01.07.2018 kehtiv RelvS ei võimalda sellise kuriteo puhul enam hinnata relvaloa väljastamisest keeldumisel kuritegu ja selle toimepanija isikut, vaid sisaldab imperatiivset keeldu relvaloa andmiseks. Vastustajal puudus kaebaja käitumisest tulenevalt kaebaja suhtes usaldus. Kaebaja rikkus reegleid, mille täitmise kohustuse ta võttis relvaloa väljastamisel. Lisaks ei täida kaebaja nõuetekohaselt relvade ja nende osade hoidmise nõudeid, sest oli jätnud relvakapi lahti ehk järelevalveta. Vaidlustatud otsus ei saa ebaproportsionaalselt riivata kaebaja õigust eneseteostusele jahi pidamisel, sest talle on jahitunnistus väljastatud alles 09.11.2018.
10.Tallinna Halduskohus jättis 01.02.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes HKMS § 165 lg 2 alusel vaidlustatud otsuste põhjendustega. Kuna kaebajat kahtlustatakse KarS § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja pole relva omamiseks usaldusväärne. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ning politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelv ei oleks ebausaldusväärse isiku käes. Avalik huvi kaalub üles kaebaja vajaduse relva järele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 01.02.2019 otsus tühistada. Vastustaja oli enne 29.05.2018 otsuse tegemist teadlik, et kaebajale kriminaalmenetluses etteheidetav tegu ei ole 14.02.2018 Riigikogu poolt vastu võetud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse kohaselt enam süütegu. Kui vastustaja oleks lahendanud kaebaja 24.05.2018 menetluse pikendamise taotluse, ei oleks ta enam saanud relvaloa väljastamisest keelduda. Vastustaja ei ole teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt, sest jättis kaebajale etteheidetava teo asjaolud hindamata ning relvaseaduse muudatustega 3(6)
3-18-1634 arvestamata. Kaebaja õigust kasutada talle kuuluvaid relvi jahipidamises on ebamõistlikult piiratud. Halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti.
12.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Helisummuti käitlemisega seotud sätete muutmine ei muuda asjaolu, et kaebaja oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal jätkuvalt kriminaalasjas kahtlustatav. On tõendatud, et nii kaebaja 24.05.2018 menetluse pikendamise taotluse esitamise kui ka PPA 29.05.2018 otsuse tegemise ajal puudus kaebajal jahitunnistus ning kehtiv relvaluba. PPA lahendas kaebaja 24.05.2018 menetluse pikendamise taotluse 29.05.2018 otsusega, jättes taotluse rahuldamata. Kaebajal puudunuks õigus käidelda tulirelva helisummutit ka juhul, kui vastustaja oleks rahuldanud kaebaja taotluse menetluse pikendamiseks. Kaebajale väljastati uus jahitunnistus alles 09.11.2018 ning ka kehtiva RelvS kohaselt ei anna relvaloa väljastamine enese ja vara kaitse otstarbel kaebajale õigust helisummuti käitlemiseks. Kuigi kaebaja oli küsinud PPA-lt 28.02.2018 võimaluse kohta pikendada relvaluba üksnes enesekaitseks mõeldud relvade osas, sai kaebaja 24.05.2018 e-kirjas märgitud küsimust menetluse pikendamise kohta käsitada selliselt, et kaebaja soovis menetluse pikendamist nii enese ja vara kaitse kui ka jahipidamise otstarbel väljastatavasse relvaloasse puutuvalt. Kaebaja küsimust menetluse pikendamise kohta ei saa aga pidada taotluseks, sest sellel puudus selgelt sõnastatud sisu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 3 p 2 tähenduses. Isegi kui pidada seda taotluseks, ei võinud see rikkumine mõjutada asja otsustamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata. Halduskohtu otsus on vaatamata selles esinevatele põhjendamispuudustele lõppjärelduses õige.
14.PPA on 29.05.2018 otsusega keeldunud kaebajale relvaloa väljastamisest RelvS v.r. § 41 lg 9 ja § 36 lg 1 p 8 alusel. RelvS v.r § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine RelvS §-des 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. PPA 29.05.2018 otsuse tegemise ajal kehtinud RelvS v.r § 36 lg 1 p 8 sätestas, et relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav või süüdistatav. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 26.04.2011 otsusega nr 3-4-1-2-11 selle sätte põhiseaduse (PS) § 19 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.
15.Puudub vaidlus, et kaebaja oli PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna 23.01.2017 määrusega tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kahtlustatavaks KarS § 420 lg-s 1 sätestatud kuriteo, s.o helisummuti ebaseadusliku käitlemise toimepanemises (PPA 19.10.2018 vastuse lisa 3). Kõnealune helisummuti leiti kaebaja kasutuses olnud korteris asunud relvakapist teise kriminaalasja raames 11.01.2017 teostatud läbiotsimise käigus (PPA 11.01.2017 läbiotsimisprotokoll ja PPA 19.01.2017 vaatlusprotokoll kriminaalasjas nr 14221000182; PPA 19.10.2018 vastuse lisad 1 ja 2). Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja oli kriminaalasjas kahtlustatav kuni Põhja Ringkonnaprokuratuuri 19.07.2018 määruse (tl 36‒37) tegemiseni, millega kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXXXX lõpetati. Seega oli kaebaja 29.05.2018 seisuga kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav RelvS v.r § 36 lg 1 p 8 tähenduses.
16.Riigikohtu 26.04.2011 otsuse nr 3-4-1-2-11 kohaselt tuli PPA-l kaebajale relvaloa väljastamisel arvestada tema isiku ja kahtlustuse sisuks olevate asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et PPA ei ole selle põhimõtte vastu eksinud. PPA on õiguspäraselt võtnud arvesse seda, et kaebajale heideti ette KarS 22. ptk-i 5. jaos sätestatud tulirelva ja laskemoonaga seotud süüteo 4(6)
3-18-1634 toimepanemist ning kaebaja oli temale esitatud kahtlustuse kohaselt rikkunud tulirelva osa käitlemisele seatud nõudeid. Tulirelva või selle osa kasutamine isiku poolt, kes ei suuda või ei soovi seda seaduskuulekalt käidelda, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale (Riigikohtu 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 58). Olukorras, kus kaebajale oli esitatud kahtlustus tulirelva osa käitlemise nõuete rikkumises, on vastustaja põhjendatult pidanud kaebajat relvaloa omamiseks sobimatuks isikuks. Asjaolu, et Vabariigi Valitsuse poolt 11.09.2017 algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (494 SE) muudeti RelvS-s sätestatud helisummuti käitlemise nõudeid, ei välistanud kaebaja kohustust järgida temale etteheidetava teo toimepanemise ajal kõiki sel ajal kehtivaid nõudeid.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et PPA oleks pidanud talle relvaloa väljastamise otsustamisel võtma arvesse seda, et relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (mis oli Vabariigi Presidendi 01.03.2018 otsusega välja kuulutatud) muudeti helisummuti käitlemise nõudeid selliselt, et helisummuti kasutamine ei ole selle kohaselt enam jahipidamisel keelatud (RelvS § 201 lg 3, jahiseaduse § 24 lg 4 p 7). Kuigi KarS § 5 lg 2 välistab karistamise teo eest, mis karistuse mõistmise ajal ei ole enam kuritegu, lähtus vastustaja õigesti faktist, et kaebaja suhtes oli käimas kriminaalmenetlus, milles teda kahtlustati tulirelvaga seotud kuriteo toimepanemises. Erinevalt RelvS v.r § 36 lg 1 p-st 8, mis jättis koosmõjus Riigikohtu 26.04.2011 otsusega nr 3-4-1-2-11 PPA-le kaalutlusõiguse, ei jäta RelvS § 43 lg 1 p 2 PPA-le kaalutlusõigust. Nimetatud sätte kohaselt tuleb politseiasutusel peatada relvaloa kehtivus muu hulgas juhul, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav tulirelva ja laskemoonaga seotud kuriteos. Seega oleks PPA ka juhul, kui kaebaja relvaluba ei oleks tunnistatud PPA 17.03.2017 otsusega kehtetuks selle kaotsimineku tõttu, pidanud kaebaja suhtes kriminaalmenetluse ajal peatama kaebaja relvaloa kehtivuse RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt ei riku vastustaja 29.05.2018 otsus kaebaja õigust vabale eneseteostusele, seda nii relvaga enese ja vara kaitsmise eesmärgil turvalisuse tagamisega kui ka jahipidamisega seonduvalt.
18.Kaebaja sõnul oleks PPA-l tulnud rahuldada tema 24.05.2018 taotlus menetluse pikendamiseks 60 päeva võrra ning sellisel juhul ei oleks PPA enam saanud talle relvaloa väljastamisest keelduda. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja 24.05.2018 taotlust tuleb käsitada haldusmenetluse peatamise taotlusena. Kuigi relvaseaduse ega haldusmenetluse regulatsioon ei näe otseselt ette menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise (vt ka Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Praegusel juhul ei ole menetluse jätkamine ning kaebaja relvaloa vahetamise taotluse lahendamine toonud kaasa asja ebaõiget otsustamist. Toimikust selgub, et kaebaja on viivitanud relvaloa vahetamiseks vajalike dokumentide esitamisega üle 11 kuu. Hiljemalt 28.02.2018 oli kaebaja PPA-le esitanud kõik vajalikud dokumendid talle relvaloa väljastamise otsustamiseks turvalisuse tagamise otstarbel (jahipidamise otstarbel relvaloa väljastamise otsustamiseks oli esitamata jahitunnistus). Kaebaja oli väljendanud PPA-le mitmel korral soovi väljastada talle esialgu relvaluba üksnes turvalisuse otstarbel (29.01.2018 suuliselt telefoni teel, PPA 19.10.2018 vastuse lisa 24, ja 28.02.2018 e-kirjas, PPA 19.10.2018 vastuse lisa 27). Seega oli PPA-l alates 28.02.2018 võimalik kaebaja taotlus sisuliselt lahendada ning PPA-l puudus kohustus taotluse lahendamise menetluse peatamiseks. Nii menetluse peatamine kui ka menetluse peatamata jätmine on menetlustoiming (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Kuigi PPA ei ole menetluse peatamata jätmist põhjendanud, tuleb nõustuda PPA-ga, et see taotlus on relvaloa väljastamisest keeldumisega jäetud sisuliselt rahuldamata. Taotluse sõnaselget lahendamata jätmist saab pidada menetlusnõuete rikkumiseks, mis ei mõjutanud asja sisulist otsustamist
(HMS § 58).
5(6)
3-18-1634
19.Eeltoodud põhjendustel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.