M.M. (nim M) kaebus Viru Vangla 19.01.2018.a käskkirja nr 6-3/64-1 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja M.M. Vastustaja Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
kanda.
Jätta
3.Asendada otsuse initsiaalidega.
kaebaja
nimi
avaldamisel
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.05.2019. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Viru Vangla määras 19.01.2018.a käskkirjaga nr 6-3/64-1 (tl 10-12, edaspidi vaidlustatud käskkiri) kinnipeetav M.M.le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Kaebajat süüdistati vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises, kuna ta ei allunud 19.12.2017 valvuri korraldusele väljuda talle mitte määratud kambrist V711. Valvur andis kaebajale korduvalt korralduse kambrist väljuda, kuid kaebaja eiras korraldusi. Kaebaja väljus kambrist pärast seda, kui kuulis, et valvur kutsub raadiojaama kaudu osakonda vanemvalvuri. Käskkirja põhjendustes on muuhulgas öeldud, et valvuri ettekanne ja täiendavad ütlused on piisavalt üksikasjalikud, et pidada ettekandes toodud sündmuste kulgu usutavaks. Valvuri väiteid toetab turvakaamera salvestis. Puudub alus kahelda valvuri sõnades, mille kohaselt ta andis kaebajale korraldusi kambrist väljuda. Praegusel hetkel ei ilme asjaolusid, mis annaks
alust kahelda 19.12.2017.a ettekande nr 6-20/6331-1 õigsuses. Samuti puudub alus arvata, et valvuril oleks kaebaja vastu isiklik viha. Pigem on kaebaja suhtumine ametnikku olnud lugupidamatu. Kaebaja on ka varem esitanud hulgaliselt erinevatele ametnikele suunatud ebaviisaka sisuga pöördumisi. Seega on distsipliinirikkumine tõendatud olemas olevate tõenditega ning puudub vajadus võtta menetluse juurde kinnipeetavate Pavel Štšerbakovi ja Aleksandr Tšistovi ütlusi.
2.M.M. esitas 16.02.2018 vaide, milles ta taotles vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamist (tl 23). Viru Vangla jättis 28.02.2018.a vaideotsusega nr 6-12/112-2 (tl 24) vaide rahuldamata.
3.M.M. esitas 01.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse vaidlustatud käskkirja tühistamise nõudes. Kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kaebaja viitas ka vaides esitatud seisukohtadele. Kaebaja selgitas, et ta viibis 19.12.2017 õhtul kambris V711 koos selles kambris paiknevate kinnipeetavate Pavel Štšerbakovi ja Aleksandr Tšistoviga. Kambri uksele tuli valvur Arsenti Morozov, kes ütles kaebajale, et tal on keelatud viibida võõras kambris. Kaebaja vastas, et see on keelatud, kui vanglaametnik selleks luba ei anna. Valvur ütles, et tema ei saa luba anda ja võõras kambris viibimine on igal juhul keelatud ning soovis, et kaebaja väljuks kambrist V711. Kuna selgus, et valvur ei ole kodukorraga kursis, siis kaebaja väljus silmapilkselt kambrist V711. Distsiplinaarmenetluse algatamine tuli kaebajale üllatusena. Distsiplinaarmenetluses ei kuulatud üle tunnistajaid Pavel Štšerbakovi ja Aleksandr Tšistovit. Menetleja põhjendas seda sellega, et valvuri seletus on usaldusväärne ja puudub alus arvata, et valvur annab tõele mitte vastavaid ütlusi, samuti sellega, et kinnipeetavatest tunnistajad võivad kokkuleppel kaebajaga anda talle soodsaid ütlusi. See näitab kaebaja olematuid õigusi ja seda, et vangla eesmärk oli kaebajat igal juhul karistada. Kaebaja esitas taotluse menetleja Kedy Liivakivi taandamiseks, kuid see jäeti rahuldamata. Kaebaja ei võtnud ise kirjalikke tunnistusi kambris viibinud kinnipeetavatelt, kuna ta eeldas, et distsiplinaarmenetlust läbi viivad ametnikud teevad oma tööd korrektselt. Praeguseks on möödunud juba palju aega ning tunnistajad ei pruugi juhtumit enam mäletada. Kaebaja palus asendada kohtuotsuse avaldamisel tema nime initsiaalidega ja mitte avaldada muid andmeid, mis võimaldavad teda identifitseerida.
4.Viru Vangla palus oma 18.07.2018.a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas ka distsiplinaar- ja vaidemenetluses väljendatud seisukohtadele. Kaebus on põhjendamatu ja kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud õigesti. Kaebajal oli kohustus täita vanglaametniku korraldus ja keelatud viibida temale mitte ette nähtud kambris. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi vastavalt õigusaktidele. Vältimaks kinnipeetavate omavahelisi vaidlusi kambrite ja kambris oleva vara kasutamise üle, otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodikoha jne. Kinnipeetav ei tohi viibida ruumis, mis ei ole temale määratud, ega ajal, mil selles viibimine ei ole talle ette nähtud. Osakonna lahtioleku ajal viibivad kinnipeetavad ühiseks kasutuseks mõeldud päevaruumis, mitte üksteise kambrites. Kehtestatud nõude eesmärk on tagada vangla julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve, välistades sellega erinevate kakluste ja varguste toimumist kambrites. Vaidlust ei ole selles osas, et kaebaja paiknes talle mitte määratud kambris. Seda on kinnitanud ka kaebaja ise. Kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, sh Viru Vangla kodukorra ja selle seletuskirjaga. Vangistuse jooksul on kinnipeetavale tutvustatud ka Viru
Vangla kodukorra muudatusi. Seega oli kaebajale teada, et ta ei tohi viibida talle mitte ettenähtud kambris. Kaebaja püüab tõsiasju moonutada. Kaebaja väidete kohaselt valvur ei andnud talle korraldust, samas tema enda sõnade kohaselt soovis valvur, et ta väljuks kambrist. Kaebaja teadis, et rikub kodukorda ja tunnetas, mida valvur temalt tahab. Kaebaja võis ka selgelt antud korraldust nimetada soovituseks, eesmärgiga vabaneda vastutusest. Luba viibida kinnipeetavale mitte ettenähtud kambris antakse enne, kui ta sinna kambrisse läheb, mitte tagantjärgi. Käesoleval juhul püüdis kaebaja saada vanglaametniku luba tagantjärgi, selle asemel, et koheselt täita vanglaametniku korraldust. Ei vasta tõele, et kaebaja väljus silmapilkselt kambrist. Valvur tuli kambriukse juurde kell 19:38:32 ja väljus sealt koos kaebajaga kell 19:39:08. Kaebajal kulus üle poole minuti, et kambrist väljuda, mida ei saa nimetada silmapilkseks korralduse täitmiseks. Kaebaja süü oli olemasolevate materjalidega tõendatud, mistõttu ei pidanud menetleja vajalikuks täiendavalt tõendeid koguda. Vanglas karistust kandvad isikud ei annaks solidaarsusest kaaskinnipeetavate vastu tõenäoliselt menetlusaluse isiku kohta ebasoodsaid ütlusi. Kaebajal ja kaaskinnipeetavatel oli piisavalt aega, et omavahel antavates selgitustes kokku leppida ja seeläbi anda toimunud intsidendi jaoks soodne selgitus.
Kohtu seisukoht
5.Kaebaja põhjendab kaebust esiteks sellega, et ta ei ole distsipliinirikkumist toime pannud (väljus korralduse saamisel kohe kambrist) ja teiseks sellega, et talle ei tagatud ausat menetlust (distsiplinaarmenetluse läbiviija ei olnud erapooletu, kaebaja taotletud tõendeid ei kogutud).
6.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristust. VangS § 67 p 1 sätestab kinnipeetava kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) p 1.12.5 alusel on kinnipeetaval keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal.
7.Pooled on ühel meelel selles, et vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal viibis kaebaja kambris V711, tegemist ei olnud talle määratud kambriga ning valvur andis kaebajale korralduse kambrist väljuda. Kaebaja ei tugine sellele, et tal oli vanglaametniku luba võõras kambris viibida. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja väljus eelnimetatud korralduse esmakordsel andmisel koheselt kambrist.
8.Valvur Arsenti Morozovi ettekandes 19.12.2017 nr 6-20/6331-1 (tl 19 pöördel) on juhtumit kirjeldatud järgmiselt. Valvur märkas, et kaebaja viibis talle mitte määratud kambris V711. Kambris viibisid kaebaja, Pavel Štšerbakov ja Aleksandr Tšistov. Valvur andis kaebajale korduvaid korraldusi kambrist välja tulla, kuid kaebaja ignoreeris neid. Valvur ütles kaebajale, et kirjutab ettekande. Valvur andis hiljem täiendava seletuse (tl 21), see on digitaalselt alla kirjutatud 15.01.2018 (dokumendile on ekslikult kuupäevaks märgitud 12.01.2017). Selle järgi ütles valvur kaebajale, et ta tuleks kambrist välja, seepeale küsis kaebaja, miks ta peab seda tegema. Kaebaja andis pärast distsiplinaarmenetluse algatamise teate saamist esimese seletuse 09.01.2018 (tl 19). Selles on öeldud järgmist: kui valvur soovis, et kaebaja väljuks, siis kaebaja
seda ka tegi. Enne väljumist toimus väike väitlus teemal, kas valvur võib anda loa viibimiseks kaebajale mitte ette nähtud kambris. Ka hiljem on kaebaja jäänud sama versiooni juurde. Näiteks algab kaebuses esitatud juhtumi kirjeldus nii, et kaebaja viibis kambris V711, kambri uksele ilmus valvur, kes ütles, et kaebajal on keelatud seal viibida, kaebaja vaidles sellele vastu, valvur ei nõustunud kaebajaga jne. Kohus nõustub vastustajaga, et nii valvuri kui ka kaebaja seletusest tuleneb, et valvur andis kaebajale arusaadavalt korralduse kambrist väljuda ning kaebaja ei täitnud seda kohe, vaid asus valvuriga väitlema teemal, kas ja millisel alusel võiks tal olla õigus selles kambris viibida. See tähendabki, et kaebaja jättis talle antud korralduse täitmata ehk pani toime distsiplinaarsüüteo.
9.Määravat tähtsust ei oma see, et juhtumi kellaaeg valvuri ettekandes ja turvakaamera salvestisel mõne minuti võrra erineb: valvuri ettekande järgi toimus juhtum 19.12.2017 kell 19.41, turvakaamera salvestise järgi kell 19:38:32 (valvur liigub kambri V711 ukse juurde) kuni 19:39:08 (kambrist väljuvad valvur ja kaebaja). Kohus ei nõustu sellega, et kaebajale ette heidetud distsipliinirikkumise toimepanemine ei olnud turvakaamera salvestiselt nähtuva juhtumi kestuse ehk 36 sekundi jooksul reaalselt võimalik. Kambrist väljumise korraldus on lihtne ja selle andmiseks kuluvad ainult mõned sekundid. Kaebaja ise kinnitab tema ja valvuri vahelise vaidluse toimumist, sel juhul pidi see eeltoodud aja jooksul võimalik olema.
10.Kaebaja heitis vastustajale ette seda, et distsiplinaarmenetluses ei võetud ütlusi juhtumi juures viibinud kahelt kinnipeetavalt. Kaebaja esitas sellekohase taotluse oma 09.01.2018.a seletuses (tl 19). VangS § 64 lg 1 alusel on vanglateenistuse ülesanne selgitada välja distsipliinirikkumise asjaolud. Kodukorra p 22.1 järgi on distsiplinaarmenetluse eesmärk kiiresti ja täielikult selgitada välja distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavad asjaolud, tuvastada võimalik süüdlane ning määrata õiglane distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarmenetlus vanglas saab reeglina alguse sellest, et menetluse läbiviija ehk vangla heidab kinnipeetavale ette distsipliinirikkumist, praegusel juhul vanglaametniku korralduse täitmata jätmist. Vastustaja lähtus sellest, et kaebaja ei täitnud koheselt talle antud korraldust. Kaebaja positsioon oli, et korralduse saamisel ta selle ka täitis. Kumb versioon on õige, seda sai kontrollida üksnes tunnistajate ütluste alusel (videosalvestis isikute öeldut ei kajasta). Vastustaja võttis arvesse valvuri ettekande ja ütlused, kuid ei pidanud ülejäänud kahe tunnistaja (kinnipeetavate) ütluste võtmist vajalikuks.
11.Kohtu hinnangul rikkus vastustaja sellega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 ja VangS § 64 lg 1 tulenevat kohustust selgitada välja distsipliinirikkumise asjaolud. Vastustaja kogus tõendid, mis kinnitasid tema versiooni juhtunust ja jättis kogumata tõendid, millega kaebaja soovis tõendada oma versiooni ehk mida kaebaja soovis esitada oma kaitseks. Seda, et isik peab saama ennast distsiplinaarsüüdistuse vastu kaitsta, sh enda kaitseks tõendeid esitada, saab pidada distsiplinaarmenetluse üldiseks põhimõtteks. Kui seda ei järgita, siis võib tõesti jääda mulje, et menetluse läbiviija on huvitatud ainult tema kasuks rääkivate tõendite kogumisest. Põhjaliku ja õiglase menetluse läbiviimine on distsiplinaarasjas olulisem kui menetluse kiiruse ja efektiivsuse saavutamine. Vastustaja põhjendas kaebaja soovitud tõendite kogumata jätmist muuhulgas sellega, et kaebaja süü tõendamiseks oli tõendeid piisavalt (tl 24 pöördel). Distsiplinaarmenetluse eesmärgiks ei saa aga seada isiku süü tõendamist (kuigi distsiplinaarkaristuse määramiseks peab teo süüline
toimepanemine kahtlemata tõendatud olema), vaid selle eesmärgiks on kõigi asjaolude väljaselgitamine ja õiglase otsuse tegemine. Kaebajalt ei oleks tohtinud ära võtta võimalust esitada tõendeid distsipliinirikkumise toimepanemise fakti või tema vastutust välistavate või süüd vähendavate asjaolude kohta. Vastustaja pidas kaebaja tõendeid juba ette ebausaldusväärseteks, kuigi vastustajale ei saanud sel hetkel teada olla isegi see, mida need tõendid näitavad. Hinnangu sellele, millised vastuolulistest tõenditest on usaldusväärsed või ülekaalukad, saab anda alles pärast tõendite kogumist.
12.Puudused tõendite kogumisel kujutavad endast menetlusnõuete rikkumist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et juhtum toimus tema kirjeldatud viisil. Kohus näitas eespool, et distsipliinirikkumise toimepanemise fakt on tõendatud ka siis, kui lähtuda kaebaja seletusest (vt otsuse punkti 8). Kaebaja hindab valesti tema poolt omaks võetud tegu ehk enne korralduse täitmist toimunud „väikest väitlust“. Kohtu hinnangul piisab kaebaja kirjeldatud väitlusest, et lugeda rikkumine toimunuks. Seetõttu ei kõrvaldaks kaebaja tunnistajate ütlused teo toimepanemise fakti ega kaebaja vastutust ja ei muudaks asjas lõpptulemusena tehtud otsust. Kohtumenetluses ei ole kaebaja tunnistajate ülekuulamist taotlenud ning eeltoodud põhjustel ei pidanud kohus vajalikuks tunnistajate ülekuulamist kohtu algatusel. Kohus selgitab kaebajale, et tunnistajate ütluste kogumata jätmine ei kujuta endast ärakuulamise nõude (HMS § 40) rikkumist. Ära kuulatakse haldusmenetluses menetlusosaline, praegusel juhul kaebaja. Kaebaja ärakuulamise osas kohus mingeid menetlusvigu ei leidnud.
13.Kaebaja pidas menetlusnõuete rikkumiseks ka seda, et vastustaja ei taandanud kaebaja avalduse alusel vanglaametnik Kedy Liivakivi, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja kirjutas alla vaidlustatud käskkirjale. HMS § 10 sätestab juhud, mil haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta. Sh näeb HMS § 10 lg 1 p 4 taandamise alusena ette selle, kui isik on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kaebaja peab vaidlustatud käskkirja andnud ametnikku erapoolikuks seetõttu, et ametnik ei kuulanud üle tema soovitud tunnistajaid. Kohus leidis eespool, et see oli menetlusnõuete rikkumine. Kuid seda, et ametnik eksib, ei saa samastada sellega, et ametnikul on asja lahenduse vastu isiklik huvi või ta on erapoolik. Kaebaja ei ole põhistanud, et menetluses vea tegemine oli tingitud isiklikust suhtest kaebajaga või vaenust või eelarvamusest kaebaja suhtes.
14.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja pani toime distsipliinirikkumise ning vastustaja ei teinud distsiplinaarmenetluses selliseid vigu, mis tooksid kaasa haldusakti tühistamise. Kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Muud küsimused
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja või kuludokumente ning kohus jätab
HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
16.HKMS § 175 lg 3 alusel ja kaebaja taotlusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega. Kohtuotsus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaksid kaebaja isikut tuvastada.
17.Kaebaja esitas 17.02.2019 taotluse toimikuga tutvumiseks, mille kohus rahuldas. Kaebaja palus oma taotluses teavitada Viru Vanglat, et kaebajal on õigus teha toimikus olevatest materjalidest ärakirju ning viitas HKMS § 88 lg 1. Kaebaja tutvus toimikuga 25.02.2019. Pärast toimikuga tutvumist kaebaja kohtule taotlusi ei esitanud. Kohus selgitab kaebajale, et HKMS § 88 lg 1 sätestab tõepoolest menetlusosalise õiguse saada toimikus olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Eelviidatud säte reguleerib aga kohtu, mitte Viru Vangla tegevust. Kui kaebaja soovib toimikus olevatest dokumentidest ärakirju HKMS § 88 lg 1 alusel, siis tuleb sellekohase taotlusega pöörduda kohtu poole. Kohtupraktikas tõlgendatakse HKMS § 88 lg 1 koosmõjus HKMS § 28 lõikega 1, mis paneb menetlusosalisele kohustuse kasutada oma menetlusõigusi heauskselt. Sellest lähtudes tuleb isikul põhjendada oma soovi ärakirja saamiseks, kui tal on vastav dokument juba olemas või selle sisu on talle teada (näiteks on tegemist isiku enda koostatud ja esitatud avaldusega, kohus on vastava dokumendi ärakirja isikule juba ühel korral väljastanud).
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.