3.Jätta Rene Kuljuse riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
4.Võtta haldusasja juurde Tartu Vangla direktori 1. aprilli 2019. a käskkiri nr 1-1/71. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohtus registreeriti 26. aprillil 2019 Rene Kuljuse taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja riigi õigusabi saamiseks. R. Kuljus on esitanud Tartu Vanglale
17.aprillil 2019 Tartu Vangla direktori 1. aprilli 2019. a käskkirja nr 1-1/71 vaidlustamiseks vaide.
2.Vaidlustatud käskkirjaga muudeti Tartu Vangla kodukorda ja kodukorra seletuskirja. Tartu Vangla kodukorra punkte 1.6 ja 5 täiendati ning punkte 7.1.30, 8.2.2 ja 16.6 muudeti selliselt, et alates 1. aprillist 2019 on Tartu Vanglas kinnipeetavatele isiklikud raadiod kambris keelatud esemed. Tartu Vangla korraldas käskkirja p 4 kohaselt kahe nädala jooksul alates käskkirja jõustumisest, s.o 1. aprillist 2019, kinnipeetavatelt isiklike raadiote äravõtmise ja lattu paigutamise.
3.R. Kuljus taotleb, et kohus kohustaks Tartu Vanglat esialgse õiguskaitse korras tagastama talle raadio kuni menetluse lõpuni. Taotleja leiab, et vaidlustatud Tartu Vangla käskkiri on õigusvastane ja põhiseaduse §-ga 32 vastuolus. Taotleja sõnul on tal oma raadioga emotsionaalne suhe. Vangistusseaduse (VangS) § 31 annab taotleja väitel talle õiguse omada raadiot ja kuulata vabalt valitud raadiojaamu. Hetkel võimaldab vangla kambritesse sisseehitatud raadio kuulata nelja raadiojaama, mis on taotleja arvates poliitilised raadiokanalid
ja mõeldud vanemaealistele. Taotleja palub end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest maksejõuetuse tõttu.
4.R. Kuljus on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, milles palub, et kohus määraks talle advokaadi, kes aitaks tal kaitsta oma õigusi vangla ees.
KOHTU SEISUKOHT
Menetlusabi taotlus
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda seaduse kohaselt. Riigilõivuseaduse § 60 lg-st 6 tulenevalt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 eurot.
6.HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu kulude kandmisest. HKMS § 111 lg 1 sätestab, et menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-35-15 esitatud seisukohtadest ei suudaks taotleja oma majandusliku seisundi tõttu riigilõivu tasuda. R. Kuljuse vanglasisesest vabakasutuskontost taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta nähtub, et tema laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud ega pea taotlust ilmselgelt perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Esialgse õiguskaitse taotlus
7.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus mh kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
8.R. Kuljus taotleb, et kohus kohustaks Tartu Vanglat andma tagasi tema raadio menetluse ajaks. Kohus mõistab esitatud taotlust selliselt, et R. Kuljus palub esialgse õiguskaitse korras peatada Tartu Vangla 1. aprilli 2019. a käskkirja nr 1-1/71 kehtivus osas, mis ei võimalda R. Kuljusel kasutada kambris isiklikku raadiot, ja kohustada Tartu Vanglat tegema toimingut, s.o tagastama R. Kuljusele kambrisse isiklik raadio kuni vaidluse lõpuni. Seega on taotletud HKMS § 251 lg 1 p-s 1 ja p-s 3 sätestatud abinõusid.
9.Kohtu hinnangul puudub käesoleval juhul sellise kahjuliku tagajärje oht, mis tähendaks olukorda, kus taotleja õiguste kaitse hilisemalt kohtuotsusega oleks raskendatud või võimatu. Tõsiasi, et taotleja on sunnitud vaidluse ajal olema ilma isikliku raadiota, võib küll tekitada
ebamugavusi, kuid ei too kaasa kohtu arvates sedavõrd tugevat õiguste riivet, et seda peaks hoidma ära esialgse õiguskaitse kohaldamisega.
9.1.Kinnipeetavatele on viidatud käskkirjast nähtuvalt tagatud võimalus kuulata raadiosaateid ja saada informatsiooni kambrisse sisseehitatud raadio vahendusel. Hinnangut, et isikliku raadio kasutamise keelamine sellises olukorras ei ole kinnipeetava õigusi intensiivselt riivav ega saa tuua kaasa pöördumatuid kahjulikke tagajärgi, toetab ka kohtupraktika sarnastes asjades, milles võetud seisukohad seavad ühtlasi kahtluse alla kõnealuse vaidluse perspektiivikuse. Riigikohus on leidnud, et VangS § 31 lg‐s 2 sätestatud elektriseadmed on VangS § 15 lg 2 p 6 kohaselt keelatud esemeks senikaua, kuni vangla ei ole andnud VangS § 31 lg‐s 2 sätestatud luba. Põhjendatud juhul, näiteks elektriseadme olemusest tuleneva ohu tõttu vangla julgeolekule, võib vangla VangS § 15 lg 4 alusel lisada keelatud esemete nimistusse ka VangS § 31 lg‐s 2 sätestatud eseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-28-15, p 31). Riigikohus asus viidatud lahendis ka seisukohale, et „isikliku raadio väljastamisest keeldumine ei riiva üldjuhul kinnipeetava õigusi intensiivselt juhul, kui isikut ei ole jäetud täielikult ilma võimalusest jälgida piisaval määral raadiosaated ning saada vajaduse korral teavet teistest informatsiooniallikatest“ (samas, p 33). Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et kambritesse sisse ehitatud raadiotes nelja raadiokanali edastamist ei saa pidada ebapiisavaks raadiosaadete jälgimise õiguse tagamiseks ning informatsiooni saamiseks. VangS § 31 lg-st 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et tal võimaldataks kuulata muid raadiokanaleid kui vangla sisseehitatud raadio kaudu edastatavaid. (Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2018. a otsus asjas nr 3-16-2697, p 12). Lisaks sisseehitatud raadio kaudu saadavale informatsioonile on kinnipeetavale kättesaadavad ka muud infoallikad, sh päevalehed vastavalt VangS § 30 lg-le 1.
9.2.Tartu Vangla on põhjendanud isiklike raadiote keelamist kambris julgeolekukaalutlustega. Vaidlustatud käskkirjaga tehtud Tartu Vangla kodukorra seletuskirja muudatuste kohaselt on elektriseadmete läbiotsimine keerukas ja ajamahukas ning esineb suur julgeolekurisk, et neid võidakse kasutada keelatud esemete või ainete, sh narkootiliste ainete peitmiseks. Kohtupraktika on tunnustanud vangla otsustuspädevust julgeolekuohtude hindamisel ja määratlemisel ning julgeoleku tagamise vajadust kaaluka väärtusena õigushüvede kaitsel (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Kohtu hinnangul on praegusel juhul vajadus tagada vanglas viibivate isikute julgeolek ning vangistuse korrakohane täideviimine kaalukam, kui kinnipeetava mõningane ebamugavus, mis kaasneb isikliku raadio kasutamise võimalusest ilmajäämisega käimasoleva menetluse ajaks. Taotleja õigust saada informatsiooni ega tema omandiõigust ei ole eelnevat arvestades kuigivõrd intensiivselt riivatud.
10.Kohus jätab eeltoodud põhjendustele tuginedes ja viidatud kohtupraktikat arvestades R. Kuljuse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Riigi õigusabi taotlus
11.R. Kuljus on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, paludes määrata endale õigusabi korras advokaat. Kuna taotleja ei ole täpsustanud riigi õigusabi liiki, tõlgendab kohus taotlust, arvestades vaidluse praegust staadiumi nii, et taotleja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 pdele 5 ja 6. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kohus leiab, et taotleja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Taotleja on iseseisvalt esitanud kohtueelses menetluses vaide. Kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses on taotleja selgelt välja toonud, miks on Tartu Vangla tema arvates käitunud õigusvastaselt.
Tegemist ei ole õiguslikult niivõrd keeruka vaidlusega, mis ilmtingimata eeldaks taotleja esindamist advokaadi poolt. Vajadusel abistab kohus kaebajat asjas vajalike tõendite ja taotluste esitamise vajadust selgitades ja tõendeid kogudes. Arvestades eeltoodut ning juhindudes RÕS § 7 lg 1 p-st 1 jätab kohus R. Kuljuse riigi õigusabi taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.